Kolmapäev, 14. aprill 2021

Milline muusika sobib kirikusse?

 Milline muusika sobib kirikusse? 

ERR saates „Kirikuelu“ kõneles aprillis 2020 Aasta Kirikumuusikuks valitud Eerik Jõks. Muu jutu seas otsiti vastust küsimusele, et mis on kirikumuusika. Täpset definitsiooni ei leitudki. Jõks tõdes, et kirikus kõlav muusika peaks põhinema pühal tekstil. Samas võib kirikus laulda kirikukoor ka ilmalikku laulu ja kas on see siis sobimatu? Samamoodi ei leitud vastust kiriklikule muusikazanrile. Kas kirik on ainult klassikalise ja liturgilise muusika esitamise koht või sobib kirikusse ka rock-band, kui ta kasutab oma loomingus nt psaltritekste. Sama tõdeb Anu Kõlar oma artiklis „Mis on kirikumuusika ja kuidas sellest kirjutada?“. Tema jagab kirkus kasutatava muusika kaheks - liturgiline muusika ja kaunistav muusika. Neid seob konkreetse kirikuruumiga vaimuliku juhi hinnang või „kõhutunne“ muusika ruumi sobivuse kohta. Ühest vastust sellele kindlasti polegi ja seepärast on EELK kehtestanud abiks kirikujuhtidele vastavad juhtnöörid, mida kontsertkorraldajate meelehärmiks kiputakse ka küllalt jäigalt koguduste poolt järgima.

Olen ise samuti mitmeid kordi esinenud kirikus või korraldanud kirikukontserte. Probleem on alati üks, et kas esitatav repertuaar on ikka sobilik kiriklikku ruumi. Tõsi on see, et kirik on ruumina ja akustika poolest maapiirkondades kindlasti üks paremaid kontsertsaale ja seepärast on suur ka kihk oma suviste või jõulutuuridega kirikuid külastada suur. Piiri on nõutava ja pakutava vahele on raske tõmmata. Tuurilaulikud väidavad, et nende kaunid laulud sobivad suurepäraselt kiriku atmosfääri, kuid siis küsib kirik omakorda, et kas neis ikka kõneldakse Jumala aust. Mul on kord olnud vestlus ühe kirikuõpetajaga, kes arvas, et Jumalat võiks ikka mõnes laulus nimetada. Iseenesest tagasihoidlik soov. Aga mina küsisin vastu, et kas piisab ainult Jumalast või on oluline ka kontekst, sest Jumalat on võimalik kujutada ka negatiivses võtmes. Kirikuõpetaja arvas, et see ei ole hea lahendus. Ma küsisin vastu, et kui ma Jumalat ei nimeta, aga laulame inimese otsingutest ja tsiteerisin: „Ma nagu laev, mis liugleb üle vee, kus on küll kapten, kes näitab mulle teed. Või nagu laps, kes ärkab ülesse ja siiralt avatud on kõigil uuele.“ Saavutasime kompromissi, et antud laulus kujutab kapten Jumalat ja see on sobilik. Samas ei ole võimalik kõiki laule ükshaaval läbi töötada. Tuleb usaldada esinejat ja kui ta kord on alt vedanud või usaldust kuritarvitanud, siis temaga edasine koostöö lõpetada. Kirikudki suhtlevad omavahel ja kui esimene tuurikontsert ei vasta kiriklikule vaimule, siis pole vaja järgmistes pühakodades neid enam võõrustada. Oma põhimõtetele kindlaks jäämine on voorus igaühe juures.     

Omakorda tekib teine küsimus, et kui muusika on vaid osa edastatavast sõnumist. Siin meenub mulle ansambel Pussy Riot esinemine Õigeusu katedraalis Venemaal. Ansambel edastas läbi enda suhteliselt kirikusse sobimatu muusika Jumalale palve. Palve lõpetada Venemaa valitsejate kuritööd. Loomulikult artistid vahistati sobimatu käitumise pärast, kuid see oli tingitud riigipoliitikast. Kas samalaadne palve esitus läbi robustse etteaste ja muusika oleks Eesti kirikus olnud ilma tagajärgedeta võimalik? Pigem siiski mitte, sest selliste etteastete eesmärk on provotseerida, kuid kirik peaks olema koht südamest tulevate pöördumiste jaoks otse Jumala poole ja mitte üldsusele. Samas vastaks sellele Pussy Riot, et nende südamest tulevat palvet ei võetaks muidu kuulda. Anu Kõlar eelpool mainitud artiklis leidis, et sama muusika kõlab erinevalt kirikus ja kontsertsaalis. Samale muusikale omastab kuulaja lähtuvalt ruumist teise tähenduse. Ometi arvan, et Pussy Rioti vormis palvele ei oleks kirikus kohta. 

Omamoodi huvitav on lugu kiriklike tseremooniatega, nt pulmad. Kui noorpaar on palunud oma laulatust muusikaliselt kaunistama kutsunud mõne artisti, kes esitab kena armastuslaulu, kas siis see on tseremoonia ja ajalooliste kommetega kooskõlas. Kui noorpaar on tutvunud kindla laulua ajal ja tahab seda just kuulda ka oma tseremoonial. Näiteks Code One „On küll hilja“. Imeilus lugu, kuid siiski poplaul, kuid just selle saatel noorpaar tantsupõrandal tutvus. Kas kirikul on õigus öelda, et see ei sobi siia või on kirikuõpetajal tseremooniameistrina võimalik silm kinni pigistada? Mina arvan, et sarnastel kinnistel üritustel võiks teha mööndusi ja lähtuda noorpaari soovidest.

Järva vallas asub viis kirikut ja käesoleva aasta juulis korraldame kirikupäeva, kus kõigis kirikutes toimuvad erinevad kultuuriüritused, ekskursioonid ja teenistused. See tõstis korraldusrühma ümarlaual taas üles probleemi, keda kutsuda esinema ja millised artistid sobiksid päeva kaunistama. Pean ütlema, et kirikuõpetajate arvamusedki ei ühtinud 100%. Mõni oli nõus kaasaegsemate lahendustega, teine oli seevastu üpris konservatiivne. Lõpp-tulemusena leiti, et kirkusse sobib igal juhul rahvamuusika ja vaimuliku sisuga muusika. Samas tõdeti, et piletitulu nendega ei teeni. Seega oli vaja ikkagi laiemaid rahvahulki meelitavat artisti. Kahjuks on nii, et vaimulik muusika on väga omal kohal kirikuteenistuse  osana, kuid publiku haaramiseks oleks vaja vähemalt Arvo Pärdi jumaliku puudutusega teose ettekannet, aga see ei ole omakorda eelarveliselt väikese maakiriku jaoks võimalik, sest eeldab kutseliste artistide kaasamist ja uute teoste õppimiseks kuluva aja tasustamist. Olgu selle lõigu kokkuvõtteks öeldud, et kutsusime 10.juulil Järva-Jaani kirikusse laulma Tõnis Mägi.

Vaimulik muusika ei ole oma olemuses väga populaarne ja on siiski kitsa ringi huvi. Samas rahvamuusika on eelkõige seoses Viljandi Kultuuriakadeemia tegevusega tõusuteel. Sinna kuulub ka vaimulik rahvamuusika. See on zanr, mille arendamisel võiks kirik ja muusikud panna seljad kokku ja usun, et läbimõeldud turundamisel oleks kirikud publikut täis, aga see on ju oluline - saada inimene kirikusse – kogu kristliku kultuuri ja maailmapildi tutvustamisel.    

Loomulikult moodustab eraldi peatüki kirikumuusika maailmas teenistustel kasutatav muusika.  Arvo Pärt on öelnud, et igas kõrgkultuuri pole võimalik teha ilma jumaliku puudutuseta. Sama arvan ma kirikusse sobiva muusika kohta. Kirikus kõlav muusika peab olema jumaliku puudutusega. Religiooni usaldusväärsuse tagatiseks on tema traditsioonid ja ajalugu. See tähendab , et ei tohi kergekäeliselt loobuda aastasadade jooksul kujundatud kuvandist ja inimese ootuspärasest atmosfäärist. Kuid inimene suhestub ajaloolise pärandiga läbi tänase maailmapildi. Seega arvan, et ka Eesti vaimulikud juhid võiksid palju julgemalt kasutada liturgias erinevat kaunistavat kaasaegset muusikat.   

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar