Kui süütusest saab süü.

 Laupäeval 7.juunil esietendus Tapa Raudteejaamas Teatril Nuutrum Madis Kõivu ja Sulev Keeduse näidend „Süütu”. Lavastus moodustab terviku, kus oma kordumatu tähendus on ruumil, muusikal, tekstil, valgusel ja näitlejail.

Üks on kindel, et saada kogu laval avanevast loost aru, tuleb teatrisse kohale tulla vähemalt pool tundi enne etenduse algust ja lugeda kavaleht hoolikalt läbi. Ise eksin selle vastu ja kodus kavalehte lugedes loksuvad kõik detailid paika. „Süütu” peidab endas mitut lugu. See on lugu ingerisoomlaste saatusest, kes sunniti sõjavankri lähenedes oma kodusid hülgama. Sellest joonistuvad välja otsesed paralleelid tänase maailmaga, mis on taas pannud rahvaid oma põlist kodu maha jätma. See on muidugi üldistus, mis koosneb tuhandete inimeste isiklikest väga valusatest lugudest. „Süütu” jutustab just ühe ajaloo jalgu jäänud naise väga isikliku loo.

Näitemängu teksti valmimine on olnud väga huvitav protsess. Sulev Keedus meenutab idee sündi. Keeduse tuttav vanaproua oli ravil Pärnu sanatooriumis ja jalutas koos oma toanaabriga iga päev postkontorisse helistama. Nendel jalutuskäikudel jutustas usalduse tekkides ingerisoomlasest toanaaber oma väga isikliku loo. Ta rääkis, kuidas nende perekond põgenes Ingerimaalt ja kuidas Jõhvist väljasaatmise hirmus tuli sõlmida fiktiivne abielu ühe kohaliku noormehega. Võimud kontrollisid, et kas noored ikka elavad koos. Kui avastati, et nad magavad eraldi voodites, nõuti günekoloogi tõendit. Nõnda siis noored vahistamise hirmus teineteist võtsid. Selles alanduses elati edasi, kuni noormees ühel päeval teatas, et ta on armunud. Sellest päevast elasid nad igapäevaselt koos, kuni vanaproua saadeti sanatooriumisse. Nüüd ta siis helistas iga päev koju. Keedus pakkus kuuldud lugu Madis Kõivule kokku kirjutada. Kõiv oli nõus ja dikteeris talle telefoni teel filmiks mõeldud stsenaariumi esimese poole. Siis Kõivu jõud rauges ja Keedus kirjutas ise loo lõpuni. Lavastaja ja dramaturg Priit Põldma omakorda lisas olemasolevale tekstile katkeid filmidest „Somnambuul” ja „Georgica”. Lisaks veel Kõivu näidenditest „Tagasitulek isa juurde”, „Stseene saja-aastasest sõjast”, „Üks teine lugu” ja novellist „Õun”. Mitme autori poolt läbi kirjutatuna ei ole näidendi tekstis midagi liigset. Rääkimata ja räägitud sõnad saavad mitmekordse tähenduse.

„Süütu” zanrimääratluseks on unenäosaaga. Sigmund Freud on kindel, et inimene elab unenägudes oma elamata elu. Unedes ärkavad ellu unistused ja saavutamata eesmärgid. Leppimatus olemasolevaga on hetkel kogu maailmas levivaks tundeks. Inimene soovib vaid elada oma rahulikku elu, kuid kuskil keegi ei taha lasta sellel sündida. Võimetus võidelda suuremate jõududega viib inimese unenäolisesse normaalsusesse. Unest saab peidupaik õnnetuile. Kes tahab samal teemal juurde lugeda, siis just ilmus Haruki Murakami romaan „Linn ja tema muutlikud müürid”, mille peategelane otsib õnne unenägude ja reaalsuse piiril.

Ingerisoomlaste saatus vajanuks ammu suuremat tähelepanu. 1617 anti Peterburi ja Narva jõe vahelised Ingerimaa alad Rootsi riigile, kes saatis sinna õigeuskliku ja venekeelse rahva keskele elama soomlased. Ingerimaa luterlikuks peapiiskopiks määrati eesti kirjakeele looja Heinrich Stahl, kes on seda kirjeldanud kui äärmiselt vaest ja vaevarikast maad. Põhjasõja järel läks Ingerimaa taas vene riigi koosseisu ja algasid ka soomlaste represeerimised. Hetkeline rõõmuperiood saabus I ilmasõja järel, kui Ingerimaa oli 24 aastat Eesti Vabariigi koosseisus. Vene vägede sisenedes võeti Ingerimaa taas Venemaa koosseisu. Soomlased põgenesid Eesti kaudu, kuid paljud jäid maha ja Vene riik otsustas neid karistada. Nõnda sõlmitigi fiktiivseid abielusid ja vahetati nimesid. Seda kõike selleks, et elada. Nõnda puudutab teater Nuutrum lavastus väga valusalt ühe paljukannatanud rahva saatust.

Üks isiklik meenutus. Torkasin oma 100-aastasele vanaemale diktofoni salaja laua peale ja uurisn, et mida vanaisa sõja ajal tegi. Vanaema siis rääkis. Järgmine päev ta helistas ja ütles: „Ma sain aru küll, et sa lindistad. Aga ära seda kellelegi lase, nad tulevad veel tagasi.” Hirm ei olnud 75 aastaga kuhugi kadunud. Nõnda vaikisid ka ingerlased kartes ennast reeta. Nõnda vaikib ka lavastuse peategelane ingerlane Elina Savolainen, keda kehastab suurepärase rolli teinud Grete Jürgenson. Ainus, kellega Elina telefoni teel räägib, on tema ema. Kuid telefonil ei ole juba ammu võrku ühendatud, tema kõne kaigub tühjusesse. Kuid nende kõnede ajal karjub ta välja kogu oma ahastuse, leppimatuse ja hirmu tuleviku ees. Tema kogu maailm mahub puhvaika sisse ja aeg piirdub vaid hetkega. Elina räägib kellegi teisega vaid korra, pöördudes ihualasti keset laval seistes noormehe palvega, et see aitaks tal süütusest vabaneda. Süütusest saab süü. Süütu inimene peab ennast alandades süüdi mõistma, nagu seda tegi kogu rahvas. Süütu olemine oli karistust väärt.

Oma esimese rolli teatris Nuutrum teeb Viljandi Kultuurikooli lõpetanud Robin Täpp, kes kehastab Heino Mossi. Täppi mängitud Moss on õrn ja kaasatundlik. Ta on kohmetu ja ei tunne ennast mugavalt inimeste keskel, kes tema eest tema elu otsustavad. Ometi on temas otsustavust abielluda ingerlasest Elinaga. Abielust saab protest ja pääsetee. Mossi kasuema Luise, keda mängib Lee Trei, on löödud, sest on kaotamas oma ainsat rõõmu rõõmutus maailmas. Luise tahab ennast ära tappa, kuid Moss ei loobu antud abieluvandest. Kõrvaosatäitjana teeb Lee Trei Luisena märkimisväärselt võimsa ja puudutava rolli. Tema karjetes on elav lootusetus.

Kunstnik Kristjan Suits on geniaalselt ära kasutanud kõik Tapa Raudteejaama võimalused. Lava sügavusse avanevad kõrvaltubadesse peidetud mängupinnad, kus liiguvad varjud. Näitlejate tulek lavasügavusest eeslavale meenutab teekonda, mille põgenev ingeri rahvas pidi ette võtma. Saali nurgas on mäeks laotud neli tonni põlevkivi, mis toodi lavastuse tarbeks kohale Kiviõli kaevandusest. Kastidest, kuhu koguti põlevkivi saavad lauad, toolid ja voodid. Aja viletsus jõuab vaatajani läbi lihtsate sümbolite. Asjades tähtsamaks saavad inimesed. Lavastuses „Süütu” ei saa nalja. Jään mõtlema, kas ta sellisena ongi päris suvelavastus. Kuid kui seda suvel ei mängitaks, siis ei saaks vaatajad osa Raudteejaama kordumatutest ruumidest ja veduriviledest seinte taga.

Lavatuse muusikaline seda on lihtne, kuid mõjuv. Laval kõlavad näitlejate esitatuna ingeri regivärsilised rahvalaulud. Lavastuse muusikaline juht on Kaisa Kuslapuu, kes esitab lõppakordina oma loodud laulu „Kinni hoidmas”. Lavastust läbivad näitlejate karjed ja leppimatuse pursked, kuid kõik tõmmatakse kokku ühte õrna meloodiasse. See annab lootust, et kui elame praeguse aja üle, siis võivad meie unenäod ja unistused täituda, meile antakse elada.