Kosmonautide söögilaud kaeti Eestis

 Kosmonautide söögilaud kaeti Eestis

Tänavuse aasta 12.aprillil on põhjust tähistada kosmonautika päeva pidulikumalt, sest just sellel päeval 60 aasta tagasi tegi Nõukogude kosmoselendur Juri Gagarin esimese inimesena oma Vostokil tiiru ümber maailma. Eestigi on astunud kosmoseriikide sekka, kui kosmosesse saadeti EstCube-1. Enne seda oli Tõravere observatooriumi teadlastel tihe koostöö teadlastega üle maailma kosmose uuringute valdkonnas ja on meil ju olemas oma auväärikas valdkonna eestvedaja akadeemik Ene Ergma näol.

Samas on vähem teada fakt, et nõukogude kosmoselendurite toidulaud kaeti Eestis, mille eest on kosmonaudid Eestist ülelennul suisa tänanud Eesti toiduteadlasi. Kõige paremini teab protsessist toiduainete tööstustele, uusi tehnoloogiaid ja tooteid välja töötava Konstrueerimis- ja Tehnoloogia Büroo tolleaegne teadusdirektor Arno Kannike, kelle haldusalasse kuulus ka sublimatsiooni eksperimentaallaboratooriumi töö koordineerimine. Istusime laua taha ja pidasime maha väikese selgitava vestluse.

Mis asutus see Konstrueerimis- ja Tehnoloogia Büroo oli?

ENSV Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimis- Tehnoloogia Büroo moodustati 1965.a Tallinna Külmhoone sublimatsiooni laboratoorium, mis oma rakendusliku teadusliku teematikaga liideti uue asutusega. KTB loomise vajaduse tingis liha- ja piimatööstuste kontsentreerimine, uute tehnoloogiate rakendamine  seonduvalt ajakohaste suure võimsusega seadmete kasutuselevõtuga seega tarve tööstused tehniliselt ümber varustada. Mõlemad protsessid tõid kaasa hulgaliselt probleeme, millede lahendamiseks oli vaja kvalifitseeritud spetsialiste paljudest valdkondadest. KTB põhiülesandeks jäi liha- ja piimatööstuste teaduslik-tehniline kindlustamine ja kogu tööstusharu innovatsioonipoliitika läbiviimine. Selleks tehti rakendusliku iseloomuga teaduslikke uurimustöid, anti põhjendatud soovitusi, tööstuste spetsialiseerumiseks ja paigutamiseks, tootmise ümberorganiseerimiseks ja moderniseerimiseks ning töö ja juhtimise alasteks ümberkorraldusteks. KTB koosseisu kuulusid mitmed väljapool Tallinna  asuvad uurimis- ja katseüksused: Türi ja Oiu eksperimentaalosakonnad, Jõelähtmes kartongist papptaara eksperimentaalne tööstus, Vändras juustutehnoloogia uurimisgrupp, Võhmas lihatööstuse aroomi-, värvi- ja lisandite eksperimentaalosakond, Tartus, Lihatehnoloogia osakonna juures liha- ja vorstitoodete eksperimentaallabor. Türil tööstuses oli piima kondenseerimise ja pulbri tootmise väikese võimsusega  seadmed, segu – ja  pakkemasinad, milledel  valmistati koostöös Hollandi NIZO uurimiskeskuse teaduritega piimatööstuse valkude kontsentraatidest valmisdesserte, valgulist vahukoore asendajat jt unikaalseid tooteid. Oiul toodeti rasvata juustu, külmutati see, purustati ja müüdi vastavas pakendis eksportkaubana Hollandisse. Hollandi tööstused valmistasid sellest brõnza taolist juustumassi ning turustasid seda Lähis- Ida maades. See võimaldas saada valuutat ja osta katseseadmeid Türi eksperimentaalosakonnale ja  analüsaatoreid kesklaborisse.

Laboratoorium teaduslike uurimistööde juhendamine viisid sind isegi NSVL Teaduse- ja Tehnika Komitee Kunstliku Külma kasutamise Teadusliku Nõukogu liikmeks. Mis sul sellest ajast meenub?

Sellega kaasnesid kahel korral aastas üle-liidulised konverentsid, kohtumised ja arutelud. Nendel osalemist on raske ülehinnata, sest teaduslikud ettekanded ja diskussioonid olid maailmatasemel, mis võimaldas ka meie rakendusliku kallakuga teadusasutuses neid ellu viia, eriliselt aga tööstusharu poolt KBFI, TPI-st, EPA-st ja Saku Maaviljeluse instituudist tellitavate teaduslike tööde koordineerimisel.  KTB teadusnõukogu korraldas nende tulemuste läbivaatamisi ning vastavalt tööde akuutsusele tegi ministeeriumile ettepanekuid teadusuuringute edasiseks rahastamiseks. Ühe konverentsi korraldasin ka Tallinnas. Osalejaid üllatas, et lülitasin konverentsi programmi aktiivse puhkuse osa, milleks oli Tallinna Linnuvabriku spordisaalis toimunud võrkpallimäng, basseinis ujumine , saunas lõõgastumine ja seejärel sama hoone II korruse saalis toimunud järelistung koos laudadel leiduva hea ja paremaga. Linnuliha toodete mitmekesisuse ja maitsete osas ei olnud teadusdoktoritel ja nendeks pürgivatel  kanditaatidel küll nurinaid.

Mõistan-mõistan. Aga tööl oli ka tõsine pool. Kuidas te kosmoseärisse sattusite?

 

Tallinna Külmhoones asuvas laboratooriumis valmistati kosmonautidele unikaalsel meetodil sublimeeritud valmistoite. Sublimatsiooni protsess on maakeeli külmkuivatuse protsess. Toode valmistatakse tavalisel kulinaarsel meetodil, portsioneeritakse, külmutatakse ning seejärel suunatakse vaakuumaparaati, milles tekitatakse 0,5 mm elavhõbeda samba sügavune vaakum, seejärel tõstetakse selles temperatuur kuni 45 `C ning kuivatakse tugevas väljatõmbe õhuvoolus. Tulemus on suurepärane, sest kõik toitainete rakud jäävad terveks ja säilivad täielikult maitse – ja aroomiomadused. Sellisel meetodil kuivataud toode pakendatakse eraldi aparaadis. See aparaat ja temasse asetatud pakend on eelnevalt läbi uhutud inertgaasiga ning toode suletakse vaakumpakendis. Erinevad kuivatatud tooted taastatakse erinevalt, dessertidele ja marjadele lisatakse toatemperatuuril vett ning see taastub 100%. Borshi taastamiseks lisatakse muidugi kuuma vett, samuti karbonaadi taastamisel. Labori valmistoodete nomenklatuur oli  päris laialdane, et kosmonaudid oma mitmepäevastel lendudel saaks  erinevaid toite. Siinjuures väärib märkimist asjaolu, et ainsana valmistas eesti Tallinna labor (nii teati laborit kosmonautikaga tegelevate ringkondade ja kosmonautide seas ) valmistoite ühes pakendis, seega ka ühes protsessis. Probleem oli teistel selles, et liha, kartulipüree, juurviljad või kaste vajasid erinevaid sublimeerimise, ameeriklastel lüofiliserimise režiime. Tallinna eksperimentaallabor oli aga välja töötanud unikaalse tehnoloogia erinevate suppide ja praadide komponentide ühiseks külmkuivatamiseks. Seda ei suutnud  ameeriklastest konkurendidki korrata.

 

Sellisest teenusest pole varem väga kuulda olnud.

 

Sublimatsiooni labor oli range reziimi objekt, sest tooteid valmistati Kaitseministeeriumi eritellimusel, mis olid seejuures hästi rahastatud.  Valmistoodete väljatöötlus oli kohalike tehnoloogide Niina Kivisild, Gerta Kirhstein jt looming. Eriline on ka see, et külmkuivatuse kaks seadet ehk sublimaatorit olid algselt Tallinna Külmhoones töötanud insener Luzkovi omalooming. Luzkov oligi labori asutaja ja ka kollektiivi juht. Tema poolt väljamõeldud ja Külmhoone mehaanikatsehhis valmistatud seadmed olid unikaalsed. Peale tema lahkumist sai osakonna juhatajaks Leningradi Külmutusinstituudi haridusega Viktor Tsuklov. Olgu selgituseks toodud ka üks näide. Kolm aastat klaaspurgis toatemperatuuril hoitud aedmaasikad taastusid peale 3 min vees olemist täielikult, kusjuures nõrgumiseks tassile  asetuna täitis aroom laboriruumi ja maitse oli selline nagu just peenralt korjatult. Kui täiendavateks seadmeteks telliti Saksa DV  sublimaatorid DG 500 , siis nende katsetamistel selgus, et nii kõrgete nõuetega kui on kosmonautide toit, nendel seadmetel  toota ei ole võimalik.

 

Kuidas siis kosmonaudid teie toidu vastu võtsid?

 

Eriliseks sündmuseks oli kosmonaut Georgi Gretshko 1976.a. esimene ametlik visiit Eestisse, tema labori külastus ja temaga koos esinemine Eesti Televisioonis. Georgi Gretshko andis järgmisel 1977.a. ka raadiointervjuu, mida saab ka täna ERR arhiivist kuulata ning tõdeda, et ta kiitis Tallinna   laboratooriumi toite ning lausa eraldi mädarõigast. Mitmed kosmonaudid külastasid ka Tõravere observatooriumi  ning olid väga huvitatud meie teadurite kosmosealastest uuringutest. Muidugi tehti ka ühiseid programmilisi uuringuid. Paljud teised nõukogude kosmonaudid veetsid Eestimaal Kabli rannas oma perepuhkusi, kus on täna tuntud Kosmonautika Puhkekeskuses, kuid avalikkuse ees  nad ei esinenud.

Mis mees see Gretshko ka oli? Kindlasti sattusite ka vabamas vormis vestlema.

Georgi Gretshko käis 1976 varakevadel koos Vitali Sevastjanoviga Tõraveres. Meie kohtumisel meenutas Georgi, et kui ta Salyut4 pardal 1975.a koos Aleksi Gubareviga lendas, siis oli joogiks regenereeritud joogivesi. Tema jaoks  esimest korda. Kumbki ei tahtnud esimesena proovida, siis tuli aga keskusest käsk ja Gubarev pidi esimesena jooma. Gretshko tunnistas, et see oli psühholoogiliselt üks raskemaid katsumusi – peas toksib teadmine nagu rähn – see on ju sinu kusi! Külastasime ka sublimatsioonilaborit. Gretshko oli meie labori toitude valikuga tutvudes päris üllatunud selle mitmekesisuse osas. Kiitis ka maa peal temale juba kosmoselennult  tuttavat eesti karbonaadi, kuid üllatuseks oli  talle maitseainete sublimaadid, sest seal üleval on maitsed hoopis teised, kui maal. Maitsemeeled teevad mingisuguse pöörde. Kui laboris sai serveeritud veiselihale lisada  sublimeeritud mädarõigast, siis teatas Gretshko veidi pahaselt: „Et miks te seda meile kaasa  ei anna“. Teadagi olid otsustajateks  maapealsed ametimehed ja selgitati, et nii vürtsitatud kui ka soolased toidud ajavad liigselt jooma niigi ja piiratud veevarude korral, ei saa seda lubada. Tegelikult aga õnnestus temal asjameestele maitseainete olulisus selgeks teha ja nii oli neil järgmisel lennul, 1977 aastal Salyut 6 pardal mädarõigas ja ka meie labori maasikad. Sellel lennul ta tervitaski kosmosest: „Spasibo tallinskaja laboratoria i Arno Arnoldovits, za vkusnõi estonski karbonad!“.  Muuseas rääkis ta ka sellest, et kõige põhjalikum kontroll oli nii kosmoselaevas kui ka meeste rõivastuse ülevaatamisel just alkoholi osas. Kuid ta sõnas, et ikka õnnestus mingisugune laeva paagike täita konjakiga ning, lausa ime olevat olnud, et 25 g oli piisav, et täit mõnu tunda! Kiitis ise selle peale, et vaat kui odavalt saab kosmoses end purju juua!

Ma tean, et te vestlesite ka veidratest tunnetest ja nägemustest kosmoses.

Kohtumine Georgi Grteshkoga oli igati meeldiv, sest temal oli hea huumorimeel, ta oli ikkagi kosmonaut – uurija, rohkem teadusemees ja vabam oma mõtete väljendamisel. Ta oli ka üks kahest nõukogude kosmonaudist, kes julges pidada päevikut ja tähendas üles ka anomaalsed elamused – nägemused. Ta rääkis, et kord viibides orbiidil täpselt kurikuulsa Kap Horn:i neeme kohal, kus läbi ajaloo on hukkunud palju laevu, kuulis äkilist tormimüha ja tohutute lainete murdumist. Tali oli olnud tunne nagu viibinuks ise tormi meelevallas ja teda haaras kohutav hirm ja paanika. Olen ise hiljem uurinud, et mis see võis olla. Nagu raportitest võib lugeda ilmneb orbiidil tihti nn. "juuresoleku efekt". Mingil hetkel kosmonaut äkitselt tunnetab ja seda on täheldatud ka grupiviisiliselt, et keegi seirab, vaatab selja tagant.
Ja edasi annab see "nähtamatu manukas" endast märku kummalise, sisemises teadvuses kaikuva kõlatu sosinaga: "Liiga vara, liiga vara ja vääral kombel tulid siia. Usu mind, oma esiisa. Poeg, Te ei pea siin olema! Naase Maale, ära patusta Looja seaduste vastu!". Tihtigi järgneb sellele tõestuseks mõni väike, vägagi isiklik ja tähendusrikas perekondlik detail juba lahkunud vanemast generatsioonist. See fenomen on registreeritud läbi ajaloo paarikümnes pardaraportis. Neid märkmeid üritati meeleheitlikult varjata kompetentsete organite eest. Pädevad organid pingutasid jälle mis kole, et neid päevikuid kätte saada. Kosmonautide vastumeelsus märkmete avaldamise vastu on arusaadav. Kardeti, et kirjutatu põhjal võidakse neid tunnistada hullumeelseteks, kuni sulgemiseni vastavasse raviasutusse. Organite andmebaasides on veel üks kummaline fakt. Praktiliselt kõik kosmoses viibinud spetsialistid, on peale eemalejäämist aktiivsest teenistusest, hakanud tegelema paranormaalsete ilmingute ja nähtuste uurimisega. Peale mõne erandi, kes kuuluvad tänaseks Vene Õigeusu kiriku aktiivsete liikmete hulka. See fakt on aga ideoloogiliselt väga taunitav.

Kas vabariigi kodanikud said ka teie labori tooteid proovida?

Suurima   mahuga hooajaliseks tegevuseks oli laboris mesilasemapiima sublimeerimine. Toorainet  tarniti meile lepingu alusel Ukrainast  ja kogu sublimaadi kogus  läks Tallinna Farmaatsiatehasele. Selleks tööks olid parimad „luzkovi“ sublimaatorid,  kuid ka sakslaste DG 500-l sai kuivatada. Head olid tulemused ka punapeedi kuivatamisel, mille tellijaks oli Külmhoone, kuna jäätisesegusse  erinevate koguste lisamisel  andis jäätisele ka erinevad  kenad toonid. Seega hinnatud looduslik värvaine! Kuivatatud sai ka baktermasse ning emajuuretisi, kuid nende omahind kujunes liiga kalliks, mistõttu tööstuslikke mahte  ei teinud. Omadest said alpinistid vahel nn praakpartiisid, millede pakendid olid kahjustatud või ka neid, mis olid igati kõlbulikud, kuid „komisjoni“ poolt loeti aegunuks ning telliti värskemad partiid.  Eriti tänulikud olid Liviko jahtklubi liikmed, sest nendel oli mingisugune  eriluba seilata Balti mere vabades vetes ning külastada Soome ja Rootsi sadamaid.