Piibe teatri lavastus „Viimane metsavend” põhineb Ruuben Lamburi elulooraamatul „Alutaguse saaga”. Nimiosatäitjat kehastab Raivo E. Tamm, kellel oli õnne Ruubeniga elus kohtuda ja kelle matustel ta pidas väärika kõne, kus mainis, et meie kohus on kanda Ruubeni mälestust ja rääkida tema lugu edasi. Lisaks on Raivol juubelite aasta. Kui Ruuben Lambur oleks käesoleval aastal saanud 100 aastaseks, siis Raivol täitus käesoleva aasta juulis 60 eluaastat ja samas ka 40 lava-aastat, mis kokku moodustavad samuti 100. Lisaks on „Viimane metsavend” Raivo 125 lavastus teatrilaval. Ajasin Raivoga juttu temast enesest ja Ruubenist.
Kelleks sa ennast pead? Sinus avanevad mitmed rollid. Sa oled näitleja, sõjaväelane, kaitseliitlane, triatleet. Kindlasti on mõni idenditeet sinus veelgi varjul.
Kõik need rollid mahuvad väga kenasti ühte kehasse ära. See on lpasepõlvest saadik, kui olen tahtnud igal pool ja korraga. Mäletan, kui ma kooliajal käisin koos teiste klassivendadega kõikvõimalikud trennid ja huviringid läbi. Kui keegi jälle kuulis, et seal on midagi lahedat , siis läksime sinna. Kui midagi uut lahedat tuli, siis läksime sinna. Mõni jäi ikka kuhugi maha ka. See näitab, et ühele keskendudes võid kaugele jõuda, kuid ringi joostes, sa tipp ei jõua, aga samas on enesel väga huvitav. See jätkub minus tänaseni. Ma tahan olla igal pool. Ma ei oska öelda ei. Kui mind kutsuti triatloni heaks eeskujuks, siis olin kohe nõus. Samamoodi olen jõudnud Kaitseliitu, sest ma tahtsin seal olla. Ma tahtsin lisaks teatrile midagi teha. Kooli ajal õpetas meid Kalju Komissarov, et me peame saame tuntuks draamanäitlejatena, mitte reedeõhtuse telenäona. See ei olnud temas silmis küünemustagi väärt. Ma hakkasin kohe peale kooli sellist vabakutselise elu elama, kuigi ma olin teatris palgal, aga ükskõik, kuhu mind kutsuti, sinna ma läksin – telesse, hakkasin õhtuid juhtima. Tänu sellele olen ma kohtunud väga erinevate inimestega. Kui ma oleks seal teatri paekivi seintega kohvikus istunud ja peale etendust kimunud suitsu ja kirunud neid, keda kohal ei ole, poleks see olnud võimalik. Ma olen tahtnud ja tahan tänaseni avastada maailma enda ümber. Ma olen sellega väga rahul ja ma olen õnnelik, et ma selline olen.
Aga tuntuse toob ikka ekraanil olek. Võid teatrilaval teha suurepärase rolli, kuid publik tuleb vaatama ikka tuntud telenägu.
See on kummaline, et tänapäeva interneti lühivideote ajastul ikka vaadatakse ikka pikemaid teleseriaale. Osaled mõnes seriaalis ja siis teab sind kogu Eesti. Praegu tuleb nii tohutult uusi näitlejaid peale. Lisaks teatrikoolide lõpetajatele kuulutatakse näitlejateks kõik, kes kuskil mingile ekraanile satuvad ja siis on nad kohe juba staarid ja megastaarid. Milleks neli aastat koolis õppida, kui sul on võimalus üle öö näitlejaks saada. Näitlejaid on nii palju ja sellised uusnäitlejad saaavd tuntuks just läbi televisooni. See on muidugi uuema aja trend, kuigi reedeõhtuseid teatriõhtuid vaadati väga palju. Selles mõttes pole midagi muutunud, vanasti vaadati teatriõhtuid, nüüd seriaale. Ja seriaalide vaadatavus on ju pöörane. Näiteks „Õnne 13”. Kolmkümmend aastat kõige vaadatavamate saadete hulgas. See on arusaamatu fenomen.
Näitlejad on siiski väga kinnine punt. Omavahel jagatakse tunnustust ja auhindu. Väljapoole ei osata näha. Värskust kohtab harva.
Nõus. Ma olen ka erinevates truppide liikunud. Rangelt teatris oleval näitlejal on tavaliselt silmaring ikka väga kitsas. Ta on nii eluvõõras, et ma näen seda. Ma võin rääkida paljudel teemadel, kuid tihti tajun, et ei ole kedagi kaassa tulemas. Tihti on mulle öeldud, et mind selline asi ei huvita. Kuidas sa saad nii elada, et sind ei huvita? Mind huvitab absoluutselt kõik. Võib-olla ma ei saa kõigest aru, kuid see huvitab mind. Ma loen vahel kommentaare oma sporditegemiste kohta. Inimesed ütlevad nagu halvustavalt, et ma teen ka trenni, aga ma ei trügi kuhugi võistlema. Ma ka ei võistle peale iseenda mitte kellegi teisega. Kuid see õhkkond, mis võistlustel on, see suurepärane korraldus, see on kõik kokku nauding.
Sa oled võitnud ka tiitleid. Sa oled mitmekordne Tallinna meister ujumises.
(naerab) Tuleb leida see hetk, kui teisi ei ole. Mu ujumistreener ütles, et peaasi, et sa valestarti ei tee ja siis oledki Tallinna meister (naerab).
Sa oled ka tehnikahuviline. Kust see huvi sul pärit on?
Eks ikka lapsepõlvest. Ma veetsin oma suved Saaremaal ja ma mäletan, et minu kõige lemmikum auto oli vana vene villis, eriti kui ta tagant lahti oli. Ma olevat väikse poisina „Kännu Kuke” juures juuksuris öelnud juuksurile, et tahan saada kolhoosiesimeheks. Juuskuril olid käärid maha kukkunud käest. Selline väike laps tahab saada kolhoosiesimeheks. Ma siis põhjendasin, et siis ma saaksin villisega sõita, sest Saaremaal esimees sõitis villisega. Mul oli ema raskesti haige ja vanaema oli ka haige ja ma siis mõtlesin, et saan hakata neid villisega arsti juurde viima. Ma olin esimese klassi poiss, kui isa ostis zaparosetsi ehk „maantee muhu”. See oli väga halvas seisus ja seest väga räpane. Ema õmbles kunstnahast ja riidest kokku uued istmekatted, uued uksepolstrid. Isa tegi masina ideaalselt korda. Kui meil siis vanaonu Kanadast küla tuli ja läksime masinaga surnuaeda. Ma mõtlesin, et kuidas see on , kui Kanda inimene istub meie Zaparosetsisse. See oli põnev hetk ja kui ta siis sisse istus ja imestas: „Nii puhas”. See kuidas eda autot hoiti, kuidas tema eest hoolitseti, see on minus samuti siiamaani. Minu auto peab ka seest puhas olema. Väljast ma teda nii tihti ei pese, aga seest peab puhas olema. Sealt see huvi ja kõigil millel mootorid küljes olid, nendega ma tahtsin sõita. See nauding ja vabaduse tunne, mis sellega kaasneb. Lisaks on liiklus sotsiaalselt huvitav keskkond, kus kõik on vastavalt liiklusreeglitle võrdsed ja sind aksepteeritakse. Loodetavasti.
Sa oled olnud ka 10 aastat autoajakirjanik.
See sai alguse sellest, et ma pean päevikut. Ma iga päev kirjutan. Siis on mul ka autopäevik ja ma kirjutasin üles, millega ma sõitnud olen ja millised on muljed. Ajakiri AutoBild tegi kord lugejaküsituse uurides, et miks loed AutoBildi. Ma siis kirjutasin, et käin aeg-ajalt salongides uusi autosid vaatamas j aproovisõitu tegemas. Sealt see algas. Nemad tegid kohe pakkumise, et tule ja hinda meie autot ka. Sealt läks lahti 10 aasta jooksul kirjutasin iga kuu ühe või kaks artiklit. See võimaldas mul testida väga erilisi masinaid ja kohtuda väga põnevate inimestega. Üks kõige erilisem kohtumine oli Horatio Paganiga, kellega ma kohtusin Itaalias Pagani autotehases. Ta on autotööstuse legend. Ta oli Lamborgini disainer, kuni talle öeldi, et ta teeb nii erilisi masinaid, et võiks neid ka ise tootma hakata. Ma tegin temaga intervjuu. Mind küll rooli ei lastud, kuid mulle tehti üks tutvustav ring. Aga see oli vapustav, sest kui läksin tehase juurde, siis sini-must-valge lehvis katusel.
Räägime Ruubenist ka. Kui ma sulle helistasin, et on plaanis selline näitemäng, siis sa olid kohe nõus.
Jah. Ma pidasin Ruubeni matustel kõne. Ma olin näinud, kuidas ta käis rääkimas oma lugu. Matustel ma siis mainisin, et nüüd on meie asi, seda lugu edasi rääkida. Mind kutsutakse tihti koolidesse riigikaitselistel teemadel rääkima. Ma siis räägin oma vanaisast, kes oli Vabadussõjas. Ma olin endamisi arutanud, et kuidas sellist kõne koolide jaoks kokku panna ja leidnud, et kui rääkida Ruuben Lamburi lugu, siis on seal kõik olemas. Nüüd ongi meie asi seda lugu edasi rääkida. See oli piltlikult öeldud. Ma ei mõelnud, et hakkan järgmisel päeval seda tegama. Kuid sinu pakkumine läks täpselt kokku sellega, mida ma juba välja öelnud olin. Kohtumine Ruubeniga on olnud minu viimaste aastate vapustavamaid elamusi. Mulle on elu aeg meeldinud kuulata vanemaid mehi ja nende lugusid. Kunagi istusin pikalt Gunnar Aarma juures ja palusin temal rääkida oma lugusid. See oli nagu ulmekirjandus, mida keegi ette loeb. Sama vapustav oli, kui Reservohvitseride Kogus käis Ruuben Lambur. Ta oli siis 96–aastane. See kuidas ta tund aega seisis meie ees tikksirgena ja rääkis oma lugu. Terve saalitäis istus ja kuulas suu lahti. Üks asi on see, kui ta nooruses oli metsavend ja mida ta seal metsas tegi. Teine see kuidas ta Siberi suutis nendes tingimustes üle elada ja koju tulla. Ja kolmas asi on kõige vägevam üldse. See kuidas ta käis koolides ja rääkis osalejana oma lugu. Kui selge mõistusega, kui säravalt, kui kaasahaaravalt, et see lugu ei ununeks ega kaoks. Lugesin hiljuti, kuidas lätlased oma vabaduse eest võidelnuid austavad ja kuidas meil on see kõik nagu väheke kohustuslik ja seotud mingite hirmudega, et kas tohib vabadussõja kangelastest rääkida või siis metsavendlusest.
Sa oled ka kaitseliitlane. Kui oluline on sinu jaoks olla valmis oma kodu kaitsma?
See kõik on lapsepõlvest pärit. Kui mu vanaema tuli mind maalt linna hoidma, siis tal olid kaasas fotoalbumid, kus olid sees eestiaegsed pildid tema õdedest ja vendadest, kes olid olnud kaitseliitlased Narvas. Üks vend oli ohvitser ja soomepoiss. See oli natuke sürreaalne olukord. Mina olin koolis eeskujulik pioneer , aga õhtuti vaatasime vanaemaga Eesti armee ohvitseride fotosid. Ma mäletan seda, kui uhkete nägudega olid tema õed. Karakullkraedega kasukad seljas ja Kaitseliidu embleemid ümber käe ja Kaitseliidu vormimütsid peas. See uhkus on mul nii meeles, see ülev tunne, et ma olen kaitseliitlane. Ja siis järgmisel pildil Eesti ohvitser, kuidas ta seisab sirge seljaga mõõk vööl. Mul kogu aeg kripeldas sees, et ma tahaks ka midagi sellist olla. See kõik on sealt pärit. Ma olin ka hirmul, et mind võetakse vene armeesse, mille eest ma siis põgenesin. Mingi aeg tegin sini-must-valgeid lendlehti oma Kanada vanaonu tõttu ja siis oli kogu aeg hirm, et kukun kinni. Teatritöö tõttu ma ei jõudnud kohe Kaitseliitu, millest mul on natuke kahju. Oma vanuse poolest oleks ma võinud olla Kaitseliidu taastajate hulgas, kuid ma ei olnud. See kripeldab. Kuid seal ma nüüd olen. Minu käest on küsitud, et kas kaitseliitlane on minu järjekordne roll. Ma olen vastanud, et see ei ole roll, see on minu pärisosa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar