OMAVALITSUSEST ja OMAVALITSEJATEST

Mulle tehti märkus, et kirjutan liiga pikalt. Teen siis lühemalt.
Aussalt öeldes on viimasel ajal juba naruväärne vaadata neid väikesi omavalitsusi, kes siplevad rahalistes raskustes ja samal ajal on uhked selle üle, et saavad iseseisvalt hakkama.
Esteks on siin kaks poolt - kodanikud ja vallajuhid. Need pole alati sugugi ühe ja sama asja eest väljas. Inimesed, kes vähe liiguvad ja kes võib-olla ka vähem suhtlevad rikastest omavalitsustes pärit inimestega, ei kujuta ettegi, mis teenuseid ja millisel tasemel pakutakse. Nende jaoks on see kõik normaalne ehk nii on kogu aeg olnud, ju siis nii peab olema, kui midagi muutub , äkki läheb hullemaks. Aga mis saab minna hullemaks, kui sulle pakutakse paremat teenust. Vallajuhid omakorda kardavad muudatuste läbi kaotada oma ametikohta. Igipõlised vallaametnikud, aga ei oskagi tihtipeale muud teha ja hirm, et nad pole enam vajalikud ja ka tähtsad, on suur. Siinjuures võtaks seda hirmu vähemaks - iga normaalne inimene, kellel pea otsas ja käed küljes, saab tääle. Maal on tööjõu puudus juba nii karjuvalt suur, et töötuks siin jääda küll ei tohiks. Tänu nendele hirmudele kükitatakse oma mätta otsas ja tööd olukorra parandamiseks ei tehta.
Riigi juhtkond võiks seda inimlikku psühholoogilist hirmu mõista ja olukorra jõuliselt lahendada. Omalajal moodustati vähemalt 10 000 elanike arvuga LEADER- gruppe. Kui omavalitsus teatud kuupäevaks  polnud mõne grupiga liitunud, siis jäi rahast ilma. Kõik leidsid endale kiiresti partnerid. Mis siis nööd takistab ütlemast, et 1.juuni 2015 on min. omavalitsuse suurus 10000 elanikku, kes ise partnerit ei leia, sellele leitakse. Algul oleks veidi hirmus ja harjumatau, kuid pikas perspektiivis oleks kõik õnnelikud. Või teine lahendus. Moodustada kahe tasandiline omavalitsus, kus esimene oleks sarnane tänase maakonnaga, kelle ülesandeks oleks haridussüsteemi, teede korrashoiu, keskkonna jne eest vastutamine. Teien tasand oleks piirkondlik ehk tänaste valdade suurus ja sinna kuuluks piirkonna külade otse nimetatavad esindajad. Selle tasandi vastutuseks oleks seltsielu, sport, kultuur, kodanikuühiskond jne
Samas on selge, et tänases olukorras, kus riiki juhivad inimesed, kelle huvides ei olegi tugevad omavalitsused, on sellise reformi läbiviimine võimatu.
Miks kardab tänane riigi juhtkond läbi viia olulisi ja elu parandavaid reforme, sellest saab muidugi igaüks aru - see on hoolimatus riigi suhtes ja hoolimine iseenda heast käekäigust, aga miks valijad seda heaks kiidavad, seda ma ei mõista. Miks valitakse ikka reformierakonda, kui nad on juba aastatega tõestanud, et nad on riigi uppi keerandu ja ei oma häid mõtteid olukorra parandamiseks.
Aga see on juba teise jutu teema.