Näidend R. Kaugveri elust "Mees raamatust"

Arlet Palmiste

MEES RAAMATUST

Raimond Kaugveri elu tema enda raamatute põhjal. Segi reaalsus ja fantaasia.

Kasutatud lõike Raimond Kaugveri raamatutest „Nelikümmend küünalt“, „Laev keset rägastikku“, „Jumalat ei ole kodus“, „Vana mees tahab koju“, „Kirjad laagrist“, „Peotäis tolmu“, „Igapäevane leib“

Tegelased

Raimond

Aave

Kirjanik Jaik

Algkooli õpetaja

Koolikaaslased

Suurkask

Tuur

Anti

Ema

Naabrinaine

Nahkkuub

Paadimees

Sõdur

Reamees

Vangid

Koomand

Valvur

Doktor

Afik

Lena

Vasja

Haiged

Sass

Kivi

Ametnik

Sõber

Toimetaja

Neiud

Prill

Arst Viinaravil

Milli

Madis

Arst

Simmo

Ajakirjanik

Tali

Õde

Kirjanik1

Kirjanik 2

PILT 1. Algkool

(Algkooli saal. Pidulik aktus. Kõnet peab kirjanik Juhan Jaik)

Jaik: Kõige olulisem koolimaja uksest sisse astudes on õppimine. Teie uus koolimaja on ütlemata suur ja avar, täis uusi ja põnevaid võimalusi. Lausa häbi võiks olla sellistes tingimustes halbadele hinnetele õppida. Tahaksin meenutada meie rahvakirjanik Anton Hansen Tammsaaret, kes kirjutas, et Lagle talu laudad olid nii suured ja valged ja lehmad jäid nendes harjumatutes olukordades hoopiski ahtaks. Ma väga loodan, et teiega nii, ei juhtu.

Õpetaja: Täname armastatud kirjanikku ja ka meie koolis palavalt armastatud  „Võrumaa juttude“ autorit kirjanik Juhan Jaikki. Meil on väga hea meel, et olete leidnud võimaluse meie tillukest Rakvere kooli külastada. Plaksutame talle. Lapsed ja nüüd liigume vaikselt oma klassidesse.

(õpilased tõusevad ja lähevad väljapoole)

Õpetaja: Raimond. Palun tule siia. (Õpetaja seisab koos Jaigiga) See on meie esimese klassi õpilane Raimond. Väga andekas kirjandite kirjutaja ja kooliajalehe „Võitlus“ toimetaja.

Jaik: Väga tubli. Niisuguste meeste peal on meie lootus, nemad peavad meie eesti kirjandust tulevikus edasi ja ettenägemata kõrgustesse viima. Kas sa tahaksid kirjanikuks saada?

Raimond: Kas siis kirjanikuks võib saada?

Jaik: Võib vist ikka küll. Näe, minagi sain.

Raimond: Teie …

Jaik: Ja miks siis sinust ei võiks saada?

Raimond: Kirjanikuks peab sündima.

Jaik: Nii, nii. … Oletame, oletame, väikemees … Aga võib-olla oledki sa selleks sündinud, ah? Oled sa ise ka midagi juba kirjutanud? Ei, ma ei mõtle kirjandeid, vaid mõne jutu või luuletuse või … ?

Raimond: Olen küll.

Jaik: Noh, näed siis. Tead, ma ütlen sulle ühe suure tõe. Kes kirjutada suudab, see lihtsalt peab kirjutama, ta ei pääse kuhugi. Mitte mina ei ole seda tarkust välja mõelnud, nõnda on öelnud palju suuremad mehed. Nii et lase edasi, ära peatuma jää. Ja ära lange kohe masendusse, kui sul midagi just niimoodi välja ei tule, nagu sa tahtsid. Kellelgi ei tule kõik niimoodi välja. Inimese elu on üks pikk õnnestumiste ja ebaõnnestumiste rida … Noh, jääme siis esialgu nägemiseni, noor kolleeg. Kümne aasta pärast saame ehk kuskil mujal kokku …

PILT 2. Klass

Klassis valitseb sõjakas meeleolu. Siseneb Kaugver

Suurkask: Ahaa Kaugver, meie organisaator ja komitee esimees tulebki. Noh, rahvajuht, seleta siis nüüd meile, mis poliitiliselt tähtis sõprusavaldus see oli? Monument otse kooli akende alla sajaks tükiks õhku lastud. Vaata,. Vaata aknast välja. Kellele seda siis vaja oli? Pronksist figuurid ära veetud, ainult kivihunnikud on veel jäänud. Poed kõrvale? Ei lähe läbi. Anna vastust!

Kaugver: Mis sa jamad?

Suurkask: Kuidas nii? Milleks me sinu siis valisime? Sina pead andma selgitust. Lase käia, me ootame.

Kaugver: Kuradi lollid. Mis on minul sellega pistmist? Ma nõuaksin ise kelleltki aru.

Suurkask: Ah nii. Meie mõtlesime jälle, et …

Kaugver: Pea lõuad!

Suurkask: Nonoh, ära selle pärast kohe ninasse karga.

Tuur: Ise jaurad teise kallal. Leidsid , kelle kallale tikkuda.

Suurkask: Kaitsed oma pinginaabrit, jah?

(pinge langeb, kõik istuvad oma kohtadele)

Tuur: Pärast esimest tundi koguneme kõik õuele. Tuleb ülekooliline demonstratsioon.

(Üksmeelne nõusolek)

Tuur: Ausammast me enam ei päästa. Aga need , kes seal praegu kivi lahti kangutavad, peksame laiali

Neiu: Kas tüdrukud ka tulevad?

Tuur: Kui te vedelaks ei löö.

Anti: See lollus jääb ära.

Tuur: Kes sina oled?

Anti: Kas sa ei tea?

Tuur: Jõuan mina igat punaste sabarakku tunda.

Anti: Mina pole punaste sabarakk, ma olen ise punane, sa peaksid teadma.

Tuur: Ja mis siis?

Anti: Klassisõja mälestusmärgi mahavõtmine oli vajalik samm. Ja mingisugust meeleavaldust meie ei korralda.

Tuur: Ka, räägib nagu miitingul. Mis sulle seal punases köögis sisse söödetakse, et sa nii terane oled.

Anti: Demonstratsiooni ei tule.

Tuur: Huvitav, kuidas sa seda takistada mõtled? Kutsud sõbrad kuulupildujatega appi.

Anti: Kuulipildujaid pole teie jaoks tarvis. Teile aitab vähemastki. (hakkab ukse poole liikuma)

Tuur: Lähed üles andma?

Anti: Muidugi. Kui te ise aru ei saa, peab keegi teile aru pähe panema.

Tuur: Minuga ära naljata, poisike. Ma ei ole Suurkask.

Anti: Ühesugused lollid olete mõlemad.

Tuur: (haarab Antil rinnust) Pea ainult ühte meeles, sina punane – kui sa mõtled siin kellegi peale kaebama minna, siis löön su raisa maha. Täpselt maha.

Anti: Mis sa rebid, lõhud riided ära.

Tuur: Mis sust lõhkuda, laguned ise.

(heliseb koolikell)

Tuur: Nüüd alla marss. (Kõik väljuvad v.a Anti. Kaugver on viimane)

Anti: Ja sina lähed ka?

Kaugver: Mis see sinu asi on? (põrkub uksel Tuuraga)

Tuur: Mine tagasi.

Kaugver: Miks?

Tuur: Mine

Kaugver: Mis õigusega sa …

Tuur. Ega ma su kohta midagi ei ütle. Suurkase plära ei maksa midagi. Aga kaasa ära tule – lõpuks oled sa ikkagi klassiorganisaator.

Kaugver: Sa ei tohi mind keeleta. Ma olen …

Tuur. See on meie asi. Ära poe ilmaaega. Meiega sa ei tule.

(Tuur lahkub.)

Anti: Nii et vedelaks lõid?

Kaugver: Mida sa minust tahad.

Anti: Sinust ei olegi midagi tahta. Sa ei tea ise ka, kuhu sa kuulud või kellega oled.

PILT 3. Tänav

Ema: Et see Päts venelased nii kergekäeliselt sisse lubas on patutegu.

Naabrinaine: Ja mis neist kasu oli. Saksa väed tulevad ikka sellise hooga üle piiri, et ega neil pole võimu vastu seista.

Ema: Minul on seni, kuni minu poega relva alla ei panda, täiesti ükskõik, kes siin riigis võimu jagab. Pea-asi, et poisid saavad koolis käia ja eks siis hiljem ole nähe, kelle leiba nad sööma hakkavad.

Naabrinaine: Arvad, et see nii lihtsalt läheb. Kõik , kes kaela kannavad ka relva alla pannakse. Selles võid kindel olla. Vaata kuidas noorsandid juba praegu jooksevad tänaval valged lindid ümber käe.

Ema: Poiss saab alles 15. Koolis oleks vaja neil käia, mitte siin sõda mängida.

Naabrinaine: Just. Kas Raimond ei ole veel püssi pihku võtnud.

Ema: Ei ole. Tema on teistsugune. Temale sellised asjad ei meeldi. Pole tal kunagi õiget seltskonda olnud, kellega koos maailma parandada.

PILT 4. Värbamine Punaväkke
Raimondi kodune köök. Siseneb Anti.

Anti: Siin sa siis eladki. Pole viga … Ega teil klikiajal töö ja rahapuudust ju polnud.

Raimond: Oled hävituspataljoni astunud?

Anti: Elus peab tegema omad valikud. Hitleri väed on piiri ületanud. Mobilisatsioon on välja kuulutatud. Paljud meie endised klassivennad on juba läinud.

Raimond: Kuulsin, et Leedu ja Riia on juba vallutatud. Istu.

Anti: Seda, mis mul öelda on võib ka püstijalu öelda. Aeg on sinulgi otsus teha. Oli kooliajal mis oli, aga nüüd peab igaüks oma koha kindlaks määrama.

Raimond: Ma ei saa aru.

Anti: Saad küll. (süütab sigareti). Kui ma teistele ütlesin, et tulen sinu juurde, soovitasid nad mul käega lüüa. Ma tulin siiski. Miks, kurat seda teab. Erilised sõbrad pole me kunagi olnud. Ega ma sinu pärast nii väga tulnudki. Aga praegu on iga mees kallis. Ja sinu kohus on  meiega kaasa tulla.

Raimond: Vaevalt mind sinna tarvis on.

Anti: On. Muidu ma poleks tulnud.

Raimond: Nii et nüüd kõlbab igaüks.

Anti: Mitte igaüks. Need , kes peavad meie hulgas olema.

Raimond: Kas mina pean.

Anti: Pead.

Raimond: Aga kui ma ei pea.

Anti: Sinu suhtes oli meil tõsine jutuajamine. Mõned seltsimehed isegi arvasid, et sind oleks tulnud jalust koristada, sest sa ei ole usaldatav. Mina vaidlesin vastu.

Raimond: Ah, nii.

Anti: Ma ei usu, et sa nende poole hoiaksid.

Raimond: Ma ei hoia, ma ei …

Anti: Kas sa üldse kuhugi poole hoiad? Mõni kord saab ka nii elada. Praegu ei saa. Kes pole meie poolt, see on meie vastu.

Raimond: Mina jälle mõtlen, et kes pole teie vastu, see on iseenesest teie poolt.

Anti: Demagoogia. Poolt olemist  tuleb praegu näidata. Tegusid on tarvis.

Raimond: Sa kutsud mind siis …

Anti: Viimast korda.

Raimond: Ja kui ma ei tule?

Anti: Sa tuled.

Raimond: Aga kui ma siiski ei tule?

Anti: Kardad, et lasen su kinni panna?

Raimond: Ma ei karda midagi.

Anti: Võib-olla oleks see tõesti kõige targem tegu … aga ole mureta. Ohtlik sa ei ole. Selleks oled sa liiga arg. Hüvasti.

PILT 5. Tänav

Ema: Õnn, et see siiski nii rahulikult läks.

Naabrinaine: Mis asi siis?

Ema: Ma mõtlen ikka neid sakslasi. Venelased hiilisid nii vaikselt öösel välja ja hommikul olid sakslased asemel. Ma magasin ja ei saanud arugi, et võim vahetunud.

Naabrinaine: Ole nüüd. Mul käis küll vanamees teisi tänaval tervitamas. Siiamaani käib õnnis nägu ees ringi, nagu oleks inglit näinud.

Ema: Juula kõrvalmajast kõõlus aia peal, kui sõdurid mööda marssisid. Seelik oli ka lühemaks jäänud. Ei tea, keda või mida ta loodab neilt saada.

Naabrinaine: Raimond on ikka kodus.

Ema: Kodus jah.

Naabrinaine: Siis on hea. Paljud lasid koos punastega jalga.

Ema. Seda küll, aga paljud tulid koos sakslastega tagasi. Ei teagi, kumb see parem on.

PILT 6. Värbamine Omakaitsesse

(Raadiost kostab saksakeelne laul. Raimondi tuba. )

Siseneb Suurkask. Püstol vööl. Valge lint käel)

Suurkask: Na, servus Kaugver. Kuulsin, et sa pidid ikka alles olema, mõtlesin, et tulen õige vaatama. Mul valvekorrast vaba päev.

Raimond: Tervitus. Sind on päris üllatav siin näha. Võta istet.

Suurkask: Arvasin juba hirmuga, et venelased sulle enne äraminekut põõna panid. Sa ju nende kampa ei läinud. Ütlesid ennast lahti.

Raimond: Ma ütlesin ennast igalt poolt lahti.

Suurkask: Aga näe, oskasid ennast siiski läbi vedada. Sehr Gut. Meie lollikari lasi ennast mobiliseerida. Kah tolad. Paari kuu pärast on Venemaa kaputt, siis vedelevad kuskil Neveli rabas, hambad taeva poole. Kas sa Anti saatusest kuulsid?

Raimond: Ei.

Suurkask: Löödi juba mättasse. Jäi oma bandega Virumaal Kunda külje all lõksu, tõmmati viimse meheni sirgu.

Raimond: Kust sa tead?

Suurkask: Onu rääkis. Tema seda operatsiooni juhatas.

Raimond: Kas sina siis … seal ei olnud.

Suurkask: Olin. Aga mind … ei võetud haarangule kaasa. Onu … kartis, et saan pihta. Nüüd, kus vanamees ja mutt Siberis on, pean ennast hoolega hoidma.

Raimond: Neist ei tea sa midagi?

Suurkask: Kes neist enam kuuleb. Läksid – ja lõpp. Aga oodaku – kummagi eest tõmban sada venelast maha. (istub) Noh, aitab logelemisest. Marss kuub selga ja staapi. Meil on käed-jalad nii tööd täis, et kisu ennast või kümneks. Näe, täna õhtul peaks haarangule minema, aga ei saa – pole kedagi staapi valvesse jätta. Na los, junge. Viska pintsak selga.

Raimond: Kuhu sellega nii kiire on?

Suurkask: Kuidas – kuhu? Ma ju ütlesin, et vaja kedagi staapi valvesse panna, ma ise sõidan haarangule.

Raimond: Täna … ma küll ei saa.

Suurkask: Mis sul siis täna on?

Raimond: Ma  … Mul on täna isaga üks asi pooleli. Ka üks … tähtis asi. Täna … ei saa.

Suurkask: (naerab) Tähtis asi! Temal on sõja ajal mingisuguseid tähtsaid asju ajada. Praegu on ainult üks tähtis asi – sõda! Ja see, et me iga mahajäänud venelase ja oma punase ära nopime – nii kähku kui võimalik!

Raimind: Täna ma ei saa.

Suurkask: Nagu grammofon. See plaat ei kõlba, katsu vahetada. Kuule sa, vist kardad?

Raimond: Kardan küll.

Suurkask: Pauku jah? Oled sina ka üks kuradi memmepoeg. No mida sa kardad? Värised, et  võid kuskil pihta saada?

Raimond: Minust ei ole sõjameest … Ma olen … noh, niisugune …

Suurkask: Et susi sind söögu. Tean missugune sa oled – teised sõdigu, teised tehku. Kes kurat see peab sinu eest eluga riskima? Mis kulla väärtus sel sinu nahal siis on.

Raimond: Ega ma sellepärast, et  …

Suurkask: Kust kurat on küll niisugused jänesed võetud? Eestlase nime teevad täis, ei julge enam sakslastele otsagi vaadata! Võõras rahvas tuleb ja päästab sind, aga sina lõdised ahju taga, ei liiguta kättki, et vähemalt kaasa aidata! Aga kas sa selle peale oled mõelnud, mismoodi sinu tõrkumist tõlgitseda võidakse!

Raimond: Mismoodi?

Suurkask: Vaenulikkusena, vastuhakkamisena, punaste poole hoidmisena. Kas sa tead, mida see tähendab?

Raimond: Kuule, ma ju ütlesin, et ma täna …

Suurkask: Lora. Aga olgu pealegi. Palu siis täna öösel jumalat, ehk saad oma hirmust üle. Kui sa homme staabis ei ole, räägime sinuga teist keelt. (lahkub)

(Raimond hakkab kiirustades kohvrit pakkima. Siseneb ema)

Ema: Kuhu nüüd siis minek.

Raimond: Lähen üle mere Soome. Siin läheb olemine kuumaks.

Ema: Nüüd vastu õhtut.

Raimond: Vastu õhtut, öövarjus, ongi kindlam.

Ema. Miks just Soome. Sõida Alutagusele onu juurde. Seal metsade sees ei ole sa kellelgi ees.

Raimond: Ei jäta nad siin kuskil rahule. Soome minek on siiski kindlam.

PILT. Põgenemine

Öö. Rannal seisab kolm meest kottide ja kohvritega. Eemalt paistab valgust ja saksa keelset laulu. Tuleb nahkses kuues mees.

Nahkkuub: Igav, jah? Pole viga , varsti läheb sõiduks. Tänage jumalat, et niikaugel olete. Ja et meri parasjagu kõrgeks läks. Selle ilmaga ei võta ükski prožektor pisikest paati välja. Olge siis valmis. Ja jänesed visake põuest välja. Meri jäneseid ei salli.

(Randub paat)

Nahkkuub: Tulge. Tasem, ärge kolistage! Otsad!

(pikk paadisõit vaikuses. Lähenevad laeva tuled. Nahkkuub võtab põuest püstoli ja vinnastab selle.)

Nahkkuub: See on miinimeri. Suured laevad siia ei tule. Võime hinge tõmmata. Hoiad sõja eest kõrvale?

Raimond: Kus sa saad kõrvale hoida? Vägisi tahab sind endaga kaasa tõmmata.

Nahkkuub: Las poisid hullavad. Selle suure ehituse juures ei tunne ühest naelast keegi puudust.

Raimond: Tunnevad ja kuidas veel.

Nahkkuub: Loodad Soomes varju leida?

Raimond: Mul seal mõned vanad sõbrad ees.

Nahkkuub: Lähed Eesti rügementi?

Raimond: Kuulsin jah, et seal Eesti väeüksus loodud on. Kui juba sõdima peab siis koos omadega.

Nahkkuub: Õige ta on. Soomes vähemalt tead, kelle või mille eest võitled. Eestis pead paraku võõra võimu nimel tegutsema.

Paadijuht: Kui nüüd vastu mõnda neetud kaljut ei põruta. Hoidke kõvasti kinni, et üle parda ei lenda. Kui laguneme, siis jääb igale mehele vähemalt mingi laud pihku. Rannani on paarsada meetrit.

Pilt. Soome

Kaevikus mehed kõrvuti Taustaks lakkamatu lahingumüra.

Sõdur: Pole need soomlased paremad sugugi. Uut satsi nägid. Samamoodi vaevalt seitseteist täis, aga juba sõtta.

Reamees: Nii on, kui pead suurema vaenlasega võitlema, kõik jõud tuuakse mängu.

Sõdur: Arusaadav, et nad rõõmustavad iga abikäe üle , mis üle lahe saabub.

Reamees: Kuus kuud juba sõdime siin ja venelane pole selle ajaga meetritki lähemale saanud.

Kaugver: See on ju hea.

Reamees: Hea ikka. Vahepeal tahaks teada, kuidas kodus olukord on.

Sõdur: Ma pole juba mitu kuud üle kahe tunni korraga maganud. Kui peaks nüüd korraga tõelist lahingut pidama, siis ei teagi, kas jaksan püssi palge tõsta.

Reamees: Puhata tahaks küll. Koju tahaks ka.

Sõdur: Varsti lubati puhkust anda. Kui meri lubab, siis läheks kohe koju.

Raimond: Üle Vuoksi uduvinast jahe tooga

Vuoksi vaikib aga mina voogan.

Seisab teispool noori mehi teiste kõrval

Vaatan nende halle kehi, mõrvan …

Sõdur: See pole päris õige, mina ei mõrva.

Reamees: Kummaline on see sõda. Istume kaevikutes.  Meie siin , nemad sealpool.

Sõdur: Tammerlas lahutas meid vaid jõgi. Kaevud olid tühjad, vett sai jõest. Iga päev oli üks tund kuulutatud tulevabaks. Sellest peeti auga kinni. Mõlemalt poolt tulid mehed ämbritega. Koguneti jäässe raiutud augu juures. Püüti juttu rääkida, vahetati paberosse … Vaherahu lõppemisest anti mõlemalt poolt märku kuulipilduja valanguga. Kaks korda astuti lubatud ajanormist üle. Kord meie ja kord nende poolt. Rikkujat karistati kohe. Ma nägin pealt kuidas meie snaiper venelasele tina andis. Miks ta hilines, seda ei teagi. Tuli ämbrid käes, aega oli veel viis minutit. Värske lumi oli just sadanud ja see tegi kõndimise raskeks. Signaalvalang kõlas. Ta lisas küll sammu, püüdis pääseda päästva valli taha. Ühtki pauku ei kostnud. Soomlane naaberpesas tõstis püssi palge. Tõstis ja langetas mitu korda, nagu harjutustel. Venelane jõudis kaldale ja peatus hetkeks. Pani ämbri maha ja pöördus meie poole, võttis läkiläki peast ja kummardus, nagu tänutäheks. Sellel silmapilgu soomlane tulistaski. Sinna ta jäigi. Saime tund aega marutuld, aga keegi snaiprile midagi ette ei heitnud.

Kaugver: Mitmele sa ise tina oled andnud?

Sõdur: Ma paugutan niisama õhku. Ega nad lähemale selle müra peale ikka ei tule. Aga sina ise? Mitu täket püssikabal juba on?

Kaugver: Null. Vaata üle kui ei usu. Pole ma kedagi maha tõmmanud. Ma pole õieti ühtegi pauku teinud. (Paus)

Reamees: Ma olin eestlaste reservlaagris. Kott oli kodunt kaasa pandud sööki täis. Väike pidu. Läksin välja asjale ja korraga olin maas. Ma ei saanud millestki aru, vaatan taevasse ja seal vihisevad ainult tuletukid. Ihu oli kange ja liikuda ei saanud. Hetk hiljem selgus, et õhku oli lennanud tankimiinide ladu, mis seest poolt imekombel põlema oli läinud. Korrapidaja ohvitser märkas seda ja kamandas kompanii kustutama. Kakssada meest asetati maja ümber sõõrdi, üks ots maja ja teine järve ääres ja ämbreid käest kätte andes püüti kahjutuld kustutada. Just siis jõudis tuli miinideni. Pilt oli kohutav. Veel teisel päeval leiti maja ümbert laipu. Jalad-käed rippusid puude otsas. Mõni päev hiljem selgusid täpsed arvud. Kaheksakümmend neli surnud, sada kakskümmend haavatut. Tol ööl hukkus Soomemaa pinnal rohkem eestlasi kui kahe pika sõja-aasta jooksul kokku.

Kaugver: Puhkusele lubatakse. Räägitakse, et isegi koju lastakse.

Reamees: Ehk on siin isegi kindlam. Kodus käib rinne üle ja uued peremehed on taas kohal. Ise võid aimata, et ega sul siis pääsu pole.

Sõdur: Ma olen mõelnud, et peaks Ameerikasse minema. Seal on siiski võrreldes siinsega elu nagu paradiisis.

Kaugver: Korjake oma asjad kokku. Vahetus tuleb.

PILT: Tänav. Sakslaste kolonn möödub vestlejatest lakkamatu vooluna.

Naabrinaine: Sakslased taganevad hirmsa hooga. Varsti on venelased siin jälle kohal.

Ema: Seda ma kardan jah. Raimond võitleb ju nende jaoks valel poolel.

Naabrinaine: Tal pole mõtet siis koju tulla. Mäletad, kuidas neljakümne esimesel kõik , kes venelaste soove ja tahtmist ei täitnud kongi pisteti.

Ema. Vedas kui pisteti. Paljud jäid üldse kadunuks. Kirjutas, et saab puhkust. Lubas koju tulla. Ma nüüd ei teagi.

Naabrinaine: Parem ärgu tulgu.

Ema: Seda küll. Aga siis ei saa kirju ka enam. Ohjah.

Naabrinaine: Pea-asi, et elus on. Küll saab siis kõik lõpuks korda.

PILT. Kojutulek

Kaugver hiillib pimedas kodu poole. Viskab kiviga vastu akent. Aken avatakse.

Raimond ja Ema embavad teineteist.

Ema: Sa tulid.

Raimond: Jah.

Ema: Sakslased taganesid sellise hooga, et isegi moonaladu ei jõutud tühjaks teha. Igaüks võttis siis endale nii palju kui kanda jõudis. Kui venelased tulid pandi uksed jälle lukku. Ühtteist mul siiski on. Istu ometi. Tulid sa kauaks?

Raimond: Ma ei tea veel. Ma olin ju vaenlase poolel. Kas ma üldse siia saan jääda? Kui palju sa oled pidanud minu pärast kannatama.

Ema: Võta need mudased rõivad ometi ümbert ära. Pesen puhtaks.

Raimond: Pole lugu. Küll jõuab.

Ema: Võta-võta ometi. Kes teab, millal sa pead edasi minema.

(Raimond võtab riided ära)

Ema: Kas sind keegi nägi ka tulemas?

Raimond: Ma ei usu, et mind keegi ära tundis. Vaata, milline ma välja näen.

Ema: Mis sul nüüd siis plaanis on.

Raimond: Ei tea. Igatsus oli nii suur kodu näha.

Ema: Meie kooli pole kinni pandud. Õppetöö käib tänaseni, kuigi raskustega …

Raimond: See on ju hea.

Ema: Kui sul midagi teha pole, siis võid kooli appi  tulla. Seal oleks noori õpetajaid väga vaja. Ja mehi. Lapsed on ka hirmul ja segaduses.

Raimond: Tore. Miks mitte? Kas ma sobiksin?

Ema. Muidugi. Ma lähen pesen su riided ära. Siis lähed maale, seal on rahulikum. (väljub)

(Raimond kõnnib. Koputus uksele. Raimond kuulatab. Koputus kordub)

Hääl: NKVD.

(Raimond avab kiirustades kapiukse. Seal on ainult kleidid. Ta tõmbab ühe selga ja lippab aknast välja. Uks murtakse maha.)

NKVD: Seis. Või tulistan.

PILT. Ülekuulamine
Anti: Ajasime sind kaua taga. Mida sa lootsid? Pääseda?

Raimond: Anti. Koolivend …

Anti: Jutustage , kuidas teist sai nõukogude võimu vaenlane.

Raimond: Anti, ole nüüd …

Anti: Palun vastata küsimusele.

Raimond: (Vaikselt) Ma ei ole nõukogude võimu vaenlane.

Anti: Teie sõdisite relv käes selle võimu vastu.

Raimond: (meeleheitel) Anti, saa aru, ma pidin ju …

Anti: Pärast esimest Eesti vabastamist varjasite ennast metsas kuni 15. oktoobrini, mil lõpuks tulite välja ja andsite ennast miilitsaorganite korraldusse.

Raimond: Ma ei … julgenud varem tulla. Mulle räägiti , et kõik väljatulijad … lastakse maha.

Anti: Miks te 1941 Omakaitsesse astusite?

Raimond: Ma pole seal olnud.

Anti: Valetate.

Raimond: Ma … Mind sunniti!

Anti: Omakaitse oli vabatahtlik organisatsioon. Kedagi ei sunnitud sinna astuma.

Raimond: Mind ähvardati. Mind ja minu isa taheti arreteerida.

Anti: Ja teie pidasite paremaks nendega kampa lüüa?

Raimond: Mul ei olnud ju pääsu.

Anti: Olles omakaitse teenistuses, võtsite osa vangistatud nõukogude inimeste valvamisest. Te käisite nõukogude inimeste peale korraldatud haarangutel.

Raimond: Ei. Ei.

Anti: Meil on andmeid, et te seda tegite.

Raimond: Ei! Ma ei käinud haarangutel!

Anti: Edasi. 1942. Aastal astusite vabatahtlikult Saksa fašistlikku armeesse ja võitlesite relvaga oma kodumaa vastu.

Raimond: Ma ei võidelnud. Ma …

Anti: Siin on andmed teie rindeloleku kohta (näitab dokumente) See on väljavõte pataljoniülema käskkirjast, millega teile anti niinimetatud idamedal.

Raimond: See oli juhus. Ma sain sell medali kogemata. Ma pole ühegi punaarmeelase pihta …

Anti: Rindel olles võtsite osa külade põletamisest, süütute inimeste hukkamisest, naiste ja laste …

Raimond: (karjub) Anti!

Anti: Seersant, jätke meid kahekesi.

Seersant: Just nii, seltsimees vanemleitnant. (lahkub)

Anti: Sa ei oodanud mind siit eest leida?

Raimond: Suurkask ütles, et sa olevat … hukkunud.

Anti: Maha löödud, tahtsid öelda? Jah?

Raimond: Jah.

Anti: Nagu näed, eksis Suurkask. Kas sa tead, et ta ise minu pihta tulistas?

Raimond: Tema. Ta ütles ju, et …

Anti: Tema. Aga ei tabanud. Ma pääsesin läbi.

Raimond: Ja läksid Punaarmeesse?

Anti: Seal oli minu koht.

Raimond: Kus sa … (osutab kaotatud käele)?

Anti: Käsi? Käsi jäi Leningradi alla. Võimalik, et sina selle kuuli lasid. Sealsamas sain ka selle (näitab armile). Ja selle (koputab puujalga).

Raimond: Aa…

Anti: Nii. Sinul läks kergemini, nagu ma näen? Mind taheti demobiliseerida. Aga ma leidsin, et mul on veel ülesandeid. Niisuguseid, mida saab täita ka ühe käe ja ühe jalaga.

Raimond: Sa oled siis nüüd …

Anti: Riikliku Julgeoleku uurija.

Raimond: Anti, sa pead minust aru saama! Las ma jutustan sulle …

Anti: Ma tean kõik.

Raimond: Aga sa ei tea miks. Sa ei tea, miks ma …

Anti: See mind ei huvita.

Raimond: Sa siis … süüdistad mind? Sa süüdistad mind selles, et …

Anti: Sind süüdistab Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. (Loeb paberilt) „Eesti NSV territooriumil kehtestatud Vene NFSV Kriminaalkoodeksi paragrahvi viiskümmend kaheksa lõik üks „a“ järgi otseses isamaa reetmises“. Kas sa mõistad, mida see tähendab?

Raimond: Ma ei ole isamaa reetja!

Anti: Kes sa siis oled? Kes sa oled?

Raimond: Ma olin sunnitud …

Anti: Aitab. Keegi ei saanud sind sundida tõstma relva oma kodumaa vastu.

Raimond: Mis minust … nüüd saab?

Anti: Seda ütleb sulle sõjatribunal.

Raimond: (karjatab) Sõjatribunal.

Anti: Kas sa arvasid, et me sulle aitäh ütleme?

Raimond: Sa … annad mind sõjatribunali kätte.

Anti: Jah. Ma oleksin võinud sinu juurdlusest ka loobuda. Kas sa tead, miks ma seda ei teinud?

Raimond: Ei … Ei tea …

Anti: Ma tahtsin, et sinu üle mõistetakse kohut täie rangusega. Mind sa oma põiklemistega ei peta.

Raimond: Ma vihkan sakslasi.

Anti: Aga keda sa armastad. Keda vihatakse, selle eest ei tõmmata mõõka tupest.

Raimond: Anti! … Me kasvasime ju koos üles, käisime koos koolis … Sa tunned ju mind … Sa ei või mind hukka mõista! Sa ei tohi! Sa pead aru saama. Sa pead …

Anti: Jah, ma tunnen sind. Tunnen hästi, Raimond Kaugver. Ja sellepärast ära looda minult mingit halastust. Seersant!

Seersant: (ilmub uksele) Seltsimees vanemleitnant!

Anti: Jätkame ülekuulamist. Jutustage, mida te tegite metsas enne väljatulemist.

Raimond: Mitte midagi … Varjasin end võsas, pärast kaevasin koopa …

PILT. Kohtuotsus

Kohtunik: Kohtuotsus … Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu kodanik Raimond Kaugver süüdi mõista Vene NFSV Kriminaalkoodeksi prg 58 lõik 1 järgi ja karistada teda 10 aastase vabaduskotusega tööparanduslaagris koos õiguste kärpimisega 5 aastaks. Kohtuotsus on lõplik ja edasikaebamisel ei kuulu.

(Taustal hakkab liikuma rong, kõlab vile)

PILT. Vangilaager
Mehed on räbaldunud tööriietes rivis.

Valvur: (loetleb) Ivanov.

Ivanov: Pjotr Iljits, paragrahv viiskümmend kaheksa-üksteist, viisteist aastat, lõpp tuhat üheksasada viiskümmend üheksa.

Koomand (Seisab rivis Raimondi kõrval. omavahel) : See on … üle mõistuse.

Raimond: Mis asi?

Valvur: Davidjan.

Davidjan: Asot Vladilenovits, viiskümmend kaheksa – kuus, kakskümmend aastat, lõpp tuhat üheksasada kuuskümmend kolm …

Koomand: (lööb käega) Üle mõistuse …

Valvur: Kabanov!

Kabanov: Roman Matvejevits, paragrahv sada nelikümmend kaks, kuus aastat, lõpp tuhat üheksasada nelikümmend kaheksa.

 Koomand: See ei või tõsi olla …

Raimond: Arvad? Vaata siis lähemalt. Minu arust on see liiga tõsi.

Koomand: Ei ära võta seda nii lihtsalt. Need mehed ei saa kõik olla rahvavaenlased.

Raimond: Aga mis mul võtta? Mina ei imesta midagi Olin vaenlase armees. Olin. Sõdisin nõukogude võimu vastu. Sõdisin. Noh ja nüüd olen siin. Absoluutselt loogiline asjade käik. Mis sinusse puutub, siis  seda ma ei tea – ju sa ka mõne kontrrevolutsioonilise trikiga hakkama said.

Koomand: Seep see on , et ei saanud. Mitte millegagi ei saanud ma hakkama. Terve elu olen nõukogude võimu eest seisnud.

Raimond: siis oled sa küll sisse kukkunud. Või seisid sandisti.

Koomand: Seda ma ei saa uskuda. Ma olen alati aus olnud.

Raimond: Kurat seda teab.

Koomand: Oled sa meie vastu?

Raimond: Teie? Kelle teie?

Koomand: Nõukogude võimu.

Raimond: Ma ei tea. Ma ei tea enam üldse, kelle poolt või  vastu ma olen!

Koomand: Enam. Varem siis teadsid? Kas sa varem teadsid?

Raimond: Mis tähtsust sellel on? Pole varem isamaa äraandjat näinud?

Koomand: Mis äraandja sa oled?  Poisike, laps. Loll laps.

Raimond: Lapsele ei virutata kümne aastaga.

Koomand: Näed, et virutatakse.

(Rivi alustab liikumist)

PILT. Kaevanduse varing

(Kaevandus. Mehed töötavad. Lint seiskub. Koomand võtab põuest kirja.)

Raimond : Kodunt?

Koomand: Tahad kuulda?

Raimond: Loe.

Koomand: (võtab kirja vahelt linnusule) Peoleo oma. Krista leidis. Ja saatis mulle. Et oleks kodusem. Ja Andres … (võtab kaks kuivatatud õit) … Andreselt on need.

Raimond: Tublid järeltulijad sul.

Koomand: Ega neil kerge ei ole.

Raimond: Kas meil on kerge?

Koomand: Kergem. Usu mind, kergem.

Raimond: Ah, jama.

Koomand: Ei ole jama. Meil on kergem, kui lastel, kelle isa on korraga kuulutatud rahvavaenlaseks.

Raimond: Mis tähtsust on sellel, mida keegi arvab seal kuradi kaugel maal, kuskil Emajõe või Pärnu lahe kaldal? Meie olukorda see kergemaks ei tee.

Koomand: Aga lapsed usuvad minusse …

Raimond: Omad lapsed, miks nad ei peaks uskuma.

Koomand: Oma lapsed viskavad teinekord kõige enne kiviga.

(Masin käivitub. Koomand paneb kirja põue)

Raimond: Läheb lahti. Davai, suure kodumaa ja kuuenda katla eest.

(Ruumi täidab tolm ja lagi langeb suure mürinaga sisse. Tolmu hajudes lesib Raimond suure tala all. Kaugelt kostab Koomandi ägisemist.)

Raimond: Koomand. (Karjub) Koomand. 

Hääl: Siin on keegi.

Päästja: Oled sa ainus ellujäänu? Kui siin on veel kedagi on, liigume edasi. Sina pead seni vastu.

Raimond: Siin pole enam kedagi.

Päästja: Sa pole ühtki häält kuulnud?

Raimond: Mitte ühtki. Nad on kindlasti kõik …

Päästja: Sa ei soni?

Raimond: Ei! Ei!

Päästja: Hüva. Seal võib ju veel mõni olla, teadvusetult või nii. Aga olgu, viime selle kisakõri enne välja.

PILT. Vangla haigla

Haigla. Rivis voodid haigetega. Ühe haige juures askeldab doktor.

Doktor: Kes tahab appi tulla?

Haige (Raimondi kõrval voodist): Tulge appi. Istute siin saatanad, soojadel kohtadel, lürbite iga päev kõhu täis – ja nüüd tulgu meie teile appi.

(Raimond tõuseb ja liigu arsti juurde.

Doktor: Sina? Hüva, lase käia. Ulata palun unguentum streptocidi albi. Ah, sina ju ei tea … (Raimond ulatab purgi) Sa siis oskad ladina keelt.

Raimond: Oskan.

Doktor: Tahad sa siia jääda?

Raimond: Kas ma tahan?

Doktor: Tead sa midagi meditsiinist.

Raimond: Kuigipalju tean. Ma olen keskkoolis õppinud, meile …

Doktor: Tuhkagi sa tead. Aga võid õppida. Kui tahad, jätan su haiglasse. Sanitariks. Saad raamatud, hakkad õppima. Ma teen sust velskri. Oled nõus? Siiski on asjal üks konks. On sul koduga ühendus?

Raimond: On.

Doktor: Pakke saad?

Raimond: Ma olen nõus teile …

Doktor: Kuss, kuss. Mina ei vaja midagi. Aga on veel teisigi inimesi, kellest sinu ületoomine sõltub.

Raimond: Ma luban.

Doktor: Pea ometi suu. Las ma lõpetan. Ma saan seda ainult siis, kui sind tunnistatakse invaliidiks. Mõistad?  Selleks on vaja röntgenogramme, on vaja analüüse, on vaja … Noh, mis see sinu asi on. Ja nendele inimestele pead sa selle eest maksma.

Raimond: Mõistan. Muidugi toon, kõik mis võimalik.

PILT. Haigla

Lena: Siruta jalad nüüd välja. On sul niimoodi mugav.

AfiK: Lena, ma ei ole seda headust ja armastust ära teeninud.

Lena: Sa oled minu väike jänkuke. Kas toon sulle teed?

Afik: Ära hakka vaeva nägema. Ole siin minu kõrval.

Lena: Ma siiski lähen vaatan midagi tassi. Õhtu ees. (Raimondile) Kõik ei ole nii lollid, kui sina. Poiss on mul käes – ja lõpuks ei kaota ta sellega ju midagi. See on aus äri – minule oma, temale oma. (lahkub, siseneb Doktor))

Afik: Kõik läheb nii hästi. Me leppisime kokku, et Lena saab lapse. See vabastab ta siit ja kolme aasta pärast vabanen mina , me abiellume ja  läheme Moldaaviasse.

Raimond: Oled sa tema motiivides siiski kindel.

Afik: Raimond, see on imeline. Leida siit tülgastust täis purustatud hingede keskelt selline armastus. See ei ole lihtsalt hetk. See on midagi suurt, midagi , mis kestab  ja kestab …

Raimond: Mul on sinu üle hea meel.

Doktor: Seadus lubab vanglast vabastada ennetähtaegselt vaid kriminaalkurjategijatest lapseootel naisi.

Afik: Tean seda, aga kõik poliitilised on seni samuti vabastatud.

Doktor: Tore, kui sa tead. Lihtsalt , et ei oleks hiljem pettumist.

Afik: Ja kui tuleb maimuke siin ilmale … Meie oleme tema jaoks siin ju olemas. Kas see pole mitte elus kõige olulisem. Lapsed …  Peagi oleme ikkagi vabad ja saame oma kodu rajada Moldaaviasse mäe nõlvale, kust vaade avaneb üle kaugete steppide. (väljub)

Raimond: Lena käis minu juures sama äri pakkumas. Tehku mina talle laps, et ta välja pääseks.

Doktor: Külastas ka mind selle kummalise sooviga. Ei olnud sinagi vist selle plaaniga nõus?

Raimond: Ega jah. Afikust on kahju. Ta võtab seda armastust liiga tõsiselt.

Doktor: Inimesed võivad muutuda. Äkki ongi Lena endas tõelised tunded leidnud.

Raimond: Oh ei. See on tema jaoks ainult äri.

Doktor: Miks sa selles nii kindel oled?

Raimond: Ta ise ütles.

PILT.

Vasja: Roman. On sul valget paberit, tinti ja sulepead.

Raimond: Leiame. Mida sa õitsed? Kas said orkestri jaoks uued noodid või komponeerisid kogunisti ise midagi?

Vasja: Galja käskis kirjutada avalduse. Sa tead ju küll, et linnas külastan iga päev ka korra Galjat. Me oleme … sõbrad.

Raimond: Või külastad? Ja sõbrad? Mis avalduse sa siis valmis pead kirjutama.

Vasja: Armuandmispalve. Galja ütles, et 25 aastat ei kohuta teda, aga õige asjaajamise korral on võimalust ka varem vabaneda. Tuleb vaid õigeid inimesi tunda ja lasta vanglas mulle korralik karakteristika kirjutada. Galja lubas ise sõita Moskvasse. Muidugi peab see kõik jääma saladuseks tema venna ees, kes on NKVDs ja kelle jaoks iga vang on süüdlane, keda tuleb vaevata ükskõik milliste vahenditega. Kui see õnnestub! Võid sa seda kujutleda: Tagasi vabadusse, tagasi elusse! Kui ollakse surmale määratud nagu mina, näib see nagu ülestõusmine.

Raimond: See on ju kõik võimalik, kuid samas on see nii utoopiline. Ma kardan isegi uskuda selle täide minekusse.

Vasja: Ah, selliselt armastada. Suudad sa seda mõista?

Raimond: Ka mind oodatakse.

Vasja: Ah, ma unustasin tõesti! Andesta. Palju sul on veel jäänud.

Raimond: Aasta.

Vasja: Aasta. Mõtle ometi. Võib juhtuda , et me vabaneme koos, saad sa aru, mida see tähendab?

(Vasja haarab viiuli ja mängib)

Vasja: Niisugune ongi õnn. Niisugune vaikne, õrn, pehme, puhkav … Näed palun armu. Neli kuud kannatasin ma igasuguseid vägivallapiinu sellepärast, et ma ennast süüdi ei tunnistanud -  ja nüüd teen ma seda ise , hea meelega ja hetkegi kõhklemata, Olen süüdi ja palun armu … Mida kõike ei tehta võimaluse eest elada, olla õnnelik! Tõesti tekib küsimus – mis on siis elus kõige tähtsam? Lippan nüüd. (Väljub)

PILT Haigla. Lahkumine.

Lena: Ära tembuta. Sa ei ole ju enam laps. Me meeldisime teineteisele, eks? Noh, nüüd ei meeldi sa mulle enam ja minu meelest on see küllaltki selge seletus.

Afik: Aga meie plaanid, meie abielu?

Lena: Sa võtsid seda kõike nii tõsiselt . Kahju , et ma ei teadnud seda.

Afik: Ja see on kõik, mis sul mulle öelda on?

Lena: Aga muidugi. Mida sa siis veel ootad?

Afik: Aga laps? see on minu laps!

Lena: Laps? Küllap ma leian koha ka temale – mõnes lastesõimes. Igatahes ei ole see laps veel sündinud.

Afik: Sa arvad …?

Lena: Ma arvan, et ta võib ka mitte sündida. See kõik selgub siis , kui ma juba vabaduses olen. (Väljub)

Afik: Mida ma nüüd teen?

Raimond: Ole mõistlik. Anna paar päeva aega ja mine otsi lepitust. Ju see on vaid üks tuju. Oled kuulnud küll, et rasedus ei mõju naistele hästi. Erinevad tujud ja isud …

Afik: Muidugi. Ma otsin ta üles. Kõik see ilus, mis meie vahel olnud on,  ei saa ju sekundiga ununeda. (väljub)

Vasja: (siseneb)  Kõik. Läbi. Mind saadetakse Karagandasse.

Raimond: Karagandasse. Aga sinu armuandmispalve.

Vasja: Galja vend avastas tema laualt kirja. Kõige pealt saadeti Galja Kiievisse. Siis võeti minult linnaluba ja nüüd sain teate, et mind saadetakse Karagandasse.

Raimond: Ära halise. Oota ja pea vastu. Ime võib ikkagi juhtuda …

Vasja: See lurjus viis niisiis oma asja lõpule. Ent see võib tõesti parem olla Galjale -  lootust oli ju siiski nii vähe … Näed kuidas puruneb armastus – kuidas ta purustatakse.

(Sisse tormavad Lena ja Afik)

Afik: Oli , mis oli, aga ma pean teadma, mis saab minu lapsest.

Lena: Selle küsimuse lahendan ma ise.

Afik: Sul pole selleks õigust.

Lena: Nii. See läheb mulle vähe korda.

Afik: Aga minule mitte. Ütle, kuhu sa ta paned. Ma otsin ta üles, kui ma vabaks saan.

Lena: Võid ju otsida. Maailm on ju nii pisike, küllap sa ta leiad.

Afik. Ma nõuan sult mõistlikku vastust.

Lena: Ja mina ei anna sulle mingisugust teist vastust. Hoia ennast eemale minust ja minu lapsest, moldaavia nadikael. Minu laps, kui ta üldse sünnib, on venelane. (Afik tormab Lena poole, Raimond haarab ta kinni)

Afik: Ära takerda mu küljes, ma pole hullumeelne.

Lena: Palju seal siis õige puudub. Sõnadest sa igal juhul enam aru ei saa.

Afik. Viimast korda, Lena. Kuhu sa paned mu lapse?

Lena: Päh! Kõige tõenäolisem, et ta üldse ei sünnigi.

Afik: See näib olevat tõesti kõige õigem, kui ma sind vaatan.

Lena: Iga juhul on see minu asi. Sina teda igatahes ei näe. (väljub)

Afik: Lena!

(Vasja Mängib pillil)

Vasja: Sõnad. Sõnad. (Mängib viiulit) Mäletad, et kuidas me rääkisime, et õnn on ainult minevikus. Ah! Kas poleks kõige parem kaotada mälu? (Võtab ja lööb viiuli vastu lauda puruks). Tapis oleks see nagunii minult röövitud. Las jääb parem siis siia. Hüvasti.

PILT. Amnestia

Haigla. Raimond on valges kitlis. Mängib haigla raadio. Korraga muusika katkeb ja kõlab Levitani hääl, mis teatab Stalini surmast.

Haige1: Kuulsid?

Haige 2: Kuulsin

Haige1: Nüüd läheb lahti.

Haige2: Mis läheb lahti?

Haige1: Küll sa näed, nüüd tuleb suur märul.

Haige2: Suured muudatused peavad tulema ja tulevadki. Ükski ainuvalitsus pole pärandatav.

Raimond: Ainuvalitsus mitte. Aga kas saab seda kõike seletad ühe inimese ainuvalitsusega? Mis sina arvad, mis nüüd tuleb?

Doktor: Tulevad suured muutused …

Haige2: Meid see vaevalt puudutab.

Doktor: Arvad? Meid puudutab see võib-olla kõige rohkem.

Raimond: Kii tänase õhkkonna järgi otsustada, siis võib meie elu ainult sandimaks minna.

Doktor: Ei. Ei …

Haige2: Mina ei usu millessegi.

Doktor: Kahju. Pessimistina on raske elada.

Haige2: Elu on selle pessimismi välja kutsunud.

Doktor: Elu? Oh ei. Hiinlastel on suurepärane vanasõna: pessimist on see, kes pöörab päiksele selja ja töötab iseenda varjus.

Haige 2: Ma ei tulnud ise siia.

Raimond: Tulid siiski. Meenuta, et siia tulles kirjutasid alla lehele, mis algas sõnadega – Tulin vanglasse number üks …

Haige2: Ma vaidlesin sellel vastu ja pidin kartsa lendama.

Raimond: Aga alla kirjutasid ikkagi.

Doktor: Eks me näe, mis saama hakkab. (väljub)

Haige 1: Äkki lasevad koju.

Haige2: Koju? Loll oled või. Taiga on su kodu ja hall hunt su seltsimees.

Raimond: Kurat teab. Taiga või kõrb. Selles pole erilist vahet. Aga koju … Vaevalt

Haige2: Mis siin viga oli? Leivapaika said kätte, riie ja peavari on riigi poolt. Nüüd alles näguripäevad algavad.  

Haige1: Ah, mis sa nutad, vabaduses on kõik palju lihtsam.

Haige2: Või palju keerulisem.

Raimond: Sa vist ei tahagi lahti saada.

Haige2: Kui see vabadus taigat tähendab, kus ma pean hakkama oma käe peal vangi mängima, siis ei taha küll.

Haige1: On sinu kuradiga üks häda. Muud ei ole kui halisemine ja tontide nägemine.

Doktor: (siseneb) Amnestiaseadus kuulutati välja. Lähete koju.

Raimond: Taiga on su kodu ja hall hunt su seltsimees.

Doktor: Ei. Seekord lähete tõesti koju.

(Esiplaanil Raimond kohver käes. Taustaks kõlab rongisõidu hääl).

PILT.Tänav

Naabrinaine: Kuulsin, et Raimond oli Siberist koju saanud.

Ema: Tõesti. Seikles nädal aega mööda Venemaa avarusi, aga lõpuks jõudis koju. Kui räbal ta oli. Ta pole jõumees kunagi olnud, aga nüüd oli temast vaid vari põrandal.

Naabrinaine: Mida ta rääkis sealsest elust?

Ema: Ei rääkinud suurt midagi. Tahab vist unustada. Ta on ju hingelt luuletaja. Kogu aeg on ta oma mõtetega pilvedes olnud. Kirjutas seal kaugel raamatu. See oli tema ainus asi kotis. Võttis selle magades kaenlasse. Kartis, et varastatakse ära.

Naabrinaine: Mis raamat see siis on?

Ema: Ma ei teagi. Ta pole lugeda andnud. Ta ütles, et see on liiga aus ja ohtlik.

Naabrinaine: Kus ta siis ise hetkel on?

Ema: Sõi ja magas. Magas ja sõi. Käis linnas. Sai trammitrustis tööd. Tuli eile koju käima. Pidi triikrauaga remonditöökojast läbi astuma. Eks saab kõik korda.

PILT: Remondi töökojas

Raimond: Tere, seltsimees Anti Teeäär!

Anti: Sina, Kaugver.

Raimond: Mina.

Anti: Sa oled siis tagasi.

Raimond: Ma olen juba kaks aastat tagasi.

Anti: Aa … Amnestia.

Raimond: Täpselt nii. Sina ei oleks siis mind nii vara välja lasknud?

Anti: Ei.

Raimond: Õnneks pole võim enam sinusuguste käes.

Anti: Võim on partei käes nagu alati.

Raimond: Mitte just nii nagu alati.

Anti: Põhimõtteliselt nii nagu alati.

Raimond: Võib-olla. Minu panite te igatahes istuma mitte põhimõtteliselt vaid praktiliselt.

Anti: Ja tegime õigesti.

Raimond: Seltsimees Teeäär. Sa pead vist mind veel pragugi nõukogude võimu vaenlaseks?

Anti: Sa ei ole meie poolt.

Raimond: Tõesti! Ettevatlikumalt, seltsimees Teeäär, Asjata laimamise eest võetakse nüüd vist vastutusele.

Anti: Asjata laimamise eest on seda varemgi tehtud.

Raimond: Noo, noo. Paistab, et sa ei ole kahekümnenda kongressi otsustest mingeid järeldusi teinud.

Anti: Sina võiksid kahekümnenda kongressi suhtes vait olla.

Raimond: Miks?

Anti: Neid otsuseid ei tehtud sinusuguste jaoks.

Raimond: Tohoh? Kulla koolivend, sa oled elus paigal tammuma jäänud. Inimesed kasvavad mu ümber , eks ole.

Anti: Sina pole kasvanud.

Raimond: Arvad? Kulla koolivend, sa oled lihtsalt loll. Mis sa siis mind sinna tööparanduslaagrisse saatsid, kui sa ise paranemisse ei usu. (Vaikus). Ei kallis sõber, ka mina olen muutunud. Võib-olla pole ma nii tulihingeline kui sina, aga ma mõistan kõiki sotsialismi hüvesid ja töötan täie kohusetundega tema heaks.

Anti: Seda ma ei usu.

Raimond: Noh, tead, tollel ilusal ajal oli teil – tähendab sinul ja teistel sinu ametivendadel – üldse kombeks mitte kedagi uskuda. Ma ei imesta nüüd, et sulle hundipass anti – sa mõtled ju ikka niisamuti kui siis.

Anti: Mida sul tarvis oli?

Raimond: Sellest jõuame rääkida. Esialgu tuletame lihtsalt vanu aegu meelde. Jah, tuletame. Praegu ei ole sul soldatit ukse juures, kes mu kartsa tiriks või vastu hambaid virutaks.

Anti: Sind ei löönud keegi.

Raimond: Soo? Muidugi sina ei löönud. Selle jaoks olid teised.

Anti: Kui midagi niisugust juhtus, siis ilma minu teadmata.

Raimond: Aga kui ma sind ei usu.

Anti: See on tõsi.

Raimond: Sina mind ju ei usu.

Anti: Mis sul asja oli?

Raimond: Jõuab, jõuab. Või on kunagisel võimumehel piinlik oma kunagise ohvriga silm-silma vastu seista? Õigemini istuda.

Anti: Räägi, mida sa tahad. Mind see ei puuduta ega solva. Aga ära mõtle endast isikukultuse ohvrit välja ehitada.

Raimond: Kas ma olen seda teinud? Kulla mees, ma pole öelnud, et ma poleks karistust ära teeninud! Olin poisike, olin noor ja loll, mind poleks võib-olla olnud tarvis kümneks aastaks kinni panna. Aastast või paarist oleks ehk piisanud. Aga milles sa mind praegu süüdistad? Et ma oma vaateid muutnud olen, et ma lojaalselt ja vastustundega uue ühiskonna jaoks tööd teen?

Anti: Argpüks. Argpüks ja pugeja! Pugemine – vaat see ongi su lojaalsus.

Raimond: Ränki sõnu võib igaüks pilduda. Eriti see, kes on kõrvale heidetud. Mind ei heidetud kõrvale. Mind võeti vastu, mind usaldati. Ja ole päris rahulik, mina seda usaldust ei peta!

Anti: Vabanda, ma ägestusin. Pole minu asi sinu üle kohut mõista.

Raimond: Kunagi oli.

Anti: Kunagi oli. Enam ei ole. Sul oli vist midagi tarvis.

Raimond: Triikraud.

Anti: Triikraud. Kolme päeva pärast tule järele.

Raimond: Ema tuleb. Ma olen Tallinnas tööl.

Anti: Vahet pole.

PILT: Trammipark

Mehed sätivad tänavakive paika. Varajane hommik.

Kivi: Viis. Kuueks peame risttee avama.

Sass: Avame.

Raimond: Esimene tramm juba tuleb. (trammikolin)

Trammijuht: Korras?

Kivi: Mis sina siis arvasid? Vaata kuidas ise õhtuni välja saad – endal käivad rattad kogu aeg ümber rummu. (tramm sõidab edasi)

Kivi: Oli siin üks niisugune direktor. Tuli töökotta, vaatas remondimehi, küsis „Mis sel vagunil viga on?“ Poiss oi käbe vastama „Ratas käib teist päeva ümber rummu“ – „Aga sel?“ – „See on päris nässus, vool jookseb roopaid pidi alajaama tagasi.“ Vaatas ülemus ja urises „Igasugu praaki ka liinile saadetakse.“ Ja läks ära.

Raimond: Paneme kolid kokku.

Sass: Sada meetrit roopaid. Kaheksa paari. Kurat mehed, täna oleme küll väikese puhkuse välja teeninud.

Kivi: Liiprid peavad ka kaks –kolm aastat vastu.

Raimond: Töökojas lodistage särgid vee all puhtaks, siis saavad homseks kuivaks.

Sass: Mina küll särki pesema ei hakka.

Kivi: (naerab)

Sass: Mis nüüd?

Kivi: Ei midagi. Tuli meelde üks tõestisündinud lugu. Keegi meie tuntud helilooja jutustas muuseas oma tuttavale, et ta peseb kodus põrandat. Tuttav on sokeeritud, vahtis suurte silmadega otsa ja ütles rõhutatult, et tema seda küll ei tee. Helilooja vastas, et sellest pole midagi, et on ju palju asju, mida mina teen ja sina mitte – mina näiteks kirjutan sümfooniaid, aga seda ju sina kah ei tee.

Sass: Viin särgi koju. Proua peseb puhtaks.

Kivi: Tänapäeva nõukogude ühiskonnas pole prouasid. Äärmisel juhul võib pöörduda kui seltsimees abikaasa. Kui tahad tõesti peenem olla siis pöördu kui seltsimees daam.

Sass: Minu naine pole küll mingi seltsimees daam.

Kivi: Oleme nüüd ikka viisakad. Ühel siin alles lahutus värskelt selja taga.

Sass: Olengi küsida tahtnud, et miks sa kollektiivi ees oma pereelu varjanud oled? Kaunikesti kummaline oli ajalehest lugeda, et antud kuupäevast on Seltsimees Kaugver lahutatud.

Raimond: Miks selliseid asju peab üldse lehte panema?

Kivi: Siis on teada, kellele võib karmi vastulööki kartmata ligi ajada. (naer)

Raimond: Las see olla nüüd. Minu jaoks oli see kergendus. Ei mina mõista, mis neil naistel viga on? Alati on midagi puudu. Kui kõik ongi hästi, siis ikka leitakse midagi, mida ette heita. Mulle aitas küll.

Kivi: Ega sul nüüd pikka pidu pole , ma panin tähele, kuidas juba kõik trammijuhid sulle möödudes silma tegid. Mida nad sinus näevad?

Raimond: Lase nüüd olla.

VAHEAEG

PILT: Ministeeriumis

Kaugver istub toolil massiivse kirjutuslaua ees.

Ametnik: (siseneb) Seltsimees …?

Raimond: Kaugver.

Ametnik: Ah, teie. Minu teada olete te …

Raimind: Sellepärast ma tulingi.

Ametnik: Nii, nii. Ja mida te soovite?

Raimond: Minu loomingu arutelul ütlesite, et olete alati valmis mind nõu ja jõuga aitama. Seda abi tulingi nüüd otsima.

Ametnik: Milles see abi peaks seisma?

Raimond: Mind ei võetud Kirjanike Liidu liikmeks. Minu teoseid ei avaldata.

Ametnik: Ma tean.

Raimond: Ma kardan, et see otsus on mõnevõrra ennatlik.

Ametnik: Soo­?

Raimond: Mulle pandi süüks Lääne kirjanduse kummardamist ja rahvavaenulike meeleolude levitamist. Ma leian, et see süüdistus pole õiglane.

Ametnik: Või nii.

Raimond: Ma ei eita, et mõned minu kirjatükid on veidi harjumatud ja erinevad enamasti käibelolevatest, aga mingeid rahvavaenulikke meeleolusid seal ei ole.

Ametnik: Teie arvate nii?

Raimond: Ma ei arva, ma olen selles kindel. Mul pole iial olnud rahvavaenulikke meeleolusid ega taotlusi.

Ametnik: Kui me eelmine kord siin teie loomingut arutasime, oli meil teile terve rida etteheiteid. Nagu ma aru sain mõistsite tookord kriitika õigsust ja lubasite seda edaspidi arvesse võtta.

Raimond: Ma ei leia , et oleksin vahepeal millegi laiduväärsega hakkama saanud.

Ametnik: Hm, hm. Mille eest teie ema õpetajakohalt vabastati?

Raimond: Ta on … usklik.

Ametnik: Tõesti? Teie ema on ju haritud inimene … Imelik.

Raimond: Eest … Kodanlikul ajal olid meil paljud inimesed usklikud, kasvatus oli selline.

Ametnik: Kodanlikul ajal tõesti, aga praegu. Ma usun, et te saate aru, et religioossete väljamõeldistega koormatud inimesed ei sobi nõukogude noorsugu õpetama ja kasvatama.

Raimond: Mina ei usu jumalat. Ma palun teie abi , et saaksin oma loomingut avaldada.

Ametnik: Kahjuks ei tule sellest midagi välja. Vähemalt praegu mitte. Meie rahvas elab praegu üle teravdatud klassivõitluse situatsiooni, me peame olema kahekordselt valvsad, igaüht korduvalt kontrollima, enne kui võime lubada tema loomingut avalikkusele esitleda.

Raimond: Ma kirjutan lihtsaid lugusid kaasaja nõukogude inimestes ja nende igapäevastest muredest.

Ametnik: Just. Aga kaasaegsel nõukogude inimesel ei tohi olla muresid. See, kes tunneb, et väiksemgi mure tema hinge poeb, peab nägema kangelasi enda ümber ja mõistma, et tema mured on tühised ja siis õnnelikuna edasi elama. Seltsimees Kaugver, meie ei saa teie hoiakutele ja sümpaatiatele läbi sõrmede vaadata. Meil on loendamatul hulgal andekaid noori, kellele võimalust anda. Vabandage, mul on väga vähe aega. Elage, töötage, tõestage, et olete oma loomingulisi ja elulisi tõekspidamisi muutnud, ma rõhutan: elulisi – tõekspidamisi muutnud ja siis jätkame oma vestlust. Seniks aga …

Raimond: Vabandust, et teie aega raiskasin. Püüan edasipidi …

Ametnik: Minge ja tehke tööd. Keegi ei soovi teile halba. Tõestage, tõestage! Tõestage, et te kuulute meie hulka ja teile on avatud kõik teed. Nägemiseni.

PILT. Kohtumine lugejatega

Aave: Mul on hea meel, et tänasele kirjandusõhtule on tulnud nii rohkearvuliselt huvilisi. Mul on ka üks kurvastav uudis. Nimelt ei saanud meie tänasele õhtule tulla Kirjanik Teet Kallas. Kui d hea uudis on see, et tema asemel on täna teie ees äsja juba väga palju positiivset arvustust saanud romaani „Nelikümmend küünalt“ autor, seltsimees Raimond Kaugver. (Aplaus). Seltsimees Kaugver. Palun. Sõna on teil.

Raimond: Tere ka minu poolt. Olen meelitatud, et mulle on antud võimalus täna teie ees olla. Olen kirjanikuna veel noor. „Nelikümmend küünalt“ oli minu neljas avaldatud romaan. Selline tähelepanu sellele raamatule oli pisut ootamatu, aga samas mõtlemapanev. Milline jõud on sõnal ja kuidas suudab üks romaan või kirjatükk tekitada inimestes nii vastakaid tundeid. Selle asemel, et rääkida oma raamatust, kuulaksin pigem ise, milliseid tundeid teis see raamat tekitas.

Aave: Tänan seltsimees Kaugver. Alustaksime siiski veidi kaugemalt, et teid meie lugejatele paremini tutvustada.  Oma esimese romaani „Keskpäevavalgus“ avaldasite te kolmekümne viie aastaselt. See on päris hilja. Kas te tõesti varem ei kirjutanud?

Raimond: (pikk paus) Aeg oli selline – sõda, Siber. Mul ei olnud varem võimalust. Kuigi kirjapulka olen käes hoidnud alati suure andumusega. Juba kooliajal Rakveres andsime koos kaaslastega välja ajalehte „Võitlus“.

Lugeja: Kas see ajaleht oli suunatud võitlusele kodanliku korra vastu?

Raimond: (paus) Mitte päris. Sellel ajal oli juba õhus suure sõja hõngu ja eks me katsusime sellest innustust saades seal oma nooruslikku julget arvamust avaldada.

Lugeja: Sõja lõpu ja Siberi amnestia vahele jääb siiski 10 aastat. Kas teil tõesti ei tulnud sellel ajal peale loomingulist puhangut?

Raimond: Eks ikka tuli. Kirjanikuks sünnitakse. Sa kas oled kirjanik või mitte. See on kõik on sus sees kogu aeg olemas. Kui olud ja sisemine tung klapivad, siis sünnibki raamat.

Lugeja: Miks te siis oma teoseid ei avaldanud?

Raimond: Loomingunõukogu leidis, et pean oma teoseid veel  lihvima. Need ei olnud küllalt küpsed meie uue ühiskonna jaoks. Keegi meist ei taha ju lugeda kirjaniku algelisi katsetusi vaid tõid, mis meie nõukogude inimest paremaks muudavad.

Aave: Nüüd olete juba kuuekümne neljandast aastast Kirjanike Liidu liige ja seega elukutselt kirjanik. Kuidas näeb välja ühe kirjaniku tööpäev?

Lugeja: Eks nad tina panevad. (Naer)

Raimond: Kirjanik jälgib elu ja leiab lugusid, mis võivad teha meie inimesi ilusamaks ja õnnelikumaks. Raamatud sünnivad elust. Vähemalt minu omad. Kirjanikuna panen ma raamaatusse eelkõige iseennast, kuid ka inimesi, kes on minu kõrval. Me peame maalima sulega pildi paremast ühiskonnast, kuhu me kõik jõuda tahame. Raamat peab olema inspiratsiooniks igale lugejale. Seega jah, kirjanik on samasugune ühiskonna liige, kes võimalusel vahel napsu võtab, nii nagu teeb seda iga teisegi ameti esindaja.

Lugeja: Mis ameteid te veel olete oma elus pidanud?

Raimond: Olen olnud kaevanduses, Tallinna Trammitrustis, puhkekodus ja teatris „Endla“. Ma kandsin oma karistuse ühiskonna ees ja pärast seda on saatus olnud minu vastu kaunikesti armulik. Mind on hoitud ja nõukogude ühiskond on pakkunud mulle seda, mida olen välja teeninud. Kindlasti poleks ma täna selline kirjanik, kui mul poleks eelnevalt olnud võimalust tutvuda meie mitmekülgse ühiskonna erinevate nägudega. Igas ametis on omad mured, kui seda südamega teha.

Lugeja: Millest jutustab teie järgmine raamat?

Raimond: Ma ei ole selles veel päris kindel. Mul on palju mõtteid, kuid ühegagi neist pole ma veel algust teinud. Võib-olla kirjutan oma mõtted väiksematesse lugudesse. Mõned novellid on paberile pandud ja kui neile lisa tuleks võiks mõelda novellikogule. Raamatu kirjutamine on väga energiat sööv töö. Ühe teose lõppedes pole võimalik kohe uut alustada. Samas peab nõukogude kirjanik leidma aega oma mõtteid tutvustada ka lugejatele, nagu teiega siin täna.

Aave: Oleme teile äärmiselt tänulikud selle võimaluse eest. Siin on teile tänutäheks väike lillekimp. Teeme seltsimees Kaugverile suure aplausi. (Aplaus) Ma loodan, et seltsimees kirjanik on nõus soovijatele andma oma teostesse autogramme.

Raimond: Tänan, et leidsite aega kuulata. Loomulikult kirjutan soovijatele väikese pühenduse.

(Rahvas tõuseb . Mõned lahkuvad, mõned võtavad autogramme.)

Lugeja: Kas elu Siberis oli tõesti nii hirmus, nagu te oma raamatus kirjeldate.

Kaugver: Ei olnud. Ma tahtsin panna kangelase süümepiinu tundma.

(Kõik lahkuvad, jäävad Aave ja Kaugver)

Aave: Tänan teid. Need olid väga õpelikud sõnad.

Kaugver: Vahel tuleb välja.

Aave: Ma olen kõik teie teosed läbi lugenud. Neis on liiga palju realismi. Raamat peab unistusi sünnitama.

Raimond: Minus tekitate teie unistusi.

Aave: Lõpetage. Ma räägin tõsiselt. Seda halba meie ümber kogeme niigi.

Raimond: Siis on hea raamatut lugeda ja tunda, et keegi on veel , kelle mured on veelgi suuremad. Loed ja mõtled, et sinu elul pole häda ikka mitte midagi.  Võiks öelda, et oled isegi äkki õnnelik.

Aave: Kas teie ise olete õnnelik?

Raimond: Mina? Vahel juhtub. Hetkel olen ma õnnelik. Hommikul ärgates ei lootnud ma, et tänane päev võib tänu teile nii säravaks minna.

PILT. Armastus

Raimond: Ma ju teadsin sind ammu. Ma olin sinu isa juures käinud. Kõik me olime käinud. Sa olid nagu Lumekuninganna või Jääprintsess. Ei julgenud sulle keegi läheneda.

Aave: Kas Julius Oengo nimi mõjus sulle sedavõrd eemaletõukavalt või siis mina ise?

Raimond: Sa oled liialt särav ja sädelev. Jääb tunne, et sind katsudes võid ennast kõrvetada. Kas tahab saada kõrvetatud? Ei keegi.

Aave: Kord jää siis päike. Kumb ma siis olen, otsusta ära?

Raimond: Ole , kes sa oled, peaasi, et sa õnnelik oled. Inimesel võib ja peabki olema kaks palet, mida välja paista. Üks see, mis kõigile näha on ja teine, mis oma kõige lähedasematele särab.

Aave: Meis on liiga palju sarnast. See paneb mind kartma …

Raimond: Teie naised, olete kõik ühesugused. Te ei oska õnnelikud olla. Kui teil juba vähegi hea on, hakkate kohe kuradit seinale maalima.

Aave: Võib-olla … Igatahes praegu olen ma küll õnnelik.

Raimond: Kuule, lõppude lõpuks oleme me kõigepealt mees ja naine.

Aave: Kui lihtsalt sul kõik need üleminekud käivad. Mõnikord ma kardan, et kas sul üldse kõik liiga lihtsalt ei käi.

Raimond: Tahad sa last?

Aave: Milline küsimus? Praegu?

Raimond: Kas tahad?

Aave: Kas ma tahan? Ma ei tea. Üldiselt muidugi tahan. Iga normaalne naine tahab. Aga praegu? Mul on tunne, et minus on veel liiga palju poolikut, mulle endalegi arusaamatut. Mul on justkui hirm anda praegu elu teisele samasugusele. Saad sa aru?

Raimond: Püüan.

Aave: Tead, mul on kummaline tunne. Kunagi tükk aega tagasi lugesin ma ühest artiklist väljendit „näidend nõudmiseni ..“. Naersin selle üle, leidsin, et see on vaimukas, kõlbaks väga hästi mõnele sinu asjale pealkirjaks. Nüüd on mul tunne, et ma ise olen selline näidend nõudmiseni, näidend, mis ootab lavastajat, nõudjat, kes tuleks postkontorisse ja esitab dokumendi, mille peale talle just nimelt mind välja antakse … Näed nüüd millise naise sa oled saanud. Selle asemel, et sind oma naiselike võludega enda külge köita, istub ta siin ja targutab. Oled sa kindel, et sa valesti ei valinud?

(Raimond kallistab naist)

Aave: Nii on hea. Kõik see , mis minu jaoks hetkel on oluline, on siin ja täna olemas. Siin võiks jumalikke asju luua …

Raimond: Vaevalt küll.

Aave: Miks sa seda arvad?

Raimond: Liiga hea on olla, et midagi teha. Vähemalt kirjandust. Kirjutama peab suitsuses umbses toas, isegi ebamugavas. Nagu sellele vastu pannes. Kas mäletad veel Lagle talu lehmi, kelle kohta Tammsaare ütles, et nad uude ja luksuslikku lauta viies hoopis ahtaks jäävad?

Aave: Kah võrdlus, lehmad …

Raimond: Mina usun, et kunst allub kõige lihtsamatele füüsikaseadustele. Mida tugevam surve, seda tugevam vastusurve. Tead, kuidas ma omal ajal sõjas kirjutasin? Põlve otsas, nari äärel, püsti seistes. Ma ei ütle, et need olid šedöövrid, aga midagi imelikku neis siiski oli. Midagi enamat, kui neis ilusasti lihvitud juttudes, mida ma nüüd uue kirjutuslaua taga trein. Seal olin ma ise, minu vastupandamatu tahe elada, vastu pidada, võita. Minu usk elusse.

Aave: Kas sa enam ei usu?

Raimond: Ära naera. Usun. Aga see usk on nüüd midagi hoopis igapäevasemat, loomulikumat. Nii loomulik, et kellelgi ei tule pähegi kahelda. Tookord ei teadnud sedagi, kas mõni tobe kuul või kild sind järgmisel minuti algteguriteks ei lammuta. Ah, mis sellest rääkida.

Aave: Räägi.  Sa räägid sellest nii harva. Mul on imelik tunne, et kui sa räägid neist aegadest, on sinus midagi palju tuttavamat kui muidu.

Raimond: Hästi , ma räägin sulle ühe loo. See ei juhtunud minuga. Selle jutustas mulle hiljem üks mees. Ta oli sõjavangilaagris valvuriks. Ühel ööl seisis ta ülal vahitornis  - tead, niisugused puust tornikesed, madalad ja üsna näotud. Öö oli vaikne, prožektorid põlesid, ta lihtsalt seisis ja ootas oma valvekorra lõppu. Siis märkas ta järsku ühe baraki seina ääres varju. Algul ta arvas, et see oli viirastus, kuid siis pani ta tähele, et vari oli tõesti olemas ja roomas pikkamööda traataia poole. Korraga tundus talle, et see mees on tema ise, kes vabaduse poole ihkab, üle traataia ronib ja siis tundmatul maal teed kodu poole otsib. See fantaasia haaras teda sedavõrd, et ta oli valmis laskma mehel minna. Siis korraga, aga mees pööras end ja heitis pilgu tagasi. See ehmatas valvurit sedavõrd, et ta vajutas automaatselt päästikule. Kuu tabas meest otse rindu. See kukkus alla, otsekohe anti alarmi, ta saada kätte ja lool oli lõpp. Mees täitis tegelikult oma kohust. Tabas põgeneva vaenlase ja sai vastava tunnustuse. Aga kui ta mulle seda lugu jutustas, sain temast järsku suurepäraselt aru. Sellest mitteununevast kurbusest selle üle, et ta näpp päästikule vajutas. Refleks muidugi.

Aave: Miks sa pole sellest kirjutanud?

Raimond: Miks? … Võib olla kirjutan. Kunagi. Tead. Ma panen selle konjaki nahka.

Aave: Väga tahad?

Raimond: Tahan. Väga.

Aave: Olgu siis pealegi.

(Ada toob pudeli ja klaasi)

Raimond: Sina ikka ka.

Aave: Ma ei taha.

Raimond: Kui ma palun? (Ada toob teise klaasi veel ja valab täis) Sinu terviseks. (valab hooga veel mitu pitsi)

Aave: Mis sind nii endast välja viis?

Raimond: Välja? … Ei miski. Lihtsalt tahan.

Aave: On see tõsi, mis sinust räägitakse? Et sa väga palju jood ja et sul on väga palju naisi.

Raimond: On see tähtis?

Aave: Naised mitte. Joomine – jah.

Raimond: Oletame, et kõik on tõsi, mis siis?

Aave: Kas ka mina ei saa sind aidata?

Raimond: Milles?

Aave: Et sa vähem jooksid.

Raimond: Ma pole joodik. Ma kannatan rohkem kui mõni teine …

Aave: Küsimus pole kannatamises. Palun sind, ära joo.

Raimind: Me olem juba kolm kuud abielus. On sul mulle midagi ette heita?

Aave: Ma ei räägi sellepärast.

Raimond: Milleks siis?

Aave: Sinu enda pärast.

Raimond: Kes need rääkijad on?

Aave: Sinu enda sõbrad.

Raimond: Sõbrad? (naerab) Tead mis? Mõnikord ma lihtsalt pean võtma. Pean. Saad aru?

Aave: Siis võta. Ma tahtsin sinult ainult ühte paluda.

Raimond: Nimelt?

Aave: Kui sa tunned, et sa pead, siis tee seda koos minuga. Mitte nendega. Oled nõus?

Raimond: Olgu.

(Raimond valab konjaki maha. Aave nutab ja kallistab)

PILT. Pidu

Sõber: Raimond. Jõudsidki. Ootasime ära. Ma olin kindel, et kui sina lubad tulla, siis sa ka tuled. Punkt kell kaheksa. Raimond, mida pakun. Meil on sampust, meil on konjakit. Meil on kauneid naisi.

Raimond: Vala pits konjakit.

Neiu1: Tulge tantsima.

(Muusika valjeneb, kõik tantsivad. Sampus paugub lakke ja pritsib kõigile näkku. Rahvas möirgab kaasa laulda.)

Sõber: Teeme ühe teravama ka vahele. Kui ma valge särk seljas kõrtsis ringi tuian ja saja grammi raha laenan, peetakse mind vaimuinimeseks. Olgu mu särk siis nii räpane kui tahes ja ma ise nii täis kui tahes. Aga kui ma enese välja magan, oma lollusest aru saan ja telefonivõrku tööle lähen, oma isiklike kätega kraavi kaevan, ülalpidamist teenin, siis ütlevad kõik – nüüd on pätistunud, kaevab kraavi. Kus kurat siin on loogika, ah?

Raimond: (võtab seinalt telefoni ja valib numbri) Aave. Kallis. Ma täna ööseks koju ei jõua. Saime kolleegidega kokku. Ühel ilmus raamat, vaja tähistada.

(pidu kestab)

Sõber: (ettekandjale) Too veel üks.

Ettekandja: Kas sellest on veel vähe?

Kaugver: Mis kell on?

Sõber: Kolm. (Kaugver tõuseb) Kuhu nüüd?

Kaugver: Koju. Olen tüdinenud.

Sõber: Ära koketeeri. Viska pits konjakit. Läheb üle.

Kaugver: Sitta ta läheb. Olen tüdinenud. Saad aru? (istub tagasi)

Sõber: No, mis ma ütlesin.

Raimond: (Läheneb taas telefonile) Aave. Kallis. Sattusime Tartusse. Ma täna ei jõua. … Muidugi. Homme olen kodus. (paneb toru hargile)

(pidu kestab, riided lendavad seljast. Siseneb Toimetaja)

Toimeteja: Kaugel käsikiri on?

Kaugver: Narva maantee sadaviis laual.

Toimetaja: Kaua me peame ootama?

Kaugver: Kaua.

Toimetaja: Endale teed ju halba.

Kaugver: Tean. Aga kas sina tead, et ma ei saa temast praegu jagu? Et ma olen tupikus?

Toimeteja: (viitab pudelile) Kas see aitab?

Kaugver: Tola. Mitte sellepärast. Lihtsalt ei pääse edasi. Selles pole küsimus. (kallistab härdunult toimetajat) Saa aru. Ma ei suuda praegu töötada. Usu, mul on endalgi vastik siin tolgendada. Aga midagi paremat ka välja mõelda ei oska.

Toimetaja: Aave teab?

Kaugver: Aave jäta rahule. Mõistad?

Toimetaja: Ta ju armastab sind.

Kaugver: Tead mis? Kui tahad terve nahaga pääseda, tee minekut. Ma olen su sõber, aga mõnikord lüüakse just sõpra kõvemini kui kedagi teist. Said aru? (naerdes) Ära siis kõike tõsiselt võta.

Toimetaja: Ole siis mees, tee lugu valmis. Eks.

Kaugver: Teen. Ma teen sulle sada lugu. Nõus?

Raimond: (telefoni) Aave kallis. Ma täna … Kuidas kaks nädalat? Alles ma käisin … Aave. Ära palun pahanda. Tulen koju.

Sõber: Näen, et oled napsitama hakanud.

Raimond: Vein on terviseks. Kuidas see oligi, et kümme grammi kümneprotsendilist alkoholi iga kehakaalu kilogrammi kohta. Minul on neid tervelt 70.

Sõber:  See sinu käes on ju kangem.

Raimond: Arvestame ümber.

Sõber: Vahel on enneast päris hea põhjalikult purju juua, aga mina ei julge seda teha. Kui mul juba kilk peas on, siis on tunne, et jäängi niisuguseks.

Raimond: Pole viga. Joodik magab ennast välja, loll mitte iialgi.

Sõber: Kõvasti öeldud.

Raimond: Ja õigesti. Proosit.

(Muusika katkeb järsult, Kõik kaovad. Raimond jääb toolile istuma)

PILT. Viinaravi

Toolil istub teadvusetu Kaugver. Tema kõrval Aave ja Doktor.

Doktor: Kaua see tal juba kestnud on?

Aave: 49 päeva järjest. Kuu aega kirjutas. Sai raamatu valmis. Läks tähistama ja vahepeal pole selget hetke näinud.

Doktor: Selge.

Aave: Kui ta kirjutama hakkab, siis unustab ta kõik. Ta võib 18 tundi järjest segamatult laua taga istuda ja töö lendab ta käes. Järgmisel hetkel  … Raha tal on. Need tema raamatute tiraažid . Need on ju kümnetes tuhandetes … Kirjanike Liidust arvati ka , et nii enam ei sobi. Armastatud kirjanik ja igal õhtul peol. Mis eeskuju ta niimoodi oma lugejatele annab.

Doktor: Katsume siis seltsimees kirjanikule eluvaimu sisse puhuda. Sellega võib veidi aega minna.

PILT. Viinaravi palat.

Prill: Ma tundsin teid kohe ära. Nagu te sisse asusite.

Raimond: Ah, et tundsite.

Prill: Kohe. Eks ole, et teie kirjutasite „Jumalat ei ole kodus“.

Raimond: Jah.

Prill: Ma olen kõiki teie raamatuid lugenud. Kas teate teie stiil meeldib mulle. Väga hea. Aga see viimane on lausa meistriteos. Ausõna. Ma ise võiksin ka kirjutada. Koolis sain kirjandite eest alati viie. Ja mul on paar asja ajakirjanduseski ilmunud. Muide te pole siin esimene. Sellesama palati auvõõraste hulka on sattunud teisigi vaimuinimesi: Näete …“ (Näitab kirja voodiotsal) Te ei oska ette kujutada, milliste huvitavate inimestega ma iga päev kokku puutun. Ma olen insener, ma juhin …

Raimond: Kas siit helistada saab?

Prill: Helistada. Ei saa. Õed ei luba. Vaevalt teile erandit tehakse.

Raimond: Vaikust. Palun vaikust.

Prill: Sant olla? Kaasa ei saanud midagi võtta? Meil siin ka ei ole.. Muide, see läheb varsti üle. Neil on siin väga tõhusad ravimid. Paari päevaga teevad teist uue inimese.

Raimond: Aga kui ma ei taha uueks inimeseks saada?

Prill: Kaua teil juba kestab …

Raimond: Kaks kuud

Prill: Oh, sa poiss!

Õde (siseneb): Kaugver. Doktor palub enda juurde.

Prill: Õnn kaasa. Ebameeldiv vestlus, tean.

PILT. Vestlus doktoriga

Doktor: Rääkige. Kuidas see teil algas?

Kaugver: Pagan teab, doktor. Te võib-olla olete minust natuke kuulnud, arvate, et ma lasen siin lahti mõne teile tüütuseni tuttava loo sellest, kuidas suhteliselt noor kirjanik, nelikümmend seitse, kirjutas üldiselt tähelepanu äratanud raamatu, kuidas kõik tal korraga kätt suruma hakkasid ja kuidas siis ta sellest natuke lolliks läks ja suurest rõõmust ja edevusest jooma kukkus. Ei, doktor, see pole sugugi nii. Ma ei sattunud vasikavaimustusse , ma ei pidanud ennast geeniuseks ega pidanud endast üldse rohkem kui enne. Ausõna. Ma jõin enne ja jõin ka pärast seda. Kas ma enne rohkem või vähem jõin – kes seda mõõtnud on. Igatahes pole ma kunagi ära öelnud, kui võimalust oli. See tähendab kui seltskonda oli. Sest vaadake, doktor, ma joon ainult heas seltskonnas. Selles seltskond ei tarvitse olla hea selles mõttes, nagu teie arvate.  See on hea seltskond minu jaoks, seltskond, millist mina vajan. Kas teate ma olen mõnikord joonud teetöölistega, lihtsalt tänaval tuttavaks saanud, nende laudadest kokkulöödud tööriistakuuri läinud ja seal naelakastil pudelist kõige lihtsamat seatapjat joonud. Üldse imelik, et teie meelest peab alati olema mingi põhjus, miks inimene jooma hakkab … Kas see nagu vabandab, on inimlikum? Suurest murest, vapustustest, peadpööritavast õnnest? Arge pange tähele, ma räägin seda rohkem iseendale …

Doktor: Väga hea. Seda ma just soovingi. Avage ennast, olge minuga avameelne.

Kaugver: See aitab paremini mõista minu „haiguse“ olemust. Ma ei usu hästi sellesse haigusesse. Ma ei usu, et inimene hakkab jooma, sest naine käib teisega, tema romaan lükati kirjastuses tagasi, et poeg on suli või tütar lööb litsi. Miks mina hakkasin? Seda tahaks isegi teada. Nõrk karakter? Pehme inimene, kes laseb ennast kergesti kaasa vedada.  Ma ei tea. Mulle meeldib juua. Ausõna. Lihtsalt meeldib. Meeldib ennast natuke teisena tunda, tunda kuidas mõtted galopeerima hakkavad , igasugu ideed pähe tulevad. Ma võin teile ühe loo jutustada. See oli .. noh, ammu. Ma töötasin siis veel tehases. Võtsime sõbraga hommikuni, tukkusime natuke ja magasime sisse. Kui silmad lahti lõime, selgus, et tööle enam ei jõua. Konjakit  oli veel järel, võtsime paar pitsi ja hakkasime mõtlema, kuhu võiksime veel jõuda. Õigeks ajaks. Selgus, et Moskva lennukile. Võtsime takso. Sõitsime lennujaama, istusime lennukisse ja hõljusime Moskvasse. Kahe peale oli meil viiskümmend vana rubla. Vangutate pead? Meie kah vangutasime. Läksime esimesse restorani ja lõime need viiskümmend rubla läbi. Jäi parajasti nii palju, et Tallinnaga telefonikõne võtta – oleme Moskvas, saatke raha. Kas teate mis juhtus? Tehases saadi valesti aru, nad andsid toru käest kätte ja arvasid , et me oleme „Moskva“ kohvikus. Mõistate? Meile loeti sõnad peale ja kästi kohe tööle ilmuda. Kujutate meie olukorda ette? Kõik läks nagi filmis. Keegi võhivõõras ettekandja laenas meile raha ja teise päeva õhtuks olime Tallinnas. Sel oli oma võlu. Seda ei saa teiegi salata. Ma lobisen liiga palju. Ma olen esimeseks korraks vist küllalt rääkinud. Ma pean mõnes asjas selgusele jõudma, muidu pole meie vestlusel mõtet. Ma tahan tõepoolest selgusele jõuda iseendas, oma elus. Kasvõi faktis, et ma siin olen. Laske mul natuke harjuda selle olukorraga. Te olete tore naine, doktor. Minu jaoks jääte ikkagi naiseks, soomustage ennast nende kitlite ja kurjade pilkudega nii palju kui tahate. Kas ma võin minna?

Doktor: Olgu peale. Tänaseks aitab.

PILT: Doktor, Aave

Doktor: Võite ta täna kaasa võtta. Kirjutame ta välja.

Aave: Aga kui see kordub? Mida ma teen?

Doktor: Tema tervis ei ole nii vastupidav, nagu ta ise seda arvab olevat. Hoidke ta ahvatlustest eemale. Las pühendab tööle. Mingi eemale linnakärast.

Aave: Meil on Jõelähtmel elamine.

Doktor: Väga hea. Las kõnnib looduses. Selleks korraks on organism alkoholist puhas, kuid elundid on ikkagi kahjustada saanud.  Sellega läheb aega, et need ka korda saab. Peamine on, et ta alkoholi tarvitamisega piiri peaks.

Aave: Ta ei ole halb inimene. Isegi napsusena on ta alati rõõmus ja sädelev. See kutsub teisi ligi. Ma ei tea, kuidas neid eemal hoida. Eks talle endale ka meeldib hea seltskond. Istub nendega öö otsa, unustab aja ja koha ja siis see läheb edasi.

Doktor: Ta on ikkagi tuntud kirjanik. Rahvas vaatab tema poole. See ei sobi , kui ta austajatega kohtudes vine all oleks.

Aave: Ei. Ega ta vindisena töö asju ajanudki. Siis ei saanud teda peo lainelt kunagi kätte.

Doktor: Katsuge teda ahvatlusest eemal hoida. Usun, et tal on kirjanikuna meile veel palju pakkuda. Las pühendab oma tööle.

PILT. Väljasõit Loodusesse. Auto

Aave: Tore, et te meid kaasa kutsusite. Ma pole nii ammu looduses käinud.  Kunagi sai seeni iga sügis sisse tehtud. Nüüd aga … Ma ei teagi, mille taha see jääb. Igal juhul väga tore.

Madis: Näe, juhtus meil mõlemal korraga vaba päev olema. Tavaliselt on nad Taksopargis kõik nii kenasti tööle sättinud, et me koos kuskil käia ei saa. Ikka on kumbki meist tööl ja taksoroolis.

Milli: Kui vaid ilma oleks. Madis näitab sulle sellised seenekohad ära, et imesta ainult. Kuku külili ja lükka seened korvi. Me eelmine nädal käsime, siis olid veel väikesed. Mõtlesime, et tulen nädala pärast uuesti ja siis Madisel sähvataski, et kutsume kirjanikuhärra koos oma prouaga ka kampa. Istute muidu seal toas ja väljas ei käi.

Madis: Peaks vaatama, äkki saab sampust ka?

Raimond: Kes sulle kaasa müüb? Kellaaeg ka alles nooruke, ei tohi ju.

Madis: Kurja ei tohi teha, kõike muud võib. Tule, Milli, vaatame. Meil on siin tsipake tutvust ka. (väljuvad)

Raimond: Tühi töö.

Aave: Need toovad sulle maa alt ka kõik välja, kui ette võtavad, Sa oled isegi näinud, et neile ei öelda ära, neil on niisugused näod ees.

(Madis ja Milli istuvad autosse. Madisel punnis kott kaenla all)

Madis: Pane ära, vaata, et katki ei lähe.

Aave: Ja saitegi?

Madis: Saime ikka. Nüüd paneme ainult kähku leekima.

Raimond: Kuhu sul siis nüüd nii kiire hakkas?

Madis: Tead, mul oli seal väike keelevääratus, ma kartsin, et tulevad ukse peale vaatama.

Aave: Mis keelevääratus?

Madis: Neiu ei tahtnud sampust anda, ma ütlesin siis kogemata, et ole ikka inimene, mul istub väljas autos Ivo Linna, me sõidame ühele sünnipäevale, kuidas te siis nii, ega te temale ikka keela. Noh, neiuke läks põlema, küsis, miks ta ise sisse ei tulnud. Ma luiskasin siis natuke, et Ivol on jalg haige, et saage aru, küll ta teinekord tuleb tänama. Andiski kaks pudelit kätte.

Raimond: Sa oled ikka hull. Aga kui ta oleks tõepoolest välja tulnud.

Madis: Me ei andnud talle aega ja ta ise häbenes vist kah veidi.

Aave: Ehk lased siis nüüd ühe mõnusa laulu, härra Linna. Midagi niisugust nagu „Rublane ring“ või kuidas selle loo nimi oli?

Raimond: Käige põrgusse. Annaks jumal, et Ivo Linna ei saaks teie tempudest kunagi  teada.

Milli: Oh, ta on hea südamega mees. Ega ta pahaks ei paneks. Ma olen temaga mitu korda sõitnud, lõpp vahva sell, ausõna.

PILT. Tänav

Naaber: tead, kuidas ma ei jõua sellel lõputul ehitustandril enam elada.

Aave: Eks koli maale.

Naaber: Lihtne öelda, aga see pole ju nii lihtne. Töö on siis, laste tegemised ka kõik siin.

Aave: Kannata siis ära. Järgmine aasta on kõik möödas. Siis on olümpia ja selleks ajaks peab kõik niigi valmis olema.

Naaber: Tean-tean. Kus siis Raimond jälle tuuritab? Hoog peal?

Aave: Seekord ei tuurita. Läks haiglasse. Tervis oli juba mõnda aega kehva. Arstid küll ravisid ja andsid kotiga tablette. Käi apteegis nagu juurvilja poes – tuled suure kotiga tagasi. Nüüd panid ta lisauuringuteks haiglasse.  Jalad ei kanna enam.

Naaber: See on see suure viina viga. Ma olen seda kogu aeg rääkinud, et hästi see ei lõpe.

Aave:  Kes seda teab? Las see nüüd olla.

Naaber: See on see viga, kui viinapudel on suurem sõber kui oma naine. Ise veel kirjanik. Mida sa selliselt ootadki.

 PILT. Haigla. Simmo, vanem mees kõrvalvoodis.

Raimond: Jalg on külm nagu jää. Ei tunne teist enam üldse.

Simmo: Las ma katsun pulssi. Nagu lööks ikka. Järelikult käib veri läbi.

Raimond (katsub ka): Ma ei tunne midagi. Mida see doktor ütleski, et kui pulss kaob siis tuleb maha võtta.

Simmo: Pole nii hullu. Küll teevad korda.

Raimond: Katsu veel. Sina siis tunned?

Simmo: Õrnalt, aga on täitsa olemas.

Raimond: Kui sa nii ütled.

Simmo: Sinu kaasat ei ole kah veel näha.

Raimond: Ta ei tule täna. Tal on töö juures kohustusi, millest ei saa ära öelda. Muide , kas sa tead, kes on masohhist?

Simmo: Tean.

Raimond: Ja muidugi tead, kes on sadist?

Simmo : Muidugi.

Raimond: Ütles siis ühe lausega, mis vahe on sadistil ja masohhistil. Kuidas neid ära tunda?

Simmo: Ütle parem ise, sa ju tahad seda öelda.

Raimond: Masohhist palub „Peksa mind“ ja sadist vastab irvitades „Ei peksa“.

Simmo: Kumb sina tahaksid olla?

Raimond: Mina? Kurat seda teab. Vist on iga inimene kord üks, kord teine. Kas või natukenegi. Minut tagasi tundus mulle, et minus hakkavad võimust võtma masohhistlikud kalduvused. (vaikus)

Simmo: Kas sa lonksu konjakit tahad?

Raimond: Nalja teed või?

Simmo: Tahad?

Raimond: Ei ütleks tõesti ära.

Simmo: Oota. (võtab öökapist Pepsi pudeli.) Võta.

Raimond: Tütar tõi?

Simmo: see pole tähtis. Nagu näed olen mina ka täna üksi.

Raimond: Ma vaatan jah. Ta võib veel tulla. Aeg pole hiline.

Simmo: Ta ei tule. Nad tahavad maja maha müüa.

(Siseneb arst.)

Arst: Kuidas ennast täna tunnete?

Raimond: Masohhistlikult.

Arst: Mida see peaks tähendama.

Raimond: Jalg on külm kui jää. Simmo väidab, et pulssi on tunda, aga mina ei tunne midagi.

Arst. Katsume järgi. Nii. Niii (tõsineb) Nii.. Siin on nüüd tõesti raske juhus. Ma ei leia pulssi. Õde!

Raimond: Las hakkab nuga teritama.

Arst: Siin pole hetkel nalja. Juhul, kui pulssi ei leia peame jala edasiste tüsistuste vältimiseks amputeerima. (Siseneb õde) Tõstke mees raamile ja lükake kiirelt operatsioonisaali.

PILT. Haiglapalat. 4 voodit. Üks voodi on tühi. Lisaks eelmistele veel palatis ajakirjanik.

Õde (siseneb ja koristab tühja voodit): Kuidas teil siin täna läinud on?

Simmo: Tänan huvitumast. Pole uut selle ilmapäikese all.

Õde: Kuulan, et teete nalja. Järelikult hakkab elu teisse tagasi tulema. Oleks ka juba aeg. (väljub)

Raimond: (vaatab tühja voodit) Kuidagi imelik ja võõrastav tunne. Tühje kohti pole siia nagu ette nähtud. Mulle meenub lugu naisest, kes tuli oma meest vaatama ja kellele õde Niina pakkus talle ööseks äsja surnud vanataadi voodit. Naine oli poolsurnuks ehmatanud. Oota, see oli ju sinu naine.

Ajakirjanik: Nüüd tead siis sina ka: Ülle jah. Õrnake , nagu ta on, ehmatas ennast poolsurnuks. Eks ole, lõbus lugu. Kirjuta üles ja saada huumorivõistlusele.

Raimond: Liiga must huumor.

Ajakirjanik: Must huumor , see ainus õige ongi. Vähemalt kaasaja tormilistes tingimustes. Tahad – mul on päris mõnusaid näiteid? Number üks. Indiaanlased ja valged mehed sõdivad. Indiaanlane laseb valgele mehele noole kopsu. Kui mees kinni võetakse ja puu külge seotakse, küsib indiaanlane, kas nool valu ka teeb. „Ainult siis kui ma naeran“ Vastab valge. Number kaks. „Omatehtud toit on kõige parem …“ ütles neeger kui oma last sõi. Või number  …

Simmo: Pea. pea. Sinu numbrid on juba nii mustad, et ajavad juuksed peas püsti.

Ajakirjanik: Ise ütlesite, et must huumor ja ongi must. Elus on üldse palju musta. Mul kolleeg käis Kaug-Idas kivisöekaevanduses lugu tegemas, vaatas ja vaatas, kuidas pimestavalt helendava lume alt sütt välja toodi ja tagasi tulles ütles, et ta poleks arvanudki, et isegi nii kaugel põhjas on valge all ikka must …

Simmo. Teil ajakirjanikkudel on ikka pagana lõbus elu. Muudkui rända ringi ja tee lugusid.

Ajakirjanik. Kes rändab , kes ei rända. (ka temal pole jalga)

Simmo: Anna andeks , ma unustasin.

Ajakirjanik: Peabki unustama. Kõige veidram on see, et  ma ise ka vahe unustan ära kui palatis mõni väga mõnus jutt või vaidlus käib.

(siseneb õde lükates käru, millele uus narkoosiuimas patsient Tali)

Tali (itsitab, räägin segadusi ja naerab iseenda juttude peale)

Õde: Saate uue kaaslase.

Ajakirjanik: Mis tal siis noa alla läks?

Õde: Liiklusõnnetuse ohver. Olime sunnitud jala amputeerima. Kohe saab veel ühe süsti ja siis magab kenasti hommikuni.

Simmo: Eks vaatame, kui lõbus tal teist korda ärgates on. Ma olen temataolisi ennegi näinud. Kolm aastat tagasi Tallinna Keskhaiglas oli ka üks selle, sel lõigati käsi ära. Kui opilt tuli, siis irvitas ja lõõpis mis  hull, aga pärast olid teisel nagu munad maha võetud, kui päris teadvusel tuli ja aru sai, mis temaga õieti oli juhtunud. Meil oli tema pärast mitu päeva lausa hirm, et teeb endale midagi, nii raskelt elas üle.

Ajakirjanik: Ära kutsu õnnetust.

Simmo: Mis õnnetust, ma räägin lihtsalt oma kogemustest. Suur tugev mees. Need on tavaliselt kõige rohkem endast väljas, kui neilt midagi ära lõigatakse.

Raimond: Huvitav, mis töö peal ta oli. Kondi järgi võiks arvate, et mõni müürilõhkuja või transporttöölina. Vanasti kandsid sellised veskis viljakotte või lossisid sadamas laevu.

PILT. Haigla Palat. Mõni tund hiljem.

Tali: Tere õhtust või hommikust, seda ma veel ei tea.

Ajakirjanik. Õhtust esialgu. Kell on pool kaksteist. Täpsemalt 23 ja 37 minutit.

Tali: Vaata kuramust, kus on alles uni. Kella viie ajal pand magama ja nüüd alles ärkasin. Kihvt narkoos neil.

Ajakirjanik: Ei sa ühe jutiga nii palju norsanud. Vahepeal kui sind palati toodi, tegid ika häält kah. Viskasid kõvasti nalja, aga ega me su jutust suurt mõiganud. Siis said süsti kannikasse ja vajusid uuesti ära.

Tali: Jaajah. Ise küll ei mäleta. Saame siis tuttavaks. Minu nimi on Arno Tali.  „Edasi“ kolhoosi eesrindlik mehhanisaator. Näolapp kolletab neljandat aastat järjest autahvlil, autasustatud medaliga „Töövapruse eest“. Naine ja kaks last. Naine peab kolhoosis karjabrigadir kohta.  Sündinud olen 1941 aastal kaks kuud pärast sõja algust. Oma isa olen näinud ainult pildilt, ta langes 43. Aastal kangelasena. Sotsiaalselt päritolult olen tööline. Kas on küsimusi?

Ajakirjanik: Kuidas te ütlesite oma nime olevat?

Tali: Arno Tali, Joosepi poeg.

Ajakirjanik: Minu koolivend Luts kirjutas kah ühest Arno Talist. Mul on ausalt öeldes selle nimega inimestest veidi teistsugune ettekujutus.

Tali: Seda nad saadanad ütlevad kõik … seda et … Pissile tahaks. Mis moodi see asi siin käib. Kas on mingit ratastooli või sihukest kah olemas.

Ajakirjanik: Pea nüüd pea ikka , mees. Alles opilt tulnud ja kohe ringi rändama. Ma helistan õe, toob sulle pudeli. (helistab)

Tali: No kuule, ega ma Sveijki lugudest ei ole pärit, et hakkan pudelisse kusema. Ma ikka rohkem sealt „Kevade“ lugude poole pealt, kui tähele panid. (ilmub õde) Haige Tali. Palun ratastooli, et minna loomulikke vajadusi rahuldama.

Ajakirjanik: Ärge teda kuulake. Tooge talle pudel. Mees tuli mõni tund tagasi opist.

Tali: Ma palun ratastooli. Seltsimehed suvatsevad rumalat nalja heita. Ja mul on selle asjaga muuseas kaunis kiire, neiuke.

Õde: Kohe , kohe. (väljub)

Ajakirjanik: Kuule mees, sa teed endale ju liiga. Täna ei tohi sa ühelgi juhul üles tõusta.

Tali: Kes seda ütleb? Töng mul ju kipsis, ei kurda midagi, ja ise olen täie tervise juures.

Ajakirjanik: Ma pean vist valvearsti kohale kutsuma, kui sa mõistlikku juttu ei kuula. (Üde siseneb ratastooliga)

Tali: Kutsu keda tahad. Neiuke tulebki juba. Aitäh.

Õde: Ma võin lükata … (Tali veereb ise minema)

Ajakirjanik: Püstihull.

Simmo: Käis au pihta.

Ajakirjanik: Mis kuradi au. Inimesele räägitakse heast südamest. Pingutab ennast üle, hakka keset ööd siis jälle alarmi tõstma.

Simmo: Kelle pärast sa siis oled juba tõstnud?

Ajakirjanik: Ah, käi põrgusse, sinuga ei saa enam mehejuttu ajada.

Simmo: Mehejuttu saab minuga alati ajada, aga mehejutu jaoks on kahte meest vaja.

Õde: Nüüd tuli surnuks. Miks teil see üldse öösel veel põleb?

Ajakirjanik: Mehel oli vaja asjale minna. Ei saa lasta teda ju pimedas seiklema.

Õde: Tuli maha. Puhake ennast välja. Homme on külastuspäev.

PILT.

Aave: Miks sa mulle ometi kohe ei rääkinud, mis sind ees ootab.

Raimond: Oleks ma seda isegi teadnud. Mis selles siis ikka nii õudset on. Meie palatis on praegu kolm ühejalgset, aga elurõõmu on neil rohkemgi kui teistel, kel kõik jäsemed alles.

Aave: Sa oled jõhkraks muutunud.

Raimond: See pole jõhkrus, vaid otse vastupidi. See on rahustav ja kosutav reaalsus. 

Aave: Arst ütles, et kui paberid korda saab, siis saad täna koju.

Raimond: Käid äkki poes ära ja tood ühe sokolaadi. Meil on siin nii lahked õed olnud.

Aave: Olgu. Ära sina hakka siin vahepeal midagi üleloomulikku tegema. Las trikitamised jäävad teistele. Lubad?

Raimond: Luban.

PILT. Pidu.

(Raimond kunstjalaga. Rahvast rohkem, käib elav sumin)

Kirjanik1: Oleks minu raamatutel sinu tiraažid. Ma jooks ka siis ainult sampust. Saad sa aru – rahvas armastab sind. Nad kohe janunevad sinu teoste järele.

Kirjanik2: Tead sa palju sinu raamatute tiraaž juba kokku on? Küll sa tead. Miljon. Kujutad sa seda ette – miljon. Sinu raamatute suudab võistelda vaid piibel.

Kirjanik1: Seda trükitakse tõesti igale paberile. Miljon piiblit. Iga eestlane peaks siis olema nii püha usku täis, et ostab endale kaks piiblit.

Kirjanik2: Ikka kaks või  siis parem juba kolm, igale poole, kus pühalikku abi vaja on – magamistuppa, et asi seisaks, kööki, et toit põhja ei kõrbeks ja autosse ka, et õnnetustest hoiduda.

Kirjanik1: Siis paneks juba kemmergusse ka.

Kirjanik2: See pole viisakas.

Kirjnanik1. Mitte selle eesmärgil, millest sina nüüd mõtled. Äkki jumalikuks abiks. Kui kõht kinni, patsutad piibliga vastu kõhtu ja usu mind, tagant puhiseb nii, et kanalisatsioon umbes.

Kirjanik2: Võtame eesti rahva terviseks, kes ei ole oma kirjanikke maha jätnud, ka nendes muutunud oludes. Elagu!

Kirjanik1: Kas sa oleks võinud arvata, et sa kunagi annad välja raamatu vangilaagrist.

Raimond: Vanasti ei saanud sellist raamatut välja anda, sest siis veel polnud meil vangilaagreid.

Kirjanik1: Õige. Üleüldse olime üks tubli riik, mida teised kadestasid ja imetlusega jälgisid.

Kirjanik2: Jää vabaks eesti meri

Jää vabaks  eesti rind

Siis tuisku ega tormi

Ei karda eesti rind ..

Raimond: Kõlab ikka hästi küll.

Kirjanik2: Miks ta ei kõla. Aave, kallis päikesenaine, tule palun meie seltsi.

Aave: Mis meeldiv koosviibimine.

Raimond: Kas saan sulle midagi pakkuda?

Aave: Väike klaasike veini paluks.

Kirjanik2: Ma kohe toon. Kerigu Gorbatsov oma kuiva seadusega põrgu. Kui eesti mees tahab eesti naisele juua pakkuda, siis ta pakub ka.

Raimond: Ma võin olla küll puujalaga, aga oma naisele suudan ma siiski ise joogi ära tuua.

Kirjanik2: (naerab) oo, kangelane kepphobusel.

Kirjanik1: Pange plaat peale. Mul tuli tantsutuju. Aave, kas ma võin sind paluda. Meie kõigi poolt armastatud päikesenaine.

(keerutavad tantsida)

Kirjanik1: Kaua te nüüd juba koos olete?

Raimond: 17 aastat.

Kirjanik1: Ja kuidas on läinud?

Raimond: Mis ta ikka. Jalg on läinud, hambad on läinud, aga muidu on hästi läinud. (naer)

Kirjanik1: Teen ettepaneku võtta Raimpsi terviseks. „Kirjad laagrist“ on meid kõiki kadetaks teinud.

Kirjanik2: 80000. Tehke järgi. See on rahva armastus.

Kirjanik1: Elagu Raimps!

 Kirjanik2: Mulle on ettepanek esitada Raimond Eesti Kongressi liikmekanditaadiks.

Kõik: Õige.

Raimond: Tänan, kuid ma arvan, et sinna leidub palju väärikamaid mehi või naisi.

Kirjanik2: Rahvas armastab sind. Rahvas usaldab sind. Mis sa rahvast räägid? Mina ise usaldan sind. Sa oled kõik torud läbi pugenud, sa oled kõike näinud. Sina ei hakkaks valede eest seisma.

Raimond: Tühja teiega. Olgu siis pealegi.

Kirjanik1: Aplaus, kallis rahvas. Meie mees kongressi.

PILT. Kodu. Põleng

Raimond: Oli ikka kena koosviibimine. Eesti Kongress. Mis sa sellest arvad?

Aave: Muidugi mine. See on võimalus teha midagi selle rahva jaoks, kes sulle nõnda palju pakkunud on.

Raimond: Ole hea, aita mul see jalg alt võtta.

Aave: Punnita aga ise.

Raimond: Sa oled imekaunis. Mitte ei tea, mis oleks minust saanud, kui poleks sind minu kõrval.

Aave: Eks siis oleks keegi teine olnud.

Raimond: Eksid. Ma olin kaks korda enne sind abielus ja mis sellest tuli. Kõik läks järjest halvemaks. Õnne oli, et sain põgenema.

Aave: Ega see nüüd nii hull ka olnud. Suhted on alati kahepoolsed. Tead küll, nagu küla koerale, nii koer külale.

Raimond: Tore küll abielu koeraga võrrelda. Kaua me nüüd juba siis abielus oleme.

Aave: Tahad seda tõesti teada?

Raimond: Ära ütle – kakskümmend kolm aastat.

Aave. Tõesti nii on. Kakskümmend kolm aastat.

Raimond: Ma armastan sind iga päevaga järjest rohkem.

Aave: Eks mina ikka sind ka.

Raimond: Kujuta ette kui Eesti saabki taas vabaks ja meie saame sellesse anda oma panuse. Sina oled minu kõrval. Minu raamatuid loetakse rohkem kui kunagi varem. Ma võin niimoodi juba elu armastama hakata.

Aave: Naljatilk. Elu on täpselt nii ilus, kui ilusaks sina tema mõtled. Kisub kuumaks. Keeran kütet maha.

(Korraga süttib Aave kleit küttekehast. Raimond, kellel pole jalga all, üritab päästa, kuid Aave põleb suure leegiga)

PILT. Maja Lehtses.

Uksest astuvad sisse Madis, Milla ja Raimond.

Madis: Nii. Siin ta siis ongi. Vaata aga rahulikult ringi. Maja on müügis ja võid homme päev sisse kolida. Aed on suur. Saad suvel laua aeda panna ja seal oma kirjatööd teha. Naabrid on sõbralikud.

Milla: Lehtse teeb mööda maanteed Tallinnast 80 kilomeetrit.

Raimond: Lehtse. Ma ei ole siin kunagi varem käinud. Rongiga läbi sõitnud küll, aga sees ei ole käinud. Rakveres gümnaasiumis käies oli üks noormees Lehtsest. Nime enam ei mäleta. Oli selline turske poiss. Ju oli siin siis hea elu.  Mida need inimesed siin igapäevaselt teevad?

Madis: Siin on kolhoos. Lehtse kolhoos. Väike, aga tubli. Metsa taga on veel turbatööstus.

Raimond: Tõeline maasool.

Madis: Äkki leiad siit ainest oma järgnevate raamatute tarvis. Su raamatud on ju kõik elust enesest.

Raimond: Kõik on võimalik.

Milla: Raimond.  See oleks päris sinu kodu. Mitte Kirjanike Liidust antud või naiste oma.

Raimond: Kuidas ma siin üksi olen?

Madis: Rongijaam on siinsamas. Astud mõned sammud, oled juba rongil ja tunnikese pärast oled juba Tallinnas.

Milla: Sul peab ju olema oma koht. Sa ei käinud Jõelähtmel enam üldse.

Raimond: Ma ei saanud. S 

Arlet Palmiste

MEES RAAMATUST

Raimond Kaugveri elu tema enda raamatute põhjal. Segi reaalsus ja fantaasia.

Kasutatud lõike Raimond Kaugveri raamatutest „Nelikümmend küünalt“, „Laev keset rägastikku“, „Jumalat ei ole kodus“, „Vana mees tahab koju“, „Kirjad laagrist“, „Peotäis tolmu“, „Igapäevane leib“

Tegelased

Raimond

Aave

Kirjanik Jaik

Algkooli õpetaja

Koolikaaslased

Suurkask

Tuur

Anti

Ema

Naabrinaine

Nahkkuub

Paadimees

Sõdur

Reamees

Vangid

Koomand

Valvur

Doktor

Afik

Lena

Vasja

Haiged

Sass

Kivi

Ametnik

Sõber

Toimetaja

Neiud

Prill

Arst Viinaravil

Milli

Madis

Arst

Simmo

Ajakirjanik

Tali

Õde

Kirjanik1

Kirjanik 2

PILT 1. Algkool

(Algkooli saal. Pidulik aktus. Kõnet peab kirjanik Juhan Jaik)

Jaik: Kõige olulisem koolimaja uksest sisse astudes on õppimine. Teie uus koolimaja on ütlemata suur ja avar, täis uusi ja põnevaid võimalusi. Lausa häbi võiks olla sellistes tingimustes halbadele hinnetele õppida. Tahaksin meenutada meie rahvakirjanik Anton Hansen Tammsaaret, kes kirjutas, et Lagle talu laudad olid nii suured ja valged ja lehmad jäid nendes harjumatutes olukordades hoopiski ahtaks. Ma väga loodan, et teiega nii, ei juhtu.

Õpetaja: Täname armastatud kirjanikku ja ka meie koolis palavalt armastatud  „Võrumaa juttude“ autorit kirjanik Juhan Jaikki. Meil on väga hea meel, et olete leidnud võimaluse meie tillukest Rakvere kooli külastada. Plaksutame talle. Lapsed ja nüüd liigume vaikselt oma klassidesse.

(õpilased tõusevad ja lähevad väljapoole)

Õpetaja: Raimond. Palun tule siia. (Õpetaja seisab koos Jaigiga) See on meie esimese klassi õpilane Raimond. Väga andekas kirjandite kirjutaja ja kooliajalehe „Võitlus“ toimetaja.

Jaik: Väga tubli. Niisuguste meeste peal on meie lootus, nemad peavad meie eesti kirjandust tulevikus edasi ja ettenägemata kõrgustesse viima. Kas sa tahaksid kirjanikuks saada?

Raimond: Kas siis kirjanikuks võib saada?

Jaik: Võib vist ikka küll. Näe, minagi sain.

Raimond: Teie …

Jaik: Ja miks siis sinust ei võiks saada?

Raimond: Kirjanikuks peab sündima.

Jaik: Nii, nii. … Oletame, oletame, väikemees … Aga võib-olla oledki sa selleks sündinud, ah? Oled sa ise ka midagi juba kirjutanud? Ei, ma ei mõtle kirjandeid, vaid mõne jutu või luuletuse või … ?

Raimond: Olen küll.

Jaik: Noh, näed siis. Tead, ma ütlen sulle ühe suure tõe. Kes kirjutada suudab, see lihtsalt peab kirjutama, ta ei pääse kuhugi. Mitte mina ei ole seda tarkust välja mõelnud, nõnda on öelnud palju suuremad mehed. Nii et lase edasi, ära peatuma jää. Ja ära lange kohe masendusse, kui sul midagi just niimoodi välja ei tule, nagu sa tahtsid. Kellelgi ei tule kõik niimoodi välja. Inimese elu on üks pikk õnnestumiste ja ebaõnnestumiste rida … Noh, jääme siis esialgu nägemiseni, noor kolleeg. Kümne aasta pärast saame ehk kuskil mujal kokku …

PILT 2. Klass

Klassis valitseb sõjakas meeleolu. Siseneb Kaugver

Suurkask: Ahaa Kaugver, meie organisaator ja komitee esimees tulebki. Noh, rahvajuht, seleta siis nüüd meile, mis poliitiliselt tähtis sõprusavaldus see oli? Monument otse kooli akende alla sajaks tükiks õhku lastud. Vaata,. Vaata aknast välja. Kellele seda siis vaja oli? Pronksist figuurid ära veetud, ainult kivihunnikud on veel jäänud. Poed kõrvale? Ei lähe läbi. Anna vastust!

Kaugver: Mis sa jamad?

Suurkask: Kuidas nii? Milleks me sinu siis valisime? Sina pead andma selgitust. Lase käia, me ootame.

Kaugver: Kuradi lollid. Mis on minul sellega pistmist? Ma nõuaksin ise kelleltki aru.

Suurkask: Ah nii. Meie mõtlesime jälle, et …

Kaugver: Pea lõuad!

Suurkask: Nonoh, ära selle pärast kohe ninasse karga.

Tuur: Ise jaurad teise kallal. Leidsid , kelle kallale tikkuda.

Suurkask: Kaitsed oma pinginaabrit, jah?

(pinge langeb, kõik istuvad oma kohtadele)

Tuur: Pärast esimest tundi koguneme kõik õuele. Tuleb ülekooliline demonstratsioon.

(Üksmeelne nõusolek)

Tuur: Ausammast me enam ei päästa. Aga need , kes seal praegu kivi lahti kangutavad, peksame laiali

Neiu: Kas tüdrukud ka tulevad?

Tuur: Kui te vedelaks ei löö.

Anti: See lollus jääb ära.

Tuur: Kes sina oled?

Anti: Kas sa ei tea?

Tuur: Jõuan mina igat punaste sabarakku tunda.

Anti: Mina pole punaste sabarakk, ma olen ise punane, sa peaksid teadma.

Tuur: Ja mis siis?

Anti: Klassisõja mälestusmärgi mahavõtmine oli vajalik samm. Ja mingisugust meeleavaldust meie ei korralda.

Tuur: Ka, räägib nagu miitingul. Mis sulle seal punases köögis sisse söödetakse, et sa nii terane oled.

Anti: Demonstratsiooni ei tule.

Tuur: Huvitav, kuidas sa seda takistada mõtled? Kutsud sõbrad kuulupildujatega appi.

Anti: Kuulipildujaid pole teie jaoks tarvis. Teile aitab vähemastki. (hakkab ukse poole liikuma)

Tuur: Lähed üles andma?

Anti: Muidugi. Kui te ise aru ei saa, peab keegi teile aru pähe panema.

Tuur: Minuga ära naljata, poisike. Ma ei ole Suurkask.

Anti: Ühesugused lollid olete mõlemad.

Tuur: (haarab Antil rinnust) Pea ainult ühte meeles, sina punane – kui sa mõtled siin kellegi peale kaebama minna, siis löön su raisa maha. Täpselt maha.

Anti: Mis sa rebid, lõhud riided ära.

Tuur: Mis sust lõhkuda, laguned ise.

(heliseb koolikell)

Tuur: Nüüd alla marss. (Kõik väljuvad v.a Anti. Kaugver on viimane)

Anti: Ja sina lähed ka?

Kaugver: Mis see sinu asi on? (põrkub uksel Tuuraga)

Tuur: Mine tagasi.

Kaugver: Miks?

Tuur: Mine

Kaugver: Mis õigusega sa …

Tuur. Ega ma su kohta midagi ei ütle. Suurkase plära ei maksa midagi. Aga kaasa ära tule – lõpuks oled sa ikkagi klassiorganisaator.

Kaugver: Sa ei tohi mind keeleta. Ma olen …

Tuur. See on meie asi. Ära poe ilmaaega. Meiega sa ei tule.

(Tuur lahkub.)

Anti: Nii et vedelaks lõid?

Kaugver: Mida sa minust tahad.

Anti: Sinust ei olegi midagi tahta. Sa ei tea ise ka, kuhu sa kuulud või kellega oled.

PILT 3. Tänav

Ema: Et see Päts venelased nii kergekäeliselt sisse lubas on patutegu.

Naabrinaine: Ja mis neist kasu oli. Saksa väed tulevad ikka sellise hooga üle piiri, et ega neil pole võimu vastu seista.

Ema: Minul on seni, kuni minu poega relva alla ei panda, täiesti ükskõik, kes siin riigis võimu jagab. Pea-asi, et poisid saavad koolis käia ja eks siis hiljem ole nähe, kelle leiba nad sööma hakkavad.

Naabrinaine: Arvad, et see nii lihtsalt läheb. Kõik , kes kaela kannavad ka relva alla pannakse. Selles võid kindel olla. Vaata kuidas noorsandid juba praegu jooksevad tänaval valged lindid ümber käe.

Ema: Poiss saab alles 15. Koolis oleks vaja neil käia, mitte siin sõda mängida.

Naabrinaine: Just. Kas Raimond ei ole veel püssi pihku võtnud.

Ema: Ei ole. Tema on teistsugune. Temale sellised asjad ei meeldi. Pole tal kunagi õiget seltskonda olnud, kellega koos maailma parandada.

PILT 4. Värbamine Punaväkke
Raimondi kodune köök. Siseneb Anti.

Anti: Siin sa siis eladki. Pole viga … Ega teil klikiajal töö ja rahapuudust ju polnud.

Raimond: Oled hävituspataljoni astunud?

Anti: Elus peab tegema omad valikud. Hitleri väed on piiri ületanud. Mobilisatsioon on välja kuulutatud. Paljud meie endised klassivennad on juba läinud.

Raimond: Kuulsin, et Leedu ja Riia on juba vallutatud. Istu.

Anti: Seda, mis mul öelda on võib ka püstijalu öelda. Aeg on sinulgi otsus teha. Oli kooliajal mis oli, aga nüüd peab igaüks oma koha kindlaks määrama.

Raimond: Ma ei saa aru.

Anti: Saad küll. (süütab sigareti). Kui ma teistele ütlesin, et tulen sinu juurde, soovitasid nad mul käega lüüa. Ma tulin siiski. Miks, kurat seda teab. Erilised sõbrad pole me kunagi olnud. Ega ma sinu pärast nii väga tulnudki. Aga praegu on iga mees kallis. Ja sinu kohus on  meiega kaasa tulla.

Raimond: Vaevalt mind sinna tarvis on.

Anti: On. Muidu ma poleks tulnud.

Raimond: Nii et nüüd kõlbab igaüks.

Anti: Mitte igaüks. Need , kes peavad meie hulgas olema.

Raimond: Kas mina pean.

Anti: Pead.

Raimond: Aga kui ma ei pea.

Anti: Sinu suhtes oli meil tõsine jutuajamine. Mõned seltsimehed isegi arvasid, et sind oleks tulnud jalust koristada, sest sa ei ole usaldatav. Mina vaidlesin vastu.

Raimond: Ah, nii.

Anti: Ma ei usu, et sa nende poole hoiaksid.

Raimond: Ma ei hoia, ma ei …

Anti: Kas sa üldse kuhugi poole hoiad? Mõni kord saab ka nii elada. Praegu ei saa. Kes pole meie poolt, see on meie vastu.

Raimond: Mina jälle mõtlen, et kes pole teie vastu, see on iseenesest teie poolt.

Anti: Demagoogia. Poolt olemist  tuleb praegu näidata. Tegusid on tarvis.

Raimond: Sa kutsud mind siis …

Anti: Viimast korda.

Raimond: Ja kui ma ei tule?

Anti: Sa tuled.

Raimond: Aga kui ma siiski ei tule?

Anti: Kardad, et lasen su kinni panna?

Raimond: Ma ei karda midagi.

Anti: Võib-olla oleks see tõesti kõige targem tegu … aga ole mureta. Ohtlik sa ei ole. Selleks oled sa liiga arg. Hüvasti.

PILT 5. Tänav

Ema: Õnn, et see siiski nii rahulikult läks.

Naabrinaine: Mis asi siis?

Ema: Ma mõtlen ikka neid sakslasi. Venelased hiilisid nii vaikselt öösel välja ja hommikul olid sakslased asemel. Ma magasin ja ei saanud arugi, et võim vahetunud.

Naabrinaine: Ole nüüd. Mul käis küll vanamees teisi tänaval tervitamas. Siiamaani käib õnnis nägu ees ringi, nagu oleks inglit näinud.

Ema: Juula kõrvalmajast kõõlus aia peal, kui sõdurid mööda marssisid. Seelik oli ka lühemaks jäänud. Ei tea, keda või mida ta loodab neilt saada.

Naabrinaine: Raimond on ikka kodus.

Ema: Kodus jah.

Naabrinaine: Siis on hea. Paljud lasid koos punastega jalga.

Ema. Seda küll, aga paljud tulid koos sakslastega tagasi. Ei teagi, kumb see parem on.

PILT 6. Värbamine Omakaitsesse

(Raadiost kostab saksakeelne laul. Raimondi tuba. )

Siseneb Suurkask. Püstol vööl. Valge lint käel)

Suurkask: Na, servus Kaugver. Kuulsin, et sa pidid ikka alles olema, mõtlesin, et tulen õige vaatama. Mul valvekorrast vaba päev.

Raimond: Tervitus. Sind on päris üllatav siin näha. Võta istet.

Suurkask: Arvasin juba hirmuga, et venelased sulle enne äraminekut põõna panid. Sa ju nende kampa ei läinud. Ütlesid ennast lahti.

Raimond: Ma ütlesin ennast igalt poolt lahti.

Suurkask: Aga näe, oskasid ennast siiski läbi vedada. Sehr Gut. Meie lollikari lasi ennast mobiliseerida. Kah tolad. Paari kuu pärast on Venemaa kaputt, siis vedelevad kuskil Neveli rabas, hambad taeva poole. Kas sa Anti saatusest kuulsid?

Raimond: Ei.

Suurkask: Löödi juba mättasse. Jäi oma bandega Virumaal Kunda külje all lõksu, tõmmati viimse meheni sirgu.

Raimond: Kust sa tead?

Suurkask: Onu rääkis. Tema seda operatsiooni juhatas.

Raimond: Kas sina siis … seal ei olnud.

Suurkask: Olin. Aga mind … ei võetud haarangule kaasa. Onu … kartis, et saan pihta. Nüüd, kus vanamees ja mutt Siberis on, pean ennast hoolega hoidma.

Raimond: Neist ei tea sa midagi?

Suurkask: Kes neist enam kuuleb. Läksid – ja lõpp. Aga oodaku – kummagi eest tõmban sada venelast maha. (istub) Noh, aitab logelemisest. Marss kuub selga ja staapi. Meil on käed-jalad nii tööd täis, et kisu ennast või kümneks. Näe, täna õhtul peaks haarangule minema, aga ei saa – pole kedagi staapi valvesse jätta. Na los, junge. Viska pintsak selga.

Raimond: Kuhu sellega nii kiire on?

Suurkask: Kuidas – kuhu? Ma ju ütlesin, et vaja kedagi staapi valvesse panna, ma ise sõidan haarangule.

Raimond: Täna … ma küll ei saa.

Suurkask: Mis sul siis täna on?

Raimond: Ma  … Mul on täna isaga üks asi pooleli. Ka üks … tähtis asi. Täna … ei saa.

Suurkask: (naerab) Tähtis asi! Temal on sõja ajal mingisuguseid tähtsaid asju ajada. Praegu on ainult üks tähtis asi – sõda! Ja see, et me iga mahajäänud venelase ja oma punase ära nopime – nii kähku kui võimalik!

Raimind: Täna ma ei saa.

Suurkask: Nagu grammofon. See plaat ei kõlba, katsu vahetada. Kuule sa, vist kardad?

Raimond: Kardan küll.

Suurkask: Pauku jah? Oled sina ka üks kuradi memmepoeg. No mida sa kardad? Värised, et  võid kuskil pihta saada?

Raimond: Minust ei ole sõjameest … Ma olen … noh, niisugune …

Suurkask: Et susi sind söögu. Tean missugune sa oled – teised sõdigu, teised tehku. Kes kurat see peab sinu eest eluga riskima? Mis kulla väärtus sel sinu nahal siis on.

Raimond: Ega ma sellepärast, et  …

Suurkask: Kust kurat on küll niisugused jänesed võetud? Eestlase nime teevad täis, ei julge enam sakslastele otsagi vaadata! Võõras rahvas tuleb ja päästab sind, aga sina lõdised ahju taga, ei liiguta kättki, et vähemalt kaasa aidata! Aga kas sa selle peale oled mõelnud, mismoodi sinu tõrkumist tõlgitseda võidakse!

Raimond: Mismoodi?

Suurkask: Vaenulikkusena, vastuhakkamisena, punaste poole hoidmisena. Kas sa tead, mida see tähendab?

Raimond: Kuule, ma ju ütlesin, et ma täna …

Suurkask: Lora. Aga olgu pealegi. Palu siis täna öösel jumalat, ehk saad oma hirmust üle. Kui sa homme staabis ei ole, räägime sinuga teist keelt. (lahkub)

(Raimond hakkab kiirustades kohvrit pakkima. Siseneb ema)

Ema: Kuhu nüüd siis minek.

Raimond: Lähen üle mere Soome. Siin läheb olemine kuumaks.

Ema: Nüüd vastu õhtut.

Raimond: Vastu õhtut, öövarjus, ongi kindlam.

Ema. Miks just Soome. Sõida Alutagusele onu juurde. Seal metsade sees ei ole sa kellelgi ees.

Raimond: Ei jäta nad siin kuskil rahule. Soome minek on siiski kindlam.

PILT. Põgenemine

Öö. Rannal seisab kolm meest kottide ja kohvritega. Eemalt paistab valgust ja saksa keelset laulu. Tuleb nahkses kuues mees.

Nahkkuub: Igav, jah? Pole viga , varsti läheb sõiduks. Tänage jumalat, et niikaugel olete. Ja et meri parasjagu kõrgeks läks. Selle ilmaga ei võta ükski prožektor pisikest paati välja. Olge siis valmis. Ja jänesed visake põuest välja. Meri jäneseid ei salli.

(Randub paat)

Nahkkuub: Tulge. Tasem, ärge kolistage! Otsad!

(pikk paadisõit vaikuses. Lähenevad laeva tuled. Nahkkuub võtab põuest püstoli ja vinnastab selle.)

Nahkkuub: See on miinimeri. Suured laevad siia ei tule. Võime hinge tõmmata. Hoiad sõja eest kõrvale?

Raimond: Kus sa saad kõrvale hoida? Vägisi tahab sind endaga kaasa tõmmata.

Nahkkuub: Las poisid hullavad. Selle suure ehituse juures ei tunne ühest naelast keegi puudust.

Raimond: Tunnevad ja kuidas veel.

Nahkkuub: Loodad Soomes varju leida?

Raimond: Mul seal mõned vanad sõbrad ees.

Nahkkuub: Lähed Eesti rügementi?

Raimond: Kuulsin jah, et seal Eesti väeüksus loodud on. Kui juba sõdima peab siis koos omadega.

Nahkkuub: Õige ta on. Soomes vähemalt tead, kelle või mille eest võitled. Eestis pead paraku võõra võimu nimel tegutsema.

Paadijuht: Kui nüüd vastu mõnda neetud kaljut ei põruta. Hoidke kõvasti kinni, et üle parda ei lenda. Kui laguneme, siis jääb igale mehele vähemalt mingi laud pihku. Rannani on paarsada meetrit.

Pilt. Soome

Kaevikus mehed kõrvuti Taustaks lakkamatu lahingumüra.

Sõdur: Pole need soomlased paremad sugugi. Uut satsi nägid. Samamoodi vaevalt seitseteist täis, aga juba sõtta.

Reamees: Nii on, kui pead suurema vaenlasega võitlema, kõik jõud tuuakse mängu.

Sõdur: Arusaadav, et nad rõõmustavad iga abikäe üle , mis üle lahe saabub.

Reamees: Kuus kuud juba sõdime siin ja venelane pole selle ajaga meetritki lähemale saanud.

Kaugver: See on ju hea.

Reamees: Hea ikka. Vahepeal tahaks teada, kuidas kodus olukord on.

Sõdur: Ma pole juba mitu kuud üle kahe tunni korraga maganud. Kui peaks nüüd korraga tõelist lahingut pidama, siis ei teagi, kas jaksan püssi palge tõsta.

Reamees: Puhata tahaks küll. Koju tahaks ka.

Sõdur: Varsti lubati puhkust anda. Kui meri lubab, siis läheks kohe koju.

Raimond: Üle Vuoksi uduvinast jahe tooga

Vuoksi vaikib aga mina voogan.

Seisab teispool noori mehi teiste kõrval

Vaatan nende halle kehi, mõrvan …

Sõdur: See pole päris õige, mina ei mõrva.

Reamees: Kummaline on see sõda. Istume kaevikutes.  Meie siin , nemad sealpool.

Sõdur: Tammerlas lahutas meid vaid jõgi. Kaevud olid tühjad, vett sai jõest. Iga päev oli üks tund kuulutatud tulevabaks. Sellest peeti auga kinni. Mõlemalt poolt tulid mehed ämbritega. Koguneti jäässe raiutud augu juures. Püüti juttu rääkida, vahetati paberosse … Vaherahu lõppemisest anti mõlemalt poolt märku kuulipilduja valanguga. Kaks korda astuti lubatud ajanormist üle. Kord meie ja kord nende poolt. Rikkujat karistati kohe. Ma nägin pealt kuidas meie snaiper venelasele tina andis. Miks ta hilines, seda ei teagi. Tuli ämbrid käes, aega oli veel viis minutit. Värske lumi oli just sadanud ja see tegi kõndimise raskeks. Signaalvalang kõlas. Ta lisas küll sammu, püüdis pääseda päästva valli taha. Ühtki pauku ei kostnud. Soomlane naaberpesas tõstis püssi palge. Tõstis ja langetas mitu korda, nagu harjutustel. Venelane jõudis kaldale ja peatus hetkeks. Pani ämbri maha ja pöördus meie poole, võttis läkiläki peast ja kummardus, nagu tänutäheks. Sellel silmapilgu soomlane tulistaski. Sinna ta jäigi. Saime tund aega marutuld, aga keegi snaiprile midagi ette ei heitnud.

Kaugver: Mitmele sa ise tina oled andnud?

Sõdur: Ma paugutan niisama õhku. Ega nad lähemale selle müra peale ikka ei tule. Aga sina ise? Mitu täket püssikabal juba on?

Kaugver: Null. Vaata üle kui ei usu. Pole ma kedagi maha tõmmanud. Ma pole õieti ühtegi pauku teinud. (Paus)

Reamees: Ma olin eestlaste reservlaagris. Kott oli kodunt kaasa pandud sööki täis. Väike pidu. Läksin välja asjale ja korraga olin maas. Ma ei saanud millestki aru, vaatan taevasse ja seal vihisevad ainult tuletukid. Ihu oli kange ja liikuda ei saanud. Hetk hiljem selgus, et õhku oli lennanud tankimiinide ladu, mis seest poolt imekombel põlema oli läinud. Korrapidaja ohvitser märkas seda ja kamandas kompanii kustutama. Kakssada meest asetati maja ümber sõõrdi, üks ots maja ja teine järve ääres ja ämbreid käest kätte andes püüti kahjutuld kustutada. Just siis jõudis tuli miinideni. Pilt oli kohutav. Veel teisel päeval leiti maja ümbert laipu. Jalad-käed rippusid puude otsas. Mõni päev hiljem selgusid täpsed arvud. Kaheksakümmend neli surnud, sada kakskümmend haavatut. Tol ööl hukkus Soomemaa pinnal rohkem eestlasi kui kahe pika sõja-aasta jooksul kokku.

Kaugver: Puhkusele lubatakse. Räägitakse, et isegi koju lastakse.

Reamees: Ehk on siin isegi kindlam. Kodus käib rinne üle ja uued peremehed on taas kohal. Ise võid aimata, et ega sul siis pääsu pole.

Sõdur: Ma olen mõelnud, et peaks Ameerikasse minema. Seal on siiski võrreldes siinsega elu nagu paradiisis.

Kaugver: Korjake oma asjad kokku. Vahetus tuleb.

PILT: Tänav. Sakslaste kolonn möödub vestlejatest lakkamatu vooluna.

Naabrinaine: Sakslased taganevad hirmsa hooga. Varsti on venelased siin jälle kohal.

Ema: Seda ma kardan jah. Raimond võitleb ju nende jaoks valel poolel.

Naabrinaine: Tal pole mõtet siis koju tulla. Mäletad, kuidas neljakümne esimesel kõik , kes venelaste soove ja tahtmist ei täitnud kongi pisteti.

Ema. Vedas kui pisteti. Paljud jäid üldse kadunuks. Kirjutas, et saab puhkust. Lubas koju tulla. Ma nüüd ei teagi.

Naabrinaine: Parem ärgu tulgu.

Ema: Seda küll. Aga siis ei saa kirju ka enam. Ohjah.

Naabrinaine: Pea-asi, et elus on. Küll saab siis kõik lõpuks korda.

PILT. Kojutulek

Kaugver hiillib pimedas kodu poole. Viskab kiviga vastu akent. Aken avatakse.

Raimond ja Ema embavad teineteist.

Ema: Sa tulid.

Raimond: Jah.

Ema: Sakslased taganesid sellise hooga, et isegi moonaladu ei jõutud tühjaks teha. Igaüks võttis siis endale nii palju kui kanda jõudis. Kui venelased tulid pandi uksed jälle lukku. Ühtteist mul siiski on. Istu ometi. Tulid sa kauaks?

Raimond: Ma ei tea veel. Ma olin ju vaenlase poolel. Kas ma üldse siia saan jääda? Kui palju sa oled pidanud minu pärast kannatama.

Ema: Võta need mudased rõivad ometi ümbert ära. Pesen puhtaks.

Raimond: Pole lugu. Küll jõuab.

Ema: Võta-võta ometi. Kes teab, millal sa pead edasi minema.

(Raimond võtab riided ära)

Ema: Kas sind keegi nägi ka tulemas?

Raimond: Ma ei usu, et mind keegi ära tundis. Vaata, milline ma välja näen.

Ema: Mis sul nüüd siis plaanis on.

Raimond: Ei tea. Igatsus oli nii suur kodu näha.

Ema: Meie kooli pole kinni pandud. Õppetöö käib tänaseni, kuigi raskustega …

Raimond: See on ju hea.

Ema: Kui sul midagi teha pole, siis võid kooli appi  tulla. Seal oleks noori õpetajaid väga vaja. Ja mehi. Lapsed on ka hirmul ja segaduses.

Raimond: Tore. Miks mitte? Kas ma sobiksin?

Ema. Muidugi. Ma lähen pesen su riided ära. Siis lähed maale, seal on rahulikum. (väljub)

(Raimond kõnnib. Koputus uksele. Raimond kuulatab. Koputus kordub)

Hääl: NKVD.

(Raimond avab kiirustades kapiukse. Seal on ainult kleidid. Ta tõmbab ühe selga ja lippab aknast välja. Uks murtakse maha.)

NKVD: Seis. Või tulistan.

PILT. Ülekuulamine
Anti: Ajasime sind kaua taga. Mida sa lootsid? Pääseda?

Raimond: Anti. Koolivend …

Anti: Jutustage , kuidas teist sai nõukogude võimu vaenlane.

Raimond: Anti, ole nüüd …

Anti: Palun vastata küsimusele.

Raimond: (Vaikselt) Ma ei ole nõukogude võimu vaenlane.

Anti: Teie sõdisite relv käes selle võimu vastu.

Raimond: (meeleheitel) Anti, saa aru, ma pidin ju …

Anti: Pärast esimest Eesti vabastamist varjasite ennast metsas kuni 15. oktoobrini, mil lõpuks tulite välja ja andsite ennast miilitsaorganite korraldusse.

Raimond: Ma ei … julgenud varem tulla. Mulle räägiti , et kõik väljatulijad … lastakse maha.

Anti: Miks te 1941 Omakaitsesse astusite?

Raimond: Ma pole seal olnud.

Anti: Valetate.

Raimond: Ma … Mind sunniti!

Anti: Omakaitse oli vabatahtlik organisatsioon. Kedagi ei sunnitud sinna astuma.

Raimond: Mind ähvardati. Mind ja minu isa taheti arreteerida.

Anti: Ja teie pidasite paremaks nendega kampa lüüa?

Raimond: Mul ei olnud ju pääsu.

Anti: Olles omakaitse teenistuses, võtsite osa vangistatud nõukogude inimeste valvamisest. Te käisite nõukogude inimeste peale korraldatud haarangutel.

Raimond: Ei. Ei.

Anti: Meil on andmeid, et te seda tegite.

Raimond: Ei! Ma ei käinud haarangutel!

Anti: Edasi. 1942. Aastal astusite vabatahtlikult Saksa fašistlikku armeesse ja võitlesite relvaga oma kodumaa vastu.

Raimond: Ma ei võidelnud. Ma …

Anti: Siin on andmed teie rindeloleku kohta (näitab dokumente) See on väljavõte pataljoniülema käskkirjast, millega teile anti niinimetatud idamedal.

Raimond: See oli juhus. Ma sain sell medali kogemata. Ma pole ühegi punaarmeelase pihta …

Anti: Rindel olles võtsite osa külade põletamisest, süütute inimeste hukkamisest, naiste ja laste …

Raimond: (karjub) Anti!

Anti: Seersant, jätke meid kahekesi.

Seersant: Just nii, seltsimees vanemleitnant. (lahkub)

Anti: Sa ei oodanud mind siit eest leida?

Raimond: Suurkask ütles, et sa olevat … hukkunud.

Anti: Maha löödud, tahtsid öelda? Jah?

Raimond: Jah.

Anti: Nagu näed, eksis Suurkask. Kas sa tead, et ta ise minu pihta tulistas?

Raimond: Tema. Ta ütles ju, et …

Anti: Tema. Aga ei tabanud. Ma pääsesin läbi.

Raimond: Ja läksid Punaarmeesse?

Anti: Seal oli minu koht.

Raimond: Kus sa … (osutab kaotatud käele)?

Anti: Käsi? Käsi jäi Leningradi alla. Võimalik, et sina selle kuuli lasid. Sealsamas sain ka selle (näitab armile). Ja selle (koputab puujalga).

Raimond: Aa…

Anti: Nii. Sinul läks kergemini, nagu ma näen? Mind taheti demobiliseerida. Aga ma leidsin, et mul on veel ülesandeid. Niisuguseid, mida saab täita ka ühe käe ja ühe jalaga.

Raimond: Sa oled siis nüüd …

Anti: Riikliku Julgeoleku uurija.

Raimond: Anti, sa pead minust aru saama! Las ma jutustan sulle …

Anti: Ma tean kõik.

Raimond: Aga sa ei tea miks. Sa ei tea, miks ma …

Anti: See mind ei huvita.

Raimond: Sa siis … süüdistad mind? Sa süüdistad mind selles, et …

Anti: Sind süüdistab Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. (Loeb paberilt) „Eesti NSV territooriumil kehtestatud Vene NFSV Kriminaalkoodeksi paragrahvi viiskümmend kaheksa lõik üks „a“ järgi otseses isamaa reetmises“. Kas sa mõistad, mida see tähendab?

Raimond: Ma ei ole isamaa reetja!

Anti: Kes sa siis oled? Kes sa oled?

Raimond: Ma olin sunnitud …

Anti: Aitab. Keegi ei saanud sind sundida tõstma relva oma kodumaa vastu.

Raimond: Mis minust … nüüd saab?

Anti: Seda ütleb sulle sõjatribunal.

Raimond: (karjatab) Sõjatribunal.

Anti: Kas sa arvasid, et me sulle aitäh ütleme?

Raimond: Sa … annad mind sõjatribunali kätte.

Anti: Jah. Ma oleksin võinud sinu juurdlusest ka loobuda. Kas sa tead, miks ma seda ei teinud?

Raimond: Ei … Ei tea …

Anti: Ma tahtsin, et sinu üle mõistetakse kohut täie rangusega. Mind sa oma põiklemistega ei peta.

Raimond: Ma vihkan sakslasi.

Anti: Aga keda sa armastad. Keda vihatakse, selle eest ei tõmmata mõõka tupest.

Raimond: Anti! … Me kasvasime ju koos üles, käisime koos koolis … Sa tunned ju mind … Sa ei või mind hukka mõista! Sa ei tohi! Sa pead aru saama. Sa pead …

Anti: Jah, ma tunnen sind. Tunnen hästi, Raimond Kaugver. Ja sellepärast ära looda minult mingit halastust. Seersant!

Seersant: (ilmub uksele) Seltsimees vanemleitnant!

Anti: Jätkame ülekuulamist. Jutustage, mida te tegite metsas enne väljatulemist.

Raimond: Mitte midagi … Varjasin end võsas, pärast kaevasin koopa …

PILT. Kohtuotsus

Kohtunik: Kohtuotsus … Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu kodanik Raimond Kaugver süüdi mõista Vene NFSV Kriminaalkoodeksi prg 58 lõik 1 järgi ja karistada teda 10 aastase vabaduskotusega tööparanduslaagris koos õiguste kärpimisega 5 aastaks. Kohtuotsus on lõplik ja edasikaebamisel ei kuulu.

(Taustal hakkab liikuma rong, kõlab vile)

PILT. Vangilaager
Mehed on räbaldunud tööriietes rivis.

Valvur: (loetleb) Ivanov.

Ivanov: Pjotr Iljits, paragrahv viiskümmend kaheksa-üksteist, viisteist aastat, lõpp tuhat üheksasada viiskümmend üheksa.

Koomand (Seisab rivis Raimondi kõrval. omavahel) : See on … üle mõistuse.

Raimond: Mis asi?

Valvur: Davidjan.

Davidjan: Asot Vladilenovits, viiskümmend kaheksa – kuus, kakskümmend aastat, lõpp tuhat üheksasada kuuskümmend kolm …

Koomand: (lööb käega) Üle mõistuse …

Valvur: Kabanov!

Kabanov: Roman Matvejevits, paragrahv sada nelikümmend kaks, kuus aastat, lõpp tuhat üheksasada nelikümmend kaheksa.

 Koomand: See ei või tõsi olla …

Raimond: Arvad? Vaata siis lähemalt. Minu arust on see liiga tõsi.

Koomand: Ei ära võta seda nii lihtsalt. Need mehed ei saa kõik olla rahvavaenlased.

Raimond: Aga mis mul võtta? Mina ei imesta midagi Olin vaenlase armees. Olin. Sõdisin nõukogude võimu vastu. Sõdisin. Noh ja nüüd olen siin. Absoluutselt loogiline asjade käik. Mis sinusse puutub, siis  seda ma ei tea – ju sa ka mõne kontrrevolutsioonilise trikiga hakkama said.

Koomand: Seep see on , et ei saanud. Mitte millegagi ei saanud ma hakkama. Terve elu olen nõukogude võimu eest seisnud.

Raimond: siis oled sa küll sisse kukkunud. Või seisid sandisti.

Koomand: Seda ma ei saa uskuda. Ma olen alati aus olnud.

Raimond: Kurat seda teab.

Koomand: Oled sa meie vastu?

Raimond: Teie? Kelle teie?

Koomand: Nõukogude võimu.

Raimond: Ma ei tea. Ma ei tea enam üldse, kelle poolt või  vastu ma olen!

Koomand: Enam. Varem siis teadsid? Kas sa varem teadsid?

Raimond: Mis tähtsust sellel on? Pole varem isamaa äraandjat näinud?

Koomand: Mis äraandja sa oled?  Poisike, laps. Loll laps.

Raimond: Lapsele ei virutata kümne aastaga.

Koomand: Näed, et virutatakse.

(Rivi alustab liikumist)

PILT. Kaevanduse varing

(Kaevandus. Mehed töötavad. Lint seiskub. Koomand võtab põuest kirja.)

Raimond : Kodunt?

Koomand: Tahad kuulda?

Raimond: Loe.

Koomand: (võtab kirja vahelt linnusule) Peoleo oma. Krista leidis. Ja saatis mulle. Et oleks kodusem. Ja Andres … (võtab kaks kuivatatud õit) … Andreselt on need.

Raimond: Tublid järeltulijad sul.

Koomand: Ega neil kerge ei ole.

Raimond: Kas meil on kerge?

Koomand: Kergem. Usu mind, kergem.

Raimond: Ah, jama.

Koomand: Ei ole jama. Meil on kergem, kui lastel, kelle isa on korraga kuulutatud rahvavaenlaseks.

Raimond: Mis tähtsust on sellel, mida keegi arvab seal kuradi kaugel maal, kuskil Emajõe või Pärnu lahe kaldal? Meie olukorda see kergemaks ei tee.

Koomand: Aga lapsed usuvad minusse …

Raimond: Omad lapsed, miks nad ei peaks uskuma.

Koomand: Oma lapsed viskavad teinekord kõige enne kiviga.

(Masin käivitub. Koomand paneb kirja põue)

Raimond: Läheb lahti. Davai, suure kodumaa ja kuuenda katla eest.

(Ruumi täidab tolm ja lagi langeb suure mürinaga sisse. Tolmu hajudes lesib Raimond suure tala all. Kaugelt kostab Koomandi ägisemist.)

Raimond: Koomand. (Karjub) Koomand. 

Hääl: Siin on keegi.

Päästja: Oled sa ainus ellujäänu? Kui siin on veel kedagi on, liigume edasi. Sina pead seni vastu.

Raimond: Siin pole enam kedagi.

Päästja: Sa pole ühtki häält kuulnud?

Raimond: Mitte ühtki. Nad on kindlasti kõik …

Päästja: Sa ei soni?

Raimond: Ei! Ei!

Päästja: Hüva. Seal võib ju veel mõni olla, teadvusetult või nii. Aga olgu, viime selle kisakõri enne välja.

PILT. Vangla haigla

Haigla. Rivis voodid haigetega. Ühe haige juures askeldab doktor.

Doktor: Kes tahab appi tulla?

Haige (Raimondi kõrval voodist): Tulge appi. Istute siin saatanad, soojadel kohtadel, lürbite iga päev kõhu täis – ja nüüd tulgu meie teile appi.

(Raimond tõuseb ja liigu arsti juurde.

Doktor: Sina? Hüva, lase käia. Ulata palun unguentum streptocidi albi. Ah, sina ju ei tea … (Raimond ulatab purgi) Sa siis oskad ladina keelt.

Raimond: Oskan.

Doktor: Tahad sa siia jääda?

Raimond: Kas ma tahan?

Doktor: Tead sa midagi meditsiinist.

Raimond: Kuigipalju tean. Ma olen keskkoolis õppinud, meile …

Doktor: Tuhkagi sa tead. Aga võid õppida. Kui tahad, jätan su haiglasse. Sanitariks. Saad raamatud, hakkad õppima. Ma teen sust velskri. Oled nõus? Siiski on asjal üks konks. On sul koduga ühendus?

Raimond: On.

Doktor: Pakke saad?

Raimond: Ma olen nõus teile …

Doktor: Kuss, kuss. Mina ei vaja midagi. Aga on veel teisigi inimesi, kellest sinu ületoomine sõltub.

Raimond: Ma luban.

Doktor: Pea ometi suu. Las ma lõpetan. Ma saan seda ainult siis, kui sind tunnistatakse invaliidiks. Mõistad?  Selleks on vaja röntgenogramme, on vaja analüüse, on vaja … Noh, mis see sinu asi on. Ja nendele inimestele pead sa selle eest maksma.

Raimond: Mõistan. Muidugi toon, kõik mis võimalik.

PILT. Haigla

Lena: Siruta jalad nüüd välja. On sul niimoodi mugav.

AfiK: Lena, ma ei ole seda headust ja armastust ära teeninud.

Lena: Sa oled minu väike jänkuke. Kas toon sulle teed?

Afik: Ära hakka vaeva nägema. Ole siin minu kõrval.

Lena: Ma siiski lähen vaatan midagi tassi. Õhtu ees. (Raimondile) Kõik ei ole nii lollid, kui sina. Poiss on mul käes – ja lõpuks ei kaota ta sellega ju midagi. See on aus äri – minule oma, temale oma. (lahkub, siseneb Doktor))

Afik: Kõik läheb nii hästi. Me leppisime kokku, et Lena saab lapse. See vabastab ta siit ja kolme aasta pärast vabanen mina , me abiellume ja  läheme Moldaaviasse.

Raimond: Oled sa tema motiivides siiski kindel.

Afik: Raimond, see on imeline. Leida siit tülgastust täis purustatud hingede keskelt selline armastus. See ei ole lihtsalt hetk. See on midagi suurt, midagi , mis kestab  ja kestab …

Raimond: Mul on sinu üle hea meel.

Doktor: Seadus lubab vanglast vabastada ennetähtaegselt vaid kriminaalkurjategijatest lapseootel naisi.

Afik: Tean seda, aga kõik poliitilised on seni samuti vabastatud.

Doktor: Tore, kui sa tead. Lihtsalt , et ei oleks hiljem pettumist.

Afik: Ja kui tuleb maimuke siin ilmale … Meie oleme tema jaoks siin ju olemas. Kas see pole mitte elus kõige olulisem. Lapsed …  Peagi oleme ikkagi vabad ja saame oma kodu rajada Moldaaviasse mäe nõlvale, kust vaade avaneb üle kaugete steppide. (väljub)

Raimond: Lena käis minu juures sama äri pakkumas. Tehku mina talle laps, et ta välja pääseks.

Doktor: Külastas ka mind selle kummalise sooviga. Ei olnud sinagi vist selle plaaniga nõus?

Raimond: Ega jah. Afikust on kahju. Ta võtab seda armastust liiga tõsiselt.

Doktor: Inimesed võivad muutuda. Äkki ongi Lena endas tõelised tunded leidnud.

Raimond: Oh ei. See on tema jaoks ainult äri.

Doktor: Miks sa selles nii kindel oled?

Raimond: Ta ise ütles.

PILT.

Vasja: Roman. On sul valget paberit, tinti ja sulepead.

Raimond: Leiame. Mida sa õitsed? Kas said orkestri jaoks uued noodid või komponeerisid kogunisti ise midagi?

Vasja: Galja käskis kirjutada avalduse. Sa tead ju küll, et linnas külastan iga päev ka korra Galjat. Me oleme … sõbrad.

Raimond: Või külastad? Ja sõbrad? Mis avalduse sa siis valmis pead kirjutama.

Vasja: Armuandmispalve. Galja ütles, et 25 aastat ei kohuta teda, aga õige asjaajamise korral on võimalust ka varem vabaneda. Tuleb vaid õigeid inimesi tunda ja lasta vanglas mulle korralik karakteristika kirjutada. Galja lubas ise sõita Moskvasse. Muidugi peab see kõik jääma saladuseks tema venna ees, kes on NKVDs ja kelle jaoks iga vang on süüdlane, keda tuleb vaevata ükskõik milliste vahenditega. Kui see õnnestub! Võid sa seda kujutleda: Tagasi vabadusse, tagasi elusse! Kui ollakse surmale määratud nagu mina, näib see nagu ülestõusmine.

Raimond: See on ju kõik võimalik, kuid samas on see nii utoopiline. Ma kardan isegi uskuda selle täide minekusse.

Vasja: Ah, selliselt armastada. Suudad sa seda mõista?

Raimond: Ka mind oodatakse.

Vasja: Ah, ma unustasin tõesti! Andesta. Palju sul on veel jäänud.

Raimond: Aasta.

Vasja: Aasta. Mõtle ometi. Võib juhtuda , et me vabaneme koos, saad sa aru, mida see tähendab?

(Vasja haarab viiuli ja mängib)

Vasja: Niisugune ongi õnn. Niisugune vaikne, õrn, pehme, puhkav … Näed palun armu. Neli kuud kannatasin ma igasuguseid vägivallapiinu sellepärast, et ma ennast süüdi ei tunnistanud -  ja nüüd teen ma seda ise , hea meelega ja hetkegi kõhklemata, Olen süüdi ja palun armu … Mida kõike ei tehta võimaluse eest elada, olla õnnelik! Tõesti tekib küsimus – mis on siis elus kõige tähtsam? Lippan nüüd. (Väljub)

PILT Haigla. Lahkumine.

Lena: Ära tembuta. Sa ei ole ju enam laps. Me meeldisime teineteisele, eks? Noh, nüüd ei meeldi sa mulle enam ja minu meelest on see küllaltki selge seletus.

Afik: Aga meie plaanid, meie abielu?

Lena: Sa võtsid seda kõike nii tõsiselt . Kahju , et ma ei teadnud seda.

Afik: Ja see on kõik, mis sul mulle öelda on?

Lena: Aga muidugi. Mida sa siis veel ootad?

Afik: Aga laps? see on minu laps!

Lena: Laps? Küllap ma leian koha ka temale – mõnes lastesõimes. Igatahes ei ole see laps veel sündinud.

Afik: Sa arvad …?

Lena: Ma arvan, et ta võib ka mitte sündida. See kõik selgub siis , kui ma juba vabaduses olen. (Väljub)

Afik: Mida ma nüüd teen?

Raimond: Ole mõistlik. Anna paar päeva aega ja mine otsi lepitust. Ju see on vaid üks tuju. Oled kuulnud küll, et rasedus ei mõju naistele hästi. Erinevad tujud ja isud …

Afik: Muidugi. Ma otsin ta üles. Kõik see ilus, mis meie vahel olnud on,  ei saa ju sekundiga ununeda. (väljub)

Vasja: (siseneb)  Kõik. Läbi. Mind saadetakse Karagandasse.

Raimond: Karagandasse. Aga sinu armuandmispalve.

Vasja: Galja vend avastas tema laualt kirja. Kõige pealt saadeti Galja Kiievisse. Siis võeti minult linnaluba ja nüüd sain teate, et mind saadetakse Karagandasse.

Raimond: Ära halise. Oota ja pea vastu. Ime võib ikkagi juhtuda …

Vasja: See lurjus viis niisiis oma asja lõpule. Ent see võib tõesti parem olla Galjale -  lootust oli ju siiski nii vähe … Näed kuidas puruneb armastus – kuidas ta purustatakse.

(Sisse tormavad Lena ja Afik)

Afik: Oli , mis oli, aga ma pean teadma, mis saab minu lapsest.

Lena: Selle küsimuse lahendan ma ise.

Afik: Sul pole selleks õigust.

Lena: Nii. See läheb mulle vähe korda.

Afik: Aga minule mitte. Ütle, kuhu sa ta paned. Ma otsin ta üles, kui ma vabaks saan.

Lena: Võid ju otsida. Maailm on ju nii pisike, küllap sa ta leiad.

Afik. Ma nõuan sult mõistlikku vastust.

Lena: Ja mina ei anna sulle mingisugust teist vastust. Hoia ennast eemale minust ja minu lapsest, moldaavia nadikael. Minu laps, kui ta üldse sünnib, on venelane. (Afik tormab Lena poole, Raimond haarab ta kinni)

Afik: Ära takerda mu küljes, ma pole hullumeelne.

Lena: Palju seal siis õige puudub. Sõnadest sa igal juhul enam aru ei saa.

Afik. Viimast korda, Lena. Kuhu sa paned mu lapse?

Lena: Päh! Kõige tõenäolisem, et ta üldse ei sünnigi.

Afik: See näib olevat tõesti kõige õigem, kui ma sind vaatan.

Lena: Iga juhul on see minu asi. Sina teda igatahes ei näe. (väljub)

Afik: Lena!

(Vasja Mängib pillil)

Vasja: Sõnad. Sõnad. (Mängib viiulit) Mäletad, et kuidas me rääkisime, et õnn on ainult minevikus. Ah! Kas poleks kõige parem kaotada mälu? (Võtab ja lööb viiuli vastu lauda puruks). Tapis oleks see nagunii minult röövitud. Las jääb parem siis siia. Hüvasti.

PILT. Amnestia

Haigla. Raimond on valges kitlis. Mängib haigla raadio. Korraga muusika katkeb ja kõlab Levitani hääl, mis teatab Stalini surmast.

Haige1: Kuulsid?

Haige 2: Kuulsin

Haige1: Nüüd läheb lahti.

Haige2: Mis läheb lahti?

Haige1: Küll sa näed, nüüd tuleb suur märul.

Haige2: Suured muudatused peavad tulema ja tulevadki. Ükski ainuvalitsus pole pärandatav.

Raimond: Ainuvalitsus mitte. Aga kas saab seda kõike seletad ühe inimese ainuvalitsusega? Mis sina arvad, mis nüüd tuleb?

Doktor: Tulevad suured muutused …

Haige2: Meid see vaevalt puudutab.

Doktor: Arvad? Meid puudutab see võib-olla kõige rohkem.

Raimond: Kii tänase õhkkonna järgi otsustada, siis võib meie elu ainult sandimaks minna.

Doktor: Ei. Ei …

Haige2: Mina ei usu millessegi.

Doktor: Kahju. Pessimistina on raske elada.

Haige2: Elu on selle pessimismi välja kutsunud.

Doktor: Elu? Oh ei. Hiinlastel on suurepärane vanasõna: pessimist on see, kes pöörab päiksele selja ja töötab iseenda varjus.

Haige 2: Ma ei tulnud ise siia.

Raimond: Tulid siiski. Meenuta, et siia tulles kirjutasid alla lehele, mis algas sõnadega – Tulin vanglasse number üks …

Haige2: Ma vaidlesin sellel vastu ja pidin kartsa lendama.

Raimond: Aga alla kirjutasid ikkagi.

Doktor: Eks me näe, mis saama hakkab. (väljub)

Haige 1: Äkki lasevad koju.

Haige2: Koju? Loll oled või. Taiga on su kodu ja hall hunt su seltsimees.

Raimond: Kurat teab. Taiga või kõrb. Selles pole erilist vahet. Aga koju … Vaevalt

Haige2: Mis siin viga oli? Leivapaika said kätte, riie ja peavari on riigi poolt. Nüüd alles näguripäevad algavad.  

Haige1: Ah, mis sa nutad, vabaduses on kõik palju lihtsam.

Haige2: Või palju keerulisem.

Raimond: Sa vist ei tahagi lahti saada.

Haige2: Kui see vabadus taigat tähendab, kus ma pean hakkama oma käe peal vangi mängima, siis ei taha küll.

Haige1: On sinu kuradiga üks häda. Muud ei ole kui halisemine ja tontide nägemine.

Doktor: (siseneb) Amnestiaseadus kuulutati välja. Lähete koju.

Raimond: Taiga on su kodu ja hall hunt su seltsimees.

Doktor: Ei. Seekord lähete tõesti koju.

(Esiplaanil Raimond kohver käes. Taustaks kõlab rongisõidu hääl).

PILT.Tänav

Naabrinaine: Kuulsin, et Raimond oli Siberist koju saanud.

Ema: Tõesti. Seikles nädal aega mööda Venemaa avarusi, aga lõpuks jõudis koju. Kui räbal ta oli. Ta pole jõumees kunagi olnud, aga nüüd oli temast vaid vari põrandal.

Naabrinaine: Mida ta rääkis sealsest elust?

Ema: Ei rääkinud suurt midagi. Tahab vist unustada. Ta on ju hingelt luuletaja. Kogu aeg on ta oma mõtetega pilvedes olnud. Kirjutas seal kaugel raamatu. See oli tema ainus asi kotis. Võttis selle magades kaenlasse. Kartis, et varastatakse ära.

Naabrinaine: Mis raamat see siis on?

Ema: Ma ei teagi. Ta pole lugeda andnud. Ta ütles, et see on liiga aus ja ohtlik.

Naabrinaine: Kus ta siis ise hetkel on?

Ema: Sõi ja magas. Magas ja sõi. Käis linnas. Sai trammitrustis tööd. Tuli eile koju käima. Pidi triikrauaga remonditöökojast läbi astuma. Eks saab kõik korda.

PILT: Remondi töökojas

Raimond: Tere, seltsimees Anti Teeäär!

Anti: Sina, Kaugver.

Raimond: Mina.

Anti: Sa oled siis tagasi.

Raimond: Ma olen juba kaks aastat tagasi.

Anti: Aa … Amnestia.

Raimond: Täpselt nii. Sina ei oleks siis mind nii vara välja lasknud?

Anti: Ei.

Raimond: Õnneks pole võim enam sinusuguste käes.

Anti: Võim on partei käes nagu alati.

Raimond: Mitte just nii nagu alati.

Anti: Põhimõtteliselt nii nagu alati.

Raimond: Võib-olla. Minu panite te igatahes istuma mitte põhimõtteliselt vaid praktiliselt.

Anti: Ja tegime õigesti.

Raimond: Seltsimees Teeäär. Sa pead vist mind veel pragugi nõukogude võimu vaenlaseks?

Anti: Sa ei ole meie poolt.

Raimond: Tõesti! Ettevatlikumalt, seltsimees Teeäär, Asjata laimamise eest võetakse nüüd vist vastutusele.

Anti: Asjata laimamise eest on seda varemgi tehtud.

Raimond: Noo, noo. Paistab, et sa ei ole kahekümnenda kongressi otsustest mingeid järeldusi teinud.

Anti: Sina võiksid kahekümnenda kongressi suhtes vait olla.

Raimond: Miks?

Anti: Neid otsuseid ei tehtud sinusuguste jaoks.

Raimond: Tohoh? Kulla koolivend, sa oled elus paigal tammuma jäänud. Inimesed kasvavad mu ümber , eks ole.

Anti: Sina pole kasvanud.

Raimond: Arvad? Kulla koolivend, sa oled lihtsalt loll. Mis sa siis mind sinna tööparanduslaagrisse saatsid, kui sa ise paranemisse ei usu. (Vaikus). Ei kallis sõber, ka mina olen muutunud. Võib-olla pole ma nii tulihingeline kui sina, aga ma mõistan kõiki sotsialismi hüvesid ja töötan täie kohusetundega tema heaks.

Anti: Seda ma ei usu.

Raimond: Noh, tead, tollel ilusal ajal oli teil – tähendab sinul ja teistel sinu ametivendadel – üldse kombeks mitte kedagi uskuda. Ma ei imesta nüüd, et sulle hundipass anti – sa mõtled ju ikka niisamuti kui siis.

Anti: Mida sul tarvis oli?

Raimond: Sellest jõuame rääkida. Esialgu tuletame lihtsalt vanu aegu meelde. Jah, tuletame. Praegu ei ole sul soldatit ukse juures, kes mu kartsa tiriks või vastu hambaid virutaks.

Anti: Sind ei löönud keegi.

Raimond: Soo? Muidugi sina ei löönud. Selle jaoks olid teised.

Anti: Kui midagi niisugust juhtus, siis ilma minu teadmata.

Raimond: Aga kui ma sind ei usu.

Anti: See on tõsi.

Raimond: Sina mind ju ei usu.

Anti: Mis sul asja oli?

Raimond: Jõuab, jõuab. Või on kunagisel võimumehel piinlik oma kunagise ohvriga silm-silma vastu seista? Õigemini istuda.

Anti: Räägi, mida sa tahad. Mind see ei puuduta ega solva. Aga ära mõtle endast isikukultuse ohvrit välja ehitada.

Raimond: Kas ma olen seda teinud? Kulla mees, ma pole öelnud, et ma poleks karistust ära teeninud! Olin poisike, olin noor ja loll, mind poleks võib-olla olnud tarvis kümneks aastaks kinni panna. Aastast või paarist oleks ehk piisanud. Aga milles sa mind praegu süüdistad? Et ma oma vaateid muutnud olen, et ma lojaalselt ja vastustundega uue ühiskonna jaoks tööd teen?

Anti: Argpüks. Argpüks ja pugeja! Pugemine – vaat see ongi su lojaalsus.

Raimond: Ränki sõnu võib igaüks pilduda. Eriti see, kes on kõrvale heidetud. Mind ei heidetud kõrvale. Mind võeti vastu, mind usaldati. Ja ole päris rahulik, mina seda usaldust ei peta!

Anti: Vabanda, ma ägestusin. Pole minu asi sinu üle kohut mõista.

Raimond: Kunagi oli.

Anti: Kunagi oli. Enam ei ole. Sul oli vist midagi tarvis.

Raimond: Triikraud.

Anti: Triikraud. Kolme päeva pärast tule järele.

Raimond: Ema tuleb. Ma olen Tallinnas tööl.

Anti: Vahet pole.

PILT: Trammipark

Mehed sätivad tänavakive paika. Varajane hommik.

Kivi: Viis. Kuueks peame risttee avama.

Sass: Avame.

Raimond: Esimene tramm juba tuleb. (trammikolin)

Trammijuht: Korras?

Kivi: Mis sina siis arvasid? Vaata kuidas ise õhtuni välja saad – endal käivad rattad kogu aeg ümber rummu. (tramm sõidab edasi)

Kivi: Oli siin üks niisugune direktor. Tuli töökotta, vaatas remondimehi, küsis „Mis sel vagunil viga on?“ Poiss oi käbe vastama „Ratas käib teist päeva ümber rummu“ – „Aga sel?“ – „See on päris nässus, vool jookseb roopaid pidi alajaama tagasi.“ Vaatas ülemus ja urises „Igasugu praaki ka liinile saadetakse.“ Ja läks ära.

Raimond: Paneme kolid kokku.

Sass: Sada meetrit roopaid. Kaheksa paari. Kurat mehed, täna oleme küll väikese puhkuse välja teeninud.

Kivi: Liiprid peavad ka kaks –kolm aastat vastu.

Raimond: Töökojas lodistage särgid vee all puhtaks, siis saavad homseks kuivaks.

Sass: Mina küll särki pesema ei hakka.

Kivi: (naerab)

Sass: Mis nüüd?

Kivi: Ei midagi. Tuli meelde üks tõestisündinud lugu. Keegi meie tuntud helilooja jutustas muuseas oma tuttavale, et ta peseb kodus põrandat. Tuttav on sokeeritud, vahtis suurte silmadega otsa ja ütles rõhutatult, et tema seda küll ei tee. Helilooja vastas, et sellest pole midagi, et on ju palju asju, mida mina teen ja sina mitte – mina näiteks kirjutan sümfooniaid, aga seda ju sina kah ei tee.

Sass: Viin särgi koju. Proua peseb puhtaks.

Kivi: Tänapäeva nõukogude ühiskonnas pole prouasid. Äärmisel juhul võib pöörduda kui seltsimees abikaasa. Kui tahad tõesti peenem olla siis pöördu kui seltsimees daam.

Sass: Minu naine pole küll mingi seltsimees daam.

Kivi: Oleme nüüd ikka viisakad. Ühel siin alles lahutus värskelt selja taga.

Sass: Olengi küsida tahtnud, et miks sa kollektiivi ees oma pereelu varjanud oled? Kaunikesti kummaline oli ajalehest lugeda, et antud kuupäevast on Seltsimees Kaugver lahutatud.

Raimond: Miks selliseid asju peab üldse lehte panema?

Kivi: Siis on teada, kellele võib karmi vastulööki kartmata ligi ajada. (naer)

Raimond: Las see olla nüüd. Minu jaoks oli see kergendus. Ei mina mõista, mis neil naistel viga on? Alati on midagi puudu. Kui kõik ongi hästi, siis ikka leitakse midagi, mida ette heita. Mulle aitas küll.

Kivi: Ega sul nüüd pikka pidu pole , ma panin tähele, kuidas juba kõik trammijuhid sulle möödudes silma tegid. Mida nad sinus näevad?

Raimond: Lase nüüd olla.

VAHEAEG

PILT: Ministeeriumis

Kaugver istub toolil massiivse kirjutuslaua ees.

Ametnik: (siseneb) Seltsimees …?

Raimond: Kaugver.

Ametnik: Ah, teie. Minu teada olete te …

Raimind: Sellepärast ma tulingi.

Ametnik: Nii, nii. Ja mida te soovite?

Raimond: Minu loomingu arutelul ütlesite, et olete alati valmis mind nõu ja jõuga aitama. Seda abi tulingi nüüd otsima.

Ametnik: Milles see abi peaks seisma?

Raimond: Mind ei võetud Kirjanike Liidu liikmeks. Minu teoseid ei avaldata.

Ametnik: Ma tean.

Raimond: Ma kardan, et see otsus on mõnevõrra ennatlik.

Ametnik: Soo­?

Raimond: Mulle pandi süüks Lääne kirjanduse kummardamist ja rahvavaenulike meeleolude levitamist. Ma leian, et see süüdistus pole õiglane.

Ametnik: Või nii.

Raimond: Ma ei eita, et mõned minu kirjatükid on veidi harjumatud ja erinevad enamasti käibelolevatest, aga mingeid rahvavaenulikke meeleolusid seal ei ole.

Ametnik: Teie arvate nii?

Raimond: Ma ei arva, ma olen selles kindel. Mul pole iial olnud rahvavaenulikke meeleolusid ega taotlusi.

Ametnik: Kui me eelmine kord siin teie loomingut arutasime, oli meil teile terve rida etteheiteid. Nagu ma aru sain mõistsite tookord kriitika õigsust ja lubasite seda edaspidi arvesse võtta.

Raimond: Ma ei leia , et oleksin vahepeal millegi laiduväärsega hakkama saanud.

Ametnik: Hm, hm. Mille eest teie ema õpetajakohalt vabastati?

Raimond: Ta on … usklik.

Ametnik: Tõesti? Teie ema on ju haritud inimene … Imelik.

Raimond: Eest … Kodanlikul ajal olid meil paljud inimesed usklikud, kasvatus oli selline.

Ametnik: Kodanlikul ajal tõesti, aga praegu. Ma usun, et te saate aru, et religioossete väljamõeldistega koormatud inimesed ei sobi nõukogude noorsugu õpetama ja kasvatama.

Raimond: Mina ei usu jumalat. Ma palun teie abi , et saaksin oma loomingut avaldada.

Ametnik: Kahjuks ei tule sellest midagi välja. Vähemalt praegu mitte. Meie rahvas elab praegu üle teravdatud klassivõitluse situatsiooni, me peame olema kahekordselt valvsad, igaüht korduvalt kontrollima, enne kui võime lubada tema loomingut avalikkusele esitleda.

Raimond: Ma kirjutan lihtsaid lugusid kaasaja nõukogude inimestes ja nende igapäevastest muredest.

Ametnik: Just. Aga kaasaegsel nõukogude inimesel ei tohi olla muresid. See, kes tunneb, et väiksemgi mure tema hinge poeb, peab nägema kangelasi enda ümber ja mõistma, et tema mured on tühised ja siis õnnelikuna edasi elama. Seltsimees Kaugver, meie ei saa teie hoiakutele ja sümpaatiatele läbi sõrmede vaadata. Meil on loendamatul hulgal andekaid noori, kellele võimalust anda. Vabandage, mul on väga vähe aega. Elage, töötage, tõestage, et olete oma loomingulisi ja elulisi tõekspidamisi muutnud, ma rõhutan: elulisi – tõekspidamisi muutnud ja siis jätkame oma vestlust. Seniks aga …

Raimond: Vabandust, et teie aega raiskasin. Püüan edasipidi …

Ametnik: Minge ja tehke tööd. Keegi ei soovi teile halba. Tõestage, tõestage! Tõestage, et te kuulute meie hulka ja teile on avatud kõik teed. Nägemiseni.

PILT. Kohtumine lugejatega

Aave: Mul on hea meel, et tänasele kirjandusõhtule on tulnud nii rohkearvuliselt huvilisi. Mul on ka üks kurvastav uudis. Nimelt ei saanud meie tänasele õhtule tulla Kirjanik Teet Kallas. Kui d hea uudis on see, et tema asemel on täna teie ees äsja juba väga palju positiivset arvustust saanud romaani „Nelikümmend küünalt“ autor, seltsimees Raimond Kaugver. (Aplaus). Seltsimees Kaugver. Palun. Sõna on teil.

Raimond: Tere ka minu poolt. Olen meelitatud, et mulle on antud võimalus täna teie ees olla. Olen kirjanikuna veel noor. „Nelikümmend küünalt“ oli minu neljas avaldatud romaan. Selline tähelepanu sellele raamatule oli pisut ootamatu, aga samas mõtlemapanev. Milline jõud on sõnal ja kuidas suudab üks romaan või kirjatükk tekitada inimestes nii vastakaid tundeid. Selle asemel, et rääkida oma raamatust, kuulaksin pigem ise, milliseid tundeid teis see raamat tekitas.

Aave: Tänan seltsimees Kaugver. Alustaksime siiski veidi kaugemalt, et teid meie lugejatele paremini tutvustada.  Oma esimese romaani „Keskpäevavalgus“ avaldasite te kolmekümne viie aastaselt. See on päris hilja. Kas te tõesti varem ei kirjutanud?

Raimond: (pikk paus) Aeg oli selline – sõda, Siber. Mul ei olnud varem võimalust. Kuigi kirjapulka olen käes hoidnud alati suure andumusega. Juba kooliajal Rakveres andsime koos kaaslastega välja ajalehte „Võitlus“.

Lugeja: Kas see ajaleht oli suunatud võitlusele kodanliku korra vastu?

Raimond: (paus) Mitte päris. Sellel ajal oli juba õhus suure sõja hõngu ja eks me katsusime sellest innustust saades seal oma nooruslikku julget arvamust avaldada.

Lugeja: Sõja lõpu ja Siberi amnestia vahele jääb siiski 10 aastat. Kas teil tõesti ei tulnud sellel ajal peale loomingulist puhangut?

Raimond: Eks ikka tuli. Kirjanikuks sünnitakse. Sa kas oled kirjanik või mitte. See on kõik on sus sees kogu aeg olemas. Kui olud ja sisemine tung klapivad, siis sünnibki raamat.

Lugeja: Miks te siis oma teoseid ei avaldanud?

Raimond: Loomingunõukogu leidis, et pean oma teoseid veel  lihvima. Need ei olnud küllalt küpsed meie uue ühiskonna jaoks. Keegi meist ei taha ju lugeda kirjaniku algelisi katsetusi vaid tõid, mis meie nõukogude inimest paremaks muudavad.

Aave: Nüüd olete juba kuuekümne neljandast aastast Kirjanike Liidu liige ja seega elukutselt kirjanik. Kuidas näeb välja ühe kirjaniku tööpäev?

Lugeja: Eks nad tina panevad. (Naer)

Raimond: Kirjanik jälgib elu ja leiab lugusid, mis võivad teha meie inimesi ilusamaks ja õnnelikumaks. Raamatud sünnivad elust. Vähemalt minu omad. Kirjanikuna panen ma raamaatusse eelkõige iseennast, kuid ka inimesi, kes on minu kõrval. Me peame maalima sulega pildi paremast ühiskonnast, kuhu me kõik jõuda tahame. Raamat peab olema inspiratsiooniks igale lugejale. Seega jah, kirjanik on samasugune ühiskonna liige, kes võimalusel vahel napsu võtab, nii nagu teeb seda iga teisegi ameti esindaja.

Lugeja: Mis ameteid te veel olete oma elus pidanud?

Raimond: Olen olnud kaevanduses, Tallinna Trammitrustis, puhkekodus ja teatris „Endla“. Ma kandsin oma karistuse ühiskonna ees ja pärast seda on saatus olnud minu vastu kaunikesti armulik. Mind on hoitud ja nõukogude ühiskond on pakkunud mulle seda, mida olen välja teeninud. Kindlasti poleks ma täna selline kirjanik, kui mul poleks eelnevalt olnud võimalust tutvuda meie mitmekülgse ühiskonna erinevate nägudega. Igas ametis on omad mured, kui seda südamega teha.

Lugeja: Millest jutustab teie järgmine raamat?

Raimond: Ma ei ole selles veel päris kindel. Mul on palju mõtteid, kuid ühegagi neist pole ma veel algust teinud. Võib-olla kirjutan oma mõtted väiksematesse lugudesse. Mõned novellid on paberile pandud ja kui neile lisa tuleks võiks mõelda novellikogule. Raamatu kirjutamine on väga energiat sööv töö. Ühe teose lõppedes pole võimalik kohe uut alustada. Samas peab nõukogude kirjanik leidma aega oma mõtteid tutvustada ka lugejatele, nagu teiega siin täna.

Aave: Oleme teile äärmiselt tänulikud selle võimaluse eest. Siin on teile tänutäheks väike lillekimp. Teeme seltsimees Kaugverile suure aplausi. (Aplaus) Ma loodan, et seltsimees kirjanik on nõus soovijatele andma oma teostesse autogramme.

Raimond: Tänan, et leidsite aega kuulata. Loomulikult kirjutan soovijatele väikese pühenduse.

(Rahvas tõuseb . Mõned lahkuvad, mõned võtavad autogramme.)

Lugeja: Kas elu Siberis oli tõesti nii hirmus, nagu te oma raamatus kirjeldate.

Kaugver: Ei olnud. Ma tahtsin panna kangelase süümepiinu tundma.

(Kõik lahkuvad, jäävad Aave ja Kaugver)

Aave: Tänan teid. Need olid väga õpelikud sõnad.

Kaugver: Vahel tuleb välja.

Aave: Ma olen kõik teie teosed läbi lugenud. Neis on liiga palju realismi. Raamat peab unistusi sünnitama.

Raimond: Minus tekitate teie unistusi.

Aave: Lõpetage. Ma räägin tõsiselt. Seda halba meie ümber kogeme niigi.

Raimond: Siis on hea raamatut lugeda ja tunda, et keegi on veel , kelle mured on veelgi suuremad. Loed ja mõtled, et sinu elul pole häda ikka mitte midagi.  Võiks öelda, et oled isegi äkki õnnelik.

Aave: Kas teie ise olete õnnelik?

Raimond: Mina? Vahel juhtub. Hetkel olen ma õnnelik. Hommikul ärgates ei lootnud ma, et tänane päev võib tänu teile nii säravaks minna.

PILT. Armastus

Raimond: Ma ju teadsin sind ammu. Ma olin sinu isa juures käinud. Kõik me olime käinud. Sa olid nagu Lumekuninganna või Jääprintsess. Ei julgenud sulle keegi läheneda.

Aave: Kas Julius Oengo nimi mõjus sulle sedavõrd eemaletõukavalt või siis mina ise?

Raimond: Sa oled liialt särav ja sädelev. Jääb tunne, et sind katsudes võid ennast kõrvetada. Kas tahab saada kõrvetatud? Ei keegi.

Aave: Kord jää siis päike. Kumb ma siis olen, otsusta ära?

Raimond: Ole , kes sa oled, peaasi, et sa õnnelik oled. Inimesel võib ja peabki olema kaks palet, mida välja paista. Üks see, mis kõigile näha on ja teine, mis oma kõige lähedasematele särab.

Aave: Meis on liiga palju sarnast. See paneb mind kartma …

Raimond: Teie naised, olete kõik ühesugused. Te ei oska õnnelikud olla. Kui teil juba vähegi hea on, hakkate kohe kuradit seinale maalima.

Aave: Võib-olla … Igatahes praegu olen ma küll õnnelik.

Raimond: Kuule, lõppude lõpuks oleme me kõigepealt mees ja naine.

Aave: Kui lihtsalt sul kõik need üleminekud käivad. Mõnikord ma kardan, et kas sul üldse kõik liiga lihtsalt ei käi.

Raimond: Tahad sa last?

Aave: Milline küsimus? Praegu?

Raimond: Kas tahad?

Aave: Kas ma tahan? Ma ei tea. Üldiselt muidugi tahan. Iga normaalne naine tahab. Aga praegu? Mul on tunne, et minus on veel liiga palju poolikut, mulle endalegi arusaamatut. Mul on justkui hirm anda praegu elu teisele samasugusele. Saad sa aru?

Raimond: Püüan.

Aave: Tead, mul on kummaline tunne. Kunagi tükk aega tagasi lugesin ma ühest artiklist väljendit „näidend nõudmiseni ..“. Naersin selle üle, leidsin, et see on vaimukas, kõlbaks väga hästi mõnele sinu asjale pealkirjaks. Nüüd on mul tunne, et ma ise olen selline näidend nõudmiseni, näidend, mis ootab lavastajat, nõudjat, kes tuleks postkontorisse ja esitab dokumendi, mille peale talle just nimelt mind välja antakse … Näed nüüd millise naise sa oled saanud. Selle asemel, et sind oma naiselike võludega enda külge köita, istub ta siin ja targutab. Oled sa kindel, et sa valesti ei valinud?

(Raimond kallistab naist)

Aave: Nii on hea. Kõik see , mis minu jaoks hetkel on oluline, on siin ja täna olemas. Siin võiks jumalikke asju luua …

Raimond: Vaevalt küll.

Aave: Miks sa seda arvad?

Raimond: Liiga hea on olla, et midagi teha. Vähemalt kirjandust. Kirjutama peab suitsuses umbses toas, isegi ebamugavas. Nagu sellele vastu pannes. Kas mäletad veel Lagle talu lehmi, kelle kohta Tammsaare ütles, et nad uude ja luksuslikku lauta viies hoopis ahtaks jäävad?

Aave: Kah võrdlus, lehmad …

Raimond: Mina usun, et kunst allub kõige lihtsamatele füüsikaseadustele. Mida tugevam surve, seda tugevam vastusurve. Tead, kuidas ma omal ajal sõjas kirjutasin? Põlve otsas, nari äärel, püsti seistes. Ma ei ütle, et need olid šedöövrid, aga midagi imelikku neis siiski oli. Midagi enamat, kui neis ilusasti lihvitud juttudes, mida ma nüüd uue kirjutuslaua taga trein. Seal olin ma ise, minu vastupandamatu tahe elada, vastu pidada, võita. Minu usk elusse.

Aave: Kas sa enam ei usu?

Raimond: Ära naera. Usun. Aga see usk on nüüd midagi hoopis igapäevasemat, loomulikumat. Nii loomulik, et kellelgi ei tule pähegi kahelda. Tookord ei teadnud sedagi, kas mõni tobe kuul või kild sind järgmisel minuti algteguriteks ei lammuta. Ah, mis sellest rääkida.

Aave: Räägi.  Sa räägid sellest nii harva. Mul on imelik tunne, et kui sa räägid neist aegadest, on sinus midagi palju tuttavamat kui muidu.

Raimond: Hästi , ma räägin sulle ühe loo. See ei juhtunud minuga. Selle jutustas mulle hiljem üks mees. Ta oli sõjavangilaagris valvuriks. Ühel ööl seisis ta ülal vahitornis  - tead, niisugused puust tornikesed, madalad ja üsna näotud. Öö oli vaikne, prožektorid põlesid, ta lihtsalt seisis ja ootas oma valvekorra lõppu. Siis märkas ta järsku ühe baraki seina ääres varju. Algul ta arvas, et see oli viirastus, kuid siis pani ta tähele, et vari oli tõesti olemas ja roomas pikkamööda traataia poole. Korraga tundus talle, et see mees on tema ise, kes vabaduse poole ihkab, üle traataia ronib ja siis tundmatul maal teed kodu poole otsib. See fantaasia haaras teda sedavõrd, et ta oli valmis laskma mehel minna. Siis korraga, aga mees pööras end ja heitis pilgu tagasi. See ehmatas valvurit sedavõrd, et ta vajutas automaatselt päästikule. Kuu tabas meest otse rindu. See kukkus alla, otsekohe anti alarmi, ta saada kätte ja lool oli lõpp. Mees täitis tegelikult oma kohust. Tabas põgeneva vaenlase ja sai vastava tunnustuse. Aga kui ta mulle seda lugu jutustas, sain temast järsku suurepäraselt aru. Sellest mitteununevast kurbusest selle üle, et ta näpp päästikule vajutas. Refleks muidugi.

Aave: Miks sa pole sellest kirjutanud?

Raimond: Miks? … Võib olla kirjutan. Kunagi. Tead. Ma panen selle konjaki nahka.

Aave: Väga tahad?

Raimond: Tahan. Väga.

Aave: Olgu siis pealegi.

(Ada toob pudeli ja klaasi)

Raimond: Sina ikka ka.

Aave: Ma ei taha.

Raimond: Kui ma palun? (Ada toob teise klaasi veel ja valab täis) Sinu terviseks. (valab hooga veel mitu pitsi)

Aave: Mis sind nii endast välja viis?

Raimond: Välja? … Ei miski. Lihtsalt tahan.

Aave: On see tõsi, mis sinust räägitakse? Et sa väga palju jood ja et sul on väga palju naisi.

Raimond: On see tähtis?

Aave: Naised mitte. Joomine – jah.

Raimond: Oletame, et kõik on tõsi, mis siis?

Aave: Kas ka mina ei saa sind aidata?

Raimond: Milles?

Aave: Et sa vähem jooksid.

Raimond: Ma pole joodik. Ma kannatan rohkem kui mõni teine …

Aave: Küsimus pole kannatamises. Palun sind, ära joo.

Raimind: Me olem juba kolm kuud abielus. On sul mulle midagi ette heita?

Aave: Ma ei räägi sellepärast.

Raimond: Milleks siis?

Aave: Sinu enda pärast.

Raimond: Kes need rääkijad on?

Aave: Sinu enda sõbrad.

Raimond: Sõbrad? (naerab) Tead mis? Mõnikord ma lihtsalt pean võtma. Pean. Saad aru?

Aave: Siis võta. Ma tahtsin sinult ainult ühte paluda.

Raimond: Nimelt?

Aave: Kui sa tunned, et sa pead, siis tee seda koos minuga. Mitte nendega. Oled nõus?

Raimond: Olgu.

(Raimond valab konjaki maha. Aave nutab ja kallistab)

PILT. Pidu

Sõber: Raimond. Jõudsidki. Ootasime ära. Ma olin kindel, et kui sina lubad tulla, siis sa ka tuled. Punkt kell kaheksa. Raimond, mida pakun. Meil on sampust, meil on konjakit. Meil on kauneid naisi.

Raimond: Vala pits konjakit.

Neiu1: Tulge tantsima.

(Muusika valjeneb, kõik tantsivad. Sampus paugub lakke ja pritsib kõigile näkku. Rahvas möirgab kaasa laulda.)

Sõber: Teeme ühe teravama ka vahele. Kui ma valge särk seljas kõrtsis ringi tuian ja saja grammi raha laenan, peetakse mind vaimuinimeseks. Olgu mu särk siis nii räpane kui tahes ja ma ise nii täis kui tahes. Aga kui ma enese välja magan, oma lollusest aru saan ja telefonivõrku tööle lähen, oma isiklike kätega kraavi kaevan, ülalpidamist teenin, siis ütlevad kõik – nüüd on pätistunud, kaevab kraavi. Kus kurat siin on loogika, ah?

Raimond: (võtab seinalt telefoni ja valib numbri) Aave. Kallis. Ma täna ööseks koju ei jõua. Saime kolleegidega kokku. Ühel ilmus raamat, vaja tähistada.

(pidu kestab)

Sõber: (ettekandjale) Too veel üks.

Ettekandja: Kas sellest on veel vähe?

Kaugver: Mis kell on?

Sõber: Kolm. (Kaugver tõuseb) Kuhu nüüd?

Kaugver: Koju. Olen tüdinenud.

Sõber: Ära koketeeri. Viska pits konjakit. Läheb üle.

Kaugver: Sitta ta läheb. Olen tüdinenud. Saad aru? (istub tagasi)

Sõber: No, mis ma ütlesin.

Raimond: (Läheneb taas telefonile) Aave. Kallis. Sattusime Tartusse. Ma täna ei jõua. … Muidugi. Homme olen kodus. (paneb toru hargile)

(pidu kestab, riided lendavad seljast. Siseneb Toimetaja)

Toimeteja: Kaugel käsikiri on?

Kaugver: Narva maantee sadaviis laual.

Toimetaja: Kaua me peame ootama?

Kaugver: Kaua.

Toimetaja: Endale teed ju halba.

Kaugver: Tean. Aga kas sina tead, et ma ei saa temast praegu jagu? Et ma olen tupikus?

Toimeteja: (viitab pudelile) Kas see aitab?

Kaugver: Tola. Mitte sellepärast. Lihtsalt ei pääse edasi. Selles pole küsimus. (kallistab härdunult toimetajat) Saa aru. Ma ei suuda praegu töötada. Usu, mul on endalgi vastik siin tolgendada. Aga midagi paremat ka välja mõelda ei oska.

Toimetaja: Aave teab?

Kaugver: Aave jäta rahule. Mõistad?

Toimetaja: Ta ju armastab sind.

Kaugver: Tead mis? Kui tahad terve nahaga pääseda, tee minekut. Ma olen su sõber, aga mõnikord lüüakse just sõpra kõvemini kui kedagi teist. Said aru? (naerdes) Ära siis kõike tõsiselt võta.

Toimetaja: Ole siis mees, tee lugu valmis. Eks.

Kaugver: Teen. Ma teen sulle sada lugu. Nõus?

Raimond: (telefoni) Aave kallis. Ma täna … Kuidas kaks nädalat? Alles ma käisin … Aave. Ära palun pahanda. Tulen koju.

Sõber: Näen, et oled napsitama hakanud.

Raimond: Vein on terviseks. Kuidas see oligi, et kümme grammi kümneprotsendilist alkoholi iga kehakaalu kilogrammi kohta. Minul on neid tervelt 70.

Sõber:  See sinu käes on ju kangem.

Raimond: Arvestame ümber.

Sõber: Vahel on enneast päris hea põhjalikult purju juua, aga mina ei julge seda teha. Kui mul juba kilk peas on, siis on tunne, et jäängi niisuguseks.

Raimond: Pole viga. Joodik magab ennast välja, loll mitte iialgi.

Sõber: Kõvasti öeldud.

Raimond: Ja õigesti. Proosit.

(Muusika katkeb järsult, Kõik kaovad. Raimond jääb toolile istuma)

PILT. Viinaravi

Toolil istub teadvusetu Kaugver. Tema kõrval Aave ja Doktor.

Doktor: Kaua see tal juba kestnud on?

Aave: 49 päeva järjest. Kuu aega kirjutas. Sai raamatu valmis. Läks tähistama ja vahepeal pole selget hetke näinud.

Doktor: Selge.

Aave: Kui ta kirjutama hakkab, siis unustab ta kõik. Ta võib 18 tundi järjest segamatult laua taga istuda ja töö lendab ta käes. Järgmisel hetkel  … Raha tal on. Need tema raamatute tiraažid . Need on ju kümnetes tuhandetes … Kirjanike Liidust arvati ka , et nii enam ei sobi. Armastatud kirjanik ja igal õhtul peol. Mis eeskuju ta niimoodi oma lugejatele annab.

Doktor: Katsume siis seltsimees kirjanikule eluvaimu sisse puhuda. Sellega võib veidi aega minna.

PILT. Viinaravi palat.

Prill: Ma tundsin teid kohe ära. Nagu te sisse asusite.

Raimond: Ah, et tundsite.

Prill: Kohe. Eks ole, et teie kirjutasite „Jumalat ei ole kodus“.

Raimond: Jah.

Prill: Ma olen kõiki teie raamatuid lugenud. Kas teate teie stiil meeldib mulle. Väga hea. Aga see viimane on lausa meistriteos. Ausõna. Ma ise võiksin ka kirjutada. Koolis sain kirjandite eest alati viie. Ja mul on paar asja ajakirjanduseski ilmunud. Muide te pole siin esimene. Sellesama palati auvõõraste hulka on sattunud teisigi vaimuinimesi: Näete …“ (Näitab kirja voodiotsal) Te ei oska ette kujutada, milliste huvitavate inimestega ma iga päev kokku puutun. Ma olen insener, ma juhin …

Raimond: Kas siit helistada saab?

Prill: Helistada. Ei saa. Õed ei luba. Vaevalt teile erandit tehakse.

Raimond: Vaikust. Palun vaikust.

Prill: Sant olla? Kaasa ei saanud midagi võtta? Meil siin ka ei ole.. Muide, see läheb varsti üle. Neil on siin väga tõhusad ravimid. Paari päevaga teevad teist uue inimese.

Raimond: Aga kui ma ei taha uueks inimeseks saada?

Prill: Kaua teil juba kestab …

Raimond: Kaks kuud

Prill: Oh, sa poiss!

Õde (siseneb): Kaugver. Doktor palub enda juurde.

Prill: Õnn kaasa. Ebameeldiv vestlus, tean.

PILT. Vestlus doktoriga

Doktor: Rääkige. Kuidas see teil algas?

Kaugver: Pagan teab, doktor. Te võib-olla olete minust natuke kuulnud, arvate, et ma lasen siin lahti mõne teile tüütuseni tuttava loo sellest, kuidas suhteliselt noor kirjanik, nelikümmend seitse, kirjutas üldiselt tähelepanu äratanud raamatu, kuidas kõik tal korraga kätt suruma hakkasid ja kuidas siis ta sellest natuke lolliks läks ja suurest rõõmust ja edevusest jooma kukkus. Ei, doktor, see pole sugugi nii. Ma ei sattunud vasikavaimustusse , ma ei pidanud ennast geeniuseks ega pidanud endast üldse rohkem kui enne. Ausõna. Ma jõin enne ja jõin ka pärast seda. Kas ma enne rohkem või vähem jõin – kes seda mõõtnud on. Igatahes pole ma kunagi ära öelnud, kui võimalust oli. See tähendab kui seltskonda oli. Sest vaadake, doktor, ma joon ainult heas seltskonnas. Selles seltskond ei tarvitse olla hea selles mõttes, nagu teie arvate.  See on hea seltskond minu jaoks, seltskond, millist mina vajan. Kas teate ma olen mõnikord joonud teetöölistega, lihtsalt tänaval tuttavaks saanud, nende laudadest kokkulöödud tööriistakuuri läinud ja seal naelakastil pudelist kõige lihtsamat seatapjat joonud. Üldse imelik, et teie meelest peab alati olema mingi põhjus, miks inimene jooma hakkab … Kas see nagu vabandab, on inimlikum? Suurest murest, vapustustest, peadpööritavast õnnest? Arge pange tähele, ma räägin seda rohkem iseendale …

Doktor: Väga hea. Seda ma just soovingi. Avage ennast, olge minuga avameelne.

Kaugver: See aitab paremini mõista minu „haiguse“ olemust. Ma ei usu hästi sellesse haigusesse. Ma ei usu, et inimene hakkab jooma, sest naine käib teisega, tema romaan lükati kirjastuses tagasi, et poeg on suli või tütar lööb litsi. Miks mina hakkasin? Seda tahaks isegi teada. Nõrk karakter? Pehme inimene, kes laseb ennast kergesti kaasa vedada.  Ma ei tea. Mulle meeldib juua. Ausõna. Lihtsalt meeldib. Meeldib ennast natuke teisena tunda, tunda kuidas mõtted galopeerima hakkavad , igasugu ideed pähe tulevad. Ma võin teile ühe loo jutustada. See oli .. noh, ammu. Ma töötasin siis veel tehases. Võtsime sõbraga hommikuni, tukkusime natuke ja magasime sisse. Kui silmad lahti lõime, selgus, et tööle enam ei jõua. Konjakit  oli veel järel, võtsime paar pitsi ja hakkasime mõtlema, kuhu võiksime veel jõuda. Õigeks ajaks. Selgus, et Moskva lennukile. Võtsime takso. Sõitsime lennujaama, istusime lennukisse ja hõljusime Moskvasse. Kahe peale oli meil viiskümmend vana rubla. Vangutate pead? Meie kah vangutasime. Läksime esimesse restorani ja lõime need viiskümmend rubla läbi. Jäi parajasti nii palju, et Tallinnaga telefonikõne võtta – oleme Moskvas, saatke raha. Kas teate mis juhtus? Tehases saadi valesti aru, nad andsid toru käest kätte ja arvasid , et me oleme „Moskva“ kohvikus. Mõistate? Meile loeti sõnad peale ja kästi kohe tööle ilmuda. Kujutate meie olukorda ette? Kõik läks nagi filmis. Keegi võhivõõras ettekandja laenas meile raha ja teise päeva õhtuks olime Tallinnas. Sel oli oma võlu. Seda ei saa teiegi salata. Ma lobisen liiga palju. Ma olen esimeseks korraks vist küllalt rääkinud. Ma pean mõnes asjas selgusele jõudma, muidu pole meie vestlusel mõtet. Ma tahan tõepoolest selgusele jõuda iseendas, oma elus. Kasvõi faktis, et ma siin olen. Laske mul natuke harjuda selle olukorraga. Te olete tore naine, doktor. Minu jaoks jääte ikkagi naiseks, soomustage ennast nende kitlite ja kurjade pilkudega nii palju kui tahate. Kas ma võin minna?

Doktor: Olgu peale. Tänaseks aitab.

PILT: Doktor, Aave

Doktor: Võite ta täna kaasa võtta. Kirjutame ta välja.

Aave: Aga kui see kordub? Mida ma teen?

Doktor: Tema tervis ei ole nii vastupidav, nagu ta ise seda arvab olevat. Hoidke ta ahvatlustest eemale. Las pühendab tööle. Mingi eemale linnakärast.

Aave: Meil on Jõelähtmel elamine.

Doktor: Väga hea. Las kõnnib looduses. Selleks korraks on organism alkoholist puhas, kuid elundid on ikkagi kahjustada saanud.  Sellega läheb aega, et need ka korda saab. Peamine on, et ta alkoholi tarvitamisega piiri peaks.

Aave: Ta ei ole halb inimene. Isegi napsusena on ta alati rõõmus ja sädelev. See kutsub teisi ligi. Ma ei tea, kuidas neid eemal hoida. Eks talle endale ka meeldib hea seltskond. Istub nendega öö otsa, unustab aja ja koha ja siis see läheb edasi.

Doktor: Ta on ikkagi tuntud kirjanik. Rahvas vaatab tema poole. See ei sobi , kui ta austajatega kohtudes vine all oleks.

Aave: Ei. Ega ta vindisena töö asju ajanudki. Siis ei saanud teda peo lainelt kunagi kätte.

Doktor: Katsuge teda ahvatlusest eemal hoida. Usun, et tal on kirjanikuna meile veel palju pakkuda. Las pühendab oma tööle.

PILT. Väljasõit Loodusesse. Auto

Aave: Tore, et te meid kaasa kutsusite. Ma pole nii ammu looduses käinud.  Kunagi sai seeni iga sügis sisse tehtud. Nüüd aga … Ma ei teagi, mille taha see jääb. Igal juhul väga tore.

Madis: Näe, juhtus meil mõlemal korraga vaba päev olema. Tavaliselt on nad Taksopargis kõik nii kenasti tööle sättinud, et me koos kuskil käia ei saa. Ikka on kumbki meist tööl ja taksoroolis.

Milli: Kui vaid ilma oleks. Madis näitab sulle sellised seenekohad ära, et imesta ainult. Kuku külili ja lükka seened korvi. Me eelmine nädal käsime, siis olid veel väikesed. Mõtlesime, et tulen nädala pärast uuesti ja siis Madisel sähvataski, et kutsume kirjanikuhärra koos oma prouaga ka kampa. Istute muidu seal toas ja väljas ei käi.

Madis: Peaks vaatama, äkki saab sampust ka?

Raimond: Kes sulle kaasa müüb? Kellaaeg ka alles nooruke, ei tohi ju.

Madis: Kurja ei tohi teha, kõike muud võib. Tule, Milli, vaatame. Meil on siin tsipake tutvust ka. (väljuvad)

Raimond: Tühi töö.

Aave: Need toovad sulle maa alt ka kõik välja, kui ette võtavad, Sa oled isegi näinud, et neile ei öelda ära, neil on niisugused näod ees.

(Madis ja Milli istuvad autosse. Madisel punnis kott kaenla all)

Madis: Pane ära, vaata, et katki ei lähe.

Aave: Ja saitegi?

Madis: Saime ikka. Nüüd paneme ainult kähku leekima.

Raimond: Kuhu sul siis nüüd nii kiire hakkas?

Madis: Tead, mul oli seal väike keelevääratus, ma kartsin, et tulevad ukse peale vaatama.

Aave: Mis keelevääratus?

Madis: Neiu ei tahtnud sampust anda, ma ütlesin siis kogemata, et ole ikka inimene, mul istub väljas autos Ivo Linna, me sõidame ühele sünnipäevale, kuidas te siis nii, ega te temale ikka keela. Noh, neiuke läks põlema, küsis, miks ta ise sisse ei tulnud. Ma luiskasin siis natuke, et Ivol on jalg haige, et saage aru, küll ta teinekord tuleb tänama. Andiski kaks pudelit kätte.

Raimond: Sa oled ikka hull. Aga kui ta oleks tõepoolest välja tulnud.

Madis: Me ei andnud talle aega ja ta ise häbenes vist kah veidi.

Aave: Ehk lased siis nüüd ühe mõnusa laulu, härra Linna. Midagi niisugust nagu „Rublane ring“ või kuidas selle loo nimi oli?

Raimond: Käige põrgusse. Annaks jumal, et Ivo Linna ei saaks teie tempudest kunagi  teada.

Milli: Oh, ta on hea südamega mees. Ega ta pahaks ei paneks. Ma olen temaga mitu korda sõitnud, lõpp vahva sell, ausõna.

PILT. Tänav

Naaber: tead, kuidas ma ei jõua sellel lõputul ehitustandril enam elada.

Aave: Eks koli maale.

Naaber: Lihtne öelda, aga see pole ju nii lihtne. Töö on siis, laste tegemised ka kõik siin.

Aave: Kannata siis ära. Järgmine aasta on kõik möödas. Siis on olümpia ja selleks ajaks peab kõik niigi valmis olema.

Naaber: Tean-tean. Kus siis Raimond jälle tuuritab? Hoog peal?

Aave: Seekord ei tuurita. Läks haiglasse. Tervis oli juba mõnda aega kehva. Arstid küll ravisid ja andsid kotiga tablette. Käi apteegis nagu juurvilja poes – tuled suure kotiga tagasi. Nüüd panid ta lisauuringuteks haiglasse.  Jalad ei kanna enam.

Naaber: See on see suure viina viga. Ma olen seda kogu aeg rääkinud, et hästi see ei lõpe.

Aave:  Kes seda teab? Las see nüüd olla.

Naaber: See on see viga, kui viinapudel on suurem sõber kui oma naine. Ise veel kirjanik. Mida sa selliselt ootadki.

 PILT. Haigla. Simmo, vanem mees kõrvalvoodis.

Raimond: Jalg on külm nagu jää. Ei tunne teist enam üldse.

Simmo: Las ma katsun pulssi. Nagu lööks ikka. Järelikult käib veri läbi.

Raimond (katsub ka): Ma ei tunne midagi. Mida see doktor ütleski, et kui pulss kaob siis tuleb maha võtta.

Simmo: Pole nii hullu. Küll teevad korda.

Raimond: Katsu veel. Sina siis tunned?

Simmo: Õrnalt, aga on täitsa olemas.

Raimond: Kui sa nii ütled.

Simmo: Sinu kaasat ei ole kah veel näha.

Raimond: Ta ei tule täna. Tal on töö juures kohustusi, millest ei saa ära öelda. Muide , kas sa tead, kes on masohhist?

Simmo: Tean.

Raimond: Ja muidugi tead, kes on sadist?

Simmo : Muidugi.

Raimond: Ütles siis ühe lausega, mis vahe on sadistil ja masohhistil. Kuidas neid ära tunda?

Simmo: Ütle parem ise, sa ju tahad seda öelda.

Raimond: Masohhist palub „Peksa mind“ ja sadist vastab irvitades „Ei peksa“.

Simmo: Kumb sina tahaksid olla?

Raimond: Mina? Kurat seda teab. Vist on iga inimene kord üks, kord teine. Kas või natukenegi. Minut tagasi tundus mulle, et minus hakkavad võimust võtma masohhistlikud kalduvused. (vaikus)

Simmo: Kas sa lonksu konjakit tahad?

Raimond: Nalja teed või?

Simmo: Tahad?

Raimond: Ei ütleks tõesti ära.

Simmo: Oota. (võtab öökapist Pepsi pudeli.) Võta.

Raimond: Tütar tõi?

Simmo: see pole tähtis. Nagu näed olen mina ka täna üksi.

Raimond: Ma vaatan jah. Ta võib veel tulla. Aeg pole hiline.

Simmo: Ta ei tule. Nad tahavad maja maha müüa.

(Siseneb arst.)

Arst: Kuidas ennast täna tunnete?

Raimond: Masohhistlikult.

Arst: Mida see peaks tähendama.

Raimond: Jalg on külm kui jää. Simmo väidab, et pulssi on tunda, aga mina ei tunne midagi.

Arst. Katsume järgi. Nii. Niii (tõsineb) Nii.. Siin on nüüd tõesti raske juhus. Ma ei leia pulssi. Õde!

Raimond: Las hakkab nuga teritama.

Arst: Siin pole hetkel nalja. Juhul, kui pulssi ei leia peame jala edasiste tüsistuste vältimiseks amputeerima. (Siseneb õde) Tõstke mees raamile ja lükake kiirelt operatsioonisaali.

PILT. Haiglapalat. 4 voodit. Üks voodi on tühi. Lisaks eelmistele veel palatis ajakirjanik.

Õde (siseneb ja koristab tühja voodit): Kuidas teil siin täna läinud on?

Simmo: Tänan huvitumast. Pole uut selle ilmapäikese all.

Õde: Kuulan, et teete nalja. Järelikult hakkab elu teisse tagasi tulema. Oleks ka juba aeg. (väljub)

Raimond: (vaatab tühja voodit) Kuidagi imelik ja võõrastav tunne. Tühje kohti pole siia nagu ette nähtud. Mulle meenub lugu naisest, kes tuli oma meest vaatama ja kellele õde Niina pakkus talle ööseks äsja surnud vanataadi voodit. Naine oli poolsurnuks ehmatanud. Oota, see oli ju sinu naine.

Ajakirjanik: Nüüd tead siis sina ka: Ülle jah. Õrnake , nagu ta on, ehmatas ennast poolsurnuks. Eks ole, lõbus lugu. Kirjuta üles ja saada huumorivõistlusele.

Raimond: Liiga must huumor.

Ajakirjanik: Must huumor , see ainus õige ongi. Vähemalt kaasaja tormilistes tingimustes. Tahad – mul on päris mõnusaid näiteid? Number üks. Indiaanlased ja valged mehed sõdivad. Indiaanlane laseb valgele mehele noole kopsu. Kui mees kinni võetakse ja puu külge seotakse, küsib indiaanlane, kas nool valu ka teeb. „Ainult siis kui ma naeran“ Vastab valge. Number kaks. „Omatehtud toit on kõige parem …“ ütles neeger kui oma last sõi. Või number  …

Simmo: Pea. pea. Sinu numbrid on juba nii mustad, et ajavad juuksed peas püsti.

Ajakirjanik: Ise ütlesite, et must huumor ja ongi must. Elus on üldse palju musta. Mul kolleeg käis Kaug-Idas kivisöekaevanduses lugu tegemas, vaatas ja vaatas, kuidas pimestavalt helendava lume alt sütt välja toodi ja tagasi tulles ütles, et ta poleks arvanudki, et isegi nii kaugel põhjas on valge all ikka must …

Simmo. Teil ajakirjanikkudel on ikka pagana lõbus elu. Muudkui rända ringi ja tee lugusid.

Ajakirjanik. Kes rändab , kes ei rända. (ka temal pole jalga)

Simmo: Anna andeks , ma unustasin.

Ajakirjanik: Peabki unustama. Kõige veidram on see, et  ma ise ka vahe unustan ära kui palatis mõni väga mõnus jutt või vaidlus käib.

(siseneb õde lükates käru, millele uus narkoosiuimas patsient Tali)

Tali (itsitab, räägin segadusi ja naerab iseenda juttude peale)

Õde: Saate uue kaaslase.

Ajakirjanik: Mis tal siis noa alla läks?

Õde: Liiklusõnnetuse ohver. Olime sunnitud jala amputeerima. Kohe saab veel ühe süsti ja siis magab kenasti hommikuni.

Simmo: Eks vaatame, kui lõbus tal teist korda ärgates on. Ma olen temataolisi ennegi näinud. Kolm aastat tagasi Tallinna Keskhaiglas oli ka üks selle, sel lõigati käsi ära. Kui opilt tuli, siis irvitas ja lõõpis mis  hull, aga pärast olid teisel nagu munad maha võetud, kui päris teadvusel tuli ja aru sai, mis temaga õieti oli juhtunud. Meil oli tema pärast mitu päeva lausa hirm, et teeb endale midagi, nii raskelt elas üle.

Ajakirjanik: Ära kutsu õnnetust.

Simmo: Mis õnnetust, ma räägin lihtsalt oma kogemustest. Suur tugev mees. Need on tavaliselt kõige rohkem endast väljas, kui neilt midagi ära lõigatakse.

Raimond: Huvitav, mis töö peal ta oli. Kondi järgi võiks arvate, et mõni müürilõhkuja või transporttöölina. Vanasti kandsid sellised veskis viljakotte või lossisid sadamas laevu.

PILT. Haigla Palat. Mõni tund hiljem.

Tali: Tere õhtust või hommikust, seda ma veel ei tea.

Ajakirjanik. Õhtust esialgu. Kell on pool kaksteist. Täpsemalt 23 ja 37 minutit.

Tali: Vaata kuramust, kus on alles uni. Kella viie ajal pand magama ja nüüd alles ärkasin. Kihvt narkoos neil.

Ajakirjanik: Ei sa ühe jutiga nii palju norsanud. Vahepeal kui sind palati toodi, tegid ika häält kah. Viskasid kõvasti nalja, aga ega me su jutust suurt mõiganud. Siis said süsti kannikasse ja vajusid uuesti ära.

Tali: Jaajah. Ise küll ei mäleta. Saame siis tuttavaks. Minu nimi on Arno Tali.  „Edasi“ kolhoosi eesrindlik mehhanisaator. Näolapp kolletab neljandat aastat järjest autahvlil, autasustatud medaliga „Töövapruse eest“. Naine ja kaks last. Naine peab kolhoosis karjabrigadir kohta.  Sündinud olen 1941 aastal kaks kuud pärast sõja algust. Oma isa olen näinud ainult pildilt, ta langes 43. Aastal kangelasena. Sotsiaalselt päritolult olen tööline. Kas on küsimusi?

Ajakirjanik: Kuidas te ütlesite oma nime olevat?

Tali: Arno Tali, Joosepi poeg.

Ajakirjanik: Minu koolivend Luts kirjutas kah ühest Arno Talist. Mul on ausalt öeldes selle nimega inimestest veidi teistsugune ettekujutus.

Tali: Seda nad saadanad ütlevad kõik … seda et … Pissile tahaks. Mis moodi see asi siin käib. Kas on mingit ratastooli või sihukest kah olemas.

Ajakirjanik: Pea nüüd pea ikka , mees. Alles opilt tulnud ja kohe ringi rändama. Ma helistan õe, toob sulle pudeli. (helistab)

Tali: No kuule, ega ma Sveijki lugudest ei ole pärit, et hakkan pudelisse kusema. Ma ikka rohkem sealt „Kevade“ lugude poole pealt, kui tähele panid. (ilmub õde) Haige Tali. Palun ratastooli, et minna loomulikke vajadusi rahuldama.

Ajakirjanik: Ärge teda kuulake. Tooge talle pudel. Mees tuli mõni tund tagasi opist.

Tali: Ma palun ratastooli. Seltsimehed suvatsevad rumalat nalja heita. Ja mul on selle asjaga muuseas kaunis kiire, neiuke.

Õde: Kohe , kohe. (väljub)

Ajakirjanik: Kuule mees, sa teed endale ju liiga. Täna ei tohi sa ühelgi juhul üles tõusta.

Tali: Kes seda ütleb? Töng mul ju kipsis, ei kurda midagi, ja ise olen täie tervise juures.

Ajakirjanik: Ma pean vist valvearsti kohale kutsuma, kui sa mõistlikku juttu ei kuula. (Üde siseneb ratastooliga)

Tali: Kutsu keda tahad. Neiuke tulebki juba. Aitäh.

Õde: Ma võin lükata … (Tali veereb ise minema)

Ajakirjanik: Püstihull.

Simmo: Käis au pihta.

Ajakirjanik: Mis kuradi au. Inimesele räägitakse heast südamest. Pingutab ennast üle, hakka keset ööd siis jälle alarmi tõstma.

Simmo: Kelle pärast sa siis oled juba tõstnud?

Ajakirjanik: Ah, käi põrgusse, sinuga ei saa enam mehejuttu ajada.

Simmo: Mehejuttu saab minuga alati ajada, aga mehejutu jaoks on kahte meest vaja.

Õde: Nüüd tuli surnuks. Miks teil see üldse öösel veel põleb?

Ajakirjanik: Mehel oli vaja asjale minna. Ei saa lasta teda ju pimedas seiklema.

Õde: Tuli maha. Puhake ennast välja. Homme on külastuspäev.

PILT.

Aave: Miks sa mulle ometi kohe ei rääkinud, mis sind ees ootab.

Raimond: Oleks ma seda isegi teadnud. Mis selles siis ikka nii õudset on. Meie palatis on praegu kolm ühejalgset, aga elurõõmu on neil rohkemgi kui teistel, kel kõik jäsemed alles.

Aave: Sa oled jõhkraks muutunud.

Raimond: See pole jõhkrus, vaid otse vastupidi. See on rahustav ja kosutav reaalsus. 

Aave: Arst ütles, et kui paberid korda saab, siis saad täna koju.

Raimond: Käid äkki poes ära ja tood ühe sokolaadi. Meil on siin nii lahked õed olnud.

Aave: Olgu. Ära sina hakka siin vahepeal midagi üleloomulikku tegema. Las trikitamised jäävad teistele. Lubad?

Raimond: Luban.

PILT. Pidu.

(Raimond kunstjalaga. Rahvast rohkem, käib elav sumin)

Kirjanik1: Oleks minu raamatutel sinu tiraažid. Ma jooks ka siis ainult sampust. Saad sa aru – rahvas armastab sind. Nad kohe janunevad sinu teoste järele.

Kirjanik2: Tead sa palju sinu raamatute tiraaž juba kokku on? Küll sa tead. Miljon. Kujutad sa seda ette – miljon. Sinu raamatute suudab võistelda vaid piibel.

Kirjanik1: Seda trükitakse tõesti igale paberile. Miljon piiblit. Iga eestlane peaks siis olema nii püha usku täis, et ostab endale kaks piiblit.

Kirjanik2: Ikka kaks või  siis parem juba kolm, igale poole, kus pühalikku abi vaja on – magamistuppa, et asi seisaks, kööki, et toit põhja ei kõrbeks ja autosse ka, et õnnetustest hoiduda.

Kirjanik1: Siis paneks juba kemmergusse ka.

Kirjanik2: See pole viisakas.

Kirjnanik1. Mitte selle eesmärgil, millest sina nüüd mõtled. Äkki jumalikuks abiks. Kui kõht kinni, patsutad piibliga vastu kõhtu ja usu mind, tagant puhiseb nii, et kanalisatsioon umbes.

Kirjanik2: Võtame eesti rahva terviseks, kes ei ole oma kirjanikke maha jätnud, ka nendes muutunud oludes. Elagu!

Kirjanik1: Kas sa oleks võinud arvata, et sa kunagi annad välja raamatu vangilaagrist.

Raimond: Vanasti ei saanud sellist raamatut välja anda, sest siis veel polnud meil vangilaagreid.

Kirjanik1: Õige. Üleüldse olime üks tubli riik, mida teised kadestasid ja imetlusega jälgisid.

Kirjanik2: Jää vabaks eesti meri

Jää vabaks  eesti rind

Siis tuisku ega tormi

Ei karda eesti rind ..

Raimond: Kõlab ikka hästi küll.

Kirjanik2: Miks ta ei kõla. Aave, kallis päikesenaine, tule palun meie seltsi.

Aave: Mis meeldiv koosviibimine.

Raimond: Kas saan sulle midagi pakkuda?

Aave: Väike klaasike veini paluks.

Kirjanik2: Ma kohe toon. Kerigu Gorbatsov oma kuiva seadusega põrgu. Kui eesti mees tahab eesti naisele juua pakkuda, siis ta pakub ka.

Raimond: Ma võin olla küll puujalaga, aga oma naisele suudan ma siiski ise joogi ära tuua.

Kirjanik2: (naerab) oo, kangelane kepphobusel.

Kirjanik1: Pange plaat peale. Mul tuli tantsutuju. Aave, kas ma võin sind paluda. Meie kõigi poolt armastatud päikesenaine.

(keerutavad tantsida)

Kirjanik1: Kaua te nüüd juba koos olete?

Raimond: 17 aastat.

Kirjanik1: Ja kuidas on läinud?

Raimond: Mis ta ikka. Jalg on läinud, hambad on läinud, aga muidu on hästi läinud. (naer)

Kirjanik1: Teen ettepaneku võtta Raimpsi terviseks. „Kirjad laagrist“ on meid kõiki kadetaks teinud.

Kirjanik2: 80000. Tehke järgi. See on rahva armastus.

Kirjanik1: Elagu Raimps!

 Kirjanik2: Mulle on ettepanek esitada Raimond Eesti Kongressi liikmekanditaadiks.

Kõik: Õige.

Raimond: Tänan, kuid ma arvan, et sinna leidub palju väärikamaid mehi või naisi.

Kirjanik2: Rahvas armastab sind. Rahvas usaldab sind. Mis sa rahvast räägid? Mina ise usaldan sind. Sa oled kõik torud läbi pugenud, sa oled kõike näinud. Sina ei hakkaks valede eest seisma.

Raimond: Tühja teiega. Olgu siis pealegi.

Kirjanik1: Aplaus, kallis rahvas. Meie mees kongressi.

PILT. Kodu. Põleng

Raimond: Oli ikka kena koosviibimine. Eesti Kongress. Mis sa sellest arvad?

Aave: Muidugi mine. See on võimalus teha midagi selle rahva jaoks, kes sulle nõnda palju pakkunud on.

Raimond: Ole hea, aita mul see jalg alt võtta.

Aave: Punnita aga ise.

Raimond: Sa oled imekaunis. Mitte ei tea, mis oleks minust saanud, kui poleks sind minu kõrval.

Aave: Eks siis oleks keegi teine olnud.

Raimond: Eksid. Ma olin kaks korda enne sind abielus ja mis sellest tuli. Kõik läks järjest halvemaks. Õnne oli, et sain põgenema.

Aave: Ega see nüüd nii hull ka olnud. Suhted on alati kahepoolsed. Tead küll, nagu küla koerale, nii koer külale.

Raimond: Tore küll abielu koeraga võrrelda. Kaua me nüüd juba siis abielus oleme.

Aave: Tahad seda tõesti teada?

Raimond: Ära ütle – kakskümmend kolm aastat.

Aave. Tõesti nii on. Kakskümmend kolm aastat.

Raimond: Ma armastan sind iga päevaga järjest rohkem.

Aave: Eks mina ikka sind ka.

Raimond: Kujuta ette kui Eesti saabki taas vabaks ja meie saame sellesse anda oma panuse. Sina oled minu kõrval. Minu raamatuid loetakse rohkem kui kunagi varem. Ma võin niimoodi juba elu armastama hakata.

Aave: Naljatilk. Elu on täpselt nii ilus, kui ilusaks sina tema mõtled. Kisub kuumaks. Keeran kütet maha.

(Korraga süttib Aave kleit küttekehast. Raimond, kellel pole jalga all, üritab päästa, kuid Aave põleb suure leegiga)

PILT. Maja Lehtses.

Uksest astuvad sisse Madis, Milla ja Raimond.

Madis: Nii. Siin ta siis ongi. Vaata aga rahulikult ringi. Maja on müügis ja võid homme päev sisse kolida. Aed on suur. Saad suvel laua aeda panna ja seal oma kirjatööd teha. Naabrid on sõbralikud.

Milla: Lehtse teeb mööda maanteed Tallinnast 80 kilomeetrit.

Raimond: Lehtse. Ma ei ole siin kunagi varem käinud. Rongiga läbi sõitnud küll, aga sees ei ole käinud. Rakveres gümnaasiumis käies oli üks noormees Lehtsest. Nime enam ei mäleta. Oli selline turske poiss. Ju oli siin siis hea elu.  Mida need inimesed siin igapäevaselt teevad?

Madis: Siin on kolhoos. Lehtse kolhoos. Väike, aga tubli. Metsa taga on veel turbatööstus.

Raimond: Tõeline maasool.

Madis: Äkki leiad siit ainest oma järgnevate raamatute tarvis. Su raamatud on ju kõik elust enesest.

Raimond: Kõik on võimalik.

Milla: Raimond.  See oleks päris sinu kodu. Mitte Kirjanike Liidust antud või naiste oma.

Raimond: Kuidas ma siin üksi olen?

Madis: Rongijaam on siinsamas. Astud mõned sammud, oled juba rongil ja tunnikese pärast oled juba Tallinnas.

Milla: Sul peab ju olema oma koht. Sa ei käinud Jõelähtmel enam üldse.

Raimond: Ma ei saanud. Seal oli liiga palju mälestusi.

Madis: Kuidas siis tundub? Vee saame sisse vedada. Sooja peab maja kenasti. Kuur on puid täis. Vajaliku remondi aitame ära teha.

Raimond: Mis sa kaupled, nagu turul. Asi niigi kõik selge. Mulle meeldib siin. Ma olen 63 aastat vana. On elus palju tehtud ja palju nähtud. Oma rahunurk peab igal inimesel olema. Siin on kena. Mis seal ikka. Ütle müüjale, et sobib.

Milla: Kui nii on lood, siis katame laua. Meil on oma kord kaasas. Alati peab olema.

Raimond: Mida ma teieta teeksin?

(katavad laua)

Madis: Valan väikese veini ka. Klaasid on kaasas, need jätame siia. Järgmine kord on hea võtta.

Raimond:

PILT. Kirjanik laua taga.

Laval ainult laud. Selle taga Raimond.

Raimond: (kirjutab samal ajal) Sündinud oli ta tiigri aastal 1926, talle olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused – sõda, Siberi vangilaagrid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest sugugi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitut aastat kestnud kõhklemist ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis. Niisuguseid nagu tema on sadu, küllap tuhandeid. Sellest hoolimata, aga võib-olla just sellepärast – tahan ma jutustada tema loo.

LÕPPeal oli liiga palju mälestusi.

Madis: Kuidas siis tundub? Vee saame sisse vedada. Sooja peab maja kenasti. Kuur on puid täis. Vajaliku remondi aitame ära teha.

Raimond: Mis sa kaupled, nagu turul. Asi niigi kõik selge. Mulle meeldib siin. Ma olen 63 aastat vana. On elus palju tehtud ja palju nähtud. Oma rahunurk peab igal inimesel olema. Siin on kena. Mis seal ikka. Ütle müüjale, et sobib.

Milla: Kui nii on lood, siis katame laua. Meil on oma kord kaasas. Alati peab olema.

Raimond: Mida ma teieta teeksin?

(katavad laua)

Madis: Valan väikese veini ka. Klaasid on kaasas, need jätame siia. Järgmine kord on hea võtta.

Raimond:

PILT. Kirjanik laua taga.

Laval ainult laud. Selle taga Raimond.

Raimond: (kirjutab samal ajal) Sündinud oli ta tiigri aastal 1926, talle olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused – sõda, Siberi vangilaagrid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest sugugi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitut aastat kestnud kõhklemist ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis. Niisuguseid nagu tema on sadu, küllap tuhandeid. Sellest hoolimata, aga võib-olla just sellepärast – tahan ma jutustada tema loo.

LÕPP