Teater Nuutrum mängukavasse on jõudnud prantsuse kirjanik Eric – Emmanuel Schmitti jutustuse põhjal valminud lavastus „Härra Ibrahim ja koraani õied”. Üllar Saaremäe lavastuses astuvad lavale võrratus koosluses Raivo E. Tamm ja Robin Täpp.
Eric–Emmanuel Schmitt ei ole Eesti lugejatele ja teatripublikule võõras autor. Esimest korda oli tema loominguga võimalik tutvuda juba 25 aastat tagasi. Lisaks näidenditele hakkas religioosne filosoof 2000 aastate alguses kirjutama lisaks romaane ja novelle. Tema hilisema loomingu keskmes on kuuest lühiromaanist koosnev „Nähtamatu tsükkel”, mis põhineb autori enese religioosetel või müstilistel kogemustel. Indrek Koffi tõlgituna on kolm neist jõudnud ka eesti keelde. Tuntuimaks on kindlasti kahel korral Eesti teatrilavadele jõudnud ja kümne kõige olulisema prantsuse keelse teksti hulka arvatud „Oscar ja Roosamamma”. Nendele , kes on nautinud teatrilaval „Oscar ja Roosamammat” ei ole vajal selgitada, et Schmitti religioonist lähtuv tekst ei ole mingilgi määral mõistetamatult keeruline ja usukuulutuslik. Schmitt on noppinud pühast tekstist välja kõige inimlikuma ja pannud selle südamlikku ja inimlikult lihtsalt mõistetavasse keelde. Tekstis vohav inimlik soojus ja armastus elu vastu jõuavad naerusuise lugeja või vaatajani. Kui „Oscar ja Roosamamma” keskendub kristlikele põhitõdele, siis „Härra Ibrahim ja koraani õied” jälgib ja mõtestab islami põhitõdesid. Kuigi pean ütlema, et ega siin vahet pole. Ühest juurest kasvanuna on kahe religiooni peamised väärtused siiski väga sarnased. Meie meedias saavad tähelepanu peamiselt islami radikaalid, kes seletavad pühakirja ense jaoks äärmuslikult. Maailma suurimas isalmistikus riigis Indoneesias suhtutakse usku palju vabamalt ja nõnda on tegemist maailma ühe kõige turvalisema riigiga. Islam kohustab olema osavõtlik ja abivalmis. Muredes toetakse ja hädas aidatakse. Samas ollakse tolerantsed kõige usundite vastu seni kuni ollakse tolerantsed ka nende vastu. See on hingelise vabaduse maa.
„Härra Ibrahim ja koraani õied” süzee on lihtne. Juudi päritolu Mooses, kes kasvab vaid traditsioone järgiva isaga ja kelle ema on kodunt lahkunud, kohtub oma kodutänaval elava araabia poodniku Härra Ibrahimiga, kes on muhhameedlane. Araablane tähendab näidendi tegevuskohaks oleva Pariisi oludes poodnikku, kelle pood on avatud kell kaheksast hommikul kuni südaööni, seda isegi pühapäeval. Kontrolliv ja karm isa annab Mosesele raha vaid ühe päeva kulutusteks, mille eest poiss peab söögi valistama. Selleks, et raha kokku hoida ja enesele vallatusi lubada varastab Moses Härra Ibrahimi poest iga päev mõne konservi. Ühel päeval satub poodi Brigit Bardot ja Härra Ibrahim müüb talle veepudeli 40 frangi eest. Kui Mooses on hämmeldunud kõrgest hinnast, siis Ibrahim selgitab, et ta peab ju kuskilt varastatud konservide raha tagasi teenima. Sellest päevast saavad juudi päritolu Moosesest ja muhhameeldasest Ibrahimist parimad sõbrad. Ibrahimil on iga elus ettejuhtuva olukorra kohta oma muhe selgitus ja neid teadmisi ammutab Mooses hoolega. Ja kui ühel päeval Moosese isa sureb, siis lapsendab Ibrahim orvu ja ta saab uueks nimeks Mohammed. Lõpuks võtab Mohammed peale Ibrahimi surma tema kaupluse üle ja juudi noormehest saab Pariisi Sinise tänava araablane, mis tähendab, et tema pood on lahti kella kaheksast kuni südaööni, seda isegi pühapäeviti.
Näidendi on lavastanud Üllar Saaremäe, kelle lauale antud tekst jõudis juba 20 aastat tagasi ja ootas seal kannatlikult oma aega. Ühte lühiromaani annab lahendada mitmeti. Schmitti tekst ei ole lihtne, sest see ei ole kirjutatud teatrile. Saaremäe on lavale toonud kaks näitlejat, kelledest Raivo E. Tamm astub aeg-ajalt sirmi taha, et varjuteatris peakatetega koos vahetada ka tegelaskujusid. See on hea leid, sest kõrvaltegelastel pole oma nägu vajagi, jutustuse seisukohast jäävad nad varju nagunii. Schmitti lihtne lugu ja tekst on petlikud. Raamatut üle lugedes näen karisid, mille otsa on võimalik lugu lavale seades komistada, kuid lavastaja on neid kenasti vältinud. Sõnadega mängimises ja sõna lavale seadmises on Saaremäe muidugi meister.
Lavastuse kunstnikuks on Ketlin Saaremäe, kes on loonud minimaalse, kuid äärmiselt detailitäpse lavapildi. Vaataja fantaasiat ei tasu alahinnata ja nõnda manavad suurepärased kostüümid minu silme ette ühe idamaise tänava koos elava saginaga. Olen ise palju sellistel tänavatel jalutanud ja pisikestes teepoodides, mille ees kaupmehed kannatlikult kliente ootavad, teed joonud. Seal valitsevad kirevuse ja helide kakofoonia loovad kordumatu ja unustamatu maailma. Oma veidral moel on jõudnud idamaadel kogetu põhjamaisele lavale.
Härra Ibrahimi osatäitja Raivo E. Tamm ei sõnul ei jää tekst kaugeks tänapäevasele inimesele. „Me oleme siin maamunal kõik ühesugused, mingil hetkel me lihtsalt ise mõtleme ennast või teisi teistsuguseks.”, kirjutab Tamm. Tamme üks silm on pidevalt vidukil, justkui muigaks toolil istudes ja maailma vaadeldes kõige ja kõigi üle. Päevad läbi toolil istuv Härra Ibrahim vabaneb pingest väljasõidul mere äärde, kus ta kelmikalt kividega lutsu viskab. Selles stseenis jääb heas mõttes silma kahe näitleja lavapartnerlus, kui korraga vaadatakse vees hüplevat kivi.
Oma teise rolli teatris Nuutrum teeb trupi ainus täiskohaga näitleja ja lavastaja, kevadel Viljandi Kultuuriakadeemia näitleja eriala lõpetanud, Robin Täpp. Kui suvel Tapa raudteejaamas mängitud „Süütus” ei olnud Täppil võimalik oma kogu näitleja arsenali publikule paljastada, siis Mooses on noore näitleja unistuste roll. Füüsiline liikuvus, detailideni läbitöötatud tekstimaht, pisikesed nüansid igas lauses – seda kõik valdab Täpp nauditavalt. Täpi liikuvus teeb heas mõttes kadedaks. Füüsiline sooritus kulmineerub dervisite vurrina pöörleva tantsuga. Tantsu ajaks pannakse Moosesele selga süütuse värvi valge dervisite riietus. Natuke kaob tasakaal, kuid need , kes on seda tantsu proovinud, need teavad, et see ongi väga keeruline. Vaheajal lappavad vanemad daamid kavalehte püüdes aru saada ja meelde jätta, kes on see seni tundmatu noor näitleja.
„Härra Ibrahim ja koraani õied” ei predenteeri suurtele teatriauhindadele. Ometi soovitan võimalusel lavastust vaatama minna. Lavastuses peitub soe ja südamlik huumor, posiitiivne elufilosoofia ja suurepärased näitlejatööd ei jäta kindlasti kedagi ükskõikseks. Nüüd jääme oota Schmitti sarja järgmise raamatu „Milarepa” budismist lähtuvat lavalugu.
