Hendrik Toompere: Häirib see, et ei lasta rahulikult olla

Hendrik Toompere: Häirib see, et ei lasta rahulikult olla.

Ma tunnen Hendrik Toomperet 27 aastat. Vist … Midagi sellist. Mina olin alles keskkooli nooruk, aga tema juba lavaka lõpetanud näitleja päris teatris. Juba siis võlusid mind tema teadmistejanu, süvenemisvõime ja loomulikult anne. Hendrik on Eesti Draamateatri lavastaja, kelle materjali valik on alati ajakohane ja keskmisest suuremat süvenemist vajav. Kuid näitlejana on ta veelgi andekam ja mängib minu meelest liigagi vähe lavalaudadel. Ta valib töid, mida ette võtab, väga hoolega. Need peavad kõnetama teda ja läbi tema ka publikut.

Hendrik veedab oma jõudehetked Väike-Maarja lähedal emapoolse vanaisa poolt 1932 aastal ehitatud majas. Majas elas aastaid tagasi Hendriku ema vend Onu Aare, kellest ta on kirjutanud ka näidendi, mis praegugi teatri mängukavas. Aare oli edasilükkamise ja kõrvalehiilimise meister. Ees on kolm suvekuud. Mida võtab ette linnamees maamajas, kuidas ta ennast seal tunneb või millest ta puudust tunneb? Selleks sõitsin Hendrikule külla. Õues tibutas vihma ja Hendrikul praksusid puud ahjus.

Kes selle maja on ehitanud?

See on vana talukoht. Siin oli talutare, praeguse maja asukohaga risti. 1932 aasta aprillis põles talu maha ja vanaisa ehitas suvega uue maja üles. Sügisel koliti sisse. Minu vanaisa oli Herman Kruusenberg oli kuuekordne Eesti meister maadluse poolraskekaalus. Käis ka Antwerpeni olümpiamängudel 1920, kus sai 10. koha. Göteborgi mängudel 1923 sai hõbemedali. Ta oli sitke ja tugev mees ja tema jaoks ei olnud probleem palgid seljas metsast koju kanda. Vat selline mees.

Sa oled kirjutanud kolm näidendit.

Jaa. „Kommunisti surm“, mille ma tegin seitse aastat tagasi NO-Teatris. Siis kirjutasin Onu Aarest, kes siin elas. Eelmine aasta kirjutasin „Üle piiri“ oma reisudest ja sellistest asjadest. Siin on õudsalt hea teha seda kõike. Ma olen lapsepõlvest saati siin olnud. See on minu jaoks energeetiliselt hästi oluline koht. Kogu aeg käivad külalised … kujuteldavad. Erinevad mälestused. Siin läheb fantaasia hästi lahti. Eriti selliste ilmadega nagu täna. Lükkad akna lahti, paned tule pliidi alla.  

Ma mäletan kuidas nõukogude aja lõpus vana Hendrik pakkis oma auto asju täis. Selleks läks terve päev. Siis pandi masinale hääled sisse ja sõideti kohale ja oldigi siin terve suvi.

Oli jah umbes nii. Siis olid sellised ajad. Nüüd on läinud autod ja teed on läinud paremaks ja vahemaad on kõvasti lühemaks muutunud. Minul seda ei ole, et küüditan ennast kuuks ajaks. Samas on selles mingi point sees. Mida kauem ühe koha peal olla, seda paremini see mõjub. Lihtsalt ei sõelu Tallina või Rakvere vahet, vaid istud ühe koha peal. Siis lähed selle koha rütmiga kokku, tekib selline mõnus rahu ja kulged selle sees. Minul on sellist aega isegi rohkem , kui oli neil. Ema ja isa olid teatris väga hõivatud ja kuu aega puhkust neil oli ainult. Mina näitlejana mängin vähem ja praegu ongi mul kolm kuud paus.

Ma kutsusin sind ka teatrisse etendust vaatama, sa ajasid kohe sõrad vastu. Kas see on sul põhimõtteline, et puhkuse ajal ei vaata teatrit? Pea kõigest sellest puhtaks, et saaks värskete ideedega ja energiaga siis taas alustada.

 Ega ma ei käi suvel teatris väga. Vahel ikka kutsutakse ja siis vaatan midagi, aga pigem ei. Ma hakkan sügisel „Vanemuises“ „Fausti“ lavastama. Näidend on laua peal, aga laua kõrval on terve virn raamatuid, mis seda aega ja näidendit avavad. Eks ma siin siis loen neid ja valmistan ennast ette.

Üks sakslasest dokumentaaldraama lavastaja kirjutas, et tema töötab vähemalt 2000 lehekülge kirjandust läbi ennem kui asub näidendit lavale panema. Palju sina ettevalmistusi teed?

Sõltub. Ega ma siiski väga ei uuri. Kui ma tegin  „Kommunisti surma“, mis jutustas metsavendadest, siis ma uurisin küll seda aega ja inimesi. No ma ei tea. Lugesin läbi küll ühe sellise virna (Hendrik käsi liigub laua pealt põranda poole ja nii tundub kujuteldav raamatutorn hulga kõrgem). Kui ma „Onu Aaret“ kirjutasin, siis ei lugenud ma midagi. Mul ei olnud seda vaja. Aga näiteks kui Hargla kirjutas „Vabadusristi“ vapsidest ja Pätsust ja nii edasi. Siis tema küll kirjutas ja istus arhiivides, aga ma lugesin ise ka ikka hulga materjali läbi.  See ettevalmistus sõltub asjast. Paar aastat olen juba kogunud materjali baltisakslastest. Ma ei tea mismoodi või millal ma seda teatris teen, aga siin ümberringi on nii palju lagunenud mõisaid. Vahel võtan kätte ja sõidan mõne mõisa juurde ja siis kujutan seal endale ette, et kuidas nad seal elasid ja kuidas nad teineteisega suhtlesid, kuidas nad sugulased olid. Olen kõndinud ka surnuaedades ja vaadanud neid vanu haudu ja mõelnud nende perekondadele. Siin lähedal on üks väike mõis, mille omanikud on kirjutanud oma mälestusi üleminekuajast 1920ndatest. See teema hakkas mind huvitama, kui ma sattusin lugema ühte artiklit baltisakslaste toitumistavadest, retseptidest ja kommetest. Siis ma mõistsin, et kogu meie kombestik on sealt pärit, kuidas me sünnipäevi või jõule tähistame. Kogu selline rituaalne kombestik. Eks omal ajal oli mõisas palju eestlasi tööl ja need viisid siis seal nähtud kombed koju. Eestlastel oli tollal kaks maailma – ühes , kes mõisale ligi ei pääsenud ja teiseks kadakasakslased, kes olid moodsama elu viljelejad. Sellised, kes näiteks endale koju välikemmergu ehitasid ja ei käinud enam sirelipõõsa all.

Kui keegi tuleks praegu suure rahapakiga ja ütleks, et müü maja ära. Kas sa müüksid?

E-i-m-ü-ü. Sest see on see koht, kus ma käin. Muidu ma olen linnas. Linnaelu on tore, ma võin seal ka  õues istuda. Aga see siin on koht, kus ma käin. Siin on minu lapsepõlv, minu juured, palju pisikesi asju. Ma tahan käia siin. Ma ei taha asendada seda mingi suvalise kuurordi puhkusega või välisreisiga. Siin ma saan midagi teha ka. Ma saan siin trepil istuda nii kaua kui ma tahan, kasvõi öö otsa. Keegi ei vaata imelikult . Tahan tõmban õhtul mootorsae käima.  Samas see pind, mida ma pean siin hooldama on ikkagi nii suur. See pagana rohi kasvab ka nii ruttu. Ma pean iga nädal vähemalt korra üle käima. Õnnetuseks on see väga viljakas maa.  Ükskõik, mida maha paned, see läheb kohe kasvama.

Sina oled selle kohaga juba lapsest peale kokku kasvanud, aga kas on sul olnud hetki, kus sa ringi liikudes tunned äkki, et see on sinu koht, see on see, mida otsinud oled?

Ikka on. Ma sõidan vahel siin külateedel rattaga ringi. Kui siis on tee ääres mingid põlispuud ja aidamaja seal all. Siis tajud ära selle koha õhustiku ja atmosfääri. Selle kuidas elukorraldus seal on nii hästi seatud. Seal võib olla palju võlusid – vaade majale või majast, kuidas päike paistab hommikul, kuidas ta liigub päeval ja mida valgustab õhtul. Selle juures ei ole tähtis, kas inimesed on selle korda teinud ja aed on hoolitsetud, vaid oluline on selle koha enda energeetika. Selle ma tajun alati hästi ära. Näiteks oma linnakorterit otsisime üle aasta. Käisime ringi ja ei olnud seda õiget tunnet, kuni leidsime oma praeguse elukoha ja nüüd on sellega juba 15 aastat kõik väga hästi.

Eesti  inimesed on kahte tüüpi puhkusenautijad. Ühed panevad esimesel võimalusel mere äärde, teised põgenevad metsade ja küngaste keskele. Kumb sina oled?

Minu lapsepõlves oli niimoodi, et vanematel oli kuu aega puhkus, siis esimesed kaks nädalat olime Pärnus, sest seal oli isaemal väikene korter, kus me siis kõikpead-jalad koos elasime ja tegime kuurorti – liiv ja päike ja vesi. Siis oli kaks nädalat vaja siia tulla ja siin oli töö – heinategu, sitaviskamine, niitmine. Esimene pool puhkusest oli lesides higistamine, siis teine pool oli rabeldes higistamine.   Mul on õnneks olnud mõlemad variandid. Mere ääres käimine on pidupäev. Mõtiskleda ja tööd teha meeldib mul siiski siin. Kui on lämbe suvepäev, õhk seisab ja ainult kärbes sumiseb. Need hetked on siin. Meri, päike ja tuul on võimsad loodusstiihiad ja nad on nii võimsad , et nad pühivad mõtted peast. Viimastel aastatel on meil olnud väga tuulised suved ja ma olen tähele pannud, et kui on väga tugev tuul, siis ma ei suuda mõttetööd teha, isegi kui ma toas olen. 

Kas oled külamees ka? Kas astud naabri poole sisse, et teha üks õlu või astuvad naabrid sinu poolt vahel läbi?

Kui isa veel elas ja siin käis, siis oli siin päev otsa üks lakkamatu voor. Isale see meeldis ja tema istus nendega juttu rääkida, pläniseda ja õlut juua. Temale see sobis, aga mina väsisin sellest hirmsasti ära. Ühest küljest on see vahva, aga ma olen hoidnud sellist viisakat distantsi. Ma käin siin vahel inimestega juttu rääkimas ja külas ka, aga kaelakuti koos aega ei viida. Mulle see ei sobi. Selline aeg on vist möödas ka, kus joodi viina, kui traktoriga mööda sõideti, astuti sisse.

Avastan laualt fritüüritud ollused.

Need on fritüüritud võililled. Proovi. Superhead. Need on eilsed ja pehmeks läinud. Kui nad krõbedad olid, siis olid väga head. Korjasin õuest võililli ja tegin tumeda õlle, jahu ja munast taigna. Ajasin pool potti õli kuumaks ja fritüürisin nagu ikka fritüüritakse. Võtsin sabast kinni , pistsin õli sisse. Käisin kevadel Itaalias ja sõin seal täidetud suvikõrvitsa õisi. Need olid väga huvitavad. Mõtlesin, et prooviks võililledega ka.

Ma olen teinud võilille viina. Siis tuleb alati korjata õisi, kus mesilane pole veel peal käinud. Need õied on sellised haralisemad, mitte nii väga kohevad. Need on hulka magusamad. Kuhu me jäimegi? Et pärismaalasena ennast ei tunne?

Külalisena ma ennast ei tunne siin. Inimesed vahelduvad, kuid kant on sama. Palju d on lahkunud ja paljud on jäänud, samas on tulnud uusi inimesi. Lapsed on suureks saanud. Mul on siin kaks sõbrannat, kes on minu ealised ja kellega mul on pildid, kus me oleme kolmeaastased. Nendega ma suhtlen ja nemad hoiavad talvel ka majal silma peal. Ma olen ikkagi suvitaja ja külaelust suur osa ei võta. Midagi olen siiski vahel teinud ka. Eelmine aasta oli Väike-Maarja Tuletõrje Seltsi 100. juubel ja siis kutsuti mind sinna konferansjeeks. Ma rääkisin seal siis oma lugusid. Kevadel oli vallarahvaga kohtumine Georgi pubis. Rääkisin elust ja olust. Aga samas küla jaanitulele ma meestega istuma ei lähe. See pole lihtsalt minu rida. Ma tahan omaette olla. Samas on mul vahel abi vaja. Laut on mul sisse kukkunud. Sellega seostub üks tore lugu. Üks kohalik kopamees peatas kinni ja ütles mulle, et ma mäletan sind küll. Tal oli poisina võrr olnud ja see oli katki läinud, vihma sadas ja mina olin siis mööda läinud ja aidanud võrri käima lükata. Tal oli see meeles. Selle eest lubas siis nüüd tulla ja aidata lauda korda teha. Sellist abi mul läheb ikka vaja.

Linnas vahetuvad kaubad ja teenused alati raha vastu, aga maal käib pool elu vastastikuse vahetuse korras. Sinu seinal on ikoon. Kas see on siin juhulikult või on sellel sinu jaoks tähendus?

Minu vanaema oli tegelikult pärit Obinitsast, Setumaalt. Seal valitses õigeusk. Setumaal oli elu läinud vist viletsaks ja nad kolisid Kesk-Eestisse Vao külla. Siin õigeusku ei olnud ja ta hakkas käima luteri kirikus. Tema oli selline seto moodi usklik. Kirikus käis küll, aga Peko oli igaks juhuks toa nurgas. Jeesuse pilt rippus seinal. Selline pühapäevausklik, kuid pühapäevane kirikuskäik oli nagu raudvärk. Ma olin sunnitud lapsepõlves temaga kogu aeg kirikus käima. Küll see oli masendav aeg. Lapse jaoks oli see ju igav. Vaikselt soiuvad seal. Ma ise ole usklik inimene, kuid see maailm, mis on seotud vaimse arendamisega, sinna kuuluvad ka kristlus ja budism jne, on minu jaoks väga tähtsad ja õpetlikud olnud. Välismaal käies veedan tunde kirikuid ja pühakodasid külastades, sest ajalugu ja kunsti on seal palju. Selle ikooni panin siis vanaema rõõmustamiseks seinale. (Hendrik võtab ikooni ees seisva küünla) Panen küünla ka põlema. Inimeste usk, lootused ja soovid on siis talletunud. Sellel on eriline positiivne energia.

Eesti  inimene puhkuse saabudes hakkab kohe hullult tööle – niidab muru, lõhub puid, remondib jne. Siis on puhkuse lõppedes veel rohkem väsinud, kui enne oligi. Milline on sinu ideaalne puhkus?

 Muru niitmine on minu jaoks puhkus. See puhastab probleemidest ja jamadest. Loominguline töö on üsna konfliktiderohke võitlus. Seal on nii palju vastuolusid, tülisid, probleeme ja sellest peab lahti saama. Vanasti oligi minu lemmiktegevuseks puude lõhkumine. Sa lähed ühte rütmi ja hopp-hopp, nagu muusika. Siis kõik õnnestub. Kui lähed rütmist välja, siis pusserdad ja nässerdad seal. Igavene jama. See rütmiline tegevus puhastabki. Muruniitmisega on sama asi. Ma teinekord ei usugi, et ma niitsin näiteks kaks tundi jutti ilma puhkuseta. Kui ma teaks, et ma pean nüüd kaks tundi muru niitma, siis ma ei suudaks alustadagi. Ma käisin paar päeva tagasi raadios sisse lugemas Kreutzwaldi „Ennemuistseid jutte“. Ega ma seda väga tihti ei tee, et loed valju häälega pool tundi jutti mingit teksti. Seal avastasin sarnase nüansi – kui sa ühe koha peal komistad, siis läheb rütm käest ära ja sa jäädki sinna komistama. Loe või kümme korda, aga ikka eksid samas kohas. See ei pruugi olla üldse tehniliselt keerukas koht, vaid lihtsalt rütmi tunnetus kaob ja eksidki. Aga puhkusest. Ega ma siin ülemäära ei rabele. Mul on tekkinud viimasel ajal sellised huvid, et vaatan kuidas roos õues kasvab ja umbes nii. Eile rohisin piibelehe peenra naatidest puhtaks. Nüüd on nad nähtaval. Ma ei jõua neid kogu aeg hooldada, siis on seal mingi roheline jõle mätas. Siis on vaja mingit väikest tõuget, sest ega ma nii virk ka ei ole. Sellel aastal plaanin mitu asja siin majas sees ka teha. Pliit tuleb korda teha. Põrand tahab köögis lihvimist. Seda kappidega nurka peaks ka uuendama. Maja on hästi konserveeritud. Ma ei taha siin suurt midagi muuta. Vahel mõtlen , et võtaks seinakatte maha ja vana palgi välja, aga milleks.

Mis on kõige uuem asi, mida sa majja toonud oled?

Kohvimasin (Hendrik naerab). Vahel ma olen siia ikka toonud nuge ja kahvleid. Selliseid pisiasju. Põhimõtteliselt on siin kõik nii nagu viimased kakskümmendviis aastat olnud on. (Õue vurab auto). Kes see siis nüüd on? Täiesti tundmatu masin.

Maja siseneb vanem tunkedes meistrimees. Ilmneb, et tegemist ongi pottsepaga, kes tuli remonti vajavat pliiti vaatama. Hendrik on imestunud, sest hommikul oli ta alles saanud meistri telefoninumbri, kuid ta polnud jõudnud veel helistadagi.  Tundub, et külas liigub info mobiililevist kiiremini.  Otsus on karm – remontida pole siin midagi, tuleb uus teha. Pliidiuks võib vana jääda. Õuel olles tahaks meistrimees veelgi juttu vesta.

„Vaata, mis vana kask sul siin maja taga. Sammalt täis. Vaata, et majale peale ei kuku“

„See on täpselt sama vana kas kui ma ise. 52. Need seal üle õue on majaga sama vanad.“

„Siis polegi nii vana. Laut on ka kehvas seisus.“

„Üks naaber lubas tulla traktoriga appi. Saab vast korda.“

„Siis on hea. Ma mäletan sinu isa. Ajasime vahel juttu. Ema elab veel või?“

„Ema on nüüd juba kolm aastat surnud. Isal saab kaheksa.“

„Vaata siis. Vett on ikka kaevus?“

„Mul on vesi nii kõrgel, et võta või kopsikuga. Siin on mingi karstiala moodi asi. Mingid piirangud on peal.“

„Tuppa pole vett vedanud?“

„Ei ole. Mul on siin mugav. Vihm loputab nõusid.“

Mulle meenub stseen Jaan Tätte näidendist „Meeletu“, aga elu on parem kui teater. Kõik läheb hästi ja meister lubab paari päeva pärast kohal olla ja töö ette võtta ja oma „pakigaga“ minema ta vurabki.

Kas sa teie pere on ka hoidiste tegija? See on ju viimasel ajal väga populaarne.

Ma rohisin lapsena nii palju, et sai terveks eluks küll. See on viimasel ajal nii, et mul on suvel rohkem aega. Mul olid ikka varasemalt mingid suvelavastused või filmivõtted jne. Kui oled pidevalt lennus, siis ei saa õiget tilli ja sibulat ka. Targem on see küla pealt hankida. Me oleme Vikaga (Hendriku abikaasa Viktoria) teinud natuke peenemaid asju. Näiteks lihamoose, tsatnisid. Selliseid hoidiseid nagu vanasti me ei tee. Me teeme väikestesse purkidesse, neid me teeme mõnuga. Neid on siis hiljem hea sõpradel kinkida ja ise ka hea võtta. Ainsad asjad, mida me ise kasvatame peale võilillede, on maitsetaimed – salvei, köömned, basiilik, tüümian jne. Neid me kasvatama. Aga me oleme väga kõvad seenelkäijad. Me korjame viimasel ajal ainult kuuseriisikaid. Ootan kohe seda aega ja käin passimas, et kas juba saab. Meil on siin sellised omad kohad, kus me käime.

Isal oli sul mitmeid veidrusi. Kudus sokke, kasvatas kaktuseid, armastas süüa teha. Kas sul isalt ka mõni veidrus pärit on?

Süüa ma armastan teha. Praegugi on liha ahjus. Õues on väike suitsuahi. Esimene suitsulõhe on tehtud ja otsaski juba. Mulle meeldib ahju ees istuda ja vaadata kuidas suitsu tuleb, selline rehepapi tunne on. Igapäevast toitu teen ka. Mulle meeldib teha süüa suures ahjus. Mulle meeldivad need lõhnad. Siis on tunne, et perekond on kogu aeg siin olemas.

Mis sulle rõõmu pakub?

Kõik see, millest me rääkinud oleme. Ma teen kõike seda, et ma oleks õnnelik.

Mis sind häirib tänasel päeval?

Ohh. Kõik see, mis ümberringi toimub, tuleb ikka sinu sisse. Vene ajal sai mõeldud, et valitsusorganid on kuidagi ebaloomulikud, kõik mõtlevad seal ainult enda peale. Tunne oli, et kui tuleb vabadus, siis kõik muutub. Nüüd saad aru, et tulevad uued inimesed, panevad teistsugused märgid rinda ja ükskõik kui palju sellest ei räägita ja ei kritiseerita, siis miski seal ei muutu. Igapäevane elu on nagu see aed, seda peab kogu aeg niitma. Ei ole nii, et lihvin põranda ära, pesen puhtaks ja nii jääbki. Ei ole nii, sa pead seda iga nädal uuesti pesema. Ümbritseva eluga on samamoodi. Mõtled, et miks see mind häirib, see on ju kogu aeg niimoodi olnud. Siis lööd käega, aga hetke pärast on mingi uus üllatus. Et ei lasta rahulikult olla, see häiribki.

Avaliku elu tegelased kipuvad tihti maailma muutma. Avaldavad kriitilisi artikleid, kirjutavad artikleid ja pöördumisi. Sina seda teinud ei ole. Miks?

 Esiteks ei ole ma enam nii  loll, et ma hakkaks maailma läbi ajakirjanduse parandama, sest sellega ei muuda midagi. Korjad endale vaid lihtsalt mõttetult vaenlasi. Ja kolmandaks mulle lihtsalt ei sobi selline käitumine. See on ka põhjus miks ma ei lähe kunagi poliitikasse. Seal on hoopis teistmoodi käitumine, iseenese „mina“ väga võimas ja halastamatu läbipressimine. Sa pead olema üsna jälk inimene, sest muidu sa ei ole tegija. Minu tegevus on looming, sest see on vastutustundetum. Ma võin väga palju erinevaid maailmu läbi käia ja ma ei kanna selle eest vastutust. Poliitik müüb valijale usku, mitte kunagi midagi konkreetset. Elu läheb igal juhul oma rada ja tema kulgemisse pole mõtet sekkuda. Loomulikult kui tegemist on äärmusliku muutusega, näiteks sõda, kus inimeste elukorraldus pööratakse täiesti pea peale, siis peaks sekkuma.

Kas sa läheksid sõja korral kodumaad kaitsma või istuksid pigem akna alla ja vaataksid, millega see olukord nüüd lõpeb?

Ma olen mõelnud sellele. Päris ära ma ei põgeneks. Sellisel juhul oleks ma valmis minema ka kaitseväkke. See tugi oleks siiski pigem vaimne, et minusugune on ka seal teiste seas. Kuid minust poleks sellistes olukordades kasu.  Ma kardan suure rahvamasse. Ma ei ole käinud laulupidudel, rock-kontserditel. Nüüd käis Rammstein Tallinnas. Ma oleks sinna kindlasti läinud, kui seal poleks olnud nii palju inimesi. Saaks personaalse kontserti, siis kuulaks küll.

Sind näeb näitlejana laval hetkel ainult Draamateatri ülipopulaarses lavastuses „Pangalaen“, mida on mängitud juba enam kui 70 korda ja tundub, et mängitakse veel vähemalt sama palju. Miks sa nii vähe mängid?

Ma teen aastas kaks ja pool lavastust. Ühe lavastuse prooviprotsess on kaks kuud ja sellel ajal ei saa tegeleda muude asjadega. Ehk ma olen 5 kuud aastas hõivatud oma lavastustega. „Pangalaenu“ me mängime umbes  10 korda kuus. Seega pole koormus sugugi väike. Parem vähem ja hästi.

 Tänan sind väga. Toon sulle siis tomateid tänase inspireeriva jutu eest, kui need valmis saavad. Maal on vahetuskaup hinnas.