Eelmise aasta detsembris esietendus Rakvere Teatris Samuel D. Hunteri näidend „Vaal”. Tegemist on eestimaal ähe tuntud autori kuulsaima näidendiga. Tuntuse saavutas näidend tänu näidendi 2 Oscarit võitnud filmiversioonile. Autori sõnul on see tema ligi 20 näidendist kõige isiklikum.
Ma olen pannud tähele, et kui kirjanik kirjutab ilukirjanduslikku kuube panduna oma isiklikest kogemustest, siis tekib lugudele mingi teine detailitäpsem mõõde. Nendes lugudes on puhastumine ja minul lugejana häbi võimaluse eest kiigata teise inimese südamesse või elutuppa. Kui psühholoogid võtavad oma patsiente vastu suletud kabinettides lubades neil avada oma hinge, siis kirjanikud laotavad end publikule vaatamiseks. See on puhastumise vorm. „Vaalas” on tunda niivõrd isiklikku jutustust, et see lõhub ära piirid vaataja ja lava vahel. Jutustus on niivõrd mõjus, et ma ei näe laval enam näitlejaid, vaid sõpru, kes räägivad kordamööda oma elust.
Näidendi sisu on lihtne. Ülekaaluline Karl töötab kodunt lahkumata ja kaamerat sisse lülitamata kirjanduse ja inglise keele õppejõuna. Tema eest hoolitseb tema kadunud sõbra Alani õde meditsiinitöötajast Liss (Anneli Rahkema). Mormooni kuulutaja Vanem Tomas (Johannes Richard Sepping) satub Karli ukse taha sooviga rääkida oma kirikust, kuid päriselt otsib kuulutades oma kadunud Jumalat. Karl on oma enese vajadused viinud miinimumini, et jätta aastatega kõrvale pandud raha oma tütrele Ellile (Tuuli Maarja Möller), keda ta ei ole 15 aastat näinud. Ta on suremas ja kutsub tütre enesele külla. Autor on loonud väga vastuolulised karakterid ja pannud tegelased kokku ühte ruumi. See loob koheselt konflikti, mille lahendamisega asutakse pideva vabandamise saatel tegelema.
Iga teater vajab lavastust, mis toob teatri ja tema näitlejad kultuuripõllu rohkusest esile. Keskpärasust on palju ja pakkumiste rohkus ähmastab publiku valikut. Lavastus „Vaal” võiks olla Rakvere Teatri jaoks just see lavastus, mille pärast tasuks ette võtta teekond Rakverre. Lavastaja Andres Noormets on loonud lavastusele ka kujunduse ja helikujunduse. See on olnud võrratult hea otsus, sest nõnda moodustab kõik laval nähtav väga ühtse ja stiililiselt puhta pildi. Laval on vaid kolm puhastes värvides seina ja kaks pinki. Tagaseina katab horisondina aken, mille taga on justkui jumalik taevas, kuhu jõudes peategelane oma keha raskuse koormast vabaneb. Surm võib vahel olla kergendus, kuid see eeldab eelnevat maiste suhete korrastamist. Sellega peategelane Karl tegelebki. Roomet Villau loodud valguskujundus juhib vaataja tähelepanu soovitud punktidesse. Tegelaste sisemised mõtted saavad valgusega kaunistatud. Ülalt sõõrja valgusega tõstetakse Karl pärast surma taevasse ja oma kujutluses nägin, kuidas näitleja jalad kerkisidki põrandalt lahti. See on ilus hetk.
„Vaal” on lugu kaotatud suhetest. Näidendi peategelasekes on ülekaaluline Karl, keda mängib võrratu rolli teinud Peeter Rästas. Roll väärib kindlasti kohta teatriauhindade parima meesnäitleja auhinna nominentide reas. Usun, et põhjuseks, miks ta sealt puudub, on lavastuse liialt hiline esietendus. Karl istub terve etenduse ratastoolis. Näitleja võimalused luua sellistes piiratud tingimustes emotsionaalselt haarav ja puudutav roll on raskendatud. Peeter Rästase pea kõrgub hiiglasliku kostüümi seest nagu jäämäe tipp. Tema hinge ja südame tõeline suurus jäävadki lõpuni avamata. Mitmedki tema sõnad jäävad kummitama. „Sa oled kõige ilusam asi, mida ma olen oma elus teinud”, ütleb Karl oma võõrdunud ja protestivale tütrele Ellile . Tema suhe tütre emaga katkes, sest saatus viis ta kokku Alaniga. Alan ongi lavastuse teine peategelane, kuigi laval me teda ei näe. Ometi ütleb Karl mormoonist usukuulutaja Vanem Tomasele , et loodab siiralt, et elu peale surma ei ole, sest ei taha, et tema armastatud Alan näeks teda nende veritsevate haavandite, ülekaalulise ja hauduva istmikuga. Ma ei olnud sellele varem nii mõelnud, et Jumala sõna taevasest elust pole vaid lohutus lahkujatele vaid ka kohustus elavatele.
Anneli Rahkema Lissi rollis ei suuda leppida oma venna Alani surmaga ja elab oma igatsust Karli kaudu läbi. Karli kaotades kaotab ta viimasegi sideme. Anneli Rahkema Liss võitleb selle ainsa sideme püsimise nimel ja ei suuda leppida Karli suhtumisega, kes on oma elule käega löönud. Nalja saab lavastuses vähe ja ega seda otsi või ootagi. Omamoodi huumoriks muutub läbi tegelaste suhte Lissi öeldu, et kui Karl tahab ennast tappa, siis lööb ta parem talle ise noa sisse. Ja Karl vastab, et see ei tee talle midagi, sest tema siseorganid on poolemeetrise rasvakihi all. Nali.
Vist Arvo Pärt on öelnud, et iga Jumala puudutuseta ei ole võimalik luua ajatuid ja geniaalseid teoseid. Jumala puududust võib korvata, kui tuua teksti arutlused religioonist ja Jumalast. „Vaal” ühendab endas mitmeid ameeriklaste jaoks kultuslikke tekste. Õnneks on nende sisu ja märgilisus kavalehel kenasti lahti seletatud. Alan läheb Karli kõrvalt oma isa kutsel kirikusse jutlust kuulama. Tagasi tulles lõpetab ta söömise ja magamise hääbudes tasapisi lootesarnaseks. Jutlus rääkis Joonast, kelle vaal ära sõi, sest ta oli kaotanud Jumala. Kuulus lugu, millele sekundeerib Melville loodud Moby Dick, keda Ahab lõputult taga ajab. Kaht lugu ühendab karistuse motiiv. Karl karistab ennast ise süües ennast ülekaaluliseks. Need on väga põnevalt ühendatud paralleelid, mis näitavad kogu Hunteri näidendi suurust.
Johannes Richard Seppingu mormooni jutlustaja Vanem Tomas on veidi nurgeline ja kohmetu. Tema dialoogid ei taha kuidagi sujuvalt haakuda teistega. Nurgelise mormooni vabanemine saabub, kui koos Elliga hakatakse kanepit kimuma. Sääraste lavastuste puhul, kus peamine rõhuasetus on tekstil ja mitte välisel tegevusel, muutuvad oluliseks detailid. Suurde plaani jõuavad kõik väikesed silmapilgutused. See tähendab, et detalides tuleb olla täpne ja aus. Kindlasti on paljud kanepit tõmmanud ja teavad selle tegevuse tagajärgi. Saabub vabanemine. Huvitaval kombel ei mõju mõnuaine Ellile ja Tomasele sarnaselt. Elli kinnine ja okkaline loomus ei taltu. Ometi teeb ta Tomasest pilti ja saadab selle kogudusele. Elli muutumine või siis sisemine areng oleks võinud vaataja jaoks arusaadavam olla. Elli räägib kiiresti, nagu noored seda teevad, ja minusuguse vanainimese jaoks läheb osa teksti kaduma. Nii vist on noortega üldisemalt ka. No ei jõua minuni alati, mida need noored räägivad. Iga juhul annab lavastus noortele näitlejatele võimlause teha võimsad karaterrollid ja sellega saavad Johannes Richard Sepping ja Tuuli Maarja Möller igal juhul kenasti hakkama. Huviga tahaks näha juba nende uusi rolle.
Saal vaatab etendust haudvaikselt. Veidral kombel keegi isegi ei köhi. Etendus imeb oma sisse ja ei lase lahti. Etendus lõpeb ja ma ei julge plaksutada, see lõhuks õrna fluidumi. Ometi tõusen tänutundes oma kohalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar