Reede, 19. veebruar 2016

Etenduse JÄNEDA POISTE PAJATUSED tekst

JÄNEDA POISTE PAJATUSED
Arlet Palmiste
1. vaatuses

TEGELASED
Vanema kursuse õpilane Mati
Noorema kursuse õpilane Joonas
Emakeele õpetaja Saar
Kojamees Karla
Kehalise kasvatuse õpetaja Fjodor
Direktor

Tegevus on väljamõeldis koos tõestisündinud pajatustega. Tegevus toimub 1950ndatel aastatel Jäneda Põllutöökoolis. Laval on tüüpiline nõukogude aegne ühiselamutuba. 2 voodit, öökapid, laud, toolid.
Tagaseinas avaneb uks koridori, mida pole näha, aga mille kaudu osatäitjad käivad.
Toas elavad 2 õpilast.
Joonas on just kooli astunud esimese kursuse õpilane. Korralik, kuid truu ja aus kaaslane.  Ise seiklustesse ei roni, aga vajadusel tuleb kaasa ega reeda kaaslasi.
Mati on viimase kursuse õpilane. Kool on talle tuttav. Ta on alati valmis erinevateks viguriteks, kuid pole pahatahtlik. Lustlik.

I STSEEN
Tuppa astub Joonas. Tal on suur seljakott. Ta istub ühele voodile. Samas prahvatab uks lahti ja sisse astub Mati. Põrnitseb kaaslast.

Mati: Jäämegi siis nüüd niimoodi tõtt vahtima või. Ega ma lehm pole keda enne lüpsi uimastada on vaja. 

Joonas: Tere päevast.

Mati: Tubli. Ja jäta see nüüd endale aastaks kohe meelde, et kohates vanema kursuse õpilast. Teretad esimesena ja võtad mütsi peast. 

Joonas: Vabandust. Tere. Joonas Rakverest

Mati: Mati Amblast. Tere – tere. Nii, et sina siis oledki see uus täi siin minu kaela peal.

Joonas: Mind juhatati siia tuppa. Mulle öeldi, et siin on vaba voodi.

Mati: Tuba võib ju õige olla, aga voodi on sul küll vale. See on juba viimased kolm aastat minu ase olnud ja ei muutu viimasel aastal ka midagi.

Joonas: Vabandan. Ma tõesti ei teadnud. (Võtab koti ja läheb teise voodi peale)

Mati: Ukse taga on kasulik magada, kui õpsid peaks sisse kargama, siis jõuab veel keelatud materjalid ära peita. Sulle ikka loeti ette, et mida tohib koolis omada ja mida mitte.

Joonas: Ei sellest küll ei räägitud.

Mati: Ah soo. Siis peame su koti kohe üle vaatama, et hiljem poleks pahandusi.

Joonas: Mis pahandusi?

Mati: Oi, dire on meil karm vend. Tema nalja ei mõista. Lendad kohe sitapatareisse.
Muidugi kui vahepeal pole uut direktorit saadetud. Neid vaheldub siin pea- aegu iga suvi juba.

Joonas: Mis patareisse?

Mati: No, kas sa arvad, et partei meid siin söödab. Ei kulla vennas, ise peame oma leivapala lauale teenima. Nad nimetavad seda praktikaks. Et meie kui tulevased põllumehed peame juba varakult harjuma elama käsi mullas.

Joonas: Selle vastu ei tohiks küll põllutöökooli õpilasel midagi olla.

Mati: Noormees ei mõista kohe üldse kooli hingeelu. Me oleme siin tulevased agronoomid. Istume kontoris ja siis põlluserval anname sulastele teada, mida ja millal külvata.

Joonas: Minu isa ütles, et mullalõhn peab põllumehel alati ninasõõrmetes olema. 

Mati: Kuule kui sa hakkad siia tuppa mingeid taimepotte vedama, siis olen kohustatud teid ühes selle oma taimemajandusega metsa komandeerima. Näita kott siia. (Võtab koti) Ära ütle, et sul seal see on mingid potililled või kõrrelised.

Joonas: Pole seal midagi liigset.

Mati: Sina ei tea. No näed. See on ju täissink. Kas sellist kulakurooga tohib nõukogude õpilane järada. Ei. Ma päästan su praegu suurtest pahandustest ja viskan selle minema. (Ise hammustab).

Joonas: Sa sööd selle ju ära

Mati: Mis seal vahet on kuidas ma selle hävitan. Oluline on, et sa vahele ei jäänud. Mõtle, mis oleks juhtunud, kui sa oleks kooli koridori sellise singivõileivaga jalutama läinud. Nõukogude noorsugu oleks sind hukka mõistnud ja nõukogude kohtuvõim direktori isikus karistuseks sitapatareisse määranud. Ja kui mina sinu päästeingel siit väikse ampsu võtan ei tohiks see probleeme kellelegi valmistada. (Paneb singi oma kotti). Üldiselt on aga nii, et enne kui sul eksam sooritatud pole, sind üldse kooliperre vastu ei võeta.

Joonas: Mul on eksamid kõik tehtud.

Mati: See, mis sa õpetajate pilgu all pidid sooritama, ei tee sinust veel koolipere liiget.
Näita musklit. No näed. Põllumehel peaks siin ikka midagi olema. Nüüd on nii. Võtke aga oma kursus kokku ja otsige Kalijärve äärest suur veskikivi üles ja vedage täna õhtul Linnamäe otsa, sealt võite te ta järve poole alla tagasi lasta veereda, et järgnevatel kursustel ka oleks proovikivi võtta. Oleme kõik seda siin veeretanud, ja ei pääse ka teie. Kui see kondiproov tehtud, võite koolielus sõna sekka öelda. Mitte enne.

Joonas: Kalijärva, veskikivi, Linnamägi. Selge. Ma lähen siis teatan teistele. (Lahkub)
M. ootab kuni kaaslane lahkub. Itsitab siis ja jookseb uksest välja.
MUUSIKA

II STSEEN
Joonas: Täna tulid meie klassi uued õpilased.

Mati: Tohoh. Kaks nädalat juba möödas. Türgist tulid või, et varem ei jõudnud. Või sattusid metsavendade näppu.

Joonas: Ei midagi säärast. Nad on Saaremaalt. Seal olid põllutööd kauem võtnud ja nad ei saanud varem tulema.

Mati: Mina uuriks seda Türgi võimalust siiski. Igaüks võib öelda, et oli põllutööl.

Joonas: Nad olid õhtuse rongiga juba tulnud, aga polnud pimedes kooli leidnud ja magasid odrarõugus.

Mati: Rõugus. See kisub siiski rohkem metsavendade poole.

Joonas: Ühe poisi nimi oli Rüütel. Arnold vist. Kõik naersid, et ise rüütel aga magab nagu sant rõugus. Ja see teine oli ka Arnold. Nad on seal Saaremaal vist kõik Arnoldid.

Mati: Meretagune värk. Tead, See kõik mis sa praegu räägid tundub väga segane lugu. Esiteks on meil kooli algusest juba mitu nädalat möödas. Teiseks väidavad mehed, et on  Saaremaalt ja kolmandaks veel Rüütel. Oled sa ikka pärsi kindel omas jutus. Või toimub siin mingi punaste provokatsioon.

Joonas: Alguses peeti neid tavalisteks kotipoisteks. Ega see nende välimus suurem asi polnud. Olla ikka pikalt läinud, enne kui aru saadud, et neil tõesti soov on koolis õppida. Ja see nende keel pole ka ju päris selline, millest kohe oleks aru saanud.

Mati: (Võtab kotist leivakääru) Ühesõnaga kotipoiss mis kotipoiss. Pagan teab seda sööklat. Kõht on juba jälle tühi ja lõõb pilli nagu terve orkester.

Joonas: Eile olla teise kursuse poisid hobusega Aegviidust leiva järgi käinud.

Mati: Olen minagi käinud, päris mõnus on hobusega lasta täiel traavil.

Joonas: Mul ei lubatud kellelegi öelda, aga eks need teise kursuse omad ka lasid täiel traavil, nii et vanker kraavi uppi lendas.

Mati: Mis sa ajad. No, nüüd on selge, miks leiba süües kruus hammase vahel krigises.

Joonas: Nad pelgasid, et kui kõik teada saavad ja siis ei puutu leiba keegi.

Mati: Kuule sina noor tudeng, ütle ausalt kumba parteisse sina hommikulauas kuulud, kas kördimeeste hulka või oled klimbisupimees.

Joonas: Ma ei teagi. Kui supi päeval vähe hiljaks jääd, saad ainult vedelat, aga kördiga seda muret  pole.

Mati: Või kördimees. Ah sina oledki see ülekaranud reetur, kes sööklas körti nõuab. Selle me juurime sinust ruttu välja. (asub J. väänama)

Joonas: Oota nüüd. See supp hakkas mulle just väga maitsema.

Mati: Tubli. Tead me kinkisime eelmine aasta söökla juhtaja Kalamanni Uudole näärideks kausitäie körti. Las sööb kui tahab, andku meestele ikka suppi. Aga tema sai asjast valesti aru, arvates et see tegu on suurendanud kördipartei liikmeid ja suurendas hoopis kördikordade arvu. Sellest ajast on mul supist oma ja parem arvamus.

(Sisse astub õpetaja Veera Saar)

Saar: Tervist õpilased.

Joonas: Tere päevast, preili õpetaja.

Mati: Tere päevast.

Saar: Joonas , kas teie käisite täna hobusega jaamas ministeeriumi kontrollidel vastas?

Joonas: Mina jah. Seltsimees direktor ise palus hobuse vankri ette rakendada ja lõunase rongi vastas käia.

Saar: Käisite siis?

Joonas: Käisin ikka.

Saar: Direktoril tekkis ainult üks küsimus, et kus need kontrollid siis on.

Joonas: Ma lasin nad kooli ukse taga maha

Saar: Lasite maha?

Joonas: Lasin vankrist maha.

Saar: Kas te olete selles päris kindel ?

Joonas: Ikka. Rong oli varem jõudnud ja nad olid juba teel siia poole. Keerasin otsa ümber ja tõin nad ära.

Saar: Nõukogude rong ei jõua kunagi varem. Millised need kontrollid välja nägid ?

Joonas: Kaks nooremapoolset meest. Tulid teel vastu, ma küsisin, et kas kooli poole, nad noogutasid rõõmsalt. Ma siis mõtlesin, et täpsustan veel, et kas ministeeriumist. Nemad noogutasid jälle.

Saar: No need olid olid ju Utno ja Nurk, kes tulid varasema Narva rongiga. Kus on siis kontrollid ? (Lahkub)

Mati: (Naerab) Tõid kolmandikud ära. Tubli töö.

Joonas: Kust mina pidin teadma. Nad olid nii tähtsate nägudega.

Mati: Palun kandke mulle võileivad voodisse. Ma olen ka tähtsa näoga mees.

Joonas: Ah, jäta. Ma sõitsin veel vaikset sammu, et härrad tolmuseks ei saaks ja pärast pidin ikka nende hõlmad puhtaks kloppima.

Mati: (Naerab) Vaata seal tulevad kooli poole kaks portfelliga meest. Direktor jookseb neile vastu. Aga võib- olla on isegi hea, et tähtsaid mehi vankri peale ei võetud. Eelmisel aastal hobutallipraktikal mul juhtus ohi hobusele saba alla minema. Aga ega see sunniks seda kannatanud.

Joonas: Vibutas siis sulle sõrme või noomis hoopis.

Mati: Ära plära. Tulen just peale tööd uljalt vankril püsti seistes mõisa poole. Andsin hobusele sellise sõbraliku plaksukses vastu sinki, tema aga keerutas saba ja tõmbas ohja saba alla, hakkas lõhkuma ja mind oma kehavedelikuga pritsima.

Joonas: Ütle nagu oli, kuses su täis.

Mati: Lossi juures, direktori ukse ees, tegi tee täisnurkse käänu vasakule, selle kurvi ma võtsin vähemalt sajaga, ime, et vanker kummuli ei kukkunud. Olin vahepeal istunud ja saagisin elu eest ohjadega, aga ega tema ei kuulanud. Üle silla muutus tee munakivisillutiseks. Vanker hakkas hirmasti kolisema, kast hüppas vankris ja libises ettepoole vastu hobuse kandu. Hobune hakkas lõhkuma, kuni jalad jäid kasti kinni ja hobune külili kukkus. Hüppasin eluga vankrilt maha, kahmasin päitsed pihku ja talitasin ta käekõrval talli. Tallipoiss vaatas mind pikalt aga ei öelnud midagi. Nii kusena ei ole ma kunagi olnud.

Joonas: Lasid ise ka veidi juurde?

Mati: Kes seda teab. Mõne tilga äkki paningi.

(Siseneb õpetaja Saar)

Saar: Õpilane Joonas. Vähe sellest, et te unustasite ministeeriumi kontrollid jaama, millest me räägime hiljem. Sest ausalt öeldes on koolijuhtkonna käskude eiramine siiski teatavat karistust väärt. Lisaks on mul teada, et te pole ühinenud ka veel ühegi taidlus- ega spordiringiga. Ma soovitaksin  teil siiski oma vaimse tervise eest hea seista ja tulla meie näitemänguringi. Samuti ootab teid meie koor. Teataval määral rehabiliteeriks see teie tänast tegu.  

Joonas: Ma pole kunagi isetegevusega tegelenud.

Saar: Siis on ka viimane aeg. Eesti keele kaunis kõla on vaimustanud paljusid kirjanikke, kes selle abil on loonud säravaid kujutluspilte, et nõukogude noorsugu võiksid neid lavalt ka teisteni tuua.

Joonas: Ja muidugi

Saar: Peaelgi on nädala pärast tutvuspidu, kus me peame üles astuma. Ootan teid siis mõisasaali täna õhtul kell 7 näitemänguproovi. (Lahkub)

Joonas: Ma ei saanud midagi aru, mis ta ütles.

Mati: Ega mina ka pole saanud. Kui mind värvati, siis vaatasin talle esimeses näitemänguproovis suurte silmadega otsa ja ei öelnud tunni jooksul sõnagi. Ainult mõmisesin ja kõndisin jalgu lohistades üle lava. Rohkem ei kutsutud. Ju leiti, et pole sobilik. Proovi õhtul järgi.

MUUSIKA

III STSEEN
Kojamees Karla astub tuppa:

Karla: Poistel kõik kenasti korras.

Siseneb Joonas

Joonas: Tervist

Karla: Terekest noorsand. Mulle öeldi, et esimene kursus on määratud appi puude alust parki riisuma. Tahtsin öelda, et homme kell 3 peale lõunat ootan teid kõiki trepi ees.

Joonas: Meil on näitemänguproov samal ajal.

Karla: Sellega tuleb harjuda, et ikka mitu asja käib korraga. Näitemängu võite pimedas ka teha, aga lehed tuleb valges ära riisuda.

Joonas: Hea küll, ma annan teistele teada.

Karla: Omal ajal elasin ka mina siin toas. Sõjagi elasin siin üle. Seisin aknal ja vaatasin kuidas lennukid Tallinna pommitama lendasid.

Joonas: Kas siis sõja ajal ka kool töötas?

Karla: Töötas ikka. Ega see elu siin nii kurb ka olnud. Sõda või mitte, aga elu läheb edasi. Käis kuuldus, et mõisa piiritusevabrik lastakse õhku. Aknad tehti lahti, et . plahvatuse surve klaase puruks ei lööks. Plahvatus jäi aga tulemata. Vaatides olev eluvesi lasti aga munakivisele mõisaõuele maha, mida siis moonakad mannergitesse kogusid. „Aga mis te sellega tegema“ ahastas mõisaproua, kes eesti keelt kangelt rääkis. „See ju sõnnik“. „Vaadake proua, seletas toredate vurrudega moonakas, see sitt valgub põhja ja peale jääbi ilus puhas viin. Pull lugu. Seoses pulliga meenub mulle veel üks juhtumine. Kontrollid tulid kord viinavabrikusse, aga sealt läks
praagatoru otse pulli talli, mehed aga ajasid jälle viina oma tarbeks,
kontrollide saabudes lasti viin praagatoorusse ja pull jõi ennast täis. Ronis siis mööda kaldteed talli katusele ja kukus sealt alla.  Surnud pull tuli seadusekohaselt lahata ja surma põhjus registreerida, selleks, et mitte kahjurluse eest laagrisse minna tuli veterinaarile maksta, kes tuvastas "marutaudi". Järgmine maksmine oli Tartus laboris,
kuhu mehed õnnetu pulli peaga läksid ja jälle tõendi said.

Joonas: Kas rinne siit ka näha oli ?

Karla: See käis siit kordi üle. Raudtee siin samas ju. Eks me jäänud ükskord ka kahe poole vahele. Selle maja all siin on tsementlaega kelder, kuhu ümbuskonna elanikud pommivarju tulid. Keskpäeval algas mõlemal vaenupoolel lõuna - salooga. Naised panid siis kiiruga koju lehmi lüpsma. Täpselt kell 1 läks madin edasi. Üks saksapoiss oli meie aiamaa äärde endale kaeviku kaevanud ja luuras seal, kui korraga vene mürsk otse tema kõrval plahvatas ja ta üleni mullaga üle lõi. Ja kui eided tagasi ruttasid, ja see sealt mulla alt välja ronis, arvati küll, et nüüd on vanapagan maa peale tulemas. Üks naine äsas talle mannerguga pähe. Pärast pandi kirja, et sai haavata vaenuliku külaelaniku rünnaku tagajärjel. Jah, eks nähti siin igasugust.

Joonas: Kas sõdurid siis päris mõisas elasid ?

Karla: Mõisas ikka. Kus mujal. Kord olin soos karjas, kui algas paugutamine. Hüppasin välgu kiirusega jõkke. Kohalik Omakaitse tegi haarangut ja kaks punaväelast võeti vangi. Need olid näljas ja lõdisesid hirmust. Üks siis palus, et lõigake mul keel ära aga jätke kõrvad alles. Eks politrukid olid mehi hirmutanud, et sakslased lõikavad vangidel keeled suust ja kõrvad peast. Anti neile süüa ja saadeti mõisa tööle. Mehed olid segaduses, said peksu asemel hoopis hea elu peale. Läksid siis nad üks päev metsa lõikama. Kahekesi läksid ja neljakesi tulid tagasi. Tulid vabatahtlikult punased välja.

Mati: (tuleb uksest sisse) Oh, kes külla tulnud. Karla isiklikult. Kuidas õppemajand õitseb nõukogude viljakates tingimustes. Iidne eesti rahva toit mais mühab nii mis hirmus. Kas teie olete ka tähele pannud, et praegu on ka sital hoopis parem lõhn, kui oli kodanlikus Eestis.

Karla: Õige bravuurikas täna. Sa ole oma sõnadega ettevaatlik. Siin majas on ka seintel kõrvad.

Mati: Lõikame ära nagu vene vangidel.

Karla: Neil jäid keel ja kõrvad alles, aga sinu terav keel võib küll kärbitud saada.

Mati: Tohoh. Hetk tagasi pidi Jaan küll pea- aegu keelest ilma jääma.

Karla: Mis sa räägid?

Mati: Tuli teine suure jutuga, et Jänijões silla all meetrine luts peesitab. Panime jõe poole jooksu ja oh imet, oligi luts seal. Tõesõna. Jaan viskas võrgu sisse ja sai väikse rapsimise järel teise kätte. Aga sellist kalameheuhkust tuleb ju kärpida. Kui siis talle pabeross ulatati, oli seda tubakapuru vähese püssirohuga täiendatud. Tead kui Jaan suitsu süütas, kui käis säärane kärgatus. Oleksite te poisi nägu näinud. Endal juuksed peas püsti, nina tahmane, suitsust polnud jälgegi. 

Karla: Pole ajadega midagi muutunud.

MUUSIKA

IV STSEEN
Poisid lesivad voodis loevad raamatut. Tuppa astub kehalise kasvatuse õpetaja Fjodor.

Fjodor: Terekest. Nüüd poisid on kuri karjas.

Poisid: Tere

Mati: Mis siis juhtus ?

Fjodor: Mati, sina tead, tulevad ametikoolidevahelised spordivõistlused.

Mati: Oo, jaa. Koolil on sellega suured ootused. Pole ju Jäneda poisid kunagi spordiradadelt auhinnata lahkunud.

Fjodor: Kõik on õige, aga üldvõitu pole veel saanud. Selletarvis vaja igal alal esineda täis koondise ja parimate tulemustega.

Mati: Eks ta ole jah. Kas mõnel alal siis esindaja puudu.

Fjodor: Puudu jah. Maadluses üks mees puudu. (Vaatavad mõlemad Joonast)

Joonas: Ärge mind vaadake. Ma olen juba näiteringis. Ma pole kunagi kellegagi kättki surunud. Jätke järgi.

Fjodor: Pead tulema ainult kohale. Kolmanda kursuse Jaanile ei saa keegi vastu. Seisad tema vastas.

Joonas: Jätke järgi. Mul on kondid nagu õlekõrred. Ma võin talle luuletust lugeda aga maadlema ei hakka.

Mati: No, kes siis matil vastasele luuletust loeb. – Tulen linnast lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt. (maadleb samal ajal Joonasega)

Joonas: Jäta järgi.

Fjodor: Meil oli korra nii. Poiss nagu karu oli Peeter, aga polnud maadelnud, siis oli meil meistersportlane Kivi. Saatsime Peetri võistlustele ja matile ka. Enne tegime väikse õppetunni, et ta ikka teaks kuidas liigutada. Kivi oli aga osav kukkuma, siis see Peeter seisis pea- aegu ühe koha peal ja Kivi muidkui lendas. Aga, et asi aus oleks lõpu eel, läks Peeter siiski selili. Aga vastased vaatasid, et kus see on tugev mees. Kõik olid pärast vigastatud ja haiged, ei tahtnud keegi temagi kokku minna. Ja kaks esimest kohta olidki meie omad. See ongi nagu teater. Seda sa ju oskad.

Joonas: Ei, ei. Ma ei tule.

Mati: Kool vajab sinu keha, riik vajab vaimu, vanematele jäävad koolimaksud. Tule nüüd lähme proovime. (Lükkab uksest välja)

Muusika

V STSEEN
Kooli aula.
Mati (pidulikult riides): Lugupeetud seltsimehed!! Neiud ja noormehed sotsialistliku kooli kasvandikud. Alustame meie tanstuõhtu taidluskavaga. Teie ees on esimese kursuse tudeng Joonas. Kuulete Juhan Liivi luuletust „Metsa hääled“

Joonas:  
Kui lustil kõndisin kauge karjamaale
Kui kodunt saatis mind mu emake
Kui näitas tema ligi lille raale,
Kust kenamad ma andsin temale

Ja kui ma sügisega koju tulin
Ja kooli saatis mind mu emake,
Siis puude salaline sügav sahin
Mul oli jäänud järjest südame.

Mati: Esineb teise kuruse õpilane Kaarel lauluga „See oli ennemuistel aal“.

Vello: Kaarel jäi haigeks. Ma olen Vello.

Mati: Esineb teise kuruse õpilane Vello lauluga „See oli ennemuistel aal“.

Vello: Mul oli see heeringalugu.

Mati: See on see sama.

Vello: Kindel vä. Kuule, ma ei mängi klaverit

Mati: Ma saadan ise.

Vello: See oli ennemuistsel aal
Kui heeringas elas kuival maal

Tema hiiri, rotte hävitas
Teda peeti kassi asemel

Siis kaljas kahe mastiga
Läks teel soolalastiga

Sel ajal sool oli kallis kraam
Ja sada kuldnat maksis aam

Seal laeval oli  heeringas
Kes hiiri, rotte hävitas

See heeringas oli maiasmokk
Tal maitses hästi soolavakk

Ta pugis soola hoolega
Just mõlema suu poolega

Ei pannud süües tähele
Kui näris augu laevasse

Siis kaljas kahe mastiga
Läks põhja soolalastiga

See peale Neptun vihastas
Ja ütles kuule heeringas

Et kaljasesse augu sõid
Ja uue laeva põhja lõid

Selle karistusesk pead nüüd sa
ka merevee sees elame

Sest ajast tõsilugu see
On merevesi soolane

Mati: Alustame tantsuõhtuga.

(Kõlab muusika. Poisid seisavad ja vaatavad saali poole. Nügivad teineteist. Mati ja Joonas lähevad üheaegselt ja paluvad saalist sama neidu tantsule. Mati lükkab Joonase kõrvale ja palub ise. Joonas võtab esimese ettejuhtuva, vaadates samal ajal tantsijaid, avastab, et temaga käsikäes seisab hoopis meesterahvas. Kummardavad ja saadavad kohale).

VI STSEEN
Joonas magab voodis. Sisse astub Mati. Õnnetu olemisega.

Mati: No nüüd on siis käes. Lendan siit koolist.

Joonas: Mis sa seletad.

Mati: Vahele jäin.

Joonas: Mille vahele.

Mati: Mitte mille, vaid kellele.

Joonas: Mis see kell on ?

Mati: Mitte nii palju, et pimedus oleks varjanud.

Joonas: Mis juhtus siis?

Mati: Pulliühing organiseeris peale pidu väikese väljasõidu. No meil tekkis peale pidu plaan minna tüdrukutele külla. Tüdrukutel oli aken lahti jäetud. Meil ei olnud vaja muud teha kui aknast sisse ronida. Korraga lööb taskulambi tuli särama. Mina ripun kättpidi räästa küljes. Dire ja Fjodor on all ja sa taevas, mis sõnadega meid rünnati. Lasin käed lahti ja mõtlesin, et saan ajama. Maandusin tuhkpuu põõsasse ja võtsin jalad selga. Kuulen selja taga sammud tulevad järele. Tormasin  kooli uksest sisse. Hoog oli aga nii suur, et ei võtnud 180- kraadist kurvi välja, et trepist üles oma tuppa jõuda. Nii põrutasingi piki koridori pesuruumi ja sealt edasi kempsu. Kükitasin augule ja jäin vakka. Kuulen -  keegi on pesuruumis. Piilun tasakesi välja. Näen kaks kuju seisavad pimedas. Kükitan edasi. Põlved juba tuimad. Ja siis umbes 10 min. pärast kostab dire hääl „Noh, kui kaua teil seal veel läheb“ Pidin välja tulema. Viidi ülekuulamisele. Hommikul on komsomoli komitee koosolek minu personaalküsimuses.

Joonas:  Et sul ka nii väike häda oli, äkki oleks veel istunud, oleks ära läinud.

Mati: Mul ei olnudki häda.

Joonas: Mis sa seal kempsus siis tegid.

Mati: Peitsin ennast.

Joonas: Mispärast.

Mati: Sa kuulasid ka mis ma sulle rääkisin või. Me tahtsime tüdrukutele külla minna.

Joonas: Oh, sa paganas.

Mati: Nüüd võtab kohe vanduma.

Joonas: Siis on sinuga ju kehvad lood.

Mati: No, mida ma siis räägin kogu aeg.

Joonas: Hommik on õhtust targem. Keera praegu magama. Hommikul mõtleme midagi välja.


MUUSIKA

VII STSEEN
Tuppa astub ülikonnas lakutud soenguga dirketor. Istub laua taha.
Siseneb ka Mati.

Direktor: Mati. Tore sind ma ostisingi.

Mati: Tervist seltsimees direktor.

Direktor: Nagu sa kuulsid pole õpilased sinu käitumisega koolis rahul.

Mati: Jah.

Dirketor: Komsomoli komitee palus kaaluda sinu õppetööst kõrvaldamist.

Mati: Jah.

Direktor: See on keeruline olukord ka kooli jaoks.

Mati: Jah.

Direktor: Ei tee ju kooli mainele head, kui siit õpilased välja kukuvad. Kui neid kukkujaid liiga palju on, võin ka mina kukkuda.

Mati: Jah

Direktor: Joonas, ma usun, et sa mõistad, et sa oled meid kõiki oma käitumisega pannud väga täbarasse olukorda.

Mati: Jah.

Direktor: No muidugi kui te oma tegudega näitaksite, et olete meie koolipere vääriline õpilane, võiksime kaaluda sulle väikese katseaja andmise võimalust.

Mati: Milliste tegudega?

Direktor: No vaadake Joonas. Nõukogude ühiskond on veel nii noor ja loomulikult on siin inimesi, kes sooviksid õõnestada meie helget tulevikku.

Mati: Jah.

Direktor: Noo ...

Mati: Mida?

Direktor: Mis te sellest arvate?

Mati: Kindlasti on jah.

Direktor: Nii.et sa oled sellest kuulnud.

Mati: Ei, ma lihtsalt niisama

Direktor: Mida siis on räägitud?

Mati: No et vanasti oli sõnnikul rammusam olek.

Direktor: Ja. Mis mõttes ?

Mati: No vedelat oli vähem.

Direktor: Aa. Kes nii rääkis.

Mati: Mida ?

Direktor: Et vedelat oli vähem.

Mati: Ma ei tea konkreetselt.

Direktor: Mul on vaja nimesid.

Mati: Kõik, kes laudas on käinud, räägivad nii.

Direktor: Öelge nüüd veel, et lehmad avaldasid arvamust. Nimed palun.

Mati: Noo. Punik ja Kirjak.

Diektor: Mitte lehmade. Kas sa teed minuga nalja. Sa pead mõistma, et sinu olukord on niivõrd keeruline, et iga vale sõna võib sind siit koolist minema saata. Õõnestajate nimesid on mul vaja.

Mati: Mina ei tea tõesti kedagi.

Dirktor: Aga sinu toanaaber Joonas.

Mati: Mis temaga on?

Direktor: Tema on ju kulaku võsu.

Mati: Mis kulaku. Vaevu tulevad ots-otsaga kokku.

Direktor: Ja. Aga sinki söövad küll. Pealegi on kuuldud teda räägitavat, et nõukogude Eestis on taevas pilvine.

Mati: No ja, mis teha kui kogu aeg sajab.

Dirketor: Ah nii, et ka sind on jõudnud ta oma suhtumisega nakatada.

Mati: Mis suhtumisega? Kas teie pole siis õues käinud. Sajab ju.

Dirktor: Jälgige siis ajalehest ilmatedaet. Millegipärast ei tea nemad sellest midagi. Kes veel nii räägib?

Mati: Kõik räägivad.

Direktor: Kes kõik?

Mati: Kui õues sajab, siis kõik räägivad, et sajab ja et vilja ei saa kätte.

Dirktor: Nii. Nüüd süüdistate nõukogude noort riiki ka näljahäda põhjustamises.

Mati: Mis näljahäda? Ma räägin, et viimasel ajal sajab vihma.

Direktor: Tundub, et olukord on hullem, kui ma arvasin. Õõnestajad on oma võrsed sügavalt meie kooliperre ajanud. Mati. Ma ütlen sulle otse. Sind päästab koolist väljaarvamisest see, kui kõigist negatiivsetest ilmingutest mulle kohe ette kannate.

Mati: Et kui sajab või.

Dirktor: Just. Kui sajab ja kui keegi seda kritiseerib. Eriti tähelepanelik olge oma toakaaslase vastu. Tundub, et tema kodust on pärit sellise suhtumise alged.

Mati: Jah.

Direktor: Kas teil on selge. Ma tahan kuulda igast jutukesest siin koolimajas. Ja teie olete siin minu kõrvadeks. Selge. Ainult siis võite oma kooliteed jatkata.

Astub uksest välja.
Muusika

VIII STSEEN
Mati istub toas. Siseneb Joonas.

Joonas: No räägi. Mis otsustati.

Mati: No, mis seal ikka. Pakin asju.

Joonas: Ja kohe suunati pakkima ja ei pakutud mingit võimalust.

Mati: Pakuti. Tahtsid, et ma ...

Joonas: Mida siis.

Mati: noo. Ei midagi. Kuule, ega sa oma isaga pole viimasel ajal kohtunud.

Joonas: Mis temaga siis on.

Mati: Aha ma nii sama, et millest teie räägite, kui kohtute.

Joonas: Ah, millest ikka. Eks maast ja ilmast.

Mati: Ilmast?

Joonas: No jah. Sajab viimasel ajal ju kogu aeg, ei saa vilja kätte.

Mati: Kas see on tema meelest nõukogude ühiskonna süü?

Joonas: Ära plära. Kuidas saab ilm kellegi süü olla. Sa oled õite imelik.

Mati: Anna andeks. Ma ei tea , mis ma räägin.

Joonas: Ära mossita. Ma mõtlesin välja.

Mati: Mida?

Joonas: Kuidas sind sellest jamast välja aidata.

Mati: Noo.

Joonas: Luba käsi südamel komsomoli komiteele, et sa käid ühiskondlikus korras kohalikele talunikele loenguid pidamas. Ma tulen sulle appi. Ma rääkisin kohaliku majandi esimehega. Ta oli rõõmuga nõus vastu võtma lektoreid, kes uuema aja tehnoloogiaid töölistele tutvustaks.

Mati: Mõte on hea, aga ei aita vist. Mulle öeldi, et võin jatkata vaid juhul kui koputajaks hakkan.

Joonas: Koputajaks. Aa. Sellepärast sa alguses ... mu isa kohta küsisid.

Mati: Anna andeks. Ma ei tea, miks ma seda tegin.

Joonas: No, rahu. Kutsume kokku uue koosoleku.

Mati: Ah. Võib- olla lähengi loenguid pidama. Töömehi on samuti alati vaja.
(Paneb asjad kohvrisse ja lahkub).


Muusika.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar