Väätsa mõisa saal on omaette vaatamisväärsus ja hea leid jõululavastuse asukohaks. Koolilaste õpilasfirma pakkus sentide eest isetehtuid maiustusi, mis maitsesid hästi. Peale etendust tasub teha ring ka Väätsa pargis ja asulas, kus peagi avatakse kultuurimajal kaunistatud aknad ja lumememmed sätivad ennast tee äärde. Kindlasti on Väätsa Järvamaa jõulukeskus, kuhu iga järvamaalane võiks ja peaks jõulu ajal tee leidma. Paide Teatri lavastus on Järvamaa jõuluküla suurepärane täiendus.
Minu tunded seoses lavastusega on aga väga vastakad. Jõululavastuselt eeldaks õpetlikku seiklust, kus hea võidab läbi lustakate katsumuste kurja. Lavastuse kavalehel on kirjas: „Jääkristallid puulehtedel ja akendel loovad kordumatuid mustreid, mis sätendavad päikesevalguses. Kõik on justkui võimalik, sest meie ümber on talvine muinasjutumaa. Aga mis juhtub, kui see äkki kõik kaob?”. Mina ootaks sellise sissejuhatuse peale lugu, kuidas tuisueit on haigeks jäänud ja lumeveski ei jahvata enam, mida siis vaprad lapsed tõttavad päästma. Lõpuks hakkab sadama laia lund ja kõik on rõõmsad. Äkki tuleb isegi jõuluvana. Paide Teatri lastelavastuses kõlavad aga sõnad nagu ökoloogiline jalajälg, kliimakatastroof, globaalne soojenemine jne. Pigem meenutas tekst propagandistlikku ja maailmavaatelist kõnet. Prügist meie ümbruses võib ja tulebki rääkida, aga seda saaks teha ka teisiti. Näiteks võiks minna lumeveski katki, sest prügi on veskirataste vahele kinni jäänud.
Siret Campbelli näidendis muretsevad kolm last, et mis saab kui kliima niipalju soojeneb, et lumi sulab ja enam ei saa teha Väätsa kuulsaid lumememmesid. Lastel on aga nii palju toredaid ideid, millised peaksid nende lumememmed olema. Laste ehitatud lumekindlus hakkab lekkima, kuid parandada seda ei saa, sest lund enam maas ei ole. Saabub Karl Edgar Tammi väga muhedaks mängitud ametnik Hermes, kes teatab, et lund enam ei tulegi, sest kliima soojeneb ja lumi on kadunud. Ta loetleb mitmeid võimalusi, mida inimesed saavad kliimasoojenemise vastu ette võtta. Lapsed on otsustavust täis. Ootamatult saabub Väätsa mõisa kummitus, keda mängib Mariann Tammaru. Kummitus on tõesti veidi hirmus ja väiksemad lapsed publiku hulgas poevad vanemate selja taha. Kummitus vaatab tulevikku ja ütleb, et kui inimesed ennast ei paranda, siis ootab neid hukatus. Lapsed koristavad koos näitlejatega rännakul mööda maja prügi ja jääb lootus, et lumi tuleb ikka maha. Minu jaoks jääb küsimus, et kas maailmaparandamisest on vaja jutustada jõuluajal, kui ootaks pigem helgeid ja rõõmsaid tundeid.
Teisalt päästab kesise algmaterjali Mariliis Petersoni hoogne lavastus ja vallatud lavastuslikud leiud. Publik viiakse etenduse keskel rännakule mööda mõisa. Kolmes mõisatoas on kujundatud kolm erinevat keskkonda – kodu, merepõhi ja mets. Publik saab koristada merepõhja, sorteerida prügi ja kuulata metsavaikust. Peab kohe kiitma Madli Liiva ja Birgit Pikkori muinasjutulist lavakujundust. Rännakul läbitud toad viisid lapsed lihtsate vahenditega teise keskkonda ja pakkusid samas mängulist kaasalöömist. Lavakujunduses domineerisid padjasarnased lumekuulid, mis pakkusid näitlejatele rohkelt mänguvõimalusi. Samuti toetasid värvikirevad kostüümid näitlejat rolli loomisel. See oli tõesti kena. Lavastuse lõpus kõlab lõbus laul ja publik ahhetab, kui näitlejad kätel mööda lava kõnnivad.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et lavastust tasub igal juhul kogu perega vaatama minna. Maailm on meie kätes või oleme meie maailma peopesa soojuses – see on vastuolude algpunkt. Lavastus paneb muutustele meie ümber igal juhul mõtlema ja annab võimalusi neid ka lastele selgitada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar