Kondas ja Viljandi

 19.juuni õhtu esietendus vesise Viljandi kesklinnas asuva Viljandi Muuseumi hoovis teater „Ugala” suvelavastus Ott Kiluski „Kondas ja maasikasööjad”.

Lavastuse taga on ühiselt teater „Ugala”, Kondase keskus, Viljandi Muuseum ja Viljandi linn. Nõnda saab Viljandist lavastuse peategelasi. Lavastus on geniaalne näide linna turundamisest läbi teatri. Veel mõni aeg tagasi oodati Paide teatrilt sarnast panust oma linna tuntuse kasvatamisel ja külastajate arvu suurendamisel. Paide teater jäi aga jonnakalt püüdma sinilindu ja oligi sunnitud oma uksed sulgema. Näidendi esimese vaatuse tegevus toimub 1980 aastal, teine vaatus viib meid 1983 aastasse ja hüppab sealt lõpuks 1985-sse. Kohalik koorekiht eesotsas Ekseko juhi Vello Tirega ja Linnapeaga tõdevad, et Viljandi on maha käinud ja seal puuduvad atraktiivsed sündmused ja silmapaistvad inimesed. Aastast aastasse käib vaid ümber järve jooks, mida iga aasta võidab Hubert Pärnakivi. Korraga jõuab nendeni tõdemus, et linn peab tähistama oma 700 sünnipäeva ja see on kordumatu põhjus leida riiklikke investeeringuid linna heakorda ja uute objektide ehitamiseks. Värvikas korraldusmeeskond asub kirega asja kallale. Vaatajana saan nõnda osa Viljandi ajaloost, linna muredest ja rõõmudest.

On ju öeldud, et ükski kuulsus pole kuulus oma kodukülas. Kahjuks see nii on, et oma inimeste saavutustest ei osata rõõmu tunda. Need plätudega poes käivad veidrikud ei saa ju olla mingid kuulsused. Ott Kilusk on Viljandi lähiajaloost leidnud kõige värvikamad tegelased lavale askeldama. Nõnda muutub olukord laval elule vastupidiseks. Kui elus linnarahvas naeris kunstnik Paul Kondase veidrat olemust, siis laval on Kondas kõige normaalsem tegelane üldse. Naeruväärseks muutuvad linnakodanikud ehk maasikasööjad, kes ei taha midagi kuulda omakorda Kondasest.

Lavastust vaatama minnes tasub teha eeltööd. Selleks on Viljandi Muuseumis avatud näitus „Kondas ja kunstiklubi”, kus leiavad vastuse mitmed laval toimuvaga seotud küsimused. Saame teada, kuidas tegelikult tähistati Viljandi 700 aastapäeva, miks ei võetud Kondast Viljandi kunstiklubi liikmeks, millised olid laval seiklevad kummalised tegelased päriselt jne. Põnevaid fakte Viljandi kohta leidub tekstis rohkelt. Minu jaoks on uudiseks, et nõukogude ajal tohtisid ilutulestikku korraldada vaid kangelaslinnad. Ometi said linna parteibossid loa juubeli puhul ka Viljandis pauku teha. Kunstiklubi pidi maalima juubeliks Viljandi vaateid, kuid Ekseko juht Tire (suurepärane roll Tarvo Vridolinilt) saatis nad mäe otsa Ekseko 6-korruselist seahotelli maalima. Nõnda saidki linna avalikud hooned vaid seafarmiga pilte jne. Olles tutvunud eelmainituga muutuvad Kiluski tekstis antud vihjed korraga elavaks – näitlejatest saavad ajaloo kandjad ja edastajad. Enam pole Viljandi vaid kena linnake järve kaldal, vaid omanäoline ja elav organism. Selles mõttes täidab ühisproduktsiooniga lavastus ideaalselt oma eesmärki.

Kunstihuvilise noormehena nägin 1980ndatel kuskil Eesti kuulsaima naivisti Paul Kondase viimaseks jäänud maali „Näärivana kalastab”. See ehmatas, kuid jättis jälje minu kunsti mõistmise olemusse. Iga maal on emotsioon ja kunstniku ülesanne on tema käepäraste vahenditega seda emotsiooni vahendada. Idee panna näärivana suvel järvel kala püüdma raputas raamidest välja. Kondas ise oli samuti olnud osav kalamees ja kalal käies visanud mitu õnge korraga vette ja kui siis näkkama hakkas, kippusid õngenöörid sõlme minema ja nõnda pidi ta hoopis porisedes koju minema nööre lahti harutama. Ka jahimees olla ta olnud osav. Lavalgi laseb Ott Sepa kehastatud Paul Kondas jäneseid ja õpetab siis neid oma teatriteooria järgi surema. Minu jaoks oli üllatuseks, et säilinud on Kondase käsikirjaline artikkel näitlemisest pealkirjaga „Näitlejale”. Järjena tuleb nüüd oodata mõne Kondase näidendi lavale jõudmist, mis oleks mängitud ja lavastatud Kondase enese õpetuste järgi. Sellest saaks menuetendus.

Publikutribüünide taga kõrgub Johan Köleri 1976.a püstitatud monument. Paul Kondas nägi seda monumenti kerkimas ja pidas enese piisavalt väärika olevat, et tallegi võidaks monument püstitada. Kondas nägi eneses Köleri taassündi, sest Köler suri 1899 ja Kondas sündis 1900. Kondase jaoks ei olnud siin kahepidi mõtlemist – tema ongi Eesti maaikunsti rajaja vaimne järglane. Paul Kondase rollis astub lavale Ott Sepp. Sepa mängus on tasakaalukust. Ta ei vehi „Babylon-Berlin” stiilis tantsu koos teiste linnakodanikega, vaid seisab väärikana neist kõrgemal. Ta loob barjääri kahe maailma vahele ja ei luba arutut tormlemist oma koju. Kondase tuppa astub vaid Surm.

Eluaegne poismees ja kooliõpetaja Kondas arendas endas mitmeid andeid. Mark Soosaare 1979. a valminud filmis „Pühapäevamaalijad” võib Paul Kondast näha viiulit mängimas ja enese luulet tsiteerimas. Ükshaaval toob ta kambri sügavusest pilte vaatamiseks välja, kuid kambrisse külastaja ei pääse. Ott Kilusk on toonud lavale tegelasena Surma (Rait Õunapuu), mis sunnib Kondast oma elule tagasi vaatama. Kondas peatab Surma tuntud trikiga sidudes varukaotsad kummiga kokku, sest siis ei pääse Surm inimesele ligi. Kuid siis ei saa ta enam sauna minna, mille üle saunanaine suurt kurbust tunneb.

Elus armastust leidmata astub Kondase maalitud Lilleneiu (Adeele Jaago) pildilt maha, et võtta Kondas kaasa oma loodud kunstimaailma. Ta eemaldab kummid varrukatelt ja Kondas lahkub näärivanane „Viljandi paadimehe” saatel. Adeele Jaago Lilleneiuna esitatud laulud äratavad unelusest. Selge hääl ja suurepärane muusikaline tunnetus panevad ootama väljaspool teatrilava mõnda Jaago muusikalist etteastet, mida seni pole osanud tähele panna.

Eraldi peab märkima ka grimeerijate suurepärast tööd. Peale Kondase on kõik tegelased saanud endale kondaslikud värvikirevad näod, kus nööpjad sügavad silmad tungivad esile muidu naivistlikus puhtavärvilises näos. Samuti kannavad kostüümid endas naivistlikku hõngu ja tegelased oleks justkui maha astunud Kondase 1965.a valminud maalilt „Maasikasööjad”. Antud maaliga on mitu huvitavat lugu. Alguses tahtis Kondas maalida maalile viis kurja ämma ja viis lahket äia, aga see vist osutus liiga ülejõukäivaks ja nõnda sai maalile viis paari armastajaid. Aastaid hiljem vaatas Kondas, et armastajate silmad ei väljenda piisavalt nende tundeid ja ta maalis silmad üle. Sealt see veider vaade.

Kondase omakäelisest eluloost 1947-st saab lugeda: „Nõukogude võimule olen tänulik põhjusel, et pääle suuri vintsutusi ja kestvat virelemist minu elus mind nüüd on väärt arvatud – elama.” Laval ta lisab, et iga üks elab igavesti oma tehtud töödes. Kondas jääb elama meie kultuurilukku veel kauaks.

„Õnne tarkus” kuulutab hoolivuse väge

 Kinodesse on jõudnud produtsent Richard Gere film „Õnne tarkus” (Wisdom of Happiness). Film on auväärse budistliku liidri Dalai-laama vaatajale silma vaatav monoloog maailma valudest ja nende lahendustest.

Richard Gere elus on lisaks tähesäras Hollywoodi elule veel ka teine pool, kui pühendunud Dalai-laama järgijana levitab üle maailma budistliku sõnumit. Tema elu kahelisus võiks olla aluseks ühele vaimset teekonda õilistavale linateosele. Siin võib leida paralleele ka Budhha enesega. Paslik oleks siin seda meenutada. Religiooniteadlased ei pea budismi usuliseks liikumiseks. Budism on inimese isikliku arengu õpetus. Budismil pole jumalat, on vaid ühe reaalselt elanud inimese meile jagatud kogemus oma elust. Budhha oli rikka valitseja poeg ja teda hoiti suletud müüride taga. Nõnda ei olnud võimalik näha maailma viletsust. Ühel päeval hiilib ta siiski välja on kohkub nähes kui armetult elab enamus inimesi. Ta loobub oma tiitlitest ja varandusest asudes otsima sisemist rahu ja õnne. Mitte näilikku õnne, mis jõuavad meieni läbi lõbusustuste ja maaima tühisuse, vaid sisemist õnne elamisest inimese enese sees. Ta laskub 40 päevaks meditatsiooni ja sealt väljudes avaldab 8-astmelise tee õnneni. Seda õpetust budism järgibki.

Tänapäeva inimene eikujta ette, et budistliku kultuuri eestkõnelejaks võiks olla keegi teine, kui Dalai -laama Tenzin Gyatso, sest oma ametis on ta olnud 86 aastat. Talle on oma pühendunud tegevuse eest maailmas rahu kuulutamisel omistatud Nobeli rahupreemia. Kõik see teeb temast hetkel maailmas ühe kõige austusväärsema inimese.

Kuid tagasi filmi „Õnne tarkus” juurde. Film tekitas minus kahetisi mõtteid. Filmi algul tuleb ekraanile alati heatujuline Dalai-laama. Ta istub toolile ja küsib, kuhu kaamerasse ta peab vaatama. Ta vaatab suures plaanis otse kaamerasse ja alustab pooleteise tunnist monoloogi. See on sarnane tema filosoofilise ja eluvaatava testamendiga. Monoloogi algul mainib ta, et on tavaline inimene nagu igaüks meie seast. Monoloogi algul meenutab Dalai-laama oma õpinguaastaid, seda kuidas temagi sai karistada. Kuidas õpetajal oli kaks keppi, tavaline kepp ja „püha” kepp. „Püha” kepiga karistati Dalai-laamat, sest ta oli püha mees. Ta naerab lugu meenutades. Järgneb hiinlaste sissetung ja oma kodumaalt põgenemine. Lugu katavad kroonikakaadrid. Uueks kodukohaks saab India. Vaikselt kulgedes jõuab lugu selleni, kuidas inimese vaimne keha laguneb ja valdavaks saavad negatiivsed emotsioonid ja tungid. Tungid, mis ei ole rajatud vaimsele arenemisele, vaid vaimsele ja füüsilisele hävitamisele. Selles loos ei ole midagi uut. See lugu on Dalai-laama missiooniks tema rännakutel. Ta reisib palju (on käinud kaks korda ka Eestis) kohtudes maailma poliitiliste ja kultuuriliste liidritega otsides kõikjal toetust oma rahu sõnumile. Mitte ühelgi põlvkonnal pole varem olnud võimalust kohtuda Dalai-laamaga, sest nad ei käinud Tiibetist väljas. Tänapäeval on see kingitusena meile kõigile võimalik. Nagu on teda tutvustades on öelnud Richard Gere „Ükskõik, kuhu Dalai-laama läheb, ümbritsevad teda sõbrad”. Ka eestikeeles on ilmunud mitmeid Dalai-laama vaateid tutvustavaid raamatuid. Kõige põhjalikum on neist vast Daniel Golemani „Headuse lävel” (Dalai-laama visioon tuleviku maailmast.) Suuresti kordab ta filmis meelelahutuslikul kujul samu mõtteid, mis põhjalikumalt raamatus talletatud. Peale maailma probleemide teadvustamist annab ta meile ka lahenduse nende lõpetamiseks. Iga inimene saab ise puhastada oma vaimu kõigest negatiivsest ja pühendada end vaid positiivsetele tunnetele. Kui ta seda vaatajale silma vaadates räägib, tundub kõik nii lihtne. Lõpeta ärritumine iga asja peale, vaid leia headus eneses ja aita ka teistel seda leida. Headuse plahvatus muudab kogu maailma, mida seni hävitades valitseme. Planeet Maa on meie kõigi ühine kodu. See on meie elamiseks vajalik varasalv ja Maad hävitades hävitame iseenese ja oma laste tulevikku. Elagem hoolivamat elu kõige elava suhtes alustades iseenesest. Hoolivus kõige elava vastu on Dalai-laama üks peamisi sõnumeid.

Tema järgijate ja teiste jaoks, kes on Dalai-laama filosoofiaga tuttavad, ei ole filmis „Õnne tarkus” midagi uut. Film püüab läbi monoloogi saatvate visuaalsete kaadrite jõuda just nendeni, kes veel ei ole midagi kuulnud Dalai-laama õpetusest. Võib aru saada, et see on produtsent Richard Gere missioon tuua õpetuse juurde uusi järgijaid. Film ongi väga ilus ja see ilu tekitab minu jaoks snumiga vastuolu. See on nagu magushapu kana aasia restoranis kaubanduskeskuses. Me peame seda kõige paremaks aasia toiduks, aga Aasias ei leia sa magushapu kana kusagilt. Magushapu kana on aasia restoranide sobitus eurooplaste maitsega. Sama tajun ekraanil nähtud filmiga. Dalai-laama ensesse vaatav ja kõigest liiksest vabanemisele kutsuv jutt on kastetud Ameerika filmide tavapärasesse viiulite kääksutamisesse ja lopsakatesse kaadritesse. Ja mis siin salata, ma saan filmiloojate vastavatest taotlustest aru, sest pikki filosoofilisi tekste ju keegi enam ei loe ja ekraanilgi üle tunnist monoloogi ei taha keegi näha. Nõnda tuleb film rüütada kuube, mis aitaks sõnumil tänapäevasele inimesele lähemale tulla. Asja koomika ongi selles, et sõnum, mida sellel moel kuulutatakse on kummalises vastuolus kestaga, kuhu ta pandud on. Nagu müüks komme ilutulestiku rakettides. Ilusad ja magusad küll, aga kätte neid ei saa, sest siis lendavad nad üle taeva laiali. Ometi on filmis väga võimsaid ja ilusaid kaadreid, mida tasub vaatama minna. Filmi lõpus on kroonikakaadrites näha üksinda oma toas istuvat Dalai-laamat. Ta tunnistab, et tunneb üksindust. Ta on elanud terve elu raamidesse panduna. Ta on munk, tal pole lapsi, naist, peret. Elades täisväärtuslikku elu, ei tunne ta end siiski täiuslikuna. Õpetajast saab inimene. See on südamlik ja jääb ka minu südamesse.

Dalai-laama usub, et inimkonnal on siiski veel lootust. Hoolivuse ja headuse väega muudame maailma.

Reportaaz esietenduselt. „Kalevipoeg”

 3. juunil esietendus Teater Sagittariol Laitse Graniitvilla tuliuuel 700-kohalisel välilaval Andrus Kivirähu näitemäng „Kalevipoeg”.

Jõuan Laitsesse tund aega enne esietenduse algust. Pargin auto kahe ülemõõdulise skulptuuri vahele. Ega seda elus tihti ei juhtu, et võid kunsti vahel slaalomit sõita. Graniitvilla on oma peremehe Tauno Kangro nägu, maja saali seintel on sajad tema maalid, majast väljas on võimalik avastada kümneid kõige muheveidraimaid skulptuure. Käisin kord Kangro juhendatud skulptuuristuudios ja voolisin isegi ühe kuju. Sellisel moel on Kangro mõjutused jõudnud väga paljudesse Eesti kodudesse. Graniitvilla on vastupidiselt kõvale nimele täis pehmust ja soojust.

Samal ajal kui ringi uudistan paigaldavad töömehed tribüünidele veel viimaseid trepiastmeid ja peidavad konstruktsiooni kanga taha. Töö käib ja samal ajal võtavad näitlejad veel viimaseid liikumisi korra läbi. Lavastaja hõikab, et ei toksitaks, kui proov käib. Töömehed vastavad, et ei proovitaks, kui toksimine käib. Pole töömeestelgi aega oodata. Tribüüni ladvas asub Põltsamaa kultuurihiies asuva kündva Kalevipoja hiiglaslik koopia. Teatrisuveks on Graniitvilla saanud juurde kaks tuliuut kohvikut – „Tegusa teo teemaja” ja „Kaine krantsi kõrts”. Astun sisse, interjöör on väga hubane. Väike koogitükk maksab 6 eurot. Isu kaob, kuid valikus on ka 4-eurone suvikõrvitsa pirukas ja pean tunnistama, et see maitseb lõpuks väga hästi. Istun maha ja jälgin huviga etenduse-eelset saginat. Töömehed on trepiga hakkama saanud ja korjavad oma tööriistu kokku. Publik koguneb. Värskelt valminud pingid on kaetud saepuru ja õietolmuga. Selle pühkimisega ei jõua enam keegi tegeleda. Eks püksitagumikud nühivad pingid puhtaks.

Eesti rahvuseeposel „Kalevipoeg” on kokku 19000 värsirida. Kui see hiigelteos 2003 aastal Rakveres avalikult ette loeti kulus selleks kokku 13 tundi ja 50 minutit. hommikul kell 6 alanud ettelugemisel luges esimesed read Rakvere Teatri näitleja Tarvo Sõmer, kes lisas, et keegi teine ei olnud nii vara lihtsalt nõus ärkama. Rakvere hinge oli ka Laitses etendunud lavastuses tunda piletikontrollist tehnilise meeskonnani ja kunstnikust lavastajani. Eks „Kalevipoeg” on inspireerinud paljusid loojaid, sest sealt on võimalik rahvuslikule suurteosele omaselt leida just seda, mida autor peab ajas vajalikuks esile tuua. Kui rahvuslikkus jõuab ühiskonnas defitsiiti, siis tuleb Kalevipoeg appi kutsuda.

Publik koguneb. Telereporter Eda-Liis Kann jookseb mikrofon käes kaamera ees mööda tribüüni ikka veel ja veel. Tundub, et esimesel katsel soovitud uudislõik televisiooni ei valmi. Saabuvad ka esimesed prominentsed teatrikorüfeed. Graniitvilla teise korruse terrassil tõusevad hääled – turistid on saabunud.

10 minutit enne etenduse algust astub Tuuslarit kehastav Tarvo Krall koguneva publiku ette. Mängib pilli ja naljatleb. Suvekomöödia võib alata.

Andrus Kivirähu „Kalevipoeg” ei ole uudislooming, vaid jõudnud aastate jooksul publikuni kooliteatritest alates eakate näiteringide esitusteni välja. Katsun aru saada, milleks on pidanud lavastaja Üllar Saaremäe vajalikuks seda lugu taas rahvale näidata. Kivirähu huumor ja kriitika ei ole peidetud sümbolite vahtu, vaid vajutab vaatajale ausa otsekohesusega oma kõverpeeglis vastu nägu. Saame teada, et valitsejad on lollid ja omakasuahned, et tark inimene valitsema ei torma, et külajutud varjutavad tõe, et õnnetus ei hüüa tulles, et eestlane pigem mängiks kui töötaks jne. Kuid peamiseks sõnumiks on siiski võitlus ähvardava võõrvõimuga (sortsid) oma vabaduse nimel. Rahvast tervikuks ühendavast liidrist tunneme tõesti ühiskonnana praegu puudust. Kuigi lavastaja Saaremäe (Üllar) on hiiglasliku näitelava täiteks toonud kohale segakoor Hellase ja pannud Kalevipoega esitava näitleja Saaremäe (Karl-Robert) hobuse seljas kappama, siis lavatühimikku nad siiski terviklikult täita ei suuda. Kivirähu dialoogid eeldavad väiksemat ruumi. Peamikrofonid ragisevad ja katkevad ootuspäraselt.

Kunstnik Saaremäe (Ketlin) on teinud suurepärast tööd, eriti kostüümidega. Värvikirevad või üleni valged kostüümid tulevad mururohelisel taustal kontrastselt esile.

Lavastuses on 12 nimelist rolli. Mõnedki näitlejad astuvad lavale mitmes rollis. Üle pika aja on väga meeldiv näha Lauri Nebelit. Tema rollid joobnud Soome sepa ja Sarviktaadina on lustakad ja ootamatult liikuvad. Kui Kalevipoeg raiub Sarviktaadi pooleks jääb partneri õlgadel istunud ja võidelnud Nebel kurva näoga järgi vaatama kuidas tema tagumik põgeneb. See on minu jaoks üks kõige naljakamaid hetki lavastuses. Lindat kehastab Anne Reeman, kes näitab samuti oma head füüsilist vormi. Reeman jookseb ja kukerpallitab, et avarat lavapinda täita. Vahepeal hakkab näitlejatest isegi väheke kahju, sest päris korralikku füüsilist koormust pakuvad kõik rollid. Reeman on ema Lindana murelik poja saatuse pärast. Tema mure, kuigi läbi koomilise võtme, on siiras ja aus. Alo Kurvitsa Siili rolli ei kujuta kedagi teist. Kurvits Siilina on suurepärane leid ja ta teostab ja tõestab end väärikalt. Südametu ärimees, kes kõiges näeb võimalust teenimiseks, tekitab nalja, kuid ka põlgust tuues vaatajates esile oma sisemised vastakad emotsioonid. Näitleja Saaremäe elukaaslane Lotta Lizbeth Hirv kehtastab pereteatris postitantsijaliku kostüümiga Põrgupiigat. Saates Kalevipoega lahingusse suudleb ta teda pikalt ... minu meelest isegi nagu liiga pikalt. Aga suudlus on päris ja sellist teatris tihti ei näe. Hääled terrassil reageerivad meeleolukalt. Kogu trupp teeb hoolega koomuskit. Aga Kivirähu huumor on selline, mida tuleb teha tõsiselt. Kõverpeeglit ei ole mõtet veel kõveramaks keerata.

Korraga astub koori eesotsas madalahäälse esilauljana rahva ette maja peremees Tauno ise. Hääled rõdul valjenevad. Tauno Kangro kannab oma lahutamatut nahkkuube ja lööb samaanitrummi. Laul on küll eelsalvestatud, kuid see ei vähenda hetke efekti. Laul lauldud, istub Kangro esiritta lisades trummiga sündmustikule aktsente. Segakoor Hellas kaunis laul on ka lavastusest eraldiseisvana ilus kuulata. Veidi tekitab küsimust repertuaari valik, sest see ei moodusta ajastuslikku tervikut. Kuid eks Kalevipoeg ongi läbi aegade Eestimaa kuningas, leian endale põhjenduse.

Et oleks kõik lavale pääsenud tegelased nimetatud, siis peab mainima, et lõpu eel kõnnib lavale ka lavastaja Saaremäe ise talutades lahingus vigastatud Kalevipoja hobust. Sõnatuna teeb ta rahva ees tiiru. Stseen mõjub hoopis lavastuse väliselt. Isa võtmas vastu lahingus haavatud poega. Noored peavad meie riigi ja rahva vabaduse eest seisma ja viima meie elu edasi. Aeg on anda võim üle, isegi kui noorte käitumine tundub arusaamatu ja põhjendamatu. Noored on meie tulevik ja meil vanameestena tuleb sellega leppida, kuigi jääb igavene hirm oma laste õnne pärast. Kes on meie aja Kalevipoeg?

Seltskond terassil kolib tuppa. Rahvas on tänulik.