Kolmapäev, 14. aprill 2021

Kuidas mõtestada usuelu ja kirikuelu seost?

 Kuidas mõtestada usuelu ja kirikuelu seost? 

Ma tulin Usuteaduste Instituuti kristliku kultuurilugu õppima sooviga oma mõttemaailma korrastada. Nagu oleks kõigest kuulnud ja nagu teaks keskmisest inimesest enam, aga ometi ei moodusta minu teadmised tervikut. Kujundlikult öeldes on teadmised nagu tellisehunnik hoovil, mis maksis kallist raha ja isegi tuule eest varjab, kust iga kivi saab välja võtta ja teise kohta asetada. Kuid tellisehunnik ei ole siiski müür, kus üks kivi on teisega seotud ja mis moodustab tugeva aluse, kuhu rajada juba järgmine korrus ja katus. Õppimine on viinud minu harali teadmistes paljud asjad paika või seostesse. Korraga olen aru saanud, miks teatud protsessid või sündmused on toimunud või mis on nende olemasolu tingimusteks olnud.

Ma vabandan, et räägin endast ja mitte ette antud teemal, kuid just eneseni viisid mind loengute tarvis loetud kirjandus ja mõtterännakud. Seepärast jätkan. Ma olen alates keskkooli lõpust olnud teadlikult usklik inimene. Ma olen enesele tunnistanud Jumala olemasolu ja otsinud märke Jumalast. 1990ndate algul tekkis Eestis pöörane usuliikumiste laine, kuhu lasin enesegi haarata. Ja Jumal lahustus erinevate liikumiste ja õpetuste vahel ära. Korraks kadus ind leida Jumalat, sest võltsjumalikkust oli ümber palju ja tundus, et see asendab suurepäraselt päris Jumalat minu hinges. Mingil hetkel taipasin, et olenemata usuliikumisest või õpetusest räägivad kõik tegelikult ühte keelt erinedes vaid detailides. Nagu on öeldud, et kõik, mis erinevates religioonides on sarnast, on hea ja see, mis neid teistest eraldab, see on reeglina halb. Kõik jutustavad lugu ühest ja samast heatahtlikkust loojast, eluandjast, saatusekujundajast ehk Jumalast.

Religioonimaailm meenutab riiki, mis on tema kõigi kodanike jaoks üks, aga ometi igaühe jaoks veidi omanäoline. Kui kuulata erinevate valitsevate erakondade seisukohti, siis kõik on pühendanud riigi teenimisele, kuid neid kuulates oleks nagu tegu erinevate riikidega. Usuturul toimub sama. See teadvustamine oli minu jaoks pöördelise tähtsusega. Ma ei pea leidma enesele mingit kirikut, minu Jumal on minu südames. See ongi tempel. Mõneti sarnanes minu Jumal Lev Tolstoi Jumalale, kelle jaoks Jumal oli Armastus. Tolstoi tunnistab, et Jumalat ei ole keegi kohanud ja me suuda mõista teda, kuid me saame läbi armastuse temaga läbi käia. „Kui me armastame, siis Tema on meis ja meie Temas. Hakkame alati  armastama kõiki nii mõtte, sõna kui ka teoga. Selles ongi Jumala avitus ja kõrgeim hüve“  („Elada praegust hetke“ lk 30). Sest Armastus on nii suur tunne, et seda on võimalik esile kutsuma ainult Jumal ehk Armastus on kõige otsesem märk Jumala olemasolust. Kui minus on Armastus, siis tähendab, et Jumal on mind puudutanud ja ainus viis hoida jumalikkust eneses on armastada kõike tema loodut.

Ometi vajas Jumal minu südames kogudust ja pühadust. Seepärast astusin alati , kui võimalik sisse pühakoja uksest. Mulle sobisid kõik pühakojad – katoliku, luterliku, õigeusu, sünagoog, budistlikud või hinduistikud templid jne. Ma tundsin kõikjal, et Jumal on minu juures.  Ma tegin oma Jumala otsingutes rahu ja leppisin olukorraga minnes oma eluga edasi. Minu Jumal oli minu südames ja me saime hästi läbi. Seepärast tundsin rõõmu lugedes Wildfried Härle mõtet: „Me peame õppima ka ise end aktsepteerima, kuigi me (vahest pareminigi kui teised) teame, et meis on nii mõndagi, millega pole kõik korras, mis on häiriv või koguni aktsepteerimatu.“ Ma tean, et minu mõttemaailm ei pruugi olla õige, ma tean, et ma olen alles teel kujundamaks oma maailma, ma tean ka , et minu elust kogetud tarkused ei pruugi kattuda kaaskodanike omaga või häirivad need mõtted koguni teisi. Kuid need on minu mõtted ja tunded, mida eirates läheksin vastuollu iseenesega.

Õnneks võivad seisukohad inimese elus muutuda ja uut kogedes suisa vastandlikeks muutuda. See omakorda kipub inimesi häirima, sest tihtipeale arvatakse, et inimene ei tohi areneda ja selle eest, mis korra öeldud, pead lõpuni vastutama. Teekond Jumalani samas ei peagi lihtne olema, sest sellel teel liialt on segajaid. Peab läbima keeruka teoloogilise, religioosse, teadusliku teadmiste labürindi, et jõuda tolstoilikule arusaamisele, et Jumal on Armastus. E.Jüngel on kirjutanud: „Milline inimene ma tõeliselt olen, selle üle ei saa otsustada ükski maine instants. Selle üle ei saa otsustada isegi mina ise. Otsus isiku olemise üle ei ole ühegi maise isiku ja instantsi meelevallas. Sest isiku olemise üle saab pädevalt otsustada ainult see, kes teeb isiku isikuks. Ja see on Jumal üksi.“ (Inimlik inimene, 1985). Seega ei tohi mina kulgejana lasta ennast segada võõrastest arvamustest või välistest mõjututest. Minule ilmutab end Jumal sellisel kujul, nagu ta hetkel arvab kasulik olevat. Minu ülesanne on hoida meel vaba ja lasta end juhatada valguse poole. Tuleb unustada kriitika ja vaen olemasoleva kohta ja tõdeda, et Jumal on Armastus.       

Ühel päeval kutsus mind enda juurde minu vanaema ja usaldas minu kätte meie perekonna käes 200 aastat olnud Piibli. Ta usaldas selle mulle tingimusega, et ma hoian seda ja pärandan edasi. Selles pühas raamatus on peidus võimas energia , mille on sinna põlvkondade kaupa jätnud minu esivanemad. See energia on tunnetatav, kui Piibel kätte võtta. Selle teadmise tunnetamine, et me oleme eostatud elusate organismide poolt aastatuhandete taha tagasi, tekitab aukartust. Me ei ole kerkinud mullast ega sadanud taevast, vaid meie tee Jumala poolt looduna  on reaalne. Kõik meie esivanemad kuni Jumalani välja olid reaalsed inimesed oma tunnete, mõtete, kogemuste ja teadmistega. Kõik see pärandusena saadud pagas on jõudnud tänaseks minuni. Kett minu ja Jumala vahel on pikk, kuid see on reaalne. Nüüd oli minu kätte jõudnud Püha Raamat, mis kandis endas tükikest ajalugu minu põlvnemise loos. Hakkasin huvituma Piiblist ja neist raamatu tarkustest, mille varal nägid ja seletasid enese jaoks maailma  minu esivanemad. Jumal minu südames jäi samaks, kuid nüüd lisandus minu inimeseks olemisele huvi ristiusu ja eelkõige ristiusus ajaloo vastu. Kes olid need inimesed, kes on minu Piiblit käes hoidnud ja miks on sellel minu jaoks nii suur jõud?

Jätan hulga vahele ja jõuan tänasesse päeva. Eberhard Jüngel märgib, et „usk on Lutheri järgi hoopis meie elu teo- ja saavutusseose elementaarne katkestus. Usus usaldab inimene hoopis täielikult Jumala tegu ehk siis Jumala loovat sõna.“ ja jätkab mõne aja pärast „kristlane ei ela eneses, vaid Kristuses ja oma ligemeses, vastasel korral ta ei ole kristlane.“ (E.Jüngel „Inimlik inimene“, 1985) Luterlik Jumala seletus ei veennud mind. Miks? Ma tõesti soovin tunda Jumalat sellisena nagu teda tunnevad luterlased, kuid kõik seni loetu ei ole mind veennud. Ma külastan kirikuid , vestlen tuttavate kirikuõpetajatega, kuid keegi ei ole mulle suutnud usutavalt mulle selgitada luterlikku kolmainu põhimõtet. Minus on küsimus, millele pole leidnud rahuldavat vastust – On Jumal, kelle olemasolus ma ei kahtle, kuid kelle huvides oli mängu tuua Jumala poeg? Miks Jumal tappis oma poja, kui ta ikka oli Jumala poeg, teades, et ta ärkab kolme päeva pärast taas? Selline silmakirjalikkus inimestega manipuleerimisel ei tekita just positiivseid emotsioone. Minu Jumal nõnda ei teeks. Ja ma tõdesin iseeneses, et nii kaua kuni kõneldakse Jumalast, on minu jaoks kõik selge, aga kui kaasatakse Poeg, siis läheb loogika peas sassi. Kuidas ma elan Kristuses, kes pole isegi Jumal?

Otsisin vastust oma küsimusele, kuid põrkusin taas vastus mõistetamatuse müüri. Kas kõigi kiriklike selgituste juures on vaja kasutada keelt, mida on raske mõista, nagu on ilma eelneva kogemuste lugejal raske mõista Piiblit ennast? Piibel on täis tähendamissõnasid, sümboleid ja märke, millest lugeja üle libiseb ja mis muutuvad mõistetavaks alles peale asjatundlikku seletust. Me põrkame pidevalt mõistete valesti mõistmise seina vastu, mis takistab meil olla osa kogudusest. Siin omakorda vallandubki inimeses jõuetu protest, kuna temalt on röövitud tema isiklik arvamus või kogemus. Sest ka minul Pühakirja lugejana tekib oma emotsioon, teadmine või kogemus. Raymond Ruyer tõdeb oma „Psühhobioloogias“, et me lähtume maailma seletamisel iseenda kogemustest pidades neid lõplikeks, kuid tark on see, kes ei eelda, et kogu maailm piirdub vaid tema kogetuga. Kas Piibli tähendamissõnadel saab olla erinevaid seletusi, mille poolest on minu tunnetus halvem näiteks mõnest kirikuõpetaja omast. Lektor Ergo Naab sõnas loengus: „me ei tohiks unustada, et Piibel on siiski ligemale 2000 aastat vana ja keel, mida seal kasutatakse vastab tollastele normidele.“ Kui me tänasel päeval hakkame seda kaasajastama, kas siis on ikka tegemist päris sama pühakirjaga ja kas kõik see, mis meile on Jumala poolt läbi pühakirja antud on ikka sama. Probleemi on täheldanud ka Wildfried Härle oma traktaadis „Õigeksmõist täna“: „Mis puudutab mõistmist takistavaid keelelisi tegureid, siis tuleb märkida, et mõiste „õigeksmõist“ on ise esimeseks komistuskiviks – mitte sellepärast, et see meie igapäevases keelekasutuses nii harva ette tuleb, vaid seal kus meie teadus- ja argikeeles õigeksmõistust või (enese)õigustamisest kõneldakse, peetakse silmas midagi hoopis muud, lausa vastandit sellele, mida mõtlesid Paulus ja Luther.“  Ehk ajas ja lähtuvalt inimese elulistest kogemustest võib mõistete tähendus muutuda. Nõustun, et ilma eelneva õpetuste või taustateadmiseta ei ole minul võimalik osa saada algsest heebrea või kreekakeelsest algtekstist. Sisenedes piibellikku tähendamismaailma vajan seega igal juhul juhatust. Aga kes võtab endale lõpliku õiguse anda mõistetele kõigile ühiselt arusaadav sisu?

Ja olengi kohustuslikuna pealkirjas etteantud terminite vangis. Mis siis õigupoolest on kirikuelu? Piiskop Urmas Viilma tõi raadiointervjuus ERR saatele „Kirikuelu“ välja kiriku kolm tähendust. Esiteks kirik kui hoone, kui füüsiline ja kõigile käega katsutav objekt. Teiseks kirik, kui seadustatud organisatsioon maistest seadustest lähtuvate kohustustega. Kolmandaks kirik, kui kogudus ehk kristliku religiooni järgiv inimrühm. Kindel ja selge on vaid teadmine, et kirik on ainult kristluses kasutatav termin.  

Seepärast pean vajalikuks selgitada oma nägemust kirikust. Minu jaoks on kirik eelkõige kogudus. See on teatud rühm inimesi, kes jagavad sarnast usulist kogemust ja kes on valinud ennast teenima õpetaja. Kogudusel võib olla oma ajalooline kirikuhoone, kuid ka ilma hooneta koos käies on nad ikkagi osa kirikust. Samas on küsimus, et kas kirikuks ehitatud hoone, millele on antud uus funktsioon, on ikka veel kirik. Mina käisin terve noorusaja treeningutel kirikusse ehitatud spordisaalis. Minu jaoks oli tegemist spordisaaliga ja ma ei tundnud kordagi sealt , et ma kuidagi rikuks jumalikku rahu. See tunnetus, mis ka varemetes kabelites oskab näha ja tunda püha hingust, tekib koos inimliku elukogemusega. Tänasel päeval nähes lagunevat või veel hullem konserveeritud pühakoda tunnen hinges valu. Seepärast , kui öeldakse kirik, siis kangastub silmade ees pigem inimene või isegi altarimaal, kui hoone või organisatsioon. Olen sama probleemi ees , kui räägitakse riigist. Öeldakse, et riik keelab või riik toetab. Aga kes on see riik? Riik on ju inimesed. Piiridega ääristatud mullapind ei ole riik. Riik on inimesed ja ka otsuste taga on inimesed. Ka selle otsuse taga, et see maalapp siin on meie riik, on ikka inimesed.

Minu süda rõõmustas lugedes Thomas A. Põdra mõttetera: „Usk ei ole pime allumine kiriku institutsioonile (reguleeritud ühistegevusele), vaid selles osalemine ja sellele pühendumine südames särama löönud evangeeliumi kirka valguse tõttu. Selles valguses saab mõistetavaks ka kiriku institutsiooni ja selle kujundamise olulisus. Teisiti: kirik tahab olla alati, ka ametkondlikus-institutsionaalses mõttes, enesekriitiline – evangeeliumi juurde tagasipöördumise ja sellest lähtuvalt suunaleidmise tähenduses –, aldis patutunnistusele ja meeleparandusele.“ („Usukultuur evangeelses-luterlikus vaatevinklis“ lk 482, Tallinn 2018) Ehk kirik hakkab elama läbi usu. Ehk veel – kogu religioosse kultuuri aluseks on usk, mis mõtestab kogu käega katsutava ja silmaga nähtava maailma. Spordisaaliks muudetud kirik on spordisaal, kuni seal pole usku. Jumala teenimisele suunatud tegevus ka mitte religioosses ruumis pole samas vähem religioosne kirikus läbiviidud teenistusest.  Seega on kirik eelkõige kogudus ehk inimesed ja seeläbi ka inimesi koondav organisatsioon. Mulle väga meeldib T-A.Põdra arvamus, et kirik TAHAB olla enesekriitiline. Soovides olla elav kasvava liikmeskonnaga tulevikku selgelt vaatav organisatsioon peabki olema ülimalt enesekriitiline. Piibel ei saa ega tohiks olla antropoloogiline teos, mille abil jutustada minevikku või otsida tõlgendamisvigu. Piibel koos oma õpetusega peab olema elav teos, mis on arusaadav igale inimesele ja kõnetab igaüht. Kõiki ehk veidi erinevalt, kuid Piibel ei tohi jätta puudutamata kedagi. Me elame kristlikus ilmaruumis, kus elasid ka meie esivanemad ja kogu meie maailmapilt on kujundatud piibelliku õpetuse alusel. Tahame seda või mitte, usume Jumalat või mitte, loeme Piiblit või mitte, aga kristlikust vundamendist meie elukorralduses mööda ei saa. Piibel on tänaseni meie elukorraldust kujundav autoriteet. Isegi kui me seda ei tea või ei taha tunnistada. Piibli autoriteedi aluseks on tema jumalik päritolu ja mitte see, et kirik nii kuulutab. Piiblile tuginevat autoriteeti peaks kristlik kirik palju rohkem kasutama ühiskondliku elu korraldamises. Moosesele antud 10 käsku on tänaseni kõige parem inimese elukorralduse alus ja seda tuleb ikka ja jälle meelde tuletada.

Kuid tulen tagasi kiriku aluseks oleva koguduse juurde. Kes kuuluvad ja kuidas saada koguduse liikmeks? Kas selleks, et saada koguduse liikmeks piisab vaid usust või on selleks vaja midagi veel? Kas kogudust on võimalik omakasu eesmärgil omandada? Üks vastuse variante on  peidus Wildfried Härlel:  „Kes otsustab õigupoolest viimselt selle üle, kas mind aktsepteeritakse, kas ma olen omaks võetud? Teevad seda minu kaasinimesed või mina ise? Või on olemas üks instants, mille tunnustusest või eemaletõrjumisest viimselt sõltud, mis väärtus on minul, kas ma olen aktsepteeritav ning kas ma saan seepärast ka iseend omaks võtta ja aktsepteerida?“ (Õigeksmõist täna, 2008). Ehk usuelu ja kirikuelu seos on lihtsamalt öeldes Jumala maailma ja meie argise maailma suhe. Inimene ei saa sekkuda jumalikku maaima tegemistesse. Inimene saab ainult usaldada, et see, mida Jumal ette võtab on hea ja vajalik. Usaldus tuleb aga välja teenida ja kui meil puuduvad märgid, mis annaks Jumala headest kavatsuste meie suhtes, siis tekivad kahtlused ja inimene pöördub Jumala teelt kõrvale. Me oleme oma argises elus harjunud asju ajama „müün ja ostan“ suhetes. Kui ma annan Jumalale oma usalduse, armastuse ja isegi annetuse, siis tahan ka vastu saada. Kuid Jumal vaikib. Samas inimesed, keda ei vaeva olemuslikud probleemid, on oma suhetes Jumalasse ja ka teistesse inimestesse oluliselt vabamad. Nende potentsiaal teostada ennast läbi religioosse maailma on suurem. Usu tunnistamine vabastab pingetest isikliku vastutuse ees.  „Uskuda tähendab kogu südamest Jumalat usaldada. /…./ Ning kui Jumala usaldamine ongi see, mis on oluline, sest sellega tunnistab inimene Jumala Jumalaks olemist ning Jumala ja inimese vahekord seatakse jälle korda. , asetatakse pea pealt jalgadele.“ (W.Härle, Õigeksmõist täna, 2008). Härle tõdeb ka, et tänasel päeval on õigeksmõistu õpetuse ehk luterliku kiriku aluspõhimõtte sisu hakanud tähendust kaotama.    

Nüüd siis peakirjas toodud termin „usk“. Tsiteerin taas Lev Tolstoid: „Miks sa elad? Ei tea. Aga kui sul sellest aimu ei ole, ei saa sa eladeski teada, mida sul tuleb teha ja mida mitte. Halb on elada sellel, kes seda ei tea. Aga sellepärast ongi inimesed niikaua , kui on olemas olnud, mõtisklenud selle üle, milleks nad elavad ja sellest aru saanud, õpetanud teisi, mida teha ja mida mitte. Vaat just seda õpetust kutsutaksegi usuks“ („Elada praegust hetke“ lk 16). Loomulikult ei ole see mõtisklus laialt levinud ega ka akadeemilist äramärkimist leidnud. Kas on põhjustki, kuid see on üks nägemus inimeselt, kes püüdis mõtestada enese jaoks maailma läbi usu. Ometi kõlab see tänapäeva usuturu pakkumiste paljususes vägagi aktuaalsena. Usust on saanud toode, mille võimaliku lisaväärtusena on võimalik maha müüa igatsorti tooteid. Veel 100 aastat tagasi olid inimesed usklikud ja käisid oma usu kinnitamiseks igal pühapäeval kirikus. Tänapäeval nimetatakse igas mõttes sama käitumist elustiiliks ja kiriku asemel käiakse joogasaalis või meeletreeningutel või kett-turundus koolitusel. Kõiki neid ühendab inimese usk paremasse homsesse või paremaks inimeseks saamisele. Usk pole tänapäeval kuhugi kadunud. Usk on vahetanud kuube. Seega on tänavaid täis võimalikke koguduste liikmeid, kuid aegunud sõnumid viivad inimeste teed kirikust mööda.

Teine mõttekäik usu teemadel Wildfried Härlelt: „Viimaks eksisteerib veel kolmaski arusaamist raskendav mõiste: „usk“. Kui Paulus ütleb, et inimene võib saada õigeks ilma seaduse tegudeta, üksnes usust, siis kõlab see paljude jaoks nii nagu öeldaks sellega: reformatoorse õpetuse järgi pole oluline täita Jumala tahet ning teha Jumala poolt kästut, vaid oluline on üksnes uskuda kiriklikku õpetust s.o. seda tõeks pidada ja sellega nõustuda, isegi siis , kui ise selle õiguses võib-olla kindlad ei oldagi ehk teisisõnu – pidada seda tõeks vastu enda südametunnistuse häält.“ („Õigeksmõist täna“ 2008).  Paulus ei osanud ligemale 2000 aastat tagasi arvata, et kristlus püsib veel aastatuhandeid hiljem. Samuti ei osanud ta arvata, et kirjad, mille kirjutamisega ta hulga aega kulutas, võivad kunagi jõuda adressaadini loetud sekunditega. Samuti ei osanud tema oma naiivsuses kindlasti arvata, et tema heauskseid sõnu Jumala ja usu vastutusest inimese tegude suhtes, tõlgendatakse isiklikust vastutusest vabastamisena. Usk tagab igavese elu sõltumata inimese maistest tegudest. See on tänapäeval isegi ohtlik avaldus, mis jätab varju inimese kohustused järgida kümmet käsku.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kristlikul kirikul on tänapäeval jäänud jätkuvalt oluline roll meie igapäevase elu kujundamisel, kuid see mõju on pigem alateadlik. Teadlike lahendusi tänapäeva probleemidele otsivad inimesed paraku mujalt. Usuelu meie ühiskonnas pole kadunud, kuid kahjuks on see liikunud väljapoole kirikut. Samas on olemas potentsiaal otsivate inimeste näol, kes sarnaselt aastasadade tagusega otsivad vastuseid iseenese eksistentsile. Otsivad inimesed on pakkumiste paljususes pakutava suhtes kriitilised, kuid seda kindlamad enesele kohta leides.

Kasutatud kirjandus:

1.      Eberhard Jüngel „Inimlik inimene“ 1985, kogumikust „Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid“ (Ilmamaa 2013)

2.      Wildfried Härle „Õigeksmõist täna“, 2008, kogumikust „Reformatsioon 500“ (Usuteaduste Instituut 2017)

3.      Lev Tolstoi „Elada praegust hetke“ (päevikud 1909-1910) Tõlkinud Rainis Toomemaa, Johannes Esto Kirjastus 2018.

4.      Thomas-Andres Põder „Usukultuur evangeelses-luterlikus vaatevinklis“ (Usuteaduste Instituut 2018)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar