Ilmunud Hans Alver jun Siberi päevik „Elame veel!”

 Käesoleva aasta augustis mängis Piibe teater üle Eesti väikestel külalavadel lavastust „Viimane metsavend”, mis jutustas metsavendlusest. Lavastus osutus ülimalt populaarseks.

Lavastuse alusmaterjaliks olid Ruuben Lamburi 91-aastaselt kirjutatud mälestusteraamat „Alutaguse saaga”. See on eriline mälestuste raamat, kust puudub viha ja kättemaksuiha. Publiku rohkest tagasisidest mõistsin, et meil on ühiskonnana mõned ajaloo seigad lõpuni läbi rääkimata. Liiga palju on veel elus küüditajad või piiramatut võimu omanud ülekuulajaid, kes oma kunagiste tegude tagajärgi kiivalt varjata ja ilustada soovivad. Nõnda ei saa ajaloos kirjutatut sugugi alati täiel määral usaldada, sest ajalugu kipub koos võimuga muutuma. Metsavendlusest on palju kirjutatud ja ka teatrilaval sai käesoleval suvel näha kolme erinevat lavastust, mis sama teemat avasid. See on tänaste aegade tuules mõistetav, kui „punane terror” on taas maailmas pead tõstmas. See on meie kohustus tuletada meelde, et nõukogude nostalgia on vaid propaganda ja tegelikkuses ei ole meile idapiiri tagant kunagi midagi head tulnud. Küüditamised, kohtuta tapmised, röövimised ja vägistamised on vene poliitika tegelik sisu olnud läbi ajaloo ja nagu näha tänases Ukrainas, siis ei ole see kuhugi kadunud.

Korduvalt tuldi minu juurde mõttega, et seda lavastust „Viimane metsavend” tuleks näidata noortele või teha ta koolidele kohustuslikuks. On hetki ajaloos, mida ei tohi unustada. Lavastus puudutas põgusalt ka Siberi küüditamist. Mõistsin, et tollased küüditatud või Siberis sündinud kannavad kõike seal kogetud jätkuvalt südames. Samas tuldi mulle ütlema, et kas on vaja ikka kõige hirmsamaid asju laval näidata või nendest rääkida. Sain aru, et on seoses meie ajaloo valusama osaga on olemas ühiskonnas kahesugused inimesed. Ühed, kes ei taha midagi kuulda vabaduse valust ja okupatsiooni terrorist ja teised, kes oma kogetut ei julge või ei taha jagada kandes seda valu igapäevaselt enesega. Rääkimata lood kipuvad pauguga lõhkema.

Tundsin, et pean publikuni tooma ka loo Siberist, ikka sellepärast, et me ühiskonnana ei unustaks. Nõnda olemegi 2026 aastal toomas lavale lavastust Siberist.

Siberi teele on Eestis ajaloos punaterrori poolt saadetud mitmel korral kokku kümneid tuhandeid inimesi. Vastavat kirjandust leidub meetritega. Ajaloolise näidendi kirjutamisel on suurimaks mureks alati emotsioonide või isiklike mõtete puudumine vastavas kirjanduses. Tuhandeid lehekülgi võib lugeda kirjeldusi ja fakte, kuid puudu jääb südames kogetu faktide taga. Selles osas on usaldusväärseks allikaks Siberi-päevikud. Neid ei ole Eestis sugugi palju ilmunud. Esimesena meenub Ado Kisandi „Saaks veel Eestissegi. Päevik 1939 – 1947” koos hulga joonistustega. Siis veel Erna Nageli päevik „Olen kui päike ja tuul” ja käesoleva aasta suvel ilmunud Hans Alver jun päevik Siberi küüditamisajast 1941-1949 „Elame veel!”. Kõik need päevikud on kirjutatud küüditatute poolt, kes ei tohtinud oma Siberi elukohast lahkuda, kuid neid ei siiski ümbritsenud traataed. Väga suur hulk eestlasi viidi ka Siberi vangilaagritesse, kus eluolud olid juba palju karmimad. Eraldi tasub ära neist lugudest ära mainida Raimond Kaugveri vangilaagris kirjutatud romaani „Põhjavalgus” ja tema Siberi kirju koondavat „Kirjad Sigridile”. Mõlemad raamatud loovad väga hea ajaloolise tagapõhja.

Kõik eelnev oli vaid sissejuhatus. Nüüd siis jõuan alles tänase loo peamise sisu juurde. Suve hakul ilmus Eesti Mälu Instituudi välja antuna kunagise legendaarse Haapsalu linnapea Hans Alver sen poja Hans Alver jun Siberi-päevik „Elame veel! Hans Alver juuniori päevik Siberi küüditamisajast 1941-1949”. Alverid saadeti Siberi teele 14. juunil 1941. Vastavalt määrusele tuli Siberisse saata kontrarevolutsioniliste organisatsioonide liikmed, politseinukud, vangivalvurid, ohvitserid, kõrgemad riigiametnikud, suurmaaomanikud, kaupmehed ja vabrikandid, lisaks veel kriminaalkurjategijad ja prostituudid. Kokku oli nimekirjades 14471 inimest. Juuniküüditamisest teeb raamatus väga hea kokkuvõtte raamatu toimetaja Olev Liivik. Hans Alver kirjutab, et peab päevikut selleks, et kunagi kuuldaks, mida nad pidid taluma. Alver alustab hoogsalt tehes sissekandeid igapäevaselt. Aegade möödudes muutuvad sissekanded järjest harvemaks, kuni lõpuks lakkavad sootuks. Viimased sissekanded päevikusse on 1949 aastal, kuid asumiselt tagasi kodusesse Haapsallu jõuab ta alles 1957. Alver on hea käega kunstnik, käies kartulite eest kohalikele seinalehtedele pilte joonistamas. Nõnda on päeviku sissekanded täiendatud humoorikate, kuid informatiivsete piltidega. Alveri kodunt kaasa võetud märkmik saab peagi täis ja ta jätkub päeviku pidamist kättesaadavatele paberitele nt Stalini käskkirjadele, mida kõigile lugemiseks jagati.

Pereisa eraldatakse koheselt pere juurest ja leiab hiljem vangistuses oma kurva lõpu. Hans jun elab koos ema ja õde Haljaga. Läbi aastate on peamiseks võitlus külma ja näljaga. Kohalikud ei taha küüditatuid omaks võtta ja nõnda on raske leida elukohta. Kui elukoht lõpuks leitud, siis ähvardab pidev väljatõstmisoht. Tuba, kus kolmekesi koos elatakse, on väike ja külm. Pidevalt varitseb toidunappus. Tekivad omavahelised pinged ja tülid. Ema käib külades toidu eest kaarte panemas ja ennustamas. Toidulauale toovad lisa oma kartuli- ja aiamaa. Haljagi astub lõpuks kooli omandades koka ja med. õe oskused. Hans töötab mitmel kohal jõudes lõpuks treialina isegi stahhnovlaste autahvlile. Siis teeb julge otsuse lahkudes töölt alustades muusiku karjääri ja käies pidudel akordioni mängimas. Nõnda tutvub Hans pilli mängides Rumeenia päriolu musikaalse Nataliaga, kellega juba mõne kuu möödudes abiellutakse ja peatselt sünnivad perre ka poeg ja tütar. Lepitakse kokku, et pere peab rääkima eesti keelt. Hans märgib, et eneselegi ootamatult on ta hakanud emakeelt rääkima aktsendiga. Nõnda ka lapsed.

2.08.1945 kirjutab Hans: „Loodame, et me elu hakkaks minema järjest normaalsemaks, järjest paremaks. Et selja taha jääks vaesuse ja viletsuse ajad ja eelseisev tulevik, taas meie peale paistva õnnepäikese säras, tooks meile kõigi me soovide ja lootuste täideminekut.” Siberiga harjub. Hans käib tantsukursustel, et tantsuõhtutel ei jääks hätta. Rõõmu toovad koduste pakid ja rahakaardid. Tihti saabuvad pakid just kõige kriitilisemal hetkel.

Hans viibib kopsuhaigusega mitmeid kordi haiglas. Ta kirjeldab haigla igapäevaelu – „Esiteks ei anta siin haigetele üldse käterätikuid. Tuhvleid on terve palati peale vaid üks paar ja seegi tassitakse tihti minema. Särgid on tihti katkised. Halat, üks meil siin on, näru. Peldik koosneb vaid ämbritest ja tassidest, milledel , kuidas soovid, oma toimetused ära teed.” Hans kaotab kaalu kaaludes vaid 59 kg. 1.02.1942 kirjutab ta – „Vaatan praegu toitainete väärtuste tabelit ja tahan teada, kas meie toit nõutavad kalorid välja annab. Aga tee, mida tahad! Välja ai anna. 2700 kal on vähemalt vaja, aga välja tuleb vaid 1500-1800.” Samal ajal peab ihul olema energiat võidelda kuni 50 külmakraadiga. Hans kirjeldab oma riietust alates seestpoolt – „Võrksärk, trikoosärk, särk, 3 kampsunit, pintsak, väike tekk, palit, kummimantel.” Lisaks näljale ja külmale rõhub vähene sotsiaalne suhtlus. Teisi eestlasi piirkonnas ei ole ja kohalikud ei taha küüditatuid omaks võtta. Neid peetakse kurjategijateks, sest miks neid siis Seberi saadeti. Aja jooksul olukord paraneb, kuid jäljed jäävad.

Hans Alver jun päevik on haarav lugemine. Päevik on ajas kirjutatud isiklik kogemus ja sellisena väga väärtuslik ajaloo dokument, mis õnneks on jõudnud laiemate lugejateni.

„Elevantmees” paneb publiku ette peegli

 „12. septembril esietendus Rakvere teatris Bernard Pomerance maailmakuulus näidend „Elevantmees”. Lavastajaks on külalisena Taago Tubin „Vanemuisest”.

Olen enne etendust põnevil. Mängisime Piibe Teatriga lõppenud suvel Kadrinas lavastust „Teemaja Paks”, mis on oma temaatikalt „Elevantmehega” väga sarnane. Mõlemad lavalood jutustavad oma välimuse pärast ühiskonnast tõrjutud inimestest, üks Inglismaal, teine Eestis, kes satuvad inimtsirkusesse ja pääsevad sealt vaid läbi isikliku sisemise vaimujõu leides oma koha ja tunnustuse.

Taaskord üllatab Rakvere Teater oma väga tähendusliku kavalehega. Lisaks põhjalikule informatsioonile mõjub hõbedane kavakaas peeglina lastes meil vaatajana näha ennast kõverpeeglis. Kas meil vaatajana oleks julgust sellise suurepealise ja kõverninalisena oma turvalisest koduuksest üldse välja minna? Illimar Vihmari lavakujundus kujutab valgussäras areeni, millel liiguvad peegelseintega ratastel kapid. Mulle meenub Rakvere teatri lavastus”Lasteaed” samas saalis, kus samuti ratastel kapid ringi vuravad, kuid kapid on siiski teised. Korraga peeglitagune maailm elustub paljastades meile meie oma hirmud. Hirm olla eriline, hirm kaotada ühiskonna heakskiit, kartus olla tõrjutud kujundavad meie käitumist isegi, kui me seda enesele ei tunnista. Me näitame enesest vaid seda, mida ühiskond aksepteerib.

Kuigi Bernard Pomerance on olnud oma üpris viljakas kirjanik, siis on tema loomingust suurema kuulsuse saavutanud vaid 1977 a esimest korda lavale jõudnud „Elevantmees”. Põneva ajaloolise seigana on teada, et John Lennoni mõrvar Mark Chapman käis kaks päeva enne Lennoni mõrva teatris vaatamas „Elevantmeest”, mille peaosas mängis David Bowie. Ta oli kavalehel Bowie nime mustaks teinud. Mõrvapäeva õhtuks oli Chapmanil samuti pilet etendusele, nagu ka Lennonil. Bowie on meenutanud, et lavale minnes ja esireas kolme tühja kohta nähes oleks ta äärepealt etenduse poolelei jätnud. Nii masendav oli see olnud.

Näidend jutustab loo 1862 a. sündinud Joseph Merrickist, kes ehmatas tollast konservatiivset ühiskond oma äärmiselt deformeerunud välimusega. Ta oli raamidest väljas. Sündides oli Merrick täiesti tavaline laps, kuid muudatused tema välimuses hakkasid ilmnema juba 2-aastaselt. Aja jooksul paisusid Merricki jäsemed tohutult, välja arvatud vasak käsivars, mis jäi elu lõpuni normaalseks. Peale oma ema surma lõpetas Merrick õpingud koolis ja isa viskas ta muiduleivasööjana kodunt välja. Ta liitus show-kavaga, kus teda reklaamiti, kui „Pooleldi inimene, pooleldi elevant.” Mõne aja pärast jäi Merrick silma dr Frederick Trevesile, kes võttis ta uuringutele Londoni haiglasse, kuhu ta jäi elu lõpuni. Merrick suri 1890, kui tema tohutuks paisunud pea sulges oma raskusega hingetoru. Huvitav, et mõni nädal pärast Merricki surma sündis Eestis Teemaja Paks Alviine Pedriks. Järjepidevus friigi maailmas.

Lavastus pakub osalevale trupile mängimiseks väga huvitavaid ja nihestatud karaktereid. Nõnda jääb mulje, et konservatiivse maailma ainus normaalne inimene on Merrick. Näidendi peategelast Merricki mängib Johannes Richard Sepping. Roll on füüsilist pingutust nõudev. Nagu autor on soovitanud, siis ei ole näitlejale selga pandud puuet rõhutavat kostüümi. Kui dr Treves, keda kehastab Imre Õunapuu, Merrickit publikule, kuvatakse ekraanile ajaloolise Merricki välimus, nii ei ole raske Seppingut kujutada ihu ümber rippuvate nahkkottidega ja hiigelsuure peaga. Puuet rõhutab laval vaid näitleja kõver kehakeel ja vaevaline diktsioon. Sepping ei kuku oma kõverust kandes rollist välja. Tema pilk armastust paludes on kurb ja siiras, vaid füüsis ei jõua vaimsetele ihalustele järgi. Vaid oma vasakut kätt kasutades ehitab ta katedraali maketti. „Ma ei saanud seda enne ehitada, kui ma polnud näinud, milline ta päriselt välja näeb.”, ütleb Merrick. Ta ei saanud ehitada enese sisemist templit, enne kui ta polnud näinud elu tõelist ilu. Nagu läbi etenduse valmiv katedraal kehastab inimloomingu kõrgeimat ja kauneimat kuju, nõnda avaneb sammhaaval ka Merricki sisemine maailm.

Merricki esimest manageri Rossi mängib Madis Mäeorg. Tema kehastatud labane ja valjuhäälne rentsliärimees täidab kogu ruumi. Tema lahkudes tahaks minna vanni, et pesta maha vaimne ja visuaalne sõnnik, mis Rossist ruumi valgub. 19. sajandi lõpu friigishow maailm avaneb koheselt. Vaataja eest ei varjata midagi. Siis on Merrick veel puuriloom, kelle ainsaks väljenduvahendiks on elevandilondina mõjuv saksofon. Teda võib peksta ja mõnitada, see kõik on juba hinna sees. „Ta on imbetsill”, ütleb Ross dr Trevesele. Suur on Dr Trevesi üllatus, kui ta mõistab, et Ross eksis ja Merricki inetuse koore all on peidus intelligentne olevus.

Imre Õunapuu loodud dr Treves on Merrickit uurides tundlik ja uudishimulik. Merrick on eksperiment, ta on võti kuulsusele ja seeläbi rikkusele. Paradoksaalsel kombel nii see lähebki. Dr Treves nimetatakse kuninga ihuarstiks. Inglise koorekiht tõttab annetama ja Merrickit vaatama. Dr Trevese kuulsus kasvab veelgi. Dr Treves väsib, ta ei leia edust soovitud vastuarmastust. Paradiis ei olegi nii roosiline.

Laura Niils on laval kuulsa näitlejanna pr Kendalina, kelle armastust ihkavad nii Merrick, kui ka Treves. Tema hoolitsev ja patroonilik suhtumine Merrickisse on siiras, kohati isegi semulik. Merrickist saab pr Kendali jaoks halastusprojekt, mis kulmineerub hetkel, kui ta ennast Merricki ees alasti võtab, sest viimane ei ole kunagi näinud paljast daamiihu. Koketeeriva tantsu katkestab dr Treves. Olen alati kohmetu nähes laval alasti inimest. Kuigi valgus selleks hetkes hämardub, siis oleks mina selle veelgi varjatumaks jätnud. Minul vaatajana on põnevam, kui ma ei pea silmi maha lööma.

Taas peab imetlusega esile tõstma Vootele Ruusmaa helikujundust. Mõte anda peaosatäitjale kätte saksofon, on nii sisult kui vormilt suurepärane. Sepping valdab saksofoni hästi ja pillist saab tema jaoks tugevalt rolli toetav instrument. Ruusmaa elektrooniline muusika loob lavapiltides erilise ja toetava atmosfääri. Ruusmaa enese lives laval esitatud lavastuse lõpulaul koos saksofonisoologa on võrratu ja vajab kindlasti salvestamist. Ruusmaa teatrimuusika kogumikku ootaks juba küll.

Taago Tubina lavastuses väga nalja ei saa, kuigi olukord seda võimaldaks. Tubina lavastus liigub valgusest pimeduse suunas, mis on kontrastis peategelase enese arenguga. Kui esimeses vaatuses on hoogu ja helgust, siis teises vaatuses on see kadunud. Kohati jääks lugu justkui seisma.

Lavastus paneb vaataja ette peegli ja laseb tal enesesse vaadata. Kumb on hullem, kas sisemine koletis ja väline ilu, või väline koletis ja sisemine ilu? Kes tahame meie olla?