Anna Levandi: Kui Tahad , et kõik oleks hästi, siis ära tee pahasti.

Anna Levandi: Kui Tahad , et kõik oleks hästi, siis ära tee pahasti.

Arlet Palmiste

Mulle meeldib vestelda inimestega, kes mind inspireerivad, kelle silmade läbi saab elu näha uue nurga alt. Anna Levandi on kindlasti inimene, kellega kohtun ja vestlen alati meelsasti. Anna kutsus mind vaatama Haabersti Uisukooli aastalõpuetendust. See oli minu jaoks äärmiselt rikastav kogemus. Jääle sõitis umbes 100 erinevat uisutajat, kes koos ja eraldi näitasid rohkearvulisele publikule oma õpitut. Uisutamine on imeline ala. Mäletan , kuidas lapsepõlves näidati telekast iluuisutamise ülekandeid, siis kogunes terve pere neid jälgima. Uisutajad tundusid nagu võlurid jääl oma imeliste hüpete ja kiirusega. Juba sellest ajast jäi mulle meelde kaunis Anna Kondrasova. Allar Levandiga kohtus Anna 1988 Galgary olümpiamängude lõpetamisel, kus Allar Anna tantsule palus. Juba aasta pärast alustasid nad ühist elu Eestis. Kuna Anna tööks vajalikke uisuhalle oli Eestis vähe, siis algatasid nad Haabersti uisuhalli ehituse, mis on tänasel päeval Anna teine kodu. Hoog panustada Eesti ühiskonna arengusse pole tal raugenud.

Millega sa praegu igapäevaselt üldse tegeled?

Mina tegelen ikka iluuisutamisega. Näiteks lähen esmaspäeval (vestlesime reedel, 20. jaanuaril) oma õpilaste Helery Hälvini ja Daniel-Albert Nauritsaga Euroopa Meistrivõistlustele Ostrovas. Nad on mõlemad Eesti meistrid, kõik kriteeriumid täitnud ja selle koha välja teeninud. Järgmine nädal olen siis seal. Siis on mul veel kümme noort uisutajat vanuses 10 kuni 15. Noored ja andekad. Nendega ma tegelen igapäevaselt.

Ühes oma intervjuus mainisid, et miks ei võiks mõni Eesti uisutaja uisutada maailma kõige kõrgemas konkurentsis. Kuidas tegelikult on? Kas sa siiralt usud, et mõni Eesti sportlane võib tulla maailmameistriks?

Miks mitte? Siiski on paar asja , mis teevad selle keeruliseks. Meil ei ole konkurentsi. Sellist loomulikku igapäevast konkurentsi. Džunglit, kus sportlased hakkaks teineteist sööma ja läbi selle omavahelise võitluse areneks. Pole loomulikku evolutsiooni, kus ellu jäävad parimad. Meie kandepind on väga väike, valik on väike ja neid , kellele looduslikult sobiks see ala, neid on veel vähem. Nende vahel ei ole nii suurt konkurentsi. Meie uisutajad ei pea konkurentsi pärast nahast välja pugema. Nad saavad rahulikult areneda, nii kaua kuni neil on aega ja tahet. Kui konkurents on nii tugev, et seal püsimiseks pead igapäevaselt üha enam pingutama, siis on isiklik areng vältimatu.  Venemaal on näiteks selline tase, et Venemaa meistrivõistlustel osalenud 24 tüdrukust võiks 15  esimest olla maailmameistrid. Koondisesse pääseb aga ainult neli, kuigi ka viies võiks vabalt maailmameister olla. Vat selline tase. Seal jäävad pinnale ainult andekamatest andekamad, need, kes suudavad trenni teha. Seal ei ole sul aega küpseda. Kui sa täna ei suuda tasemel olla, siis kukud välja ja ongi sinuga kõik.

Sina oled tegelenud uisutamisega kõige kõrgemal taseme. Selle treeningu vaeva omal nahal tundnud. Mis siis neil eesti sportlastel viga on, et nad ei suuda tõusta absoluutsesse tippu? On nad laisad või mis jääb puudu?

Ei, nad ei ole laisad. See on see, millest ma rääkisin. Kõigil on teinekord halvad päevad. Siin nad võivad seda endale lubada, aga Venemaal pole sul valikut. Konkurendid võtavad su koha. Isegi halval päeval pead sa iseendast maksimumi andma. See ongi see vahe. Nemad peavad igal juhul treenima ja pingutama ja arenema, nad ei saa endale lubada halba päeva või puhkust. Ma ei pea silmas ainult Venemaad, vaid ka teisi suuri riike – Hiina, Ameerika. Seal on tohutult võistlejaid. Seal pead ennast iga juhul kokku võtma. Meil ei pea, meil võid endale lubada lõõgastust.

Eks samad probleemid on Eesti sportlastega ka teiste alade juures. Edukas olemiseks pead leidma endale tugevad treeningpartnerid ja reeglina leiab neid välismaalt. Kas sul kuskil vahel kripeldab ka, et sul jäi kõige kirkam medal tiitlivõistlustelt võitmata?

Võitsin Euroopa Meistrivõistlustelt neli pronksi, kuid ei kripelda. Ju mul jäi midagi õigel ajal tegemata. Igaühele oma. Aga sellel tasemel võistelda, oli ikkagi supertase.

Kas sa oled täna edukas?

Arvan küll. Ma olen ambitsioonikas. Mind ei rahulda asju lihtsalt ära teha, ma tahan neid maksimaalselt hästi teha. See tavaliselt toobki edu.

Tänasel päeval oled sa treener. Sul on oma uisukool, õpilased, sa oled omal alal Eestis väga austatud. Treenerina ei ole sinu õpilased võitnud veel maailmas märkimisväärseid tulemusi. Kas sul on stiimulit ja soovi treenerina veelgi areneda, et sinu õpilased võiks kunagi ka maailmameistrid olla?

Treenerina ma arenen iga päev. Maailm on praegu lahtine. Me kõik näeme teiste tegemisi. Väikeste kohtade treeneritena me teeme oma tööd, nii palju kui meil jaksu ja võimalusi on. See ei tähenda , et treenerina oleks meil teadmisi vähem kui suurriikides. Tihtipeale on meie teadmised hoopis suuremad ja rikkalikumad, sest me peame töötama kehvema materjaliga. Näiteks ettevalmistusharjutuste valik, millistega minuga keegi kunagi ei töötanud. Mulle öeldi, et mine hüppa ja kui ei hüppa, siis mine koju. Meie aga proovime oma sportlasi mitmekülgselt arendada kasutades erinevaid harjutusi ja ka teiste spordialade praktikat. Otsime pidevalt üha rohkem uusi võimalusi. Mina austan selliseid treenereid palju rohkem. Soomes ja Rootsis on sama probleem treeneritel. Meil ei ole sellist materjali nagu on Venemaal.

Kas treeningmeetodid sinu sportlaskarjääri ajal ja tänasel päeval on väga erinevad?

Ei saa öelda. Me teeme täna samu asju – tants, koreograafia, kergejõustik, akrobaatika. Neid abistavaid alasid tegin ka mina väga suurtes kogustes. See tundide arv on meeletu. Tulemus ei tule niisama. Tulemus tuleb tänu tundide arvule ja maksimaalsele püüdlikkusele. Maksimaalsele. Igast trennist tuleb võtta viimane ja endast kõik anda.

Kas sind rutiin ei tapa? Iga hommikul lähed uksest välja, jälle sama jäähall, samad õpilased, samad harjutused. Mis on see stiimul, mis sind kodunt välja viib?

Ma arvan, et see rutiin mulle isegi sobib. Rutiin hoiab toonuses. Ei saa lasta ennast lõdvaks, ega lase laiali laguneda. Teinekord puhkuse esimestel päevadel tunnen ma end imelikult, sest aega on , aga poolest päevast väsimus vaevab. Tehes päev läbi tööd, siis oled õhtul ikka virk ja kraps. Silmad säravad. Minu organism vajab rutiini. See on harjumus juba lapsest saadik ja kui seda ei ole, siis on väga imelik. Aga iga organism on erinev.

Mis sind iga päev rõõmustab?

Ma tegelen lastega. Laps pole mingi asi. Laps on iga päev erinev. Mul on neid palju ja kui mõnel on üks päev hea ja teisel teine päev ja kui lähed tööle, siis kunagi ei tea, mis sind ees ootab. Lähed trenni, teed suurejoonelised plaanid, aga siis pole pool gruppi haiguse tõttu tulnud. Mis mõttes? Teinekord pidid jälle kõik väsinud olema ja järsku tulevad, silmad säravad. Treeneri töö on kummaline. Hommikul vara alustad ja õhtul hilja lõpetad, sest päeva keskel on lapsed koolis. Meie süsteemis käivad lapsed koolis alati. Vahel saavad koolist ära, kui õppimisega on kõik korras, kuid üldiselt on kool kohustuslik. See väsitab siiski, sest meil on laupäeval ka tööpäev ja kui on võistlused , siis pühapäeval ka. 24/7

Millal sa aega siis iseendale leiad?

Eks ma selle 24 tunni jooksul leian mõne tunni ka endale. Samas on see hea, sest pole aega, et tekiks depressioon, pahad tujud või midagi muud masendavat. Lihtsalt ei ole aega. Ma leian et see on pluss. Ma vaatan omavanuseid inimesi ja mõtlen, et see ei ole hea, kui on inimestel liiga palju vaba aega. Muutud liiga mugavaks ja laisaks. See on siis kohe keha peal tunda, kaotad välimust ja siis kaotad ka sisemist vormi. Ma tunnen , et peaksin ka ennast rohkem liigutama, et sportlik vorm ei kaoks ära. Aga see on jälle laiskus.

Millised on sinu salanipid, et sa alati nii hea välja näed?

Mina ei arva, et ma näen hea välja. Mina nägin hea välja viis aastat tagasi, kui ma selles tantsuprojektis osalesin. Siis ma nägin oma standardite järgi superhea välja. (Anna naerab südamest). Nüüd ma olen selle vormi kaotanud ja selle üle on mul kurb meel. Aga sellist elu, nagu need neli kuud, ei saa kogu aega elada. See oli hullumeelsus. Nüüd peab pingutama, pole  parata.

Sa oled kogu aeg töö. Kui oluline on sinu jaoks sinu pere?

Pere on number üks. Mul noorim poeg on tööl tihti kaasas. Ma olin temaga nii kaval, et temagi uisutab ja siis on ta minuga kaasas. Allar on meie rütmiga juba harjunud ja on samuti kauem tööl. Õhtul siis kohtume. Hea on see, et me oleme Allariga mõlemad sportlased. Meile on selge, et nii need asjad on ja pole mõtet midagi üle arutada. Mõnele selline elurütm võib-olla ei sobi, kuid see on juba tema asi.

Kas on tõsi, et iluuisutamisega tegelevad mehed on kõik veidi imelikud? Eestlane liibuvates pükstes avalikult tantsivate meeste peale lugupidava pilguga ei vaata.

See arvamus on muutunud. Ma vaatan oma mehe peale. Kui meil olid esimesed lapsed Anders ja Armand, siis arutasime, et paneme nad uisutama. Allar ütles siis, et mida kuradit. Kuid viimase poja Arleti puhul otsustasime ühiselt , et oleks väga hea kui ta uisutaks. Allar ise seletas poisile, kui ta oli neljane, miks ta peaks uisutama – milline treenitus, milline kontsentratsioon, tasakaal, tants, muusika. Sa õpid publiku ees esinema. Sa õpid seda ala harrastades nii palju ja see annab eluks vajalikke oskusi. Viimasel ajal, kui mehed hüppavad neljakordseid hüppeid, on välja arvutatud, et hüppesse minnes on koormus nagu kosmonaudil raketi startides. Treenitus on neil meestel kõrgel tasemel. Iluuisutamine pole enam ammu ainult naiste ala, vaid see on väga mehine ala, kuigi peab tantsima, aga meeste tants on väga ilus. Mulle meeldib väga.

Kui tihti te perega kõik kohtute? Mida teil siis ühiselt meeldib ette võtta?

Suured poisid elavad juba oma elu. Jõuluks sellel korral tulid õnneks kõik koju.  Aga väikese Arleti ja Allariga saame ikka igal õhtul kokku. Meile meeldib siis koos süüa teha. Suure naudinguga. Poiss vaatab kuidas isa süüa teeb ja siis annab ka oma panuse. Ütleb näiteks , et oodake ja siis midagi toimetab seal köögis, kuni kutsub meid. Siis on teinud mingi magustoidu või smuuti. Kõik on siis alati ilusti serveeritud. Me käime koos kinos, teatris , spaas. Me käime igal pool koos. Poiss on nüüd juba 11. Piisavalt vana, et kõik täiskasvanute etendused ära vaadata. Ta on nagu meie väike maskott. Me käime tõesti palju väljas. Vahel on raske, sest minu tööpäev lõpeb hilja, kuid siis aitavad kolleegid välja ja viivad trenni läbi. Teinekord aitan jälle mina neid.

Sinu lemmiklilled on roosid ja palusid ka oma sünnipäeval külalistel tuua roose, mida saaksid oma aeda istuda. Sul on imekaunis aed ja kodu muidugi ka. Omaette metsa sees, kuid samas viie minuti kaugusel Tallinna kesklinnast.

Kodu on koht, mille juures me rahaga ei koonerda. Asi pole ainult rahas, vaid meil meeldib kodus ka kõike ise teha. Roosid said kõik kenasti aeda istutatud. Mõned talved on rooside jaoks halvad, aga teinekord elavad kenasti üle. Viimasel ajal on lund vähe, mis kataks roosid nagu tekiga, seda on neile vaja. Aga aias ma askeldan ikka ise. See on pärit minu vanaemalt, kes väga armastas roose. Tema keetis isegi roosimoosi, kuid minul see nii hea välja ei tule. Vist teen midagi valesti.

Sina tulid Eestisse elame 1989. Kas selline keskkonnavahetus oli sinu jaoks sokk?

Oli küll. Venemaal ma olin oma ala tipus. Kõik austasid. Siin pidin ma kõigega nullist alustama. Ma pidin keelt, kultuuri, traditsioone ja ka inimesi õppima tundma. Ma pidin ennast oma ametis tõestama. Ühesõnaga pidin kõigega otsast alustama, aga äkki see oligi tore.

Milliseid alternatiive elu sulle sellel ajal pakkus? Kuhu sa veel oleks võinud minna?

Maailm oli sellel hetkel minu jaoks lahti. Mulle tehti pakkumisi esineda jääshowdes ja töötada treenerina Ameerikast, Austraaliast ja mitmelt poolt Euroopast. Kuid elu viis sinna , kus olid süda ja armastus.

Kas eestlased ei tundnud sinu jaoks liialt kinnised ja konservatiivsed? Uusi inimesi ei taheta sugugi hästi vastu võtta?

Ei ole eestlastel midagi viga. Ma olen elanud ühiskonnas, kus keevaliselt paisatakse igasugu asju suust välja. Kui see jutt on positiivne, siis pole häda midagi. Aga kui suust lendab õhku suvalist prahti ja ei hoolita sellest, kuidas teine ennast selle tagajärjel tunneb, siis see pole nii hea. Eestlastega tuleb lihtsalt harjuda elama. Eestlane ei ütle kunagi, mida ta mõtleb. Mitte kunagi. Isegi mitte häid asju. Eestlane on kogu aeg valves. Et aru saada, mida inimene mõtleb ja tunneb, selleks pead teda tundma õppima. Pead ennast tegema usaldusväärseks. Sa pead ennast muutma usalduslikumaks ja siis ta avab ennast. Ega naljalt keegi siin enda sisse vaadata ei lae ja see on hea. Meie kodu on külalistele kogu aeg avatud. Meil käib palju sõpru, see on peamiselt Allari pärast. Allari vanaema ütles talle, et sa oled tore poiss, aga sul on liiga palju sõpru. Minu meelest pole sõpru kunagi liiga palju. Eriti nüüd aastate möödudes saad aru, kui oluline on, et sul on palju sõpru. Sõpru ja suhteid tuleb hoida. Ennast ei saa jõuliselt inimestele peale suruda, vaid see kohandumine käib ikka ajaga koos.

Ega Eesti ühiskond sind hästi vastu ei võtnud.

Üldse ei võtnud. Kommentaarid olid sellised, et üks venelane tuleb ja varastab nende printsi. Mina olin siis tulles väga paha inimene. See eelarvamus oli kohutav. Algus oli ikka raske. Ma ei pidanud alustama nullist, vaid isegi miinusest ja sealt siis ennast üles upitama.

Kas eestlaste juures oli ka midagi eriti veidrat, millega harjumine võttis aega?

Verivorst. Ma ei söönud 15 aastat verivorsti. Ma isegi ei saanud aru, kuidas sellist junni üleüldse süüa saab. Siis ühel korral tundsin head lõhna ja mõtlesin, et proovin ära. Nüüd on see minu lemmiktoit. Või siis ka kastmed. Eestlased kasutavad hästi palju kastmeid. See on toidukultuuris suur erinevus. See ei olnud minu silmale meeldiv. Just silmale, sest meenutas midagi muud. Aga lapsed tulid koolist ja nõudsid. Eks ma siis tegin ja proovid ka ise ja hakkab meeldima.

Nüüd oled sa eestlaste jaoks juba nii oma inimene, et president on sulle ka medali andnud. Sa osaled aktiivselt ühiskondlikus töös. Miks?

Ma olen selline inimene, et ma ei saa niisama kõrvalt vaadata. Ikka ütlen oma arvamuse välja, vahel äkki isegi liiga otse. Aga kui ma olen omas valdkonnas Eesti tipus, siis ma arvan, et pean oma seisukohti avaldama ja sama asja pärast võetakse neid otsustajate ringis ja rahva hulgas samamoodi kuulda. Lisaks elukogemus. Ma olen elanud erinevates ühiskondades ja süsteemides. Lisaks veel oma ametis suured saavutused ja loomulikult kolm last, kelle üle olen ma väga uhke. Ma olen patriootlik. Jah, ma olen venelane, elan venelasena ja suren venelasena. Ega rahvus ei muutu, kuid ma austan ja aktsepteerin neid ühiskondi, milles ma elan ja olen elanud. Kui me elasime Norras, siis elasime nende tavade järgi, kui me elame siin, siis elame siinsete traditsioonide järgi. Nende minu põhimõtete pärast, mis näitavad vene rahvast mitte nii tüüpilises valgusest, lükatakse mind tihti ette, et ma omi seisukohti avaldaks.

Sina tulid Eestisse juba ammu, kuid tänasel päeval kipuvad paljud noored ja ka vanemad hoopis välismaale minema. Mõned tulevad tagasi, mõned mitte. Kuidas hoolivust kodumaa vastu suurendada?

See on minu meelest sõltub inimese kodusest kasvatusest. Kui kodu ja kodumaad armastavaks inimene on kasvatatud. Armastus muidugi muudab asju, nagu minu puhul. Meie elasime Norras ja mina oleks sinna hea meelega jäänud. Mulle seal kõik sobis igas mõttes. Aga Allar ütles, et ei, läheme koju. Meie omad lapsed ka. Armand õppis kaua aega Ameerikas, aga algusest peale oli selge, et ta ei jää sinna, sest siin tundis ta ennast kõige paremini. Anders töötab praegu Amsterdamis, ta sai konkursiga selle koha ja on väga uhke, kuid pikem eesmärk on tal ikkagi tulla koju tagasi. Õnneliku kodu saab üles ehitada igas riigis, selleks ei pea sõitma välismaale. Sama moodi saab igas riigis halvasti elada.

Mida Eesti sinu jaoks tähendab?

Kodu. Minu jaoks on jäähallid igal pool maailmas ühesugused – valged seinad ja +7 kraadi. Aga siin on minu kodu. Sellist kodu ei saa Moskvas kunagi omada, kus elad metsa sees ja 5 minuti kaugusel kesklinnast.

Te olete Allariga koos pidevalt nagu armunud. Mis selle ilusa suhte saladus on?

Me näeme vähe. Nagu M. Thatcher ütles, et kaks tundi päevas meest näha on küll. Meie  näeme isegi rohkem. Me näeme harva ja igatseme teineteise järgi. Lisaks ei pea kõiki asju välja ütlema. Targem on vait olla, kui igasugu ebameeldivusi endast välja laduda. Kui me oleme koos ja meil on vaba aeg, siis kasutame seda väga kvaliteetselt. Meie aeg on alati sisukalt sisustatud. See hoiab suhte terve ja alati värske. 

Sa mainisid, et lapsed on sul tublid ja sa oled nende üle uhke. Milliste põhimõtete järgi oled sa oma lapsi kasvatanud?

Esiteks. Lapsed on vanemate peegel. Kui sulle laste juures midagi ei meeldi, siis vaata iseennast ja küsi, mida sa valesti tegid. Teiseks. Piiramatu ja tingimusteta armastus. Ma armastan neid sellisena nagu nad on, aga ma olen nõudlik ja karm ema. Meil on põhireeglid paigas. Ma ei mõtle seda, millega nad parasjagu tegelevad, kuigi ka seal olen ma öelnud, et kui midagi teed, siis tee maksimaalselt hästi. Peamine on , et nad oleks iseenda suhtes ausad. Sa pead olema iseendaga rahul, siis on teised ka sinuga rahul. Siis saab sind usaldada ja sinu peale loota. Austa teisi, siis austavad teised sind.

Sa oled laste treener. Kuidas sulle tundub, kui hästi või halvasti on eesti lapsed kasvatud?

Iluuisutamine on ala, kus alustatakse juba kolme –nelja aastaselt. Sinna tulevad igasugu taustaga lapsi koos oma vanematega, väga värvikas seltskond. Väga. Arusaamised elust on väga erinevad. Meie treenerid on suhteliselt jõulised, sest meil peavad olema oma töö tegemiseks reeglid paigas. Kui need väikesed või nende vanemad hakkaksid meid juhendama, siis oleks õudne, mis sellest lõpuks välja tuleb. Kui meil lastega on kõik paigas, siis hakkame ka neid vanemaid laste kaudu juhendama. Ega päriselt kedagi ei muuda, inimene on ikka selline nagu ta tahab olla. Kuid inimene, kes tegeleb iluuisutamisega, on siiski teistsugune. Tihti kurdetakse, et lapsed väsivad liialt ära, nad on liialt koormatud. Mõeldakse välja lastele pseudoprobleeme. Uisutajatel neid probleeme ei ole. Neil on iga päev pikad treeningud, neil on väga täpselt paigas kogu päevakava. Reeglina õpivad nad koolis kõik hästi või väga hästi. Neil lastel pole kunagi igav, et nad ei teaks, mida endaga peale hakata. Kui neil on vaba päev, siis ma näen, kuidas nad riietusruumis juba planeerivad, mida nad sellel päeval ette võtavad. Nad ei vedele kunagi kõht punnis diivanil. Nad on väga positiivselt aktiivsed.

Kas vanematega suheldes on olnud ka arusaamatusi?

Seda tuleb pidevalt ette. Kõigi jaoks ei saa olla perfektne. Omavaheline konkurents ja kadedus. Tihti süüdistatakse treenerit, kui laps on teisest halvem, et treener pöörab teistele rohkem tähelepanu. Aga meie ju teame, et ühele on rohkem antud ja teisele vähem, looduslik sobivus. Või ei taha laps üldse uisutada, vaid lapsevanem tahab. Ühesõnaga miljon põhjust, aga see on normaalne. Ma arvan, et koolis on õpetajatel palju hullem, sest meil on rohkem võimu. Mina saan oma õpilastest loobuda, kui meie omavahelised suhted jooksevad tupikusse. Koolis õpetaja ei saa seda teha, ta peab kõik probleemid alla neelama, endas maha suruma ja sellega edasi minema. Kui meil on oma lapse koolis arenguvestlused, siis mina lähen sinna alati lilledega, sest ma naudin, kuidas õpetaja õpetab, tema suhtumine oma töösse. Teine lapsevanem tuleb ja kõik kakskümmend minutit lihtsalt sõimab, et kui valesti kõik on. Ja õpetajal pole õigust sellest õpilasest loobuda. Mis teha.

Mis on sinu õnne valem?

Selleks , et õnnelik olla, on vaja ennast õnnelikuks teha. Sport õpetas seda mulle. Ärkad hommikul üles ja ei tunne oma keha. Siis kui jääd asemele puhkama, siis jääd rongist maha ja sinu asemele tuleb keegi teine. Elus on samamoodi. Kui jääd koju virisema. Jääd töölt koju, võtad haiguslehti ja oled õnnetu. Et õnnelik olla tuleb vaeva näha. Kui tahad terve olla, tuleb nii elada, et oleksid terve. Minul pole võimalik haige olla. Paljud inimesed sõltuvad minust ja ma paneksin nad raskesse olukorda. See pole võimalik. Ma ei ole ideaalne, mul on ka halbu päevi, kuid tööle minnes pühin selle peast välja ja annan endast parima. Ma ei saa lubada ka seda, et teised peavad võtma mind sellisena nagu sellel hetkel olen. Samamoodi on ka kodus. Kui sa tahad , et kõik oleks hea, siis ära tee pahasti.