Kondas ja Viljandi

 19.juuni õhtu esietendus vesise Viljandi kesklinnas asuva Viljandi Muuseumi hoovis teater „Ugala” suvelavastus Ott Kiluski „Kondas ja maasikasööjad”.

Lavastuse taga on ühiselt teater „Ugala”, Kondase keskus, Viljandi Muuseum ja Viljandi linn. Nõnda saab Viljandist lavastuse peategelasi. Lavastus on geniaalne näide linna turundamisest läbi teatri. Veel mõni aeg tagasi oodati Paide teatrilt sarnast panust oma linna tuntuse kasvatamisel ja külastajate arvu suurendamisel. Paide teater jäi aga jonnakalt püüdma sinilindu ja oligi sunnitud oma uksed sulgema. Näidendi esimese vaatuse tegevus toimub 1980 aastal, teine vaatus viib meid 1983 aastasse ja hüppab sealt lõpuks 1985-sse. Kohalik koorekiht eesotsas Ekseko juhi Vello Tirega ja Linnapeaga tõdevad, et Viljandi on maha käinud ja seal puuduvad atraktiivsed sündmused ja silmapaistvad inimesed. Aastast aastasse käib vaid ümber järve jooks, mida iga aasta võidab Hubert Pärnakivi. Korraga jõuab nendeni tõdemus, et linn peab tähistama oma 700 sünnipäeva ja see on kordumatu põhjus leida riiklikke investeeringuid linna heakorda ja uute objektide ehitamiseks. Värvikas korraldusmeeskond asub kirega asja kallale. Vaatajana saan nõnda osa Viljandi ajaloost, linna muredest ja rõõmudest.

On ju öeldud, et ükski kuulsus pole kuulus oma kodukülas. Kahjuks see nii on, et oma inimeste saavutustest ei osata rõõmu tunda. Need plätudega poes käivad veidrikud ei saa ju olla mingid kuulsused. Ott Kilusk on Viljandi lähiajaloost leidnud kõige värvikamad tegelased lavale askeldama. Nõnda muutub olukord laval elule vastupidiseks. Kui elus linnarahvas naeris kunstnik Paul Kondase veidrat olemust, siis laval on Kondas kõige normaalsem tegelane üldse. Naeruväärseks muutuvad linnakodanikud ehk maasikasööjad, kes ei taha midagi kuulda omakorda Kondasest.

Lavastust vaatama minnes tasub teha eeltööd. Selleks on Viljandi Muuseumis avatud näitus „Kondas ja kunstiklubi”, kus leiavad vastuse mitmed laval toimuvaga seotud küsimused. Saame teada, kuidas tegelikult tähistati Viljandi 700 aastapäeva, miks ei võetud Kondast Viljandi kunstiklubi liikmeks, millised olid laval seiklevad kummalised tegelased päriselt jne. Põnevaid fakte Viljandi kohta leidub tekstis rohkelt. Minu jaoks on uudiseks, et nõukogude ajal tohtisid ilutulestikku korraldada vaid kangelaslinnad. Ometi said linna parteibossid loa juubeli puhul ka Viljandis pauku teha. Kunstiklubi pidi maalima juubeliks Viljandi vaateid, kuid Ekseko juht Tire (suurepärane roll Tarvo Vridolinilt) saatis nad mäe otsa Ekseko 6-korruselist seahotelli maalima. Nõnda saidki linna avalikud hooned vaid seafarmiga pilte jne. Olles tutvunud eelmainituga muutuvad Kiluski tekstis antud vihjed korraga elavaks – näitlejatest saavad ajaloo kandjad ja edastajad. Enam pole Viljandi vaid kena linnake järve kaldal, vaid omanäoline ja elav organism. Selles mõttes täidab ühisproduktsiooniga lavastus ideaalselt oma eesmärki.

Kunstihuvilise noormehena nägin 1980ndatel kuskil Eesti kuulsaima naivisti Paul Kondase viimaseks jäänud maali „Näärivana kalastab”. See ehmatas, kuid jättis jälje minu kunsti mõistmise olemusse. Iga maal on emotsioon ja kunstniku ülesanne on tema käepäraste vahenditega seda emotsiooni vahendada. Idee panna näärivana suvel järvel kala püüdma raputas raamidest välja. Kondas ise oli samuti olnud osav kalamees ja kalal käies visanud mitu õnge korraga vette ja kui siis näkkama hakkas, kippusid õngenöörid sõlme minema ja nõnda pidi ta hoopis porisedes koju minema nööre lahti harutama. Ka jahimees olla ta olnud osav. Lavalgi laseb Ott Sepa kehastatud Paul Kondas jäneseid ja õpetab siis neid oma teatriteooria järgi surema. Minu jaoks oli üllatuseks, et säilinud on Kondase käsikirjaline artikkel näitlemisest pealkirjaga „Näitlejale”. Järjena tuleb nüüd oodata mõne Kondase näidendi lavale jõudmist, mis oleks mängitud ja lavastatud Kondase enese õpetuste järgi. Sellest saaks menuetendus.

Publikutribüünide taga kõrgub Johan Köleri 1976.a püstitatud monument. Paul Kondas nägi seda monumenti kerkimas ja pidas enese piisavalt väärika olevat, et tallegi võidaks monument püstitada. Kondas nägi eneses Köleri taassündi, sest Köler suri 1899 ja Kondas sündis 1900. Kondase jaoks ei olnud siin kahepidi mõtlemist – tema ongi Eesti maaikunsti rajaja vaimne järglane. Paul Kondase rollis astub lavale Ott Sepp. Sepa mängus on tasakaalukust. Ta ei vehi „Babylon-Berlin” stiilis tantsu koos teiste linnakodanikega, vaid seisab väärikana neist kõrgemal. Ta loob barjääri kahe maailma vahele ja ei luba arutut tormlemist oma koju. Kondase tuppa astub vaid Surm.

Eluaegne poismees ja kooliõpetaja Kondas arendas endas mitmeid andeid. Mark Soosaare 1979. a valminud filmis „Pühapäevamaalijad” võib Paul Kondast näha viiulit mängimas ja enese luulet tsiteerimas. Ükshaaval toob ta kambri sügavusest pilte vaatamiseks välja, kuid kambrisse külastaja ei pääse. Ott Kilusk on toonud lavale tegelasena Surma (Rait Õunapuu), mis sunnib Kondast oma elule tagasi vaatama. Kondas peatab Surma tuntud trikiga sidudes varukaotsad kummiga kokku, sest siis ei pääse Surm inimesele ligi. Kuid siis ei saa ta enam sauna minna, mille üle saunanaine suurt kurbust tunneb.

Elus armastust leidmata astub Kondase maalitud Lilleneiu (Adeele Jaago) pildilt maha, et võtta Kondas kaasa oma loodud kunstimaailma. Ta eemaldab kummid varrukatelt ja Kondas lahkub näärivanane „Viljandi paadimehe” saatel. Adeele Jaago Lilleneiuna esitatud laulud äratavad unelusest. Selge hääl ja suurepärane muusikaline tunnetus panevad ootama väljaspool teatrilava mõnda Jaago muusikalist etteastet, mida seni pole osanud tähele panna.

Eraldi peab märkima ka grimeerijate suurepärast tööd. Peale Kondase on kõik tegelased saanud endale kondaslikud värvikirevad näod, kus nööpjad sügavad silmad tungivad esile muidu naivistlikus puhtavärvilises näos. Samuti kannavad kostüümid endas naivistlikku hõngu ja tegelased oleks justkui maha astunud Kondase 1965.a valminud maalilt „Maasikasööjad”. Antud maaliga on mitu huvitavat lugu. Alguses tahtis Kondas maalida maalile viis kurja ämma ja viis lahket äia, aga see vist osutus liiga ülejõukäivaks ja nõnda sai maalile viis paari armastajaid. Aastaid hiljem vaatas Kondas, et armastajate silmad ei väljenda piisavalt nende tundeid ja ta maalis silmad üle. Sealt see veider vaade.

Kondase omakäelisest eluloost 1947-st saab lugeda: „Nõukogude võimule olen tänulik põhjusel, et pääle suuri vintsutusi ja kestvat virelemist minu elus mind nüüd on väärt arvatud – elama.” Laval ta lisab, et iga üks elab igavesti oma tehtud töödes. Kondas jääb elama meie kultuurilukku veel kauaks.