Laupäev, 16. juuli 2016

NÄDAL PEREGA VÕRRATUS POOLAS
Arlet Palmiste
Meil oli aega kuus päeva ja lastele oli lubatud juba ammu sõita üheskoos kuhugi. Just kuhugi. Miks siis mitte Poola. Päevaga sinna ja päevaga tagasi. Kodutööd tehes jõudsin tõdemuseni, et kui Poola minna, siis tuleb käia Krakowis, mida nimetatakse paljude reisisellide poolt Euroopa kauneimaks linnaks. Samas kõrval on ka Zakopane turismipiirkond, kus saab päeva veeta Tatrates. Poola on imekaunis maa ja imestasime üheskoos, miks ei ole me varem juba Poolas käinud. Majad on korrastatud ja kauniste aedadega. Linnakesed on hooldatud ja kenasti tähistatud. Teed on suurepärased ja hästi viidastatud, mis võimaldavad sõita googlemapsi kasutamata. Super.
Poola turismi piirkondades kõneldakse päris head inglise keelt. Üht võib küll soovitada – kui alustada vestlust, siis tehke seda alati alustuseks inglise keeles. Vene keeles vestlust alustades ei mõistnud meid keegi. Inglise keelt ka tihti ei mõistetud, kuid siis vene keeles pöördudes purssisid nad vastu küll. Kummaline on see suurrahvaste komme mõistes, et oleme välismaalased, siiski meiega oma emakeeles edasi rääkida ja siis vastust oodates suuril silmil otsa vaadata. Muutusin selles osas ka lõpuks kiuslikuks, kuigi aeglaselt räägitavat poola keelt on võimalik täiesti mõista, sest see sarnaneb väga vene keelele.
Olime sõitnud pika tee ja tundsin, et kui kohe silma kinni ei saa, siis sõidan kraavi. Parasjagu jäi autodevoog seisma ühe teeremondi foori taha. Palusin Triinu rooli. See oli tema jaoks ootamatu ja veel ootamatud oli see, et kui olime kohad vahetanud, liikus autoderivi edasi.  Seal ta siis istus, autod taga tuututamas, endal käed ja jalad vaevu pedaalideni ulatumas.
„Kuidas käik sisse läheb? Ma ei ulatu roolini!“ Ta vedas automaatkastikäigu sisse, kuid õnnetuseks oli see tagumine. Autod meie taga tuututasid juba mitmekesi, kuid õnneks meie seda ei kuulnud, sest Triinu hääl mattis kõik muu. Saime käigu sisse ja seal ta siis sõitis istudes tooli serval omaette torisedes. Peagi tuli taas valgusfoor ja saime ka istme paika. Vajusin unne.
Poolas on käibel zlotid, mille kurss oli sellel hetkel 4,3 zlotti ühe euro eest. Eks see harjumatu oli alguses, sest harjumuse jõud kõikjal eurosid kasutada on suur. Bensiin on Poolas umbes samas hinnaklassis Eestiga, kuid kõik muu on siiski oluliselt odavam. Alkoholi müüakse poodides ööpäevaringselt, kui see kedagi huvitama peaks. Kohalik toit on pigem maitsev ka meie maitsemeelele.
Me ei broneerinud või nagu tänapäeval öeldakse bukkinud enne reisi ühtegi oma majutust. Veetsime ühe öö Krakowi kesklinna apartmentis, ühe öö teeäärse bensiinijaama motellis, ühe öö Zakopane turismikeskuse peremotellis, ühe öö teeäärses hotellis jne. Nägime erineva tasemega ja erinevas hinnaskaalas asutusi ja saime mingi ettekujutuse Poola majutusvõimalustest.  Pigem olid need positiivsed. Ka teeäärses hostelis oli puhtas toas dussiruum ja telekas.  Parim meie poolt külastatud motellidest oli Zakopane peremotell. Sarnaseid on Zakopanesse viiva tee ääreas pea-aegu igas majas. Toad olid ilusad. Puhkeruumis olid lauatennise laud, piljard ja sai kohvi võtta. Perenaine ei mõistnud küll ühtegi keelt peale emakeele, kuid seda püüdlikum oli ta teenindades.
Hakkasime Krakowisse jõudma. Suur linn, palju turiste. Triinu soovis ootamatuste vältimiseks öömaja siiski bookingus broneerida. Nii ta seal istus ja sobivat kohta otsis. See on hea – kesklinna korter, hind 50 eurot. Enne bukkimist otsustasime korteri üle vaadata. Triinu lülitas sisse ja googlemapsi ja sealsete juhtnööride järgi jõudsime kohale. Kahjuks oli korter juba kinni. Istusime autosse ja alustasime liikumist järgmise korteri poole. „Keera siit nüüd paremale, keera siit nüüd ka paremale, sõida otse, keera paremale. Nii, nüüd oleme kohal. Pargi ära.“ Olime jõudnud täpselt samasse kohta, kust mõni hetk tagasi lahkusime. Isegi meie koht välikemmergu kõrval oli alles. Triinu astus uksest välja ja uuest uksest sisse. Et asi saaks korraliku puändi, siis oli ka see tuba juba kinni. Alustasime taas sõitu ja kõik kordus väikese erandiga, ainult et nüüd oli meie parkimiskoht juba vahepeal hõivatud ja pidin parkima teisele poole teed. Seekord oli meil õnne ja tuba oli meie päralt. 50 euro eest ootas meid kahe rõduga, täisvarustuses köögi, suure telekaga elutoaga ja suure magamistoaga korter. Maja all oli ööpäevaringselt avatud kauplus ja rõdult avanes võrratu vaade Krakowi vanalinnale.
Esimese päeva õhtul tegime Visla jõel paadisõidu. Tunnine paadisõit maksis 10 eurot inimene. Üle jõe viis mitmeid sildu ja ühe külge neist oli lukustatud tuhandeid lukke. Korraga laskus sillal seisnud paari meespool põlvele sirutas käed neiuni. Reisiseltskond paadis aplodeeris. Neiu punastas.
Järgmisel hommikul otsustasime külastada lisaks Krakowi vanalinnale piirkonna teist suurimat turismimagnetit  Wieliczka soolakaevandust. Siin on soola kaevatud 1289 aastast ja käikude kogupikkus on üle 300 kilomeetri. Grupi suuruseks on 40 inimest ja kuna soovijaid on hulga rohkem, siis ei õnnestunud ka meil kohe maa alla pääseda, vaid pidime 2 tundi ootama. Õnneks oli kõik kenasti korraldatud. Kaks tundi vaba aega jättis meile võimaluse tutvuda selle väikese imearmsa turismindusest elava linnaga. Nähes maapealseid ehitis ei saa täit aimu sellest maa-alusest võlumaailmast. Seal käikudes on kabelid, toad, hobusetallid, kontsertsaal ja muidugi lõputult erinevaid käike. Pärliks on võrratu ballisaal, kus on soola lõigatud mitmeid kunstiteoseid. Seal asus ka Johannes Paulus II elusuuruses soolasammas. Üleüldse on igal pool ja igas kirikus vähemalt Johannes Paulus II kuju või maal. Samas võis leida väga palju tahvleid kuupäevadega, millal paavst antud kohta külastas. Aru on saada, kui oluline isik ta oli poolakatele ja Poola riigile. Ta oli suurmees, keda rahvas kõhklusteta armastas. Sisenedes koopasse viis esimene trepp meid 70 m sügavusele maa alla. See tundus lõputu laskumisena, kuid see polnud veel läbi. Kokku 3,5 kilomeetrine matk viis lõpuks 130 m sügavusele. Selles maa-aluses linnas oli restoran, spa, laste mängumaailm jne. Sind ümbritseb vaid sool, ka laelühtrid on soolast. Samas oli seal soe ja sai vabalt hingata. See on koht kogu perele, mida kindlasti soovitan külastada.
Krakowi vanalinn turuväljak on Euroopa suurim. Ta on nii suur, et sinna mahuks pool Tallinna vanalinna ära. Otsustasime teha elektrikäruga väikese tuuri linna peal. Võimalik oli valida erinevate sihtkohtade vahel. Minu sooviks oli lastele tutvustada selle linna ajaloo kurba poolt. Suurimat juutide kogumiskeskust II Maailmasõja ajal ja seal läbi viidud hävitustööd. Tuur viis läbi juutide linnaosa, endise juutide geto ja lõppes kuulsa Schindleri tehase juures. Juutide linnaosa on ka tänasel päeval oma täiesti ainulaadse arhitektuuri ja olemisega. Linnaosa keskplatsi ääristavad kümned välikohvikud, kus kõlas juudi muusika. Samas olid ka rahvale avatud ajaloolised sünagoogid. Koht, mida kindlasti soovitan külastada ja võtta seal siis ka aeg maha ja nautida selle omapärase linnajao atmosfääri. Endise geto keskväljakul, kuhu koguti sõja ajal juute kokku, et neid siis saata edasi koonduslaagritesse, asub täna kõige kurvem südamesse minev mälestusmärk. Mälestusmärk kujutab endast tuhandete inimeste mälestuseks linnaväljakule pandud kümneid tühje toole, mis sümboliseerivad ootust ja peremehetust. Väga mõjub sümbol. Sõja ajal tuhandeid inimesi päästnud Schindleri tehasest pole midagi alles peale tehase värava, mille taustal on tehtud ka kuulus Oscareid võitnud film „Schindleri nimekiri“.     
Järgmisel päeval külastasime Zakopane üht mitmest mineraalveekeskusest. Mägede veerel asetsevad veekeskused on suurepärased. Lesid kuumas mullivannis, vaatad mägedele, lapsed on rahul vees hullates, naine on rahul päevitades ja ise oled rahul, et kõik on rahul. See vist ongi puhkus ja õnn. Piletid veekeskusesse läksid maksma umbes 80 eurot. Peale lõunat olime otsustanud teha mägedes väikese matka. 2000 m kõrgusele viib 40 inimest mahutab mäetõstuk. Talvisel ajal veab see suusatajaid, suvel matkajaid. Sõit ise oli juba põnev ja pakkus imelisi vaateid. Matkarajad mägedes on hästi tähistatud ja turvatud. Võid valida tee erineva pikkusega ja raskusastmega. Tore oli kohata väikseid mägikitsi, kes karjaga meile vastu jalutasid.  Sellise matka jaoks tuleks varuda tegelikult terve päev. Meil oli pool päeva, kuid ka see pakkus soovitud elamuse.
Uuel päeval külastasime piirkonna kõige süngemat ajaloolist mälestusmärki ehk Auswitchi endist surmalaagrit. Enne kell 10 hommikul kohale jõudes saab külastada muuseumi ka individuaalselt ja tasuta. Hiljem vaid grupi liikmena. Iseseisvalt saab ekskursiooni täiesti vabalt läbi viia. Kõik hooned on sildistatud ja väravas müüakse detailsete kirjeldustega brozüüri. Muuseum on muidugi äärmiselt masendav, sest teod, mis seal tehtud olid hirmsad. Seda on osatud väga hästi tuua ka tänapäeva inimeseni.  Suured kuhjad jalanõusid, suured hunnikud juudi prilliraame jne sümboliseerivad seda hulka inimesi, kes siit surma saadeti. Loomulikult tuhanded fotod siinsetest õudustest ja inimestest sh ka lastest. Mind hämmastas, kui korralikud ehitised olid punastest tellistest barakid. Vaadata ja külastada sai kõike – gaasikambrit, krematooriumi, surmaõue jne. See muuseum on masendavalt õudne, kuid siin tehtud teod veel kindlasti õudsemad. Igaljuhul tasub kõigil külastada.     
Oleme alati reisil käies läbi astunud ka mõnest surnuaiast. Surnuaiad kõnelevad rahva kohta päris palju. Kas neid hooldatakse, kas seal on kivid või kambrid, kas haudadel on ristid või hoopis midagi muud jne. Poola surnuaiad on kaetud kiviplaatidega. Seda muidugi kaudselt. Hauad on aga küll kaetud mustade marmorplaatidega ja seda täies ulatuses, lisaks on haua otsas suur kivi lahkunute piltidega.  Päris massiivne ja rusuv. Inimtühjas surnuaias jalutades kõndis korraga mustade kivide vahelt meie poole koerakutsikas. Selline väike ja ütlemata armsa olemisega. Mida tegi Triinu? Ta võttis koera sülla ja hakkas seda musitama. Jumal teab, kus see koer käinud oli.
„Kus su kodu on? Ise oled nii armas.“
Juba tormaski ta kiriku juures askeldavate inimeste juurde ja tundis huvi, kas viimased on koera kaotanud. Ei olnud. Siis leidis ta surnuaia väravast autol rehvi vahetavad mehed. Ka need ei tunnistanud koera omaks. Eemalt kostis koera haukumine. Selge see – seal ongi koeraema, kes igatseb oma kutsikat. Juba tormas ta sinna. Õnnetuseks oli koer isane ja ei tahtnud isegi , kui ta oli kutsikaga, seda omaks tunnistada. Eemalt paistis küla ja juba võttiski Triinu suuna küla poole. Koerakese kodu tuli ju üles leida. Mina jalutasin tagasi, et autoga järgi sõita, sest olime juba päris kaugele autost jõudnud. Möödus tund, kuid endiselt ei tahtnud keegi koerakest omaks tunnistada. Triinu vaatas mulle otsa näoga, mida oli võimatu kaheti mõista – see koer tuleb kaasa võtta.
 „Saa aru – see ei ole võimalik. Meil on juba kodus koerad ja kui meid piiril kontrollitakse, kuidas me siis koera autos selgitame. Ei saa igat loomakest endale nii südamesse võtta, et sellest enam lahti ei saa.“ Triinu hoidis end tagasi, kuid tütred ei hoidnud ja valasid pisara. Siis ei suutnud ka Triinu ennast enam ohjata ja nuttis samuti. Koerake oli tõesti armas. Võtsin koera enda kätte ja pere läks autosse. Panin koerakese hauaplaadile, kuid koerake ei jäänud sinna püsima, vaid järgnes mulle. Mul ei jäänud muud üle, kui ronida üle surnuaia aia. Koerake jäi nuuksuma. Järgmised 100 kilomeetrit autos möödusid vaikuses.

Tagasiteel enne Leedu piiri tegime kohustusliku shoppamise ka. Naine koos tütardega külastas pood ja meie pjaga limpsisme pargis jäätist. Märkasime, kui palju eestlasi seal oli. Kõik, kes mööda läksid ütlesid naeratades „Tere“, nagu see oleks täiesti tavaline kohata 700 km kodust eemal üht eestlast pargipingil jäätist limpsimas. Kokkuvõttes kinnitan veelkord, et Poolat tasub avastada. See on kaunis maa, suurepäraste vaatamisväärsuste ja hea teenindusega. Meie plaanime sinna tagasi minna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar