Kinodesse on jõudnud produtsent Richard Gere film „Õnne tarkus” (Wisdom of Happiness). Film on auväärse budistliku liidri Dalai-laama vaatajale silma vaatav monoloog maailma valudest ja nende lahendustest.
Richard Gere elus on lisaks tähesäras Hollywoodi elule veel ka teine pool, kui pühendunud Dalai-laama järgijana levitab üle maailma budistliku sõnumit. Tema elu kahelisus võiks olla aluseks ühele vaimset teekonda õilistavale linateosele. Siin võib leida paralleele ka Budhha enesega. Paslik oleks siin seda meenutada. Religiooniteadlased ei pea budismi usuliseks liikumiseks. Budism on inimese isikliku arengu õpetus. Budismil pole jumalat, on vaid ühe reaalselt elanud inimese meile jagatud kogemus oma elust. Budhha oli rikka valitseja poeg ja teda hoiti suletud müüride taga. Nõnda ei olnud võimalik näha maailma viletsust. Ühel päeval hiilib ta siiski välja on kohkub nähes kui armetult elab enamus inimesi. Ta loobub oma tiitlitest ja varandusest asudes otsima sisemist rahu ja õnne. Mitte näilikku õnne, mis jõuavad meieni läbi lõbusustuste ja maaima tühisuse, vaid sisemist õnne elamisest inimese enese sees. Ta laskub 40 päevaks meditatsiooni ja sealt väljudes avaldab 8-astmelise tee õnneni. Seda õpetust budism järgibki.
Tänapäeva inimene eikujta ette, et budistliku kultuuri eestkõnelejaks võiks olla keegi teine, kui Dalai -laama Tenzin Gyatso, sest oma ametis on ta olnud 86 aastat. Talle on oma pühendunud tegevuse eest maailmas rahu kuulutamisel omistatud Nobeli rahupreemia. Kõik see teeb temast hetkel maailmas ühe kõige austusväärsema inimese.
Kuid tagasi filmi „Õnne tarkus” juurde. Film tekitas minus kahetisi mõtteid. Filmi algul tuleb ekraanile alati heatujuline Dalai-laama. Ta istub toolile ja küsib, kuhu kaamerasse ta peab vaatama. Ta vaatab suures plaanis otse kaamerasse ja alustab pooleteise tunnist monoloogi. See on sarnane tema filosoofilise ja eluvaatava testamendiga. Monoloogi algul mainib ta, et on tavaline inimene nagu igaüks meie seast. Monoloogi algul meenutab Dalai-laama oma õpinguaastaid, seda kuidas temagi sai karistada. Kuidas õpetajal oli kaks keppi, tavaline kepp ja „püha” kepp. „Püha” kepiga karistati Dalai-laamat, sest ta oli püha mees. Ta naerab lugu meenutades. Järgneb hiinlaste sissetung ja oma kodumaalt põgenemine. Lugu katavad kroonikakaadrid. Uueks kodukohaks saab India. Vaikselt kulgedes jõuab lugu selleni, kuidas inimese vaimne keha laguneb ja valdavaks saavad negatiivsed emotsioonid ja tungid. Tungid, mis ei ole rajatud vaimsele arenemisele, vaid vaimsele ja füüsilisele hävitamisele. Selles loos ei ole midagi uut. See lugu on Dalai-laama missiooniks tema rännakutel. Ta reisib palju (on käinud kaks korda ka Eestis) kohtudes maailma poliitiliste ja kultuuriliste liidritega otsides kõikjal toetust oma rahu sõnumile. Mitte ühelgi põlvkonnal pole varem olnud võimalust kohtuda Dalai-laamaga, sest nad ei käinud Tiibetist väljas. Tänapäeval on see kingitusena meile kõigile võimalik. Nagu on teda tutvustades on öelnud Richard Gere „Ükskõik, kuhu Dalai-laama läheb, ümbritsevad teda sõbrad”. Ka eestikeeles on ilmunud mitmeid Dalai-laama vaateid tutvustavaid raamatuid. Kõige põhjalikum on neist vast Daniel Golemani „Headuse lävel” (Dalai-laama visioon tuleviku maailmast.) Suuresti kordab ta filmis meelelahutuslikul kujul samu mõtteid, mis põhjalikumalt raamatus talletatud. Peale maailma probleemide teadvustamist annab ta meile ka lahenduse nende lõpetamiseks. Iga inimene saab ise puhastada oma vaimu kõigest negatiivsest ja pühendada end vaid positiivsetele tunnetele. Kui ta seda vaatajale silma vaadates räägib, tundub kõik nii lihtne. Lõpeta ärritumine iga asja peale, vaid leia headus eneses ja aita ka teistel seda leida. Headuse plahvatus muudab kogu maailma, mida seni hävitades valitseme. Planeet Maa on meie kõigi ühine kodu. See on meie elamiseks vajalik varasalv ja Maad hävitades hävitame iseenese ja oma laste tulevikku. Elagem hoolivamat elu kõige elava suhtes alustades iseenesest. Hoolivus kõige elava vastu on Dalai-laama üks peamisi sõnumeid.
Tema järgijate ja teiste jaoks, kes on Dalai-laama filosoofiaga tuttavad, ei ole filmis „Õnne tarkus” midagi uut. Film püüab läbi monoloogi saatvate visuaalsete kaadrite jõuda just nendeni, kes veel ei ole midagi kuulnud Dalai-laama õpetusest. Võib aru saada, et see on produtsent Richard Gere missioon tuua õpetuse juurde uusi järgijaid. Film ongi väga ilus ja see ilu tekitab minu jaoks snumiga vastuolu. See on nagu magushapu kana aasia restoranis kaubanduskeskuses. Me peame seda kõige paremaks aasia toiduks, aga Aasias ei leia sa magushapu kana kusagilt. Magushapu kana on aasia restoranide sobitus eurooplaste maitsega. Sama tajun ekraanil nähtud filmiga. Dalai-laama ensesse vaatav ja kõigest liiksest vabanemisele kutsuv jutt on kastetud Ameerika filmide tavapärasesse viiulite kääksutamisesse ja lopsakatesse kaadritesse. Ja mis siin salata, ma saan filmiloojate vastavatest taotlustest aru, sest pikki filosoofilisi tekste ju keegi enam ei loe ja ekraanilgi üle tunnist monoloogi ei taha keegi näha. Nõnda tuleb film rüütada kuube, mis aitaks sõnumil tänapäevasele inimesele lähemale tulla. Asja koomika ongi selles, et sõnum, mida sellel moel kuulutatakse on kummalises vastuolus kestaga, kuhu ta pandud on. Nagu müüks komme ilutulestiku rakettides. Ilusad ja magusad küll, aga kätte neid ei saa, sest siis lendavad nad üle taeva laiali. Ometi on filmis väga võimsaid ja ilusaid kaadreid, mida tasub vaatama minna. Filmi lõpus on kroonikakaadrites näha üksinda oma toas istuvat Dalai-laamat. Ta tunnistab, et tunneb üksindust. Ta on elanud terve elu raamidesse panduna. Ta on munk, tal pole lapsi, naist, peret. Elades täisväärtuslikku elu, ei tunne ta end siiski täiuslikuna. Õpetajast saab inimene. See on südamlik ja jääb ka minu südamesse.
Dalai-laama usub, et inimkonnal on siiski veel lootust. Hoolivuse ja headuse väega muudame maailma.
