reede, 19. veebruar 2016

Kloun Albert ja Tsirkus

TSIRKUS
Ega Albert ja Muffi ole tsirkuses ainsad elanikud. Neid on tsirkuses tegelikult isegi päris palju. On artistid, loomad, töölised ja muidugi direktor. Direktor on pikk ja peenike vanem härra. Ta on nii peenike, et kord kargas Muffi tema najale ja hakkas teda lakkuma.
"Mis ta teeb? Koristage ta ära.“ ehmus direktor. Mida oskas Albert öelda
„Ta pole oma elus enne nii palju konte ühekorraga näinud“ kostis Albert. Muffi silmad särasid ja saba käis taga nagu propeller.
Ei, ega Muffi teda hammustanud või veel vähem ära söönud. Nagu öeldud oli Muffi peenemate kommetega ja sõi seega ka ainult peenemaid koeraroogasid. Kondid, mis talle anti, mattis ta viisakalt maha. Kuna tsirkus aga alati edasi liikus, jäidki Muffi kondid kadunuks või teiste koerte maiustada.
Tsirkuse töölised on Albertile suured sõbrad. Töölised panevad suurt tsirkusetelki püsti, talitavad loomi ja aitavad ka etenduse ajal, kui areenile on vaja midagi tuua või viia.
Artiste, nagu ka Albert, on tsirkuses samuti mitmeid – elevandimees Kalle, lõvitaltsutaja Antonio, akrobaadid Romeo ja Julia (need ei ole nende pärisnimed, vaid nad teevad areenil sellist numbrit, aga pärisnimega ei kutsunud neid keegi , ei tea kas keegi mäletabgi neid enam), mustkunstnik Viktor ja õhubaleriin Triinu. Oi, kuidas Albertile meeldis Triinu. Nii imeline oli alati vaadata, kuidas ta kõrgel tsirkusekupli all nööril  kõndis. Selline tunne oli nagu hõljuks ta õhus. Albert käis igakord salaja Triinu esinemist kardina vahelt piilumas, nii ilus oli see.
Artistid on kõik väga tähtsad ja ilma nendeta poleks ka tsirkust. Nad teadsid  seda ja käitusid siis ka hästi tähtsalt. Eriti tähtsad olid Antonio ja Viktor. Kalle on see-eest sama suur, kui tema elevanditki. No hea küll, veidi siiski väiksem, aga mitte palju, aga sama sõbralik kohe kindlasti. Kuigi jah, ka elevandid võivad vahel metsikusi teha. Romeo ja Julia käisid kõikjal koos ja ühtmoodi lahked kõigi vastu. Kui Albertil teinekord oli vaja näiteks suhkrut laenata, siis seda sai ikka Romeo ja Julia käest.
Kord oli lõunase teejoomise aeg, kui Alberti majakesse astus Kalle. Alati kui Kalle uksele koputas oli seda üle terve linna kuulda ja kui ta siis uksest sisse astus, vajus Alberti ratastel majake ühele poole viltu, nii et Albert pidi laualt teeklaasi kätte haarama. Aga sellest üksi oli vähe abi, sest laual oli ka kann. Albert suutis vaid silmanurgast märgata, kui tulist teed täis kann auru välja ajades tema poole sööstis nagu pull punast rätikut nähes. Kannu kaitseks peab ütlema, et Albertil oligi punane särk parasjagu seljas. Halvenevat olukorda kiirelt hinnates sirutas Albert oma 10 numbrit suurema kingaga jala ja peatas kannu hoo. Niimoodi jalad lae poole toolil istudes ei suutnud ta enam midagi teha, kui suhkrutoos talle sülle prantsatas.
„No, terekest“ ütles Kalle „teed hommikvõmlemist. No, tore, tore“.
Olukorra rahundes lükkas Albert kannu tagasi lauale, ise samal ajal ikka tassi käes hoides. Püsti tõusta ta aga ei saanud, sest kui ta oleks tahtnud õue minna , et ennast suhkrust puhtaks kloppida, oleks pidanud Kalle samuti väljuma, et Albert läbi lasta, aga see oleks põhjustanud majakeses uue maavärina. Nii jäi Albert kummalisse asendisse – pooleldi röötsakil, süli suhkrut täis, toolile istuma.
„Terekest jah. Joon parasjagu teed. Astu edasi“                    
„Näen jah, et teed. Hullad suhkruga. Eh, eh. See on õige, kui juba suhkrut panna, siis nii et tunda oleks“ müristas Kalle oma vägeval häälel.
„Soovid ka. Kostita ennast ise. Ma istuks meeleldi siin ühe koha peal“.
„Tead, kes just direktori juures käis“ küsis Kalle ja jatkas vastust ootamata “üks kummaline kuju, ta ütles, et hüppab pea ees pudelisse ja oh imet hüppaski ja kui direktor küsis endal silmad nii suured, et selja tagant näha olid, et kuidas sa imeloom seda küll tegid, vastas mees, et ma panin enne maandumist kiiresti lehtri ette. Ah, ah,ah. Lehtri ette. Kuuled ka, mis ma sulle räägin või? Mees hüppas pudelisse ja pani lehtri ette ...“
„Ja, ma kuulen, aga ma hästi ei usu su juttu“
„Ah sind, see oli nali, ise oled kloun, ma mõtlesin, et teinekord sul hea rääkida“
„Tänan väga. Tõesti väga naljakas lugu“ vastas Albert, kes polnud ennast ajast, millal Kalle majakesse astus üldse veel liigutanud.
Kalle silmitses klouni.
„Mis sind vaevab. Kas kaelakangestus? Mul on selle vastu rohtu. Las elevant puhub peale. Ah, ah, ah. Tead kui elevant sulle peale puhub, siis puhub sul lokid ka sirgeks.“   
Kalle tõusis ja maja värises.
„Tasa, tasa“, ütles kloun millegipärast vaiksel häälel.
„No hakkan minema. Sinuga oli lõbus nagu alati. Sinust paremat ei ole“
„Näeme siis“

Albert imestas, miks küll temaga lõbus oli, ta ju liigutanudki ennast.    

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar