Näidend Juhan Liivist : Liiv teel

Arlet Palmiste

LIIV TEEL

Draama kahes vaatuses. Tegevus toimub Laiuse kirikumõisas 1910.a.

Tegelased:

Juhan Liiv, kirjanik

Johan Kõpp, pastor

Marie Kõpp, eelmise naine

Teenija

Mall, külanaine

Kai, külanaine

Postiljon

Mõisnik

Kirjastaja

I vaatus

Laiuse pastoraadi elutuba. Nurgas suur kirjutuslaud.

Pilt . Kõpu pihtimus

Parun: Te olete noor ja haritud inimene. Teie peaksite ometi mõistma, et see rahvas siin tillukesel maakamara peal mitte ei tea, mida ta tahab. Just nii, ei tea mitte. See uus aeg on neile kangesti pähe hakanud kui vana tubakas. Selginud aeg, uus aeg. Kõik on nüüd peremehed. Hahaha. Uus aeg! Millal ei ole uus aeg.

Kõpp: Äkki parunihärra on unustanud, et kuigi ma hetkel Laiuse kirikuõpetajaks olen, mina selle rahva seast sirgunud olen. Seega ei saa mina päris kõrvalt vaadata, kui saksa vitsad seda kaua kannatanud rahvast pigistavad. Ma näen, et teie mitte selle rahva kui rahva peale, vaid kui mõisa sulaste ja töötegijate peale vaatate.

Parun: Seda nad ju eelkõige ongi. Kui nad tõesti rahvas oleks, rahvas oma erinevate seisustega. Siis oleks ise-asi. Pole nendele antud seda, mis ühest rahvast rahva teeb. Pole oma kirjamehi, kelle sõnad rahva hinge poeks ja need üheks pereks kasvataks. Jah, nemad käivad küll laulupidudel, kuid sealgi lauldakse eelkõige saksa laule, Niisamuti siin kirikuski. Sest rahvaväärilist laululoojat nende hulgas pole.

Kõpp: Laskem siis eestlastel ikka rahvuseks sirguda. Eesti rahvas on mõisaorjusest vabad alles napilt 50 aastat. Küll sirguvad ka meie talutaredes pojad ja tütred, kes rahvast ühendavad ja kelle sõnadel on laiemat kaalu. Juba praegu on kõigile kooliharidus kohustuslik, kirikuski käiakse ikka emakeelset jutlust kuulamas.

Parun: Kõik need teie jakobsonid, jannsenid, koidulad ja kes veel ainult mürgitavad  rahva meelt ja viivad neid õigelt rajalt kõrvale. Kuhu kurat me jõuame, kui kõik linna tormavad ja omad põlised talumaad harimata jätavad. Aga just seda on viimasel ajal märgata. Haridus!!  Ega haridus põldu künna ja raamatut põllurammuna ei kasuta. Kõigil on vaja kole targaks saada. Tööd on vaja teha. Mis rahvas see on, kes töötegemise jutumullide vastu vahetab.

Kõpp: Just selleks, et rahvas sirguks rahvaks, keda naabrid nende kõrval auväärsena kohtleks, on neil vaja oma haritud inimesi – koolmeistreid, õpetajaid, muusikamehi, kirjamehi. Sest kultuur annab rahvale vajaliku väärikuse. Mina leian, et eestlastena peame hoidma oma mõttejõu kandjaid ja looma neile väärilised tingimused.

Parun: Kellele seda vaja? Keda huvitab see teie eesti laulu - või kirjahääl. Nagu te auväärt, õpetaja-härra, ise väga hästi teate, on Piiblis kõik vajalik kirja pandud. Milleks veel see kõik muu? Teie olete tark mees ja rahvas võtab teid kuulda. Kutsuge nad siis ometi meelemõistusele ja tehke neile selgeks, et rohkem pole võimalik palkadeks maksta kui töö sisse toob. Kes nad siis õige nüüd oma meelest on? Kurat küll …

Kõpp: Ah see tõi teid täna siis nii ootamatule visiidile.

(Siseneb Marie Kõpp)

Kõpp: Paruni-härra on täna õige särtsakas.

Parun: Vabandan, proua, oma sõnade pärast. Pastoraat pole vist tõesti parim koht põrgulise nimetamiseks. Arutasime siin teie abikaasaga maailma asju ja need teevad vahel meele ärksaks. Peangi ennast minekule sättima. Ma loodan, et austatud õpetaja saab mulle vastu tulla. Te ei pea seda kahetsema. Korjanduskarp saab pühapäeval kindlasti tublit täiendust, kui rahvas ikka õiget sõnumit kuuleb.

Marie: Millest siis õige sõnum peab jutustama?

Parun: Eks ikka jumalakuulekusest ja ligemese aitamisest.

Kõpp: Eriti just viimasest ja ligemese armastus ilmneb parimal kujul tasuta töötegemises.

Parun: Just. Vaata kui hästi te seda öelda oskate. Teadsin, et teie peale saab kindel olla. Õpetaja ja proua, head õhtu jätku.

Kõpp: Olgu jumalarahu teiega.

(Parun lahkub)

Marie: Mis erilist sõnumit siis mõisahärra täna sinu käest ostis?

Kõpp: Kuulsid ju küll – ligemese armastust.  Hädas on mõisnik on töölistega nüüd kui teokohustust pole enam ja raha tuleb välja käia. Mis ühe jaoks on vähe, see on teise jaoks ilmatu palju. Mõni annaks viimsegi hilbu oma seljast ligemese heaks, aga teine, kellel kukrud punnis, annab häda pärast mõne kopika. Marie, õieti tahtsingi sinuga ligemese aitamisest rääkida.

Marie: Tahad mulle appi tulla majapidamisetöödes. Ära ei ütleks. Oled alati teretulnud.

Kõpp: Istu, armas Marie.

Marie: Sosoh. Nüüd siis juba ka armas ja istu ka veel. Hea küll. Tundub päris tõsine vestlus tulevat, kui selliseid ettevalmitusi teed. (Istub ja Kõpp istub tema kõrvale)

Kõpp: Tõsine ta ongi. Tead ju küll, et ma käisin Tartus. Kohtasin seal mitmeid kirjamehi, kes väga mures on meie kirjanduse suure mehe Juhan Liivi saatuse pärast. Sa oled ju lugenud ja ma olen ka sulle rääkinud, et Kitzberg ja Kirjameeste Selts kogunisti ülemaalise korjanduse tema heaks korraldasid.  Tema vaimne tervis ei luba temal ühe koha peal töötada, sest tema ei suuda pikemalt millegi juurde püsima jääda. Seepärast on tema elujärg kaunikesti vilets, sest tema luuleread küll rahvale palju tähendavad, aga vääriliselt sugugi sisse ei too. Mõnda aega elas tema Luiga juures närvikliinikus, siis on teda mööda maad rändamas, küll Peipsi ääres, Raplas, Tallinnas ja Tartuski nähtud. Nii ei ole temal rohkemat, kui see, mis ümber ja pauna sisse mahub.

Marie: See kõik on mulle tuttav, aga kuhu sa praegu tüürid, ei mõista ma mitte.

Kõpp: Ära ole nii kannatamatu. Lase mul rääkida. Ma tahan, et see sulle kohe selgeks saaks, et ma oma otsust pole vaid tunnetele voli andes teinud, vaid selle igatpidi läbi olen mõelnud. Esiteks. Meil on siin Laiusel suur maja. Teiseks. Olles võrdsed Jumala lapsed, peame meie täitma oma kohust tema ees. Kolmandaks.  Eesti rahvas ei ole nii rikas, et oma andekaid poegi saatuse tuulte tõugata jätta.

Marie: See kõik on väga kena ja olen kõiges sinuga ühte meelt. Kuid mida meie nüüd selle teadmisega peale peame hakkama?

Kõpp: Ma tahtsin paluda sinult sinu nõusolekut, et pakkuda ühele õnnetule Eestimaa pojale varju ja pelgupaika saatuse löökide vastu. Minu sooviks oleks  Juhan Liivile siin meile usaldatud Laiuse kirikumõisas korralist elupaika pakkuda, kus tema saaks vaatamata kõigile oma vaimsetele tujudele, loominguga tegeleda. Mina arvan, et temal oleks eesti rahvale veel väga palju pakkuda, kui temal selleks õiged tingimused oleks. Mõistmatust on palju tema ümber, mis temale tarvilikku rahu hingele ei anna. Sellist rahu, mis tema sule jooksma paneks. Seda tahan mina temale pakkuda hoolimata sellest, et tema inimeste poolt mõistmatuse tõttu kõrvale on tõugatud. Ühte suud me jõuame veel toita ja ruumigi on meil rohkem, kui ise kasutame. Mida sa, kallis Marie, sellest arvad?

Marie: Muidugi olen ma nõus. Aga kas sa arvad, et sina neid tema tujusid suudad ravida. Ja mida arvab sellest külarahvas, sest ega sa teda luku ja riivi taga saa hoida. See ei saa saladuseks jääda, et hull Laiusele tasuta kostile on võetud. Aga hulluks rahvas teda peab, sellega pead sa kohe leppima. Sina oma suures ligimesearmastuses soovid ju parimat, kuid rahvas ei pruugi leppida sellega, mis nende jaoks võõras ja hirmutav.

Kõpp: Sellega olen mina arvestanud. Mina usun, et lahke sõna aitab teda tema meeltesegaduses.

Marie: Olgu siis nii.

Kõpp: Lähen annan sellest kohe Kitzbergile kirja teel teada. Tema on Liiviga ühenduses ja leiab kindlasti võimaluse talle meie pakkumisest teada anda.

Pilt2. Eided köögis

Mall:  (loeb lehest) „Aasta lõpeb, aruanded seatakse kokku ja minul on Juhan Liivi asjus aru anda.“

Kai: Mida sa veerid seal? Endal pole silmanägemist  niigi palju antud, et näeks lehmal nisast haarata, aga näe loeb lehte.

Mall: Te olge vakka ja kuulake, mida Kitzberg „Postimehes“ kirjutab. Mul vanamees kodus luges ja minu kõrvad ei tahtnud uskuda, mida ma kuulsin. Seepärast pidasin targemaks ise vargsi üle vaadata, sest kui nüüd on nii, nagu vanamees luges, siis on küll hull lugu lahti.

Teenija: Mis sind siis nüüd nõnda kohutas? Kas vanamees luges, et linnas kannavad naised undruku alla veel väikseid pükse ja rinnad seotakse nööriga kopsude külge kinni?

Kai: Aga sa ütle, et sul on ka need moodsad vidinad olemas. Kust peaks see sinu  vanamees teadma, ta pole sinna allapoole nagunii mõnda aastat vaadanud.

Teenija: Hea, et mul vanameest pole. Midagi jääb ikka enda teada ka.

Kai: Enda teha ka.

Teenija: Ole vakka. Kus sa selle jumalavallatu mõte peale nüüd tulid?

Mall: Kuulake nüüd mõlemad edasi. „Vaevalt olin mina üleskutse õhtuse lehega linnas laiali saatnud, kui teisel hommikul juba minu kätte raha toodi. Ja annetusi toodi sealt, kus mina seda üldse mõelda ei teadnud. Häid inimesi on palju igal pool. Siis oli ma süda väga rõõmus ja ma võisin Liivile kirjutada, et tule. Aga kes ei tulnud, oli Juhan Liiv. Üleskutse oli temale haiget teinud.“

Kai: Raha nüüd haiget teeb. Kui on korjatud, tuleb vastu võtta.

Teenija: Kui ta ise midagi sellega peale ei oska hakata, siis küsigu targematelt.

Kai: Ei tea siis kellelt? Sinult või.

Teenija: Minul on mitmeid häid mõtteid, mida portsu rahaga peale hakata. Esiteks ostaks jupi nööri ja seoks sinu suu kinni.

Mall: Kuulake nüüd ikka edasi. „Alles kunstnik Weizenberg leidis õige sõna „Mis armastus annab, seda peab armastusega vastu võtma.“  Annetuste üle olen juba varasemalt kviteerinud …

Kai: Ropp inimene!

Mall:  Oh juudas, ja ongi nii …

Kai: Mis seal sul juhtus? Kas kadedus on nii suur, et teine raha sai ja süda jättis löögi vahele?

Teenija: Sa võta tõesti rahulikumalt. Mida me sinuga teeme kui nüüd päkad taeva pool keerad. Ega siis teiste õnn pole veel sinu õnnetus.

Kai: Kraabib nagu veskikiviga, kui teistel hästi läheb.

Mall: Oodake teie vanad lobamoorid. Kohe jätab teil endil ka süda löögi vahele. „Ma ei ole vaikida tõotanud, mul on Liivi sõpradele midagi õige rõõmsat ütelda. Noor õpetaja Kõpp ja tema abikaasa pakuvad Liivile Laiuse kirikumõisas jäädavalt kambrikese ja prii ülalpidamise. See võidab küll ühe löögiga neile mõlemaile kõik südamed.“

(Vahivad lehte ja katsuvad kordamööda lugeda)

Kai: „Kas tohime nii suurt pakkumist vastu võtta ja kuidas saame Liivist võitu, et tema seda vastu võtta julgeks? Tema kannataks ennemini kõik ära, kui et kellelegi koormaks langeb.“

Teenija: „Mis armastusega pakutakse, seda tuleb armastusega vastu võtta.  See pakutakse ju kaudselt temale, õieti pakutakse see meile, kes meie kohustatud oleme oma luuletaja eest hoolt kandma.“

(Pikk vaikus.)

Mall:  Vanamehel oligi õigus. Kõpp on hulluks läinud.

Teenija: Proua ka.

Kai: Kitzberg ka.

Kai: Pean lehma lauta viima.

Mall: Mul ka kraamimine pooleli.

Teenija: Mul on pesu väljas.

Mall: Pütsikud vaja veega üle lasta.

Kai: Lüpsiaeg käes.

 Teenija:  Vaja kokku korjata.

Koos: See Liiv on ju hull.

Tormavad publiku vahele kella lüües.

Pilt . Liivi saabumine

(Pastoraadi elutuba. Keset tuba seisab korralikus ülikonnas Liiv. Pikk vaikus.)

Liiv: Kitzberg andis mulle need (osutab riietele). Arvas, et kirikhärra juures peab olema peenemalt riides.

Kõpp: See pole esmatähtis. Tähtis on, et inimese hing oleks puhas. Riiet saab pesta, aga hinge pesta on väga raske. Või nagu Piiblis on öeldud „Teadke, et teid ei ole kaduvate asjadega, ei hõbeda ega kullaga lunastatud, vaid Kristuse kui veata ja laitmatu Talle kalli ja püha verega“.  Vabandust, et kohe ei tutvustanud. Minu abikaasa Marie. Meie oma luuletaja Juhan Liiv.

Liiv: Ma maksan teile 20 rubla kuus, muidu ma siia ei jää ja liigun edasi.

Kõpp: See pole nüüd küll vajalik. Meie pakkumine Teile on täiesti omakasupüüdmata. Teie salmid on meid aastaid turgutanud, sest enam kaunimana pole eesti keelt vist võimalik kasutada. Meie sooviks on, et teie oma kunstiga veel kaua saaksite eesti rahvast rõõmustada. Mina tunnen ja tean, et teil on veel palju neile anda. Seepärast tahtsime pakkuda teile väikest paika siis sinise taeva all, kus saaksite segamata oma loominguga tegeleda.

Liiv: 20 rubla kuus või ma lahkun.

Marie: Härra Liiv. Me tõesti ei soovi teie raha. Kirikumõis toob piisavalt sisse, et midagi oma rahvale tagasi anda. See on kristlik kohus – jagada oma rõõmu ja aidata väetimaid.

Liiv: 20 rubla kuus maksan ma teile. Te ei tea, mis tunne on elada vallasandina. Kui sul ei ole kopikat oma raha ja pead elama Kitzbergi kogutud almustest. Mina tahan oma loominguga nii paljukest teenida, et seda sanditamist vaja ei oleks. Mina tahan oma arved maksta ja võõrast ei himusta. Võtke või jätke.

Kõpp: Hea küll, kui see nõnda tarvilik on, siis võime meie 20 rubla Issanda kiituseks vastu võtta. Omalt poolt luban, et selle rahaga teisi abivajajaid aitame.

Marie: Me oleme teie jaoks kaks tuba korda teinud. Seal on hetkel veel veidi rõske, sest toad seni tühjana ja kustuseta seisid, aga nüüd saab seal koos teiega kindlasti palju elu olema, mis ruumid rõkkama panevad.

Kõpp: Meil on siin oma majakord, aga saame seda teie tegemistega sättida.  Meie tõusema tavaliselt kell 7. Kell 8 on hommikusöök. Lõunat sööme kell üks ja õhtusöök on kella seitsme paiku. Ootame teid oma lauda ja loodan, et meie koka pakutu sobib teile.

Marie: Tualett on siin koridori peal. Samuti pesuruumid. Teie toad on kohe trepist üles esimene uks. Teisel korrusel on vähem liikumist, sest meie ise elame alumisel korrusel. Loodan et see pakub teile töö tegemiseks vajalikku rahu.

Liiv: Mul on Kitzbergi käes raha küll. Ärge arvake, et ma võlgu jään.

Pilt. Õhtusöök. Unistused

(Õhtusöögi laud. Teenija toob asju lauale. Kell lööb seitse. Tuppa astub Liiv. Vaatavad pikalt tõtt)

Liiv: Kas pole hullu varem näinud või?

Teenija: Olen igasugu lugusid kuulunud , kuid oma silmaga pole veel varem näinud.

Liiv: Milline siis esimene arvamine on?

Teenija: Tavaline.

Liiv: Tavaline? Kas sa arvasid, et mul on saba taga tilpnemas ja vaht tilgub suunurgas?

Teenija: No vaht just mitte. Aga praegu on küll liiga tavaline.

(Sisenevad Kõpp ja Marie)

Kõpp: Tere õhtust, härra Liiv.

Marie: Tere õhtust, austatud luuletaja. Meil on väga hea meel , et otsustasite meiega õhtusöögi lauas ühineda.

Liiv: Tänan teid kutsumast.

Kõpp: Mida me seisame. Istuge ometi. (Istuvad) Söök pole midagi suurejoonelist, vaid kodune ja lihtne.

Liiv: Kodune ja lihtne ongi kõige parem. Olen oma elus ka männikoort ja kaselaaste söönud. See kõik, mis teie laual on, on minu jaoks suur rikkus.

Marie: Olen kuulnud tõesti, et kunagi olid olnud teil päris kurvad ajad. Olite maailma eest päris kadunud.

Kõpp: Aga looming, milline looming. Ma pean tunnistama, et noore mehena oli teie looming minu jaoks teetähiseks. Teie looming oli see, mis õpetas mind nägema eestlast ja Eestimaad. Ma arvan, et selles, et ma õppisin jumalasulaseks, et oma rahvast teenida ja jutustada neile selle maa ja rahva kordumatust ilust, oli teie loomingul suur teene.

Liiv: Te olete liiga lahked. Sõnad tulevad ise minu juurde. Mina olen vaid toru, nagu teie ütlete, jumala ja inimese vahel. Kõik on maailmas meie ümber olemas, tuleb vaid seda näha, hetke tabada ja seejärel saadud tunded paberile valada. Luuletus on hetketunnete jäädvustamine.

Marie: Te räägite nagu see oleks nii lihtne. Haarad sule, heidad pilgu enda ümber ja kirjutad. Ma olen katsetanud kirjatööga, kuid minul need hetked, nagu  te ütlesite, küll sellisel kujul ei õnnestu. Johangi on katsetanud millegi enamaga kui kiriklik jutlus.

Kõpp: Need on siiski erinevad asjad, mida ei tohiks teadmatusest segi ajada. Kiriklik jutlus peab aitama inimest tema igapäeva elus, aga ilukirjanduslik looming peab inimeses avama tema hingesügavused ja tooma sealt luulehelinal  välja tema kauneimad tunded.

Liiv: Armastus pere, inimeste, kodumaa vastu. Kaastunne ja unistused. Need tunded on kõik Piiblis kirjas. Selle poolest ei erine me sugugi. Teie soovite, et inimene muutuks paremaks ja eks kirjanik oma loominguga loodab sama.

Marie: Jälle õige. Te mainisite unistusi. Millest teie, härra Liiv, unistate?

Liiv: Ma olen väsinud olemast rahva hoolealune. Ma tahan oma loominguga nii palju teenida, et võiksin ise ära elada. Ma olen mõelnud, et ma võiksin rohkem tõlkida suurte kirjanike töid, mis on mõjutanud kogu maailma mõtlemist. Näiteks kreeka filosoofid- Platon, Sokrates ja teised. Selleks tahaksin kreeka keele ära õppida.

Kõpp: See on võrratu mõte. Eesti rahvas peab jalule tõusma ja selleks peab tal olema võimalik lugeda maailma kirjandust oma emakeeles. Meil on hakatud üha enam tõlkima, kuid see põld on nii suur ees. Kreeka kirjandus – see on kogu mõtleva maailma alus. Sealt kõik algas.

Liiv: Veel olen ma mõelnud, et võiks hakata ajalehte välja andma. Tänased ajalehed on kõik kellegi poole kaldu. Kes kiidab venelasi, kes sakslasi, kes kuulutab eesti rahva oma riiki. Kui teeks ajalehe, mis seisab sirgelt ainult tõe eest ja oleks majakaks rahvale tema arengus, mitte ei sõltuks ühe kitsa rühma isiklikest huvides, olgu siis ärilistest või poliitilistest.

Marie: Te olete väga tark mees. Ma arvan, et selle mõttega tulevad paljud kaasa. Teil on ju sellel alal kogemust. Omal ajal „Sakala“ teie kirjutiste peal püsiski.

Liiv: Kirjuta, palju sa kirjutada, aga sisse ei toonud see midagi.

Kõpp: Ajaleht kui rahva majakas. See kõlab väga kaunilt, kuid kas mitte ei hakata siis kohe sellist väljaannet ründama. Olen pannud tähele, et kui miski liialt suure võimu saab, mida keiser kontrollida ei saa, siis pannakse see kohe kinni või kärbitakse tema tiibu.

Marie: Johan, sa oled ise ka rääkinud, et tõde on ainus, mis loeb. Isegi valus tõde on parem kui ilus vale.

Liiv: Ilusast valest jutustatakse teile iga päev. Üks unistus lastakse lendu ja peagi saab temast mädapaise, mis tuleb lõhki lõigata. Meie inimestel pole unistused lubatud. Tööta mõisniku heaks, tööta keisri heaks, tööta ja tööta. See on sõnum, mida tänased ajalehed kuulutavad. Rahva arvamus pole kellegi arvamus, seniks kuni meil on keiser.

Kõpp: Aga taevariik. Kas unistus taevariigist ei saa siis millekski lugeda? Inimene teab, et kui ta on vaga ja tasane, siis saavad tema vaevad tasutud.

Liiv: Millal see juhtub? Kas siis kui inimene on ennast siin maises elus ribadeks rebinud erinevate kurnajate vahel. Mis on see taevariik ja kus on see jumal, kes laseb sellisel viletsusel sündida.

Marie: Härra Liiv. Meie siin lihtsalt arutame asjadest nii nagu nad näivad. Ma olen nõus, et igal asjal on kaks poolt ja vahel näeme meie ainult seda ühte ja siis oleme hämmingus, kui teisel pool on asjad hoopis teisti. Teadmatust ei saa ette heita. Avatud hing ja otsiv meel viivad inimest edasi.

(Siseneb Teenija, Korjab nõud kokku)

Liiv: Vabandan, kui tundus, et ärritusin. Kellele Jumal, kellele keiser, kellele oma meel ja mõistus. Meil kõigil on kellele loota.

Kõpp: Nii tõesti on. Igaühel meist on omad väiksed soovid ja unistused, kuhu poole liigume. Kes tahab saada uut lehma, kes tahab kopika rohkem teenida, kes tahab raamatu trükist välja anda. Iga unistus on seda väärt, et tema nimel vaeva näha.

Liiv: Ainult mina olen nagu liivatera teel. Ei tea millise ratta külge kinni jään ja kuhu see ratas mind viib.

Marie: Kas äkki tassike kohvi? Loodan, et joote kohvi, härra Liiv?

Pilt. Eided köögis

Teenija askeldab. Mall siseneb vaikselt munad kaenlas.

Mall: Hommikust kah. Tõin mune Pastori-härrale.

Teenija: Pane sinna laua peale kausi sisse. Prouat pole kodus, raha saad hiljem.

Mall: (uurib ringi samal ajal) Ei sellega ole kiiret. Endal annavad kanad mune, lehmad piima, siga on ka sulus. Mis nii viga elada. Paljukest seda raha siis inimesel vaja on, vahel mõni kangatükk osta, et kleit selga õmmelda. Vanasti sai ise lina kasvatatud ja riiet tehtud. Siis polnud sellega ka muret. Nüüd kulub vanamehel teinekord pudeli ostuks. Noh?

Teenija: Mis noh?

Mall: Noh, milline ta on?

Teenija: Pudel või vanamees?

Mall: Mis vanamees. Ma räägin Liivist. On tal ikka inimese nägu ees?

Teenija: Mida sa uurid. Inimene nagu inimene ikka.

Mall: Kas ajab verist vahtu suunurgast välja?

Teenija: Ei aja mingit vahtu välja, lõpeta see tühja loba ajamine?

(sisse tormab Kai, piimamannerg käes)

Kai: Terekest. Näedsa, Mall juba siin. Ma hakkasin küll juba kukega kodunt tulema, aga ikka jõudsid enne. Kas kõik jutud juba räägitud?

Teenija: Oli sul asja ka või astusid läbi lobajuttu ajama?

Kai: Tõin piima Pastori-härrale.

Teenija: Prouat pole praegu kodus, Raha saad hiljem.

Kai: Ega ma raha tahagi. Vanamees ei lubanud muidu välja. Ütles, et tal piinlik, kui ma mööda küla ringi jooksen. Ma siis ütlesin, et toon piima pastori-härrale. Mannerg on tühi. Ma lüpsile veel ei jõudnud. Millest ma ilma jäin?

Mall: Inimese näoga ja vahtu ei aja.

Kai: Sosoh. Seda pole just palju, sellega õhtuni välja ei venita.

Teenija: No, mida te siis teada tahate?

Kai: Ma olen kuulnud, et Liivil pidi pea otsas olema nagu põis. Kui luulesalm sündima hakkab, siis läheb pea õhku täis ja kui salm paberil siis läheb vilinal jälle tühjaks.

Mall: Mina olen kuulnud, et öösiti jookseb ta mööda tuba, kaabib jalgadega nagu hobune ja ruigab nagu siga.

Kai: Mina olen kuulnud, et ta istuvat hommikuti puu otsas ja kireb nagu kukk.

Teenija: Kas te sunnikud jääte vait.

Mall: Noh?

Teenija: Ühesõnaga. Liiv sõi koos pastori-perega õhtust. Ma algul mõtlesin, et kas julgen talle nuga panna, et äkki annan ainult lusika.  Kui hakkab lõhkuma, siis lusikaga on kahjud väiksemad. Pastori-proua käskis ikka noa ka panna. Ma sidusin siis noa laua külge kinni. Igaks juhuks.

Kai: Mida ta sõi?

Teenija: Kotletti.

Mall: Noh?

Teenija: Mis noh?

Mall: Ainult kotletti?

Teenija: Kartulit ka.

Kai: Sinust kisu sõnu nagu sepatangidega välja. Sõi siis kotletti ja kartulit.

Mall: Seda oleks lusikaga olnud raske süüa. Aga kas ta toitu laiali ei loopinud või ei käitunud toidu laua taga muul veidral moel?

Kai: Ma olen kuulnud, et nad söövad käega. Ajavad pihuga sisse ja pärast öö otsa mäluvad.

 Teenija: Miks ta oleks seda laiali pidanud loopima? Värskest lihast tehtud kotlet. Pastor ka sõi ja kiitis hiljem.

Mall: Mulle ikkagi ei meeldi, et need linna veidrikud siia maale tulevad.

Kai: Mulle ka mitte. Mida sa ütled või teed, kui ta sulle küla vahel vastu tuleb?

Mall: Astud teelt kõrvale.

Kai: Vahid maha.

Mall: Aga kui ta peaks teretama.

Kai: Issand hoia selle eest. Algul teretab, pärast küsib juba, et mis ilm on?

Mall: Mina siia selliseid ei taha.

Kai: Huvitav, kas siis ei saa neid kinni panna kuhugi. Kuhugi , kus nad teistega kokku ei puutuks ja rahulike inimeste elu ei häiriks.

Mall: Ma ei oska sellistega olla.

Kai: Mõisnik niigi ei taha päevade eest palka maksta. Mõtle, mis juhtub, kui hull tööle läheb ja üldse palka ei nõua.

Mall: Mis palka? Tal makstakse ju kõik kinni. Lihtsalt puhkab siin, jalutab ringi. Kitzberg saadab aga linnast raha.

Kai: Aga meie peame tööd rügama, et oma igapäevane leib välja teenida.    

Teenija: Aeg on selline. Meil tuleb ta vastu võtta ja kostitada. Kui pastori-härra on nii otsustanud, siis meil pole siin midagi öelda või arvata.

(Siseneb Liiv)

 Liiv: Tervist prouad. Tahtsin küsida, et äkki oleks võimalik üks võileib paluda.

Teenija: On ikka. Ma ei teadnud valmis panna. Ma ei teadnud, kaua kirjaniku-härra magab. Pastor koos prouaga sõid juba mõnda aega tagasi ja läksid siis alevi peale.

Liiv: Ma siis paluksin … kui see teile tüli ei tee.

Teenija: Palun. Kas soovite juua ka midagi? Meil on piima. (kiigutab mannergut)

Kai: Piim on juba otsas.

Liiv: Pastor on siis piimavasikas.

(Liiv sööb leiba. Pikk vaikus.)

Liiv: Murdis suure tüki sooja leiba, sooja leiba minule.

(vaikus)

Liiv: Kuidas siis ilm ka õues on?

(Mall ja Kai kohkuvad)

Liiv: Tulin linnast lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt, läbi läbi näljane….. Tänan. Lähen oma kambrisse. Andke palun pastori-härrale teada, et kui ta tagasi jõuab, et mul oleks hea meel teda näha. (lahkub)

Mall: Nägite?

Kai: Mida ta ütles, et pastor on vasikas. See ei tähenda head.

Mall: Kas te nägite , kuidas ta mind vaatas. Mul võttis põlvest nõrgast. Pea hakkas ringi käima. Mul on tunne , et ta kaetas mind ära.

Teenija: Ära aja loba. Ei vaadanud ta sind kuidagi eriliselt.

Mall: Vaatas. Silmad olid peas kui tõllarattad. Nii …

Kai: Kas te panite tähele, kuidas ta sõi. Hammustades paistsid pikad kihvad välja. Siis näris huuled kokku surutud, ainult peenike vile oli kosta.

Teenija: Mis vilest sa räägid?

Kai: Kas sa siis ei kuulnud, et samal ajal kui näris, kõlas peenike vile. (vilistab)

Teenija: Polnud seal mingit vile.

Kai: Siis lasi peeru.

Mall: See võib olla küll, sest mul hakkas pea ringi käima. See võis olla kangest haisust. Mul laudas ka hakkavad silmad vett jooksma.

Teenija: Lõpetage nüüd see loba. Inimene nagu inimene ikka,

Kai, Mall: Ta on ju hull.

Mall: Ma pean nüüd minema. Täna tuleb pikk päev.

Kai: Vanamees võib ju õhtul sõnelda, et tööd tegemata, aga siin on praegu palju tähtsamad asjad ajada.

Mall: Ma lähen siis Jõgeva poole.

Kai: Ma lähen siis Kuremaa poole.

(Lähevad Välja)

 

Pilt  Kõpp ja Liiv.

Kõpp: Kirjutate.

Liiv: Mida muud on mul teha?  Kõik teed on kinni pandud. Ei oota mind enam keegi.

Kõpp: Olete täna tujust ära. Kui tohin vastu vaielda, siis pole teie sõnad päris täpsed. Ma arvan, et Eestimaal ootab igaüks teid. Iga uks on avatud, et nõnda suurele luuletajale pruukosti pakkuda. (Vaikus)

Liiv: Mind on saadetud siia inimestest hüljatud maale. Andke andeks härra õpetaja, ärge arvake, et ma olen tänamatu, aga mu süda vaikib siin, sest tal pole piisavalt selget taevast kuhu lennata. Külatänaval jalutades vahitakse mulle järel, näidatakse näpuga ja lauldakse kummalisi lorilaule.

Kõpp: Inimesed võõrastavad. Nad on siin elanud juba inimpõlvi, kõik tunnevad kõiki ja siis nüüd tulete teie, kuulus ja austatud mees. Nad ei tea kuidas käituda. Neid tuleb mõista ja aidata neid mõistmisele lähemale. Eesti inimene on tark inimene, aga tal läheb oma tarkuse leidmisega aega. (Vaikus) Vaatan, et olete midagi paberile pannud. Äkki loeksite ette.

Liiv:  

Mina kõndsin kurba rada

Kurba rada kõndsin ma

Muresid mul mitusada

Oh, kuis mahajäetud ma!

Kivi kukkus kivi juurde

Jõgi püüdis meresse

Koerakutsik ema juurde

Ema juurde  - ussike

Kuhu lähen mina, vaene?

Kelle juurde, koduta?

Oh mu vend, mu sõsar, naine,

Ema, isa, isamaa!

Kõpp: See on lihtsalt imeline. Lihtsad sõnad ja ometi nii sügav tähendus. Ma olen ikka mõelnud, et mis on see kodumaa. Kust ta algab ja kuhu läheb?

Liiv:  Minu kodumaa on rotiurg, kus saab vaikselt istuda, aga kust pead välja pistes kukuvad kõik kisama ja roobiga taga ajama. Shinkiewitzile kinkisid Poola riik ja rahvas mõisa. Mulle pole eesti rahvas midagi kinkinud. Vaid Kitzbergi sandikopikad.

Kõpp: Mis armastusega antud, seda tuleb armastusega vastu võtta.

Liiv: Mis armastusega antud, seda tuleb armastusega vastu võtta. Muud mulle ei räägita. Mis armastus see on, mis on vaid sandikopikaid väärt. Minu armastus on andnud rahvale nende südametunnituse, andnud neile hetki, kus süda erutusest seiskub. Minu armastusest on loodud sõnad, mis helisevad rahval meeles ja aitavad neid rasketel aegadel. Tänu selle eest on vaid sandikopikad. Võtke oma raha, mulle ei ole seda vaja (viskab raha põrandale).

Pilt. Kiri

Postiljon: uu. Koputasin, aga keegi ei avanud. Pastori-härra. Proua Maria. (uurib ringi, silmnähtavalt hirmul. Tuleb Teenija)

Teenija: kas sa saad köögist välja. Jummel küll , kuidas ma ehmatasin. Mis sa luurad siin?

Postiljon: Mõtlesin pastori-härraga rääkida. Mul on üht-teist südamel. Oleksin tahtnud nõu küsida.

Teenija:  Või temal on miskit südamel. Või äkki on see hoopis keegi eriline, kes su südamel on.

Postiljon: Jäta oma loba. Ütle parem, kas Pastori-härra on kodus?

Teenija: Istu siis ometi. On teatud asju, mille juures oskan mina palju paremat nõua anda, kui Pastori-härra. Nii. Kes ta siis on?

Postiljon: Sinuga ma küll neid asju arutama ei hakka. Sinuga räägid, siis on kogu küla juttu enne täis, kui ma toa uksest välja saan. Poole päevaga tuleb pool juttu juurde ja hommikuks on jutt juba hoopis teistpidi. Küll mina seda tean. Tuletan sulle meelde, et minu ametis tuleb kirju kätte viia ja selle juures kuuleb nii mõndagi.

Teenija: Härra riigiteenistuja. Istuge siis ometi. Tundub, et olin liialt pealetükkiv. Me lihtsalt oleme arutanud siin teinekord prouad omavahel, et ei tea küll, kelle see postiülem ükskord ära võtab. Küll see saab olema üks õnnelik naine. Mõtle ise. Mees tuleb õhtul koju. Kott kirjadega kaasas. Milline võlumaailm seal võib olla. Kui palju imelisi lugusid. Õnnelik naine on see. Kas piima?

Postiljon: Loba. Ma ei lähe iial koju postikott üle õla. Postikott jääb kappi luku taha.

Teenija: Aga vahel võib see kott ju sattuda kaasas olema. Kas piima?

Postiljon: Ju kui juhtubki kaasas olema, siis ei ole kellelgi võõrast kirjavahetust õigust lugeda.

Teenija: Äkki siis teed ja kompvekki?

 Postiljon: Tänan pakkumast. Ma lähen otsin parem õpetaja-härra üles.

Teenija: Istu!

(Postiljon istub. Sisse astub Liiv, Postiljon taganeb ajades ümber tooli ja muid asju)

Liiv: Kuulsin hääli. Tahtsin küsida, kas keegi läheb alevi poole, kuid näen, et seda tarvidust enam pole. Mul oleks kiri posti panna. Olge hea ja toimetage see edasi. (vaikus) Te ju olete postiametnik. (Postiljon noogutab) Võin ma siis kindel olla, et saadate kirja adressaadini. See on ülemaalise tähtsusega sõnum. (Postiljon noogutab) Ma panen siis kirja siia lauale. (Lahkub).

Teenija: Noh. Vaatame üle või?

Postiljon: Mille me üle vaatame?

Teenija: Teeme lahti. Selline võimalus. Mõtle nüüd oma peaga. Kogu aeg muudkui räägi küla vahel eitedele, et mida see Liiv teeb ja mida see Liiv sööb ja kas ta söögi ajal puristab või kempsus pussutab. Mul on juba kõik ära räägitud. Mingeid uudiseid enam pole. Aga nüüd oleks ikka juttu pikemaks. Teeme lahti. (paneb vee keema)

Postiljon: Kirja või selle ümbrise rikkumine on raske korra rikkumine. See võib kaasa tuua trahvi või halvemal juhul isegi töölt vabastamise.

Teenija: Sa tahad nüüd öelda, et sa pole ühtegi kirja lahti teinud, et näha mis seal kirjutatakse.

Postiljon: Muidugi mitte. Inimeste kirja lugemine on nende eraelu puutumatuse rikkumine.

Teenija: Kes sellist jama ajab? Mina olen kogu aega lootnud postiülema prouaks saada, et küll siis on ikka hea elu. Söödad mehel kõhu täis, paned teki peale ja saad terve öö lugeda. Ainult lugeda.

Postiljon: Ma olen sind tõesti vaadanud. Istusin viimati kirikus sinu kõrvalegi. Sa oled ju ikkagi haritud naine, õpetaja-härra köögitüdruk ja loed palju raamatuid. Kes siis ei tahaks endale sellist kaasat?

Teenija: Ma pole elus ühtegi raamatut lugenud. Mida sa ajad?

 Postiljon: Ise ütlesid, et loeksid öö otsa.

Teenija: Ma räägin kirjadest. Ma loeksin hommikuks kõik järgmise päeva kirjad läbi ja uudis oleks küla vahel enne tead, kui kirja saaja sellest kuulebki. See oleks aus kõigi vastu. Mis salatsemine see siis olgu. Mõni võib päranduse saada või armusõnumeid saata ja hoiab nii olulisi uudiseid ainult endale. Siis oleks aga kõik kõigile teada. (võtab kannu)

Postiljon: Hull jutt. Postiseaduses on ära märgitud kõik karistused, mis kirjade avamisega kaasnevad. Mida sa nüüd teed hull inimeseloom?

Teenija: Aurutan kirja lahti, siis saab pärast jälle kinni panna, et keegi aru ei saaks.

Postiljon: Nõnda ei saa. Selleks tuleb kasutada teisi vahendeid.

(Võitlevad kirja pärast. Sisse astub Kõpp)

Kõpp: Vabandust. Ei teadnud, et siin selline kuum armuromaan käimas on.

Teenija: Postiülem astus läbi ja küsis teie järele. Tal pidi suur saladus rääkida olema.

Postiljon: Mis saladus? Ma tahtsin aru pidada ja nõu küsida.

Teenija: Aga mulle sellest rääkida ei võinud.

Kõpp: Hea küll. Las ta siis jääb. Millest sa tahtsid siis rääkida? (Teenija seisab kõrval. Postiljon annab Kõpile silmadega märku) Kas sa jätaksid meid hetkeks kahkesi. Palun mine vaata kas kanakuudi uks sai kinni. (Teenija nagu lahkub, aga jääb ukse taha kuulama) Räägi siis.

Postiljon: Ega teagi kuidas alustada. See on minu jaoks veidi delikaatne. Igal juhul ma väga loodan, et see jutt jääb meie vahele.

Kõpp: Sa tead ju hästi, et oma õpetajat võid sa igas mures usaldada. Nagu ütleb piiblisalm  Inimese süda ja meeled on Issanda käes, nagu veeojad: tema juhib seda, kuhu ta iganes tahab. Sa oled Issanda tahtel siiani jõudnud. Usalda oma südant ja ära karda mitte.

Postiljon: Mure on teie allüürniku pärast. Ma mõtlen Liivi.

Kõpp: Mis siis temaga on? Kas ta on küla vahel lapsi hirmutanud või muul moel sündsusetust üle näidanud?

Postiljon: Ei midagi sellist.

Kõpp: Ma tunnistan, et temaga on vahel raske, aga teda tuleb mõista ja aidata. Nagu üks kristlane teist ikka peab aitama. Ta on teistmoodi ja tundub külarahvale vahel võõrastav, aga uskuge mind, et oma hingelt ei ole ta kuri inimene, sest kas suudaks hingelt kuri inimene luua värsse, mis kogu meie aja ja inimesed nii kenasti kokku võtavad.

Postiljon: Ei-ei. Õpetaja-härra on valesti aru saanud. Mina ei taha midagi sellist rääkida. Asi on nimelt selles, et tema kirjutab kirju.

Kõpp: Mis siis sellest halba on, et tema kirju kirjutab?

Postiljon: Aga tema kirjutab väga palju kirju. Vahel isegi mitu tükki päevas.

Kõpp: Eks temal on soov siit Laiuselt oma mõtte- ja aatekaaslastega sõnumeid vahetada.

Postiljon: No ma ei tea, kus suur mõttekaaslane Liivile võib olla keiserlik kõrgeausus või Haagi rahukohtu kohtunik. Igal juhul tundus see mulle kahtlane ja ma tegin mõne kirja lahti, sest keisrihärrat ei või tülitada tühiste soovidega.

Kõpp: Kas selline asi on postiseadusega lubatud?

Postiljon: Ega vist.

Kõpp: Mis seal kirjades siis sellist kirjas oli, et sa ei tihanud neid ära saata?

Postiljon: Liiv palub oma kirjades Keiserlikku Kõrgust, et see ei lubaks teda jälitada, sest tema sõnul pidavat kõik kohad kubisema politsei nuhkidest, kes kõik vaid selleks on ametisse pandud, et iga tema sammu jälgida. Minu teada ei ole kirikumõisas ühtegi nuhki, kui just õpetaja-härra ise või tallipoiss nuhid pole. Aga seda ma muidugi ei usu. Ma mõtlesin enne teiega rääkida, sest kui siin tõesti nuhid on, siis oleks külarahval õigus seda teada. Kuidas me saame küla vahel rahulikult kõndida, kui kuskil võib mõni nuhk meid luurata. Ma ei julge enam peenravahele asjalegi minna.

Kõpp: See on sinust ütlemata tubli, et sa selle murega minu juurde tulid. Ära neid kirju esialgu ära saada. Pane nad kõrvale ja hiljem vaatame, mida nendega peale hakata. Ühte ma sulle kinnitan aga praegu kohe, et midagi karta pole sul vaja. Ei ole siin ega kusagil mujal pole mingisuguseidki nuhke. See on Liivi ettekujutus … nagu kirjanikud ikka ette kujutavad elu ja meie ümber toimuvat. Mine nüüd ja ära seda kellelegi räägi, muidu pean postiametile teada andma, et sa oled võõraid kirju avanud. (lahkub. Uks läheb pauguga lahti ja Teenija astub selle tagant välja.)

Teenija: Mis seal postiseaduses nende kirjade avamise kohta oli öeldud?

Postiljon: Ma avasin kirju meie kõigi huvidest lähtuvalt. Ole hea inimene ja ära sellest nüüd kellelegi räägi. Kuhu sa tormad?

Teenija: Ei ole minul siin sinu hala aega kuulata. Mul on nii palju uudiseid, et need ei mahu enam minu sisse ära. (Lahkub)

Postiljon: Oi jumal, Kallis jumalukene, aita nüüd vaest patust oma helduses.

Pilt: Lahkumine Laiuselt Poola kuningaks

(Kõpp istub laua taga ja kirjutab, siseneb Marie)

Marie: Millega sa nii hoogsalt ametis oled, et ei märka, et teisigi su ümber on?

Kõpp: Ma kirjutan Luigale kirja. Mul on suur mure Liivi vaimse tervise pärast.  Tema ei näe enam ilmaasju päris selge pilguga. Kümme aastat tagasi oli ta Luiga juures ravil ja sellest paistis temale siis kasu tõusvat. Tahaks teda aidata, aga minu mõistusest jääb siin väheks.

Marie: Minagi olen täheldanud, et ta endamisi pobiseb ja enam üldse väljas ei käi. Toas istumine pole kellelegi veel head teinud. Inimene on loodud liikuma. Ma olen lugenud arstiteaduslikke kirjutisi. Seal on sulaselgelt kirjas, et kui sa ei liigu, siis kõik halvad ained kogunevad sinusse, mis muidu higistades või muul loomulikul moel välja tulevad.

Kõpp: Oh armas Marie. Küll sina oled minul üks armas inimene sooviga kogu maailma mõista ja aidata. Aga ma ei tahaks uskuda, et tema mured halvast toitumisest või sellest on, et kõht korralikult läbi ei käi. Tema mured on tema peas. Ta kujutab ette asju, mida tegelikult olemas ei ole. Postiülem avas Liivi poolt Keisri-härrale saadetud kirja, kus ta kurtis, et kõikjal teda nuhid jälitavad, kes kõigest, mida ta teeb ette kannavad.

(Siseneb Liiv)

Kõpp: Oh, armas härra Liiv. Astuge edasi. Kuidas tervis täna on?

Liiv: Mis teil minu tervisest?

Kõpp: Proua ei tunne ennast täna hästi. Mõtlesin, et teil äkki ka mingi tõbi külge hakanud.

Liiv: See on sellest, et hullu oma katuse alla võtsite.

Marie: Kindlasti ei ole see sellest. Mina tunnengi ennast juba paremini.

Kõpp: Kindlasti ei ole tõbi sellest ja kindlasti pole ka teie hull. Kas miski häirib teid viimasel ajal? Vaatan, et te üldse enam väljas ei käi?

(Siseneb Teenijanna tee kandikuga)

Liiv: Ma ei saa käia. Kõikjal jälitavad mind politsei nuhid. Nad tahavad minu loomingut varastada ja kannavad kõigest keisri-härrale ette.

Kõpp: Siin majas ja ka külas pole kindlasti ühtegi nuhki, keda peaksite kartma või kes mingilgi moel teie elu ohustaks.

Liiv: Aga tema (osutab Teenijannale) Ma tean, et ta mind jälgib ja kõik kirja paneb. Ma sattusin ukse tagant pealt kuulma, kui ta parasjagu oma ülemustele ettekannet tegi, et mida Liiv sõi ja mida Liiv jõi.

Teenijanna. Mina? Mina! Mina pole midagi öelnud … ma pole mingi nuhk. Me lihtsalt …

Kõpp: Nuhite?

Teenijanna: Ei. Me lihtsalt …

Kõpp: Luurata inimese järgi, et siis küla peal kõigest ette kanda. Kas te ise aru saate, et te niimoodi inimese hulluks võite ajada. Me oleme võtnud oma majja kalli külalise, et tema rahus saaks oma loometööd teha, kuid teie keerutate siin tolmu üles ja ajate külarahva ka ärevile.

Teenijanna: Kõik küsivad ja uurivad, mida ma siis ütlen neile. Ma ei saa ju jätta rääkimata, mis mulje see veel jätaks.

Marie: Sul oleks viisakas härra Liivi ees vabandust paluda.

Teenijanna: Vabandust.

Liiv: Mina ei ole lihtsalt luuletaja, kelle tegemised kedagi ei huvita, mina olen Aleksander II sohilaps, kes toodi Alatskivile kasvama, et vaenlased keiserlikku verd hävitada ei saaks. Kuna mina olen Aleksander II poeg, siis on mind juba ammu kutsutud Poole kuningatroonile. Kõik on selleks korraldatud, et mind saabudes pidulikult vastu võetaks. Olen seni oma lahkumisega oodanud, kuid nüüd ei ole enam mul midagi teha. Ma olen juba kirja teel teada andnud, et nende kutsutud kuningas saabub peatselt. Kogu Poola ootab mind, Igas raudteejaamas on orkester vastas ja pillid mürtsuvad. Seni pole olnud mul raha rongipileti ostmiseks, kuid see ei saa enam olla takistuseks kutsumuse ees, mis minule pandud on. Te võite olla õnnelikud, et Poola kuningas siin Laiuse kirikumõisas elas ja ühel päeval raiute te selle siin veel kivisse. (astub uksest välja)

Kõpp: Ma pean kirja kiirelt lõpetama.

II VAATUS

Pilt: Eided köögis. Tagasitulek

Teenija, Mall ja Kai seisavad laua taga. Laual lebab Liivi kohver.

Mall: See ongi?

Teenija: Seesama.

Kai: Kuidagi väike

Teenija: No selline ta on. Rohkem seal midagi ei olnud.

Mall: Imelik asi ikka. Tormata minema sealt, kus sind on hoitud ja isegi nagu austatud.  Tormata minema ja jätta omad asjad niimoodi maha. Kaua ta juba kadunud on?

Teenija: Kuus nädalat saab sellest päevast, kui tas siit paljajalu minema tormas.

 Kai: On see vähemalt raske?

Teenija: Raske oli ta küll. Ma arvan, et umbes sama raske kui kaks ämbrit vett.

Mall: Ta oli ikkagi kuulus mees.

Kai: Kitzberg saatis raha ka kogu aeg.

Mall: Paljukest ta seda raha siis kulutas. Süüa sai ta köögist niisama.

Teenija: Ega ta tühi suurt söönudki. Vahel võileib. Vahel mõni kartul. Teinekord ei söönud päevade kaupa.

Mall: Kas kohvrisse juba vaatasid ka?

Teenija: Ei mina julgenud vaadata. Pastori härra ütles ka, et paneks härra Liivi asjad kenasti hoiule, et küll tema ühel päeval tagasi tuleb ja siis on hea, kui tema asjad on kõik olemas.

Kai: Mis sa arvad, et mis seal kohvris võiks olla?

Teenija: Ma ei oska midagi arvata. Mis sellel inimesel ikka kohvris on. Üks särk, püksid, kuub … Ega ta kohvris tuult kanna, midagi seal ikka on.

Kai: Kindlasti mõni raamat, ta oli ju kirjanik.

Mall: Sa ütlesid, et kohver oli raske. Äkki on seal kuld … või raha. Pole ju võimalik, et inimene töötab kogu elu ja midagi endale ei kogu. Seal võib olla isegi mitusada rubla.

Teenija: Hullu juttu ajad. Kus selline raha sellel sandil?

Mall. Ega me teisiti teada ei saa, kui tuleb sisse vaadata.

Teenija. See pole küll võimalik. Selleks pole mulle luba antud.

Mall: Vaatame ainult. Natukene serva vahelt. Kui on raha võib see hallitama minna ja mida sa siis selle rahaga teed.

Kai: Ma arvan ka, et kindlam on järgi vaadata. Seal võib olla ka toiduaineid ja mida sa siis teed, kui need hakkavad mäda välja ajama.

Mall: Just.

( Teenija nuusutab kohvrit)

Mall: Mida sa tühjast nuusid?

Teenija: Kui oleks tühi siis ei nuusiks. Nuusin, kas on juba mädahaisu tunda.

(Nuusutavad kõik)

Kai: Noh, kuidas tundub?

Teenija: Tolmand lõhn. Ju siis on riided. Need koguvad tolmu.

Kai: Mädahaisu tõesti ei ole. Kummaline. Tahaks ikkagi kangesti näha, mis varandust see kott peidab.

Mall: Kes ei tahaks?

Kai: Ei jää muud üle, kui tuleb lahti teha. Mul uudishimust nii moodi pöörab sees. See oleks patt jätta see võimalus kasutamata. Mis sellest halba on või kellele see halba teeks. Vaatama sisse ja saame rahus edasi elada, muidu jääb elu lõpuni vaevama.

Mall: Kui veel küla vahel räägid, et kohver oli laua peal ja sisse ei vaadanud, siis ei julge inimestele otsagi vaadata.

Kai: Kuidas sa üldse siis edasi elad?

Mall, Kai: Ohh

Teenija: Teist ei saa ka muidu lahti.

(Lähenevad kohvrile. Uks avaneb ja seal seisab Liiv. Liiv läheb laua juurde ja võtab oma kohvri. Lahkub)

Mall: Mis see nüüd siis oli?

Teenija: Liiv tuli tagasi ja …

Kai: .. ja võttis kohvri kaasa.

Mall: Me ei jõudnudki näha. Kõik ootavad kõrtsi juures …

Kai: Vähemalt saame teada anda, et Liiv on tagasi.

Mall: Tal olid saapad jalas.

Kai: Pintsak oli ka puhas.

Teenija: Ma lähen panen tema kambri korda.

Pilt. Postiljon

Liiv istub oma toas ja üritab kirjutada. Õhk on suitsust paks. Siseneb Postiljon.

Postiljon: Kas võib korraks tülitada? (Liiv vaikib) Ma ainult hetkeks soovisin paar sõna kõnelda. Teie kirjutate hirmus palju kirju. See kõik on kole kallis. Kas teil selle jaoks ikka raha on?

Liiv: Mul on raha nii palju , et võin endale kirjatuvi osta, et see mu kirjad kohale viiks. Aga ma töötan praegu ja kui sobib , siis jätkaksime meie vestulust hiljem.

Postiljon: Ja muidugi. Hakkan sättima. Ega postituviga ei saa igale poole kirjutada. Nemad lähevad sinna, kuhu neid on õpetatud lendama. Tuvile ei saa öelda, et lenda sinna või tänna. Postiteenust kasutades on ikkagi kindlam. Seal pole kartust , et kirjad lähevad kaduma või saavad muul moel kahju kannatada.

 Liiv: Olete ikka kindel? Ma ei taha olla ebaviisakas, kuid hetkel kirjutan …

Postiljon: Oo, muidugi. (pöördub uksel tagasi) Tahtsin paluda, et kas teie minu kirja pandud salme võtaksite arvustada. Mul on üks daam südamesse kinni jäänud ja kangesti tahaks talle mind tabanud tunnetest teada anda. Samas ei tahaks, et see liialt pealetükkiv või liialt peenutsev või liialt paljastav oleks. Mul on need kirjaread kaasa ka võetud. Kuulake „Üksik süda tuksub põues, kuigi ilm on ilus õues, nagu sulus siga ma, tahaks välja joosta ma. Otsiks kus on minu kallim. Kutsuks temagi sea talli, kahekesi koos me kaks, sulus rõõmsalt röhitseks.“ Kuidas tundub? Olge aus. Mida te arvate, kas neiu saab minu tunnetest aimu. Või peaks rohkem lillesid sisse panema?

Liiv: Ma kirjutan praegu, kas te ei näe. Ma tahaksin rahu.

Postiljon: Muidugi. Te tunnete naiste hingeelu rohkem. Ma mõtlesin, et neiut seaga võrrelda on ju imelik, aga samas on sead nende kõige suurem varandus, nagu minu kõige suurem varandus on see kaunis daam. Ega siga pole üldse paha loom. Kas teie olete seale pool tundi järjest silma vaadanud? Milline tarkus seal on. Siga istus rehekambris ja vaatas tuld. Nagu vaataks oma tulevikku. Nii sügav silma vaade on tal.

Liiv: Mul on tõesti raske hetkel teie soovidest aru saada. Ma kirjutan ja mulle meeliks, kui mind rahule jäetaks.

Postiljon: Muidugi. Ikka jah. Mida ma siis teen? Kas kirjutan ümber ja poetan tema ukse taha, kui ma juba siin olen. Mida ma teie eest varjan, teie näete mind läbi. See pastori-majapidajanna on mulle juba ammu silma ja südame jäänud. Mina ei oska neid asju öelda või teha.

Liiv: (karjub) Palun lahkuge kohe. Ma ei jaksa enam

(Uks avaneb ja Siseneb Teenijanna)

Teenija: Mis siin toimub? Mida on sul kirjaniku härra juurest otsida. Kas sa saad siit välja? Mis see sul näpus on.

Postiljon: Ma arm. See on sulle

Teenija: Anna kohe kirjaniku-härrale tema salmid tagasi. Kirjad ootavad sind kapi peal. Siia tuppa ei ole sinul asja. Mis arm. Jäta see rumal jutt. Ah, mis siin kirjas on? 

Liiv. Välja

  

Pilt: Parun ja Alatskivi mehe kiri

Parun: Räägi, mis sa räägid, aga ühes olen mina kindel. Talupojal on tema maja, tema loomad ja lapsed, no kõik need kes seal veel on. See on tema kindel koht, kust tema välja saada ei taha. Milleks tõtata linnadesse, koolidesse ja veel jumal teab kuhu need teie rahvuslased rahvast kutsuvad. Maarahval pole vaja haridust. Piisab sellest, kui ta Piiblit oskab lugeda ja sellest rohkem kui küll.

Kõpp: Inimese soovid peavad olema ikka suuremad, kui ainult olemasolevaga leppimine. Selleks ju inimene undki näeb, et tõuta kõrgemale argihallusest.

Parun: Kui kõik muudkui tõusma hakkavad, kes siis tööd teeb. Ega und nähes kõht täis ei saa. Töö on inimese pärisosa. Ma võin ju nõus olla, et kui kõik tööd tehtud , siis on inimesel voli pillimängu saatel tantsida. Aga tantsi enne tööd või tants pärast tööd, aga mitte töö asemel.

Kõpp: Aga mida arvab mõisnikuhärra uuest mõtlemisest ja töö parandamisest. Õppinud inimene võib teha sama tööd palju kiiremini ja jõuda selle ajaga rohkem. Kas see siis mitte ei kasulik mõisa-härrale, kui tööd rutem tehtud saavad?

Parun: Piisab, kui mina haritud olen. Küll mina tean öelda, mida ja millal teha tuleb. No ei meeldi mulle mitte üks iva, et kõik see maarahvas linna voorib. Niigi töökäsi vähe ja järjest vähemaks neid jääb. Ma ütlesin kubermanguvalitsuses – toome Venemaalt töökäsi. Seal rahvast murdu, istuvad muidu ahju otsas ja imevad näppu, tulgu tehku tööd. Aga kus selle peale tõsteti kisa. Kuhu me niimoodi jõuame, kui kõik pliiats käes kontoorades istuvad. Tööd ei teha enam keegi teha.

Kõpp: Eks tuleb siis mõisa-härral endal ader pihku haarata.

Parun: … õpetaja teeb vist nalja. Aga teil pidavat siin üks priileivasööja olema. Küla on nii juttu täis, et pressib mõisaustest ka sisse. Kas tal poleks tahtmist tööle tulla? Ega palju pole vaja teha. Hommikul kuuest põllule ja õhtul kaheksast koju. Lühikesed päevad. Mehi oleks hädasti vaja.

Kõpp: Härra Liiv, kes meie kostil on, on kirjanik. Näete siin on üks tema raamat, mis hiljuti trükist ilmus. Pealegi on härra Liiv hetkel tõbine ja seepärast  ma arvan, et ta teid kuidagi teie põllutöödel aidata ei saa.

Parun: Need on ju salmid. Salme oskab meist igaüks teha, aga mis tööd te teha oskab.

Kõpp: Kas mõisa-härra tõesti saaks salmi kirjutamisega hakkama? Kuulaks kohe huviga

Parun:  Mis see ära ei ole. Istun toolil , tuju hea, väljas paistab päike, talunik mul heinu veab, koorem liiga väike. No, ma võin veel põrutada, kui sellest väheks jäi.

Kõpp: Tõepoolest tundub teil selle peale andi olevat.

Parun: Kirjatükk peab olema selge ja konkreetne. Loed läbi, asi selge ja lähed tööle. Niisama pole mõtet sulge kulutada. No , mis see siin raamatus siis on – kas kuldkollane, pedak heleroheline. Kurat, seda teab igaüks niigi. Seda pole vaja kirjutada, mine õue ja näed isegi. Ma räägin inimesed on liiga vähe õues, istuvad ainult oma kontoorades. Tööd on vaja teha.  Seoses sellega meenus, et mul oli õpetaja juurde asja ka.

Parun: Mul on väike võlg ka veel maksta, sest ega minul võlgu ei meeldi jääda. Ma annaks kiriku-õpetajale ilusa jutu eest kohe terve rubla? … või kaks rubla? … ma arvasin kohe, et viis rubla on meie kiriku jaoks sobiv summa. … Kõmme rubla on juba röövimine, jääb seitse. (loeb raha lauale, samal ajal astub sisse Liiv) No nii, nüüd oleme teiega tasa. Igaühele oma ja kõik on õnnelikud.

Kõpp: Saage tuttavaks – kirjanik Liiv.

Parun: oo sõnaseadja. Võiks öelda, et isegi ametivend (naerab suure suuga). Meil on hea meel teid siin kandis siis näha. Kas teie poole võib pöörduda, kui mõnd väiksemat kirjatööd on vaja teha?

Liiv: Meelsasti aitan jõudu mööda.

Parun: Ega päev meie järgi oota, asutan ennast minekule. Sulg ja ader – see on eesti rahva jõud. Need peavad ikka käsikäes käima ja ei saa ühte teisest paremaks pidada. Kohtumiseni! Härra Liiv, oli väga meeldiv.

Kõpp: Tänud ja kohtumiseni

(Parun lahkub)

Kõpp: Kuidas täna meeleolu on härra Liiv?

Liiv: Mis raha see on?

Kõpp: See on mõisniku annetus kirikule. Tal on ikka hea meel, kui jumal tema põldusid ilusa ilmaga õnnistab. Mõisnik on kummaline mees ja ei söenda raha kiriku korjanduskarpi panna. Käib alati ise kohal, et saaja ikka teaks, kui palju ta seekord annab.

Liiv: See pole tõsi. Ma tean küll, et teile 5 rubla kuus makstakse, et mind sind tasuta pruugikostil hoitakse. Nii palju teil seda kristlikku meelt ongi. 5 rubla kuus. Siis pööritate aga silmi minu ees, nagu ma ei teaks.

Kõpp: austatud härra Liiv, see pole sugugi tõsi. Kes teile selle hullu mõtte on pähe pannud? Meie oleme teid siin vastu võtnud parimate soovidega pakkuda teile üht püsivat paika siin ilmatuulte käes.

Liiv: See jutt, mida te räägite on ilus küll, kuid see hoidke endale. Ma tean küll., et te olite mind nõus vastu võtma vaid siis, kui vald 5 rubla kuus teile maksab.

Kõpp: austatud härra Liiv. Ma ei tea, kust te sellist asja võtate, aga teie vihahoog on aluseta.

Liiv: Või kust ma seda võtan? Minul on selleks olemas kindlad tõendid. Minu sugulane Alatskivilt kirjutas mulle, et teie 5 rubla kuus saate minul kostil hoidmise eest. Ta pani ette, et minul oleks kindlasti parem olla oma sugulaste juures, kellele 5 rubla kuus majapidamises suureks abiks oleks. Ma ei ole talle veel vastanud, kuid näen, et tema jutus tõde sees on.

Kõpp: Härra Liiv. Mina teid kinni hoida ei saa, kuid kardan, et teie sugulane peab kangesti pettuma, kui tema viit rubla kuus ei saa. Meie oleme teile peavarju pakkunud kristlikust südame headusest ja mingit raha selle eest pole vastu võtnud. Tõtt öelda pole seda meile ka pakutud ja kui olekski pakutud, siis meie sellest kindlasti keeldunud oleksime. Kardan, et teie sugulane peab pettuma, kui raha saamata jääb.

Pilt: Unenägu

(Liiv oma toas. Tuba katab paks suitsupilv)

Liiv: Kui mina olin veel väikene mees

Üks helin mul helises rinna sees

Ja kui mina sirgusin suuremaks

Läks helingi rinna sees kangemaks

Nüüd on see helin pea matnud mind

Ta alla rusuks on raugenud rind

See helin mu elu ja minu hing

Tal kitsaks on jäänud maapealne ring

(Liiv kuulatab. Jookseb akna juurde. Ilmuvad sandarmid. Unenäoline stseen varjudega.)

Pilt:

Mall: Kirjuta siis juba ometi. Mida sa vahid sellest paberist. Kas loodad, et read sinna iseenesest tekivad? Ei teki. Selleks peab ikka midagi ette võtma.

Kai: Ei tea küll mida?

Mall. Mul on hea idee. Äkki võtaks sule, kastaks tindi sisse ja kirjutaks.

Postiljon: Kui te kõik nii targad olete. Äkki siis kirjutate ise.

Kai: Oled mees või ei ole mees. (Teenijale) On ta mees või?

Teenija: Mis sa minu otsa vahid? Ega mina ei tea, kas tema mees on.

Kai: No näed. Isegi Juula ei tea. Eks seda on siis tõesti kole raske kindlaks teha.

Postiljon: Seda ei ole nii lihtne alustada, nagu teile tundub. See on ikkagi hingeline ja isiklik teema. Sõnad võivad palju rõõmu tuua, kuid sõnad võivad ka palju haiget teha. Nendega peab olema ettevaatlik. Ei saa ju prauhti välja öelda, et „ma armastan sind“. Seda peab ikka vaikselt mõista andma.

Mall: Eesti mees on teada - abielludes, et ütleb, et armastab ja  siis kui olukord peaks muutuma, annab sellest teada.

Kai: Ega sa praegu armastust ei avalda. Sul on vaja midagi palju olulisemat kirja panna.

Mall: Hakka pihta. Austatud õpetaja -härra …

Kai: Kirjuta ikka. Hea härra Kõpp.

Teenija. Või peaks üldse äkki prouale kirjutama. Tema on neis asjus mõistvam ja oskab ka härrale asja ilust ära rääkida.

Postiljon: See ei sobi. Siis jääb härrale mulje, et me tema arvamusest ei hooli ja tahame temast mööda minna.

Mall: Alusta siis ometi. Hea härra Kõpp.

(Postiljon kirjutab)

Kai: See on päris hea.

Mall: Ilus ka. Kas on õigesti ka?

Teenija: On küll. Aga edasi?

Kai: Kirjuta, et nii ei lähe enam mitte.

Mall: See ei sobi. Kirjuta, et Laiuse rahvas on väga murelik.

Kai: Just. Laiuse. Siis jääb arvamine, et meie siin kolmekesi, vaid ikka rohkem murelikke inimesi. Et terve küla kohe.

Mall: Kirjuta. Laiuse rahvas koos laste ja koduloomadega.

Teenija: Jumal hoia. Mida need koduloomad siia puutuvad?

Mall: Aga miks ei puutu. Ka nemad on väga häiritud ja ei oska olla, kui hull vastu tuleb.

Postiljon: Ma siis kirjutan, et Laiuse koerad on häiritud, kui hull vastu tuleb. Hauguvad, mis hirmus ja see haukumine segab kodurahu. Kas me võiksime paluda, et härra Liiv kõnniks ainult metsas.

Kai: Õige, nii kirjutagi. Siis on mulje, et meile küll sobib, aga koerad on ärevil.

Teenija: Ära nüüd niimoodi küll kirjuta. Kirjuta, et emad on mures oma laste pärast.

Kai: Seda küll ei saa kirjutada, sest lapsed ajavad teda taga ja ei karda sugugi. Pigem pelgab Liiv neid.

Postiljon: Kas te saaksite ükshaaval rääkida, et mida ma siis kirjutan.

Mall: Oled siis mees või ei ole. Mõtle oma peaga. Võta sulg ja pane keerutamata kirja, mida me sulle rääkisime.

(Postiljon kirjutab. Siseneb Marie ja märkab laua ümber kogunenuid)

Marie: Kaunist päeva kõigile. Õues on imeline ilm ja teie istute köögis. Pole siis midagi koduses majapidamises teha või? Tahtsin teada anda, et härra läheb täna hobusega Jõgevale ja hea meelega võtaks veidi söögipoolist kaasa juhuks, kui nälg peaks näpistama. Härra Postiülem, rõõm teid ka siin näha. Vaatan, et tunnete ennast austatud daamide seltskonnas kaunis mugavalt. Kirjutate midagi? Mis siin õigupoolest toimub? (vastust ei saa) Näidake kiri siia. (loeb) „Austatud härra Kõpp. Laiuse perenaised ja peremehed koos laste ja koertega on väga häiritud…“ Millest siis teie häiritud olete? See ei tule siit välja ja kui me siin juba kõik kenasti koos oleme, siis äkki räägite ära.

Postiljon: See ei olnud sugugi minu plaan. Mind paluti ainult appi.

Mall: Ohhoo. Kes istub laua taga sulg käes? Ise tulid jutuga, et nii see enam jätkuda ei või.

Teenija: See pole õige. Teie tulite jutuga. Postiljon sattus parasjagu siin istuma ja siis arvasite, et oleks tore, kui Postiülem midagi paberile paneb.

Marie: See ei vii meid sugugi lähemale sellele, et mis teid ja teie koeri nii väga häirib.

Postiljon: Asi on nõnda, et kogu küla on juba mõnda aega rahulolematust täis. Meil kõigil on hea meel, et härra Liiv siin elab, kuid tema pobiseb omaette ja käitub kummaliselt.

Mall: Just. Mina kõnnin rahulikult mööda teed, kui korraga kargab tema nurga tagant välja karjub, et teda jälitatakse, teeb mulle nägusid ja tormab edasi. Mul kukkus piimapütt maha ja kõik ilus koor mööda külateed laiali.

Kai: Tuli mulle vastu. Nägu tahmane. Juuksed sakris. Hõlmad laiali ja muudkui pobiseb.

Postiljon: Tuli postikontorisse. Käed kirju täis, mida ta pidavat saatma Tartu politseiülemale, Haagi vahekohtule, Poola valitsusele ja ei tea kellele veel. Räägib, et tema kirjade eest ei maksa, sest tema on Poola kuningas ja Poola riik maksab kõik tema eest . Nii ei saa, kui tahad kirju saata, siis pead ka maksma.

Teenija: Üks päev tuli mulle köögis vastu. Ütles, et ma näen sama hea välja kui tema ema Lydia Koidula. Tema ema Lydia Koidula. Tema ema ei ole ju Lydia Koidula.

Mall: See ei saa nii enam edasi kesta. Külatänavale ei julge enam minna. Kogu aeg luura nurga taga, et kus see hull jälle on.

Marie: Liiv on haige. Seda tuleb mõista ja teda tema haiguses aidata. Ma möönan, et see pole lihtne. Iga tundmatu inimene võib tekitada hirmu.

Mall: Just. Mul läks mitu aastat aega, enne kui ma oma vanameest mõistma hakkasin. Nüüd siis pean taas harjuma uute inimestega. See ei lähe kohe mitte.

Kai: Meile meeldib, kui kõik on nii, nagu kogu aeg on olnud. Mul kihvatas isegi kui naaber uut lauta hakkas ehitama. Peab ta seda siis tegema. Mis sellel vanal viga oli.

Kai: Või kui Külaotsa Karlal suri naine ära ja ta tõi Rakkest uue. Kunagi ei tea, mida see inimene sinust arvab.

Teenija: Inimesed vaatavad mindki küla vahel juba imelikult, nagu Liivi haigus võiks olla nakkav.       

Postiljon: Teadmatuse ees on suur hirm. Hea on tead, et seda vihkan ja seda armastan ja sellest ei arva midagi. Liivi puhul pole aga miski kindel.

Marie: Johan. Johan, kas sa saad korra siia tulla?

(Siseneb Kõpp)

Marie: Laiuse külarahvas on väga häiritud Liivi käitumisest ja paluvad teda kinni hoida, et tema oma kohal olemisega küla rahvast ja nagu ma aru saan ka küla koeri ei häiriks.

Kõpp: Oh, püha lihtsameelsust …

Pilt: Liiv

Liiv: Tulin linnast. Lumesadu.

    Tööd ei leidnud kusagilt. --

    Lumesadu. Jalad väsind.

    Läbi, läbi näljane.

   

    Kuskil teed, ei tulekiiri,

    aeg ju hiline.

    Ennäe! tulukene siiski

    vilgub viimati.

   

    Koputan ja astun sisse --

    lahkelt lahti tehakse.

    Tüdruk võtab ahjust leiba,

    sooja leiba -- mõtelge!

   

    Soe saun ja lõhn nii armas. --

    Tühi kõht. -- «Kas soovite,

    külamees, vast sooja leiba?»

    Murdis tüki minule.

   

    Suure tüki sooja leiba!

    Oh küll maitses magus see!

    Soe leib ja soe süda,

    perenaine tasane.

   

    «Kust sa tulid, kuhu lähed?

    Kas sul naine, võõras mees?»

    Sealt ma tulen, sinna lähen,

    olen vaene reisimees.

   

    «Mitu venda sul või õde?

    Isa, ema elavad?»

    Mina üksi! Kibe tõde,

    kõik nad ära surivad.

   

    «Tibi-tibi, tibi-tibi --

    suurem neist on kukeke.

    Mul on neli kanapoega,

    jutt neid ajas ülesse...»

(Liiv loobib oma luuletused laiali, võtab kohvri, lahkub läbi saali, Näitlejaid tulevad lavale ja korjavad pabereid ja loevad tema luuletusi või katkeid neist)