Klaaslaps Rakvere teatris

 REBITUD HING JA AVATUD SÜDA

On 17. septembri õhtu. Sõidan koju Rakvere teatri Urmas Lennuki lavastatud ja Maarja Kangro kirjutatud lavastuse „Klaaslaps” etenduselt. Pilvitust taevast vaatab mind „blue moon” ehk siis hiiglaslik Kuu, mis asub Maale oma kõige lähemas punktis. Meenub kosmoloogiast tuntud antroopsusprintsiip, mille sõnastas Cambridge Ülikooli professor Brandon Carter 1970. aastal. Selle põhimõte on lihtne – ilmaruum on nõnda loodud, et kõigi tingimuste kokkulangevusel saaks siin tekkida mõtlev elu. See tähendab, et ilmaruum on kujunenud luues eeldused inimese sünniks. Olles osa kosmilisest tolmust hoiab meid Päike, meie ema. Segane algus, aga täiskuu tekitab segaseid mõtteid. Inimelu tekkimine ja jätkuvus. Kosmoloogid on ennustanud Päikese elueaks 2 miljardit aastat. Inimene võiks siis ju siin elada sama kaua, kui just inimene ise oma tegevuses ennast ei hävita.

Sünd ja inimene. Elu loomise valud ja ebaõnnestumised. Need teemad tõusevad esile Maarja Kangro romaani „Klaaslaps” Urmas Lennuki dramatiseeringus ja lavastuses. Maarja Kangro on oma 2016.a ilmunud eluloolises romaanis olnud eemaletõukavalt aus kirjeldades kogu lapse teadliku kaotamise protsessi selle valus. Romaan leidis juba ilmudes suurt vastukaja ühiskonnas. Kavalehel kirjutab Urmas Lennuk, et romaani lugedes tabas teda positiivne väsimus, millega tuleb edasi tegeleda, sest muidu jääd endale ette heitma, et „pöörasid pilgu kõrvale.”

On kaks asja, mis vajaksid eraldi käsitlust – idee ja teostus. Lavastuses tõstatuv probleem vajab kindlasti ühiskonnas suuremat arutelu ja teadvustamist. Eriti tänapäeval, kus perekondade mured laste saamisel on üha süvenevad. Minu enda tutvusringkonnas on peresid, kus on lapsendatud lapsed või kunstviljastamise teel saadud lapsed või vaatamata soovile ei saada laps. Lisaks kuulen oma noor sugulasi rääkimas, et siia maailma ei teha nemad ühtegi last sünnitada ja võetakse endalt see võimalus. Nagu mainib Lennuk kavalehes „Kõrvalevaatamine ei muudaks maailma oma olemuses olematuks.” Elulood on erinevad ja mis kellegi jaoks on normaalsus võib kellegi teise joaks olla ime. Maailm ei ole enam käsitledes must ja valge, nagu ajalugu on meile ettekirjutanud. Elus on tonaalsusi. Üha enam avatakse tabu-teemasid, millest polnud varem viisakas rääkida. Kas me olema valmis seda vastu võtma? Kodus arutame lavastuse üle ja arvan, et teema võib meestele võõraks jääda. Abikaasa arvab, et vastupidi, et mehed peaksid kõik seda lavastust vaatama, et aru saada, MIDA NAISED TUNNEVAD.

Urmas Lennuki lavastuses keevad emotsioonid. Nagu isegi liiga palju. Näidendis on kaks sündmust. Esimene, kui Naine saab teada, et ta laps ei jää elama ja teine, kui Naine kaotab oma lapse. Ülejäänu on naise tunnete ja emotsioonide kirjeldus nende Naise elu kõige valusamate sündmuste tajumisel. Esimene vaatus haarab mind vaatajana kaasa. Mul on ebamugav ja nii vist peabki olema, kui mulle antakse võimalus vaadata teise inimese südame kõige salajasematesse soppidesse. Siin võikski etendus lõppeda, sest minu vastuvõtukarikas on täis saanud. Teises vaatuses aga keeratakse alles vinti peale ja pean vaatajana läbi elama Naise tunded abordi ajal. Mul hakkab igav, sest ma lihtsalt ei jõua enam emotsionaalselt kaasa elada. Abordi lõppedes nõuab Naine, et ta saaks loodet näha. See on minu jaoks liig. Minu aju blokib laval toimuva. Ometi on siin ka lavastuse ilusaim hetk, kui Arst ütleb, et Isa ja Ema peavad ootama. Naist kutsutakse Emaks. See on ainus kord elus, kus ta saab seda kuulda. Unistus uuest elust ja selle unistuse purunemisest.

Tekst jõuab vaatajani kolmel moel. Dialoogid esitatakse laval otse, sisemonoloogid läbi mikrofoni ja jutustaja kirjeldav tekst eelnevalt Kristian Põldma poolt sisse loetuna. Viimases on väga huvitav lavastuslik leid. Näitlejad seisavad lava keskel ja jutustaja annab teada, et nad on kohviku lauas nr 41. Mõne aja pärast annab jutustaja teada, et tegelased lahkusid kohvikust ukse kaudu. Ei mingeid laudu, toole, kohvitasse, ainult tekst ja liikumatu näitleja. Minu kujutlus loob ülejäänu.

Peaosatäitjana teeb Jaune Kimmel märkimisväärse rolli. Tema kontrollitud ja sugestiivne enesekindlus teeb ta ebameeldivaks. Ma üritan teda mõista, kuid oma enesekesksuses ei lase ta endale ligi. Ma tahaks öelda, et mine ravile, otsi abi, ära laota oma hingesitta tänavale vaatamiseks. Ühesõnaga roll mõjub. Unustan ära, et laval on näitleja. Statistidena on laval Mees Madis Mäeorg ja Arstid Imre Õunapuu. Kui Mees üritab Naist toetada, millest viimasel on täiesti ükskõik, siis Arst laseb käed rippu lastes ennast Naisel sõimata. Tema pilgus on mõistmine, et tegemist on järjekordse närvihaigega, kes ei oska oma tunnetega hakkama saada. Ikka on süüdi arstid, kes röövivad emalt tema sündimata lapse. Samas on süüdi ka Mees, kelle püüdlusi olla Naisele toeks, viimane ei hinda.

Ei taha naiste tundeid laste kaotamise puhul alahinnata. See on alati tragöödia. Ometi oleks siin võimalus järelteemadeks – mida tunneb Mees, kui Naine kaotab lapse või mida tunnevad arstid, kui peavad Naiselt võtma armastatud ja oodatud lapse. Mees on kivisein, kuhu põrkavad tunded ja Arst on svamm, mis vastamata imeb kõik endasse.

Urmas Lennuk on loo jutustamisel kasutanud edasiviivaid sümboleid või märke. Nõnda muutub ahtake lavaruum palju avaramaks. Rääkides puhkusest Ukrainas 2014 aastal, kui seal algas sõda, puistab Mees lauale liiva. Naine joonistab sinna mere ja päikese. Lihtne sümbol viib meid korraks toa steriilsusest välja päikselisele rannale. Naine on siis juba teadlik oma sündimata lapse saatusest ja ta sõidab üksi, et leida eneses selgus või tee probleemiga hakkama saamiseks. Liivamaali vaadates meenuvad mulle ukrainlanna Ksenija Simonova geniaalsed lavastatud liivamaalingud. Ootan, et Naise joonistus kuvataks samamoodi seinale, kuid lauale ta jääb. Lavastuslikult on see ometi põnev lahendus, kui vaataja viiakse minimaalsete kujunditega ühest ruumist teise. Realism hajub ja jääb vaid idee.

Kunstnik Nele Sooväli lavakujundus on lihtne ja puhas. Veidi tõstetud lavapinnal on kaks ratastega klaaskappi ja laud. Mängupinna esiservas on 31 valgekaanelist raamatut. Need mõjuvad kui sündimata laste kirjutamata elulood. Ometi on näha raamatu sees teksti, kui näitlejad neid lappavad. Sümbol oleks mõjusam, kui ka raamatute sisu oleks samuti valge. Raamatud tõstetakse tegevuse käigus doominokividena püsti ja lükatakse ümber, kui Naise elu kokku vajub. See on aimatav , kuid ometi mõjuv.

Koju sõites mõtisklen teatri olemuse ja rolli üle ühiskonnas. Kas teater on rohkem meelelahutus või on ta ühiskonna arvamuse ja mõttemaailma kujundaja? Üha enam võib kuulda arvamusi, et teater peab kaasas käima ühiskonna arenguga ja kajastama hetkel aktuaalseid probleeme. Seda on kuulda eelkõige sõjakontekstis. Poliitikud soovivad, et teater toetaks nende pingutusi sõjavankri veeretamisel. Aga keegi ei taha õigustada sõda, sest sõjal pole õigustust. „Klaaslaps” on midagi muud. Ühe naise kannatuste kaudu avaneb meile varjul hoitud murede maailm ja seeläbi avatakse diskussioon nende murede lahendamiseks. Tänaval jalutades ei tule mulle vastu enam ainult näod vaid oma isikliku ja kordumata looga inimesed. Kõigil meil on oma saladus, millest ei peeta viisakaks rääkida, kuid enesesse sulgumine hävitab inimest sisemiselt. Vaevavankrit on mitmekesi lihtsam vedada. Hoidkem teineteist!