Reportaaz esietenduselt. „Kalevipoeg”

 3. juunil esietendus Teater Sagittariol Laitse Graniitvilla tuliuuel 700-kohalisel välilaval Andrus Kivirähu näitemäng „Kalevipoeg”.

Jõuan Laitsesse tund aega enne esietenduse algust. Pargin auto kahe ülemõõdulise skulptuuri vahele. Ega seda elus tihti ei juhtu, et võid kunsti vahel slaalomit sõita. Graniitvilla on oma peremehe Tauno Kangro nägu, maja saali seintel on sajad tema maalid, majast väljas on võimalik avastada kümneid kõige muheveidraimaid skulptuure. Käisin kord Kangro juhendatud skulptuuristuudios ja voolisin isegi ühe kuju. Sellisel moel on Kangro mõjutused jõudnud väga paljudesse Eesti kodudesse. Graniitvilla on vastupidiselt kõvale nimele täis pehmust ja soojust.

Samal ajal kui ringi uudistan paigaldavad töömehed tribüünidele veel viimaseid trepiastmeid ja peidavad konstruktsiooni kanga taha. Töö käib ja samal ajal võtavad näitlejad veel viimaseid liikumisi korra läbi. Lavastaja hõikab, et ei toksitaks, kui proov käib. Töömehed vastavad, et ei proovitaks, kui toksimine käib. Pole töömeestelgi aega oodata. Tribüüni ladvas asub Põltsamaa kultuurihiies asuva kündva Kalevipoja hiiglaslik koopia. Teatrisuveks on Graniitvilla saanud juurde kaks tuliuut kohvikut – „Tegusa teo teemaja” ja „Kaine krantsi kõrts”. Astun sisse, interjöör on väga hubane. Väike koogitükk maksab 6 eurot. Isu kaob, kuid valikus on ka 4-eurone suvikõrvitsa pirukas ja pean tunnistama, et see maitseb lõpuks väga hästi. Istun maha ja jälgin huviga etenduse-eelset saginat. Töömehed on trepiga hakkama saanud ja korjavad oma tööriistu kokku. Publik koguneb. Värskelt valminud pingid on kaetud saepuru ja õietolmuga. Selle pühkimisega ei jõua enam keegi tegeleda. Eks püksitagumikud nühivad pingid puhtaks.

Eesti rahvuseeposel „Kalevipoeg” on kokku 19000 värsirida. Kui see hiigelteos 2003 aastal Rakveres avalikult ette loeti kulus selleks kokku 13 tundi ja 50 minutit. hommikul kell 6 alanud ettelugemisel luges esimesed read Rakvere Teatri näitleja Tarvo Sõmer, kes lisas, et keegi teine ei olnud nii vara lihtsalt nõus ärkama. Rakvere hinge oli ka Laitses etendunud lavastuses tunda piletikontrollist tehnilise meeskonnani ja kunstnikust lavastajani. Eks „Kalevipoeg” on inspireerinud paljusid loojaid, sest sealt on võimalik rahvuslikule suurteosele omaselt leida just seda, mida autor peab ajas vajalikuks esile tuua. Kui rahvuslikkus jõuab ühiskonnas defitsiiti, siis tuleb Kalevipoeg appi kutsuda.

Publik koguneb. Telereporter Eda-Liis Kann jookseb mikrofon käes kaamera ees mööda tribüüni ikka veel ja veel. Tundub, et esimesel katsel soovitud uudislõik televisiooni ei valmi. Saabuvad ka esimesed prominentsed teatrikorüfeed. Graniitvilla teise korruse terrassil tõusevad hääled – turistid on saabunud.

10 minutit enne etenduse algust astub Tuuslarit kehastav Tarvo Krall koguneva publiku ette. Mängib pilli ja naljatleb. Suvekomöödia võib alata.

Andrus Kivirähu „Kalevipoeg” ei ole uudislooming, vaid jõudnud aastate jooksul publikuni kooliteatritest alates eakate näiteringide esitusteni välja. Katsun aru saada, milleks on pidanud lavastaja Üllar Saaremäe vajalikuks seda lugu taas rahvale näidata. Kivirähu huumor ja kriitika ei ole peidetud sümbolite vahtu, vaid vajutab vaatajale ausa otsekohesusega oma kõverpeeglis vastu nägu. Saame teada, et valitsejad on lollid ja omakasuahned, et tark inimene valitsema ei torma, et külajutud varjutavad tõe, et õnnetus ei hüüa tulles, et eestlane pigem mängiks kui töötaks jne. Kuid peamiseks sõnumiks on siiski võitlus ähvardava võõrvõimuga (sortsid) oma vabaduse nimel. Rahvast tervikuks ühendavast liidrist tunneme tõesti ühiskonnana praegu puudust. Kuigi lavastaja Saaremäe (Üllar) on hiiglasliku näitelava täiteks toonud kohale segakoor Hellase ja pannud Kalevipoega esitava näitleja Saaremäe (Karl-Robert) hobuse seljas kappama, siis lavatühimikku nad siiski terviklikult täita ei suuda. Kivirähu dialoogid eeldavad väiksemat ruumi. Peamikrofonid ragisevad ja katkevad ootuspäraselt.

Kunstnik Saaremäe (Ketlin) on teinud suurepärast tööd, eriti kostüümidega. Värvikirevad või üleni valged kostüümid tulevad mururohelisel taustal kontrastselt esile.

Lavastuses on 12 nimelist rolli. Mõnedki näitlejad astuvad lavale mitmes rollis. Üle pika aja on väga meeldiv näha Lauri Nebelit. Tema rollid joobnud Soome sepa ja Sarviktaadina on lustakad ja ootamatult liikuvad. Kui Kalevipoeg raiub Sarviktaadi pooleks jääb partneri õlgadel istunud ja võidelnud Nebel kurva näoga järgi vaatama kuidas tema tagumik põgeneb. See on minu jaoks üks kõige naljakamaid hetki lavastuses. Lindat kehastab Anne Reeman, kes näitab samuti oma head füüsilist vormi. Reeman jookseb ja kukerpallitab, et avarat lavapinda täita. Vahepeal hakkab näitlejatest isegi väheke kahju, sest päris korralikku füüsilist koormust pakuvad kõik rollid. Reeman on ema Lindana murelik poja saatuse pärast. Tema mure, kuigi läbi koomilise võtme, on siiras ja aus. Alo Kurvitsa Siili rolli ei kujuta kedagi teist. Kurvits Siilina on suurepärane leid ja ta teostab ja tõestab end väärikalt. Südametu ärimees, kes kõiges näeb võimalust teenimiseks, tekitab nalja, kuid ka põlgust tuues vaatajates esile oma sisemised vastakad emotsioonid. Näitleja Saaremäe elukaaslane Lotta Lizbeth Hirv kehtastab pereteatris postitantsijaliku kostüümiga Põrgupiigat. Saates Kalevipoega lahingusse suudleb ta teda pikalt ... minu meelest isegi nagu liiga pikalt. Aga suudlus on päris ja sellist teatris tihti ei näe. Hääled terrassil reageerivad meeleolukalt. Kogu trupp teeb hoolega koomuskit. Aga Kivirähu huumor on selline, mida tuleb teha tõsiselt. Kõverpeeglit ei ole mõtet veel kõveramaks keerata.

Korraga astub koori eesotsas madalahäälse esilauljana rahva ette maja peremees Tauno ise. Hääled rõdul valjenevad. Tauno Kangro kannab oma lahutamatut nahkkuube ja lööb samaanitrummi. Laul on küll eelsalvestatud, kuid see ei vähenda hetke efekti. Laul lauldud, istub Kangro esiritta lisades trummiga sündmustikule aktsente. Segakoor Hellas kaunis laul on ka lavastusest eraldiseisvana ilus kuulata. Veidi tekitab küsimust repertuaari valik, sest see ei moodusta ajastuslikku tervikut. Kuid eks Kalevipoeg ongi läbi aegade Eestimaa kuningas, leian endale põhjenduse.

Et oleks kõik lavale pääsenud tegelased nimetatud, siis peab mainima, et lõpu eel kõnnib lavale ka lavastaja Saaremäe ise talutades lahingus vigastatud Kalevipoja hobust. Sõnatuna teeb ta rahva ees tiiru. Stseen mõjub hoopis lavastuse väliselt. Isa võtmas vastu lahingus haavatud poega. Noored peavad meie riigi ja rahva vabaduse eest seisma ja viima meie elu edasi. Aeg on anda võim üle, isegi kui noorte käitumine tundub arusaamatu ja põhjendamatu. Noored on meie tulevik ja meil vanameestena tuleb sellega leppida, kuigi jääb igavene hirm oma laste õnne pärast. Kes on meie aja Kalevipoeg?

Seltskond terassil kolib tuppa. Rahvas on tänulik.