Druskininkai –
kuurort Leedu südames
Kui on viis päeva aega ja plaan sõpradega koos väike
väljasõit teha, kuid Eesti erinevad piirkonnad juba läbi reisitud, siis ei ole
võimalusi just palju. Päevaga sõidab mõnusalt kulgedes autoga maha u 700 km.
Kui siis tõmmata kaardile ring 700 km raadiusega, ongi kohe näha võimalikud
sihtkohad. Otsustasime seekord tutvuda Leedu
kuulsa kuurortlinna Druskininkaiga. Eks ta veidi harjumist tahab, et kuurort võib
asuda keset maismaad. Druskininkais pole suuremat järvegi. Aga sammhaaval.
Metsade ja rabade keskel asuv Druskininkai piirkond on
leedukate jaoks sama kuulus või isegi kuulsam, kui Palanga, kuhu eestlased
kipuvad Leedut külastades minema. Kuulsaks on saanud Nemunase kaldal asuv
linnake tänu oma ravimudale ja mineraalveele. Linna nimi Druskininkai tuletub
leedu keelsest sõnast sool, mis tähendab, et juba aastasadu tagasi märgati
siinsete soolade tervendavat mõju. Mingis mõttes sarnanebki Druskininkai
Värskaga – rohkem turiste kui kohalikke ja tohutu rohelus. Muidugi on
Druskininkai oma 12000 elanikuga Värskast oluliselt suurem. Druskinikai raviv mineraalvesi
tuleb 300m sügavusest kaevust. Värska 800m sügavuse kaevu kõrval tundub see
päris salvkaevuna.
Linnakese areng on olnud võimas. Paarsada aastat tagasi
märkasid talupojad, et jõe äärsetel karjamaadel rohtu söövate lehmade haavad paranevad
kiiresti ja hästi. Inimesedki hakkasid siis oma haavu kohaliku mudaga ravima ja
nemadki sai terveks. Ravimuda kuulsus levis ja 1794.a anti külale raviküla nimetus.
Selle tulemusena said kohalikud hakata loodusliku vara teenusena raha eest rändajatele
pakkuma. 1837.a rajas tsaar Nikolai I Druskininkaisse juba keiserlikku mõõtu
ravikeskuse, kus tollaseid kombeid ja etiketti arvestades olid eraldi suplusmajad
meestele ja naistele. 1860ndatel rajatud linna läbiv Peterburi – Varssavi raudtee
tõi Druskininkaisse juba kaugemaid ja kuulsamaid puhkajaid. Küla arenes tänu raudteele
ja ravimudale mühinal ja sai 1893.a linnaõigused. 1913.a külastas linnakest kokku
kogunisti 18600 puhkajat. Teiste hulgas ka paljud tollased kuulsused. Näiteks
on teada, et kuulus Poola kindral Josef Pilsudski veetis kõik oma puhkused just
Druskininkais.
Linna kuulsaim oma poeg on vast kuulsaim Leedu helilooja ja
maalikunstnik Mikalojus Ciurlionis (1875-1911). Tema pärand on linnapildis väga
huvitaval kombel demonstreeritud. Muidugi on tema kunagises elumajas talle
pühendatud 1963.a asutatud majamuuseum, kuid enam köidavad silma linnapilti
paigutatud tema kümnete maalide suurendatud reproduktsioonid. Linnasüdames
jalutades võib pidevalt näha molbertil asetsevad kuulsa kunstniku teoseid. Oi
ma olen hädas, et teised neist mööda ei kihutaks, vaid saaks osa sellest
omapärasest kunstinäitusest.
Siin kohal oleks vist paras hetk kirjeldada Druskininkai linnapilti.
Kui tavaliselt on linnades pargid, siis siin on vastupidi – linn ongi pargis.
Druskininkai on äärmiselt roheline. Kuum suvepäike ei tee meile liiga, sest tänavad
on kõikjal kaetud lehekatusega. Kõnniteede ja tänavate ääred on täis lilli.
Need ei ole peenrad, vaid pigem väikesed kirevad aasad. Selles kujundatud
metsas on ometi pargil ja pargil vahe. Mina seda üleminekut ei taju , sest kõik
on loogiline ja sujuv. Ühe kogetud elamuse pean küll edasi andma. Jalutame
Dineika vaimse tervise parki. Karolis Dineika oli kuulus Leedu teadlane, kelle
erialaks oli vaimse tervise teraapia. Lühidalt öeldes, siis ta propageeris
vaimsete probleemide ennetamiseks ja ravimiseks liikumise, looduse ja vee
teraapiat. Metsas jalutamine ja ujumine võib tunduda igapäevane ja tavaline,
kuid tema andis sellele teadusliku sisu ja lähenemise. Igal juhul saavutas ta
sellega kuulsuse, mis tõi Druskininkaisse taas juurde uusi puhkajaid. Dineika park ongi tema enda poolt rajatud
lähtuvalt tema õpetuse sisust. Pargis on teerajad, mis kaovad kohati tiheda võsa
vahele ja tulevad siis kaarte ja väravate vahelt välja. Parki läbiva oja ääres
on seintega eraldatud pingid, kus omaette mõtiskleda. Puude tagant piiluvad
sind erinevad skulptuurid. Loomulikult on seal lisaks spordiväljakud ja lastemängualad.
Põnevaim osa pargist on aga oja kohale ehitatud saunaga suvine suplusmaja. Käid
saunas ja siis lased läbi maja voolavast looduslikust kosest endale vee selga.
See on nii pagana ergutav. Siis istud vaikust nautides puhketoolis ja jood piparmünditeed.
Naps ei ole siin lubatud. Nii lihtne, nii hea. Hind on 5 euri ja selle eest
võid veeta seal terve päeva ujudes ja saunatades.
Ööbime Druskininkai kesklinnast kolme kilomeetri kaugusel Villa Radas. Seda kohta soovitan
kindlasti kõigile, kes Druskininkaisse puhkama sõidavad. Vastvalinud imekaunis
maja asub Nemunasse suunduva oja kaldal. Õueala on täis erilisi avastusi.
Õhtuste valguskettide valguses on hea istuda võrkkiiges. Unisemad meist
jäävadki sinna magama. Salapärase ukse taga peitub veinikelder koos õhtusöögiks
mõeldud pika lauaga. Muidugi on maja ees terrassil raskete sepistatud toolidega
söögilaud. Grillnurgas ripub lõkke kohal hiiglaslik pada, kus oleks võimalik
suppi teha, millega saaks ära toita kogu lastelaagri. Igal juhul on tegemist metsa
peitunud väikese võlumaailmaga. Ühel õhtul veekeskusest Villasse sõites võtame
takso asemel hoopis kohaliku tuk-tuki ehk katusega mootorratta. Sõit läheb
maksma 5 eurot, kuid elamus on seda väärt.
Druskininkais asub Balti maade suurim veekeskus. Veekeskus
jaguneb kaheks. Ühel pool on suur veekeskus koos kaheteistkümne erineva liutoruga
ja teisel pool spa koos 20 saunaga. Minule sellel hetkel meelepäraselt on spa
lastele keelatud. Saunades toimuvad kindlatel kellaaegadel väikesed elevust
tekitavad sündmused. Proovisime, mis moodi on lasta ennast leilisaunas vihelda,
Triinu tegi endale aurusaunas näomaski jne. Kõik see on juba veekeskuse piletihinna
sees. Puhka ja naudi. Proovisin ka liutorud järgi. Kõige pikem neist on 204
meetri pikkune, kuid see ei olnud veel kõige ekstreemsem. Ühes torus visatakse
liugleja suurel kiirusel mikserisse, kus kausis pööreldes lõpuks põhjaaugust
vette kukud. Urrr… Kogu keskuse kolme tunni pilet maksis 23 eurot. Taas
vastasid saadud emotsioonid hinnale.
Kellele suvi ei meeldi, siis nende jaoks on Druskininkais
Balti maade ainus suvine mäesuusakeskus. Hiiglaslikus katusealuses on olemas
kõik, mis ühe suusamäe juures oluline. Otse kesklinnast veekeskuse ukse kõrvalt
viib suusakeskusesse köisraudtee. Neli minutit kestev sõit viib üle mändide „mäe
otsa“, otse suusakeskuse restorani viiva lifti juurde. Muidugi kasutame seda
võimalust juua üks kosutav karastusjook ja läbi restorani klaasakna nautida
vaadet suusanõlvale ja rõdult kogu linnale.
Sõidame vagonetiga mäest alla ja läheme jõe äärde, et teha paadiga sõit mööda Nemunase jõge.
Veeseis on madal ja seepärast ei liigu hetkel suur kruiisilaev. Mahutame ennast
väikestesse paatidesse. Istun paadijuhi taga ja näen kogu aeg näidikult vee
sügavust paadi all. Kõige madalamas kohas on see 0,9 m. Kõige sügavamas kohas
aga 3,5m ja seal väidab paadimees ka kala leiduvat. Paadimees palub meil igaks
juhuks mobiilne internet välja lülitada, sest sõidame väga lähedale Valgevene
piirile ja seal võib Valgevene mobiilne internet meile vägagi kalliks minna. Meie
paadisõit viib ümber Armastuse saare. Saare nime saamisest on kaks legendi.
Esimene jutustab kahest noorest armunust, keda ei lubatud koos olla ja kes siis
paadiga kodunt põgenesid, kuid paat läks ümber ja viis mõlemad külma hauda.
Paar päeva hiljem oligi jõest kerkinud paadi kujuline saar. Teine lugu on
tõesem ja on pärit ajaloost. Eelmise sajandi alguses muutus saar väga populaarseks
noorte kooskäimise kohaks. Saarele mindi koolmekohast läbi vee kahlates või
paadiga ja veelgi hiljem ehitati sinna sild, mille kevadine jääminek endaga
kaasa viis. Noored otsisid endale kaaslast ja tekkis traditsioon, mille käigus
noormehed ühelt kaldalt ja neiud teiselt kaldalt lasid vetevoogudesse punutud
pärjad. Usuti, et need, kelle pärjad saatus vees kokku viis, ongi teineteisele
loodud. Pärgade teed ja saatust jälgis paadimees, kes tänu oma
kosjasobitamisele sai päris rikkaks meheks. Liugleme vaiksel veel, kui korraga
vuhiseb üle meie peade käed-jalad laiali inimene. Jõe kaldal asuva seikluspargi
laskumistross viib otse üle Nemunase jõe. Metsas paistavad puude otsas kulgevad
seikluspargi rajad. Seal jääb meil seekord kahjuks käimata. Keerame jõel otsa
ringi, sest edasi minnes peaks meil olema passid kaasas, kuna meid võidakse
kinni pidada, sest jõe ühel kaldal on Leedu ja teisel Valgevene.
Järgmine päev otsustame teha kultuuripäeva. Ei, me ei
lugenud toas raamatut, vaid otsustasime külastada piirkonna põnevamaid
muuseume. Vaid mõne kilomeetri kaugusel Villa Radast asub A.Cesnulise puuskulptuuride park. 71-aastane meister Antanas võtab meid
ise väravas vastu ja viib rännakule oma rajatud parki. Antanas Cesnulis on
Leedu kuulsamaid puuskulptuuride loojaid. Tema teoseid võib leida kõikjalt üle
Leedu ja teda on tunnustanud tehtud töö eest Leedu president. Leiame foto, kus
parki külastavad balti maade peaministrid, teiste hulgas ka Andrus Ansip.
Antanas on oma kodu kõrval asuvat parki ehitanud 40 aastat. Hetkel on seal u 300
suurt ja väiksemat skulptuuri. Skulptuurid moodustavad ansambleid ja jutustavad
tuntud leedu lugusid, mida Antanas meile värvikalt edasi annab. Lisaks hakkavad
teatud skulptuurid lähenedes elama ja häälitsema. Lohe möirgab, tantsijad
tantsivad, pidulauas lauldakse jne. Leedu muinasjutud ja näidendid on siin kõik
puusse tahutud. Meister küll jutustab, kuid meelde lood ei jää. Lisaks Antanase
loomingule on siin Leedu suurim kurvastava Jeesuse skulptuuride kogu. Käsi
põsel kurvastav Jeesus on Leedule ainuomane ja traditsiooniline viis Jeesust
kujutada. Motiiv on üks , kuid lähenemised sellele erinevad. Muidugi on meister
ka ennast puuse raiunud ja poseerib lahkelt iseenda kõrval. Lõpetuseks ronime
veskisse, kus igal korrusel taas ootavad meid taas väikesed skulptuurid. Planeeritud
tunnist jääb Cesnulise puuskulptuuride pargis väheks.
Puupargi naabruses asub ainulaadne Leedu traditsioonilise kuusekujulise
Puukoogi muuseum. Ma ei tea, et
mõnele koogile kuskil maailmas veel muuseume oleks loodud, kuid leedulased
armastavad oma veidra väljanägemisega puukooki ja ei häbene seda tutvustada. Muuseumis
on väikesed, suured ja väga suured koogid, on kollased, rohelised ja punased
koogid. Saab ise kooke teha ja saab koogitegu näha.
Edasi liigume Gruto
Parki, kuhu on kokku toodud enamus Leedu territooriumil asunud nõukogude
propagandistlike skulptuure. Hulgaliselt Lenineid ja kohalikke punaparuneid.
Muidugi ka muuseumihooned ja lastele loomaaed. Muuseumihoone nõukogulikus saalis
viime läbi aktiivkoosoleku ja ei anna Soomes elavale reisikaaslasele
väljasõiduluba. Õige kah, mis ta siis käib välismaal valuutat teenimas. Mõtisklen,
et kurb on selliste kujude saatus. Kunstnik on need omal ajal kõige paremas
usus loonud, andnud kohustuslikule sisule veidigi oma nägemust, kuid ometi
võetakse ajastu lõppedes kunst oma kohalt. Kumba on neis rohkem – kas kunsti
või propagandat? See on õrn vahe. Muuseum asub päris suurel maa-alal ja
jalutuskäik on u 2km pikk, kuid metsaalused teed on kenasti betoneeritud ja
kaasaegsed tossud ei määrdu.
Päev ei ole veel läbi ja sõidame Druskininkaist 8 km
kaugusele Liskiava kloostrisse. See
17.sajandil rajatud keskus koos kloostrihoone ja barokk-stiilis kirikuga on piirkonna
enimkülastatav usukeskus. Nemuse kohal kõrguva keskuse aiast avaneb kaunis
vaade kogu piirkonnale. Olles kirikus ringi vaadanud, viib trepp meid kiriku
põranda alla, kus asub muuseum. Trellitatud käigus on avatud kirstud, kus
vaatavad meid oma tühjade silmadega luukered. Olen alati mõelnud, et mida võib
leida kiriku põranda alt – nüüd ma siis tean. Keskus moodustab tervikliku ansambli,
kuid jääb minu jaoks siiski liialt väikeseks.
Enne õhtusööki astume Triinuga läbi veel Druskonise järve
kaldal asuvas Linksma Villasse rajatud linnamuuseumist. Endine rikka pankuri
elumaja on oma arhitektuuriliselt väga kaunis, kuid kahjuks pole muuseumis
lubatud pildistada ja samuti pole võimalik külastada kõiki ruume. See ei anna
majast terviklikku pilti. Püüan sarnastes majades alati ette kujutada, kuidas
siin elati ja liiguti. Siin muuseumis ei hakka kujutluspilt jooksma. Samas
annab muuseumi fotodel ja maalidel põhinev väljapanek linna arengust ja
ajaloost päris hea ülevaate. Ilmselgelt igavlev piletimüüja kasseerib meie
käest 2 eurot. Selle raha eest on siin vaadata küll.
Kultuur selleks päevaks nauditud läheme järve äärde, et teha
väike suplus. Järveäärne park koos erinevate teenuste ja meelelahutusega on
põnev, kuid rand ise väike. Ei tekigi tahtmist vette minna ja vaatame hoopis järvepargis
ringi. Ilus on see Druskininkai. Ideaalne puhkuse kogu perele. Siin saab olla
omaette , kuid on piisavalt tegevusi ka lastele. Ja muidugi see rohelus koos
taustaks oleva veevulinaga. Rahu saabub ja hing puhkab.
Panen enda jaoks kirja kohad, kuhu seekord ei jõudnud, kuid
kuhu järgmine kord kindlasti minna plaanin.
-
Tagurpidimaja
-
Illusioonide tuba
-
Seikluspark
-
ATV-sõit kohalikus looduses
-
Linna mitmed kunstigaleriid
-
Soolamuuseum
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar