Lühinäidend. Leivategu

 

LEIVATEGU

Tegelased:

ISA ja POEG

 

Isa parandab raadiot. Üleni õline.

Isa: Vahi nüüd ei lähe käima.

Poeg: Lülita sisse. (Masin hakkab tööle)

Isa: Ma teadsin küll.

Poeg: Isa, ma pean täna leiva kodus tegema, et see homme kooli viia.

Isa: Palu ema. Ta on köögis kuningas või kuninganna. Minu isa rääkis mulle ikka, et sa abiellu inimesega, kes oskab hästi süüa teha. Ilu kaob aga näljatunne jääb.

Poeg: Ema läks trenni. Aga eks ma siis vaatan mõnest kokaraamatust.

Isa: Pole vaja. Eesti mees manuaali ei loe. Saame hakkama. Nii, sa räägid , et tuleb teha leib. Kui raske see siis olla saab? Mida meil selleks vaja on?

Poeg: Äkki vaatan siiski kokaraamatust.

Isa: Poiss, kuula nüüd. Tead, miks mehed ei saa kokaraamatu järgi süüa teha.

Poeg: Ei tea.

Isa: Sest seal algavad kõik retseptid lausega – võta puhas nõu. Raamatud on könnidele. Vesi ja jahu ja sool ja pärm. Pihuga muud mudru ka vahele ja peakski valmis saama. Ega siis ainult leivast söönuks saa, ütles kokk ja pani kotletitaignasse liha ka. Otsi välja kauss. Pane ahi juba sooja. Leivateo juures on kõige tähtsam puhtus. Sa pane põll ka ikka ette. Tuhk ega tolm ei tohi leiva sisse sattuda, sest muidu ei astu sa toitu ja iseennastki.

Poeg: Palju ma jahu panen?

Isa: Pane pihu täis.

Poeg: Sinu või minu pihutäis.

Isa: No võta parem kruus. Kruus jahu, kruus vett,

Poeg: Kruus soola.

Isa: Pane. Ega soolaga saa koonerdada. Las see tainas nüüd olla. Pane pärm klaasi. Sega veega läbi. Vili on alati olnud eestlaste põhitoidus. Jahu on väga kasulik toode. Mäletan, kui noorena jalgade vahelt ära hõõrus, siis sai ikka jahu peale pandud.

Poeg: Kas siis küpses nagu ahjus ja pärast võtsid püksist pätsi välja?

Isa. Ole vakka. Las see pärm nüüd seisab.

Poeg: Mis järgmiseks?

Isa: Sega jahu ja vesi kokku. Sega - sega. Ema palus kord, et kas ta saaks rahus ja vaikuses süüa teha. Läksin siis kööki ja keerasin suitsualarmil patareid välja. Saigi vaikus tuppa. Ega toit sellest paremaks ei läinud. Küll sina oled ikka pirtsakas , arvas ema. Eile sõid makarone ja kiitsid, üleeile sõid makarone ja kiitsid, kolm päeva tagasi sõid makarone ja täna enam ei sobi.

Poeg: Miks sina niisama istud?

Isa: Kes teeb , see oskab. Kes ei tee, see juhendab.

Poeg: Kas ei olnud, et see kes oskab, see teeb ja kes ei oska , see juhendab.

Isa: Oleks mina noorena kuulanud, mida minu isa rääkis.

Poeg: Mida ta siis rääkis?

Isa: Kust ma seda peaks teadma, ma ei kuulanud ju teda. Kui tahad oma leiba valmis saada, siis kuula sina mind. Nüüd sega sool sisse. Las see nüüd jälle olla. Nüüd võta kapist pekk ja lõika kuubikuteks.  Tead, et Baer juba kirjutas, et  „Liha sööb eestlane harva, peaaegu üksnes pühapäevadel. Kindlasti oleks tervislikum, kui see rahvas vähemalt niiskel kevadel saaks rikkalikult liha süüa ja lisaks puuvilju.“ Korralikke puuvilju Eestimaal ju ei kasva, küll on aga erinevaid marju. Lisaks pakuvad metsad rohkelt kõhutäidet. Kui paneks leiva sisse seeni?

Poeg: Ole mõistlik.

Isa: Seened on ehk tõesti liiast. Nii nüüd võta pann ja pane tulele. 

Poeg: Kes see Baer oli?

Isa : Mida teile seal koolis õpetatakse. Tema pani 200 aastat tagasi kirja oma vaatlused eestlaste kohta. Lühidalt öeldes arvas professor, et kõigis meie hädades on süüdi meie elukombed, mis ei ole kultuurrahva väärilised. Näiteks kirjutas ta söömise kohta „Ikkagi olete teie eestlased väga aplad. Juba lapsest peale topitakse kõht liialt täis ja venitatakse välja. Talvel sööb eestlane kaks korda päevas, aga suvel, millal ta varahommikul tööle tõttab, võtab ta kolm toidukorda. Esimest korda varahommikul. Ei maksa mõelda kergele einele, mida meie võtame. Siis kuue tunni möödudes ja siis õhtusel ajal. Söömisel unustab iga eestlane kõik inimväärse ja ei ole võimalik suurema aeglusega selle tegevuse juures olla. Ja peaaegu mitte kunagi, ka kõige rahvarohkema koosviibimise puhul, ei lõbusta nali vaikivat söömaaega.“

Poeg: Vanaisa räägib ikka, et hommik võta enesele, lõuna jaga sõbraga ja õhtusöök anna vaenlasele.

Isa: Jah, aga eestlane õgib nagu poleks tal ei sõpru ega vaenlasi. Minu meelest ei ole 200 aastaga suurt midagi muutunud. Kas sa üldse tead, kuidas saab viljast jahu?

Poeg: Muidugi. Traktor külvab, lehm väetab, kombain korjab saagi kokku, põhupallid jäävad põllule hunnikusse, kuivati kuivatab ja veski jahvatab.

Isa: Lihtne. Aga veel 150 aastat tagasi käis see kõik käsitsi. Kõige pealt raiuti ja põletati mets maha, et sellest põldu teha. Külimitu pealt peoga võttes külvati.  Sirbiga lõigati ja pandi kõrred vihkudesse. Ikka tasakesi, et tera enne õiget aega maha ei pudeneks. Siis viidi koju ja kuivatati rehe all. Siis taoti kootidega vili lahti. Siis suurte sõeladega sõeluti sodi välja. Siis käsitsi käsikiviga jahvatati. See oli kõik käsitöö. Ja kui siis leiva lauale panid, siis pidid teda austama, sest ta oli nii palju tööd nõudnud. Ja kes ei austanud, see sai tukast sugeda. Kui ei austa leiba, siis ei austa ka teist inimest.

Poeg: Miks sul kõik need vanad tööriistad kodus olemas on?

Isa: Äkki läheb elekter ära. Kunagi ei või teada.

Poeg: Sain segatud.

Isa: Kas käsi tuleb taigna küljest lahti? Vanasti saada sellest aru, kui tainas valmis oli.

Poeg: Tuleb küll. Kui keelega takka aidata.

Isa: Väga hea. Nüüd sega pärm sisse. Meie teeme ja sööme tänapäeval rukkileiba, aga vanas Egiptuses, selt kust leiva tegemine pärit on, tehti leiba nisu- ja odrajahust. Egiptus oli kogu Lähis-Ida viljaait. Vanimad leivapätsid, mis on leitud on rohkem kui 4000 aastat vanad. Algselt tehti leiba kuumadel kividel ja alles hiljem leiutati ahi, mille seintel tehti leiba. Seepärast ongi egiptuse leib lapik. Vaata rukis kasvab Eestimaa külmas ja niiskes kliimas kõige paremini ja annab kõige suuremat saaki. Seepärast süüakse lõunamaades valget leiba, sest neil on jälle nisu suurim saagiandaja. Pane nüüd ahju.

Poeg: Kohe ahju või?

Isa: Ikka kohe. Mida me ikka enam ootame?

Poeg: Kas seda kuhugi vormi ei peaks panema? Ta voolab ju muidu laiali.

Isa: Hea mõte. Ma tahtsingi näha, kas sa mõtled kaasa. Ma teadsin seda küll. Muidugi tuleb vormi panna. Leiva vormiga tehakse vormileiba. Kui vormi pole ja tainas pannakse lihtsalt hunnikusse, siis on põrandaleib.

Poeg: Ja kui leib väheke ära kõrbeb, siis on koorikleib.

Isa: Just nii see ongi. Koorikleib ehk kõrveleib. Pane nüüd sinna vormi.

Poeg: Kas see tainas väheke paks ei ole?

Isa: Kas sa tahad ühe või kahe käe leiba? Vaata ühe käe leib on selline, et võtad otsast kinni ja see seisab ikka sirgelt. Lao või terve külmakapi sisu sinna leivale.  Kahe käe leiba tuleb kahe käega võtta, sest muidu veereb juust maha. Kumba sa siis tahad kahe või ühe käe leiba?

Poeg: Ühe käe.

Isa: Siis las see tainas olla paks. Nüüd võib sinna peale panna veel erinevaid asju. Meie paneme need praetud pekikuubikud.  Ja kui ahju paned, siis pane kõige alla kapsaleht. Siis ei hakka leib ahju kinni.

Poeg: (Paneb leiva ahju) Millal siis rukkileiba hakati sööma?

Isa: No umbes 1000 aastat tagasi koos võõrvallutajatega saabus ka rukis Eestimaale. Räägitakse, et algselt kasvas rukis Egiptuse nisupõldudel umbrohuna ja alles hiljem avastati tema väärt omadused. Leivaviljaks sai rukis u 500 aastat tagasi. Leivategu oli püha ja rituaalne tegevus. See oli eluspüsimise eelduseks. Näiteks läks laps karja, siis anti talle leivakäär kaasa ja see oligi tema kogu päev söök. Allikast limpsis vett peale ja nii elatigi. Seda on tänapäeval raske mõista, kui me sööme leiba vaid suupistena prae või supi kõrvale. Leib oligi peamine söök. Kartulit, mida meil palju süüakse, hakati kasvatama alles umbes 150 aastat tagasi. Sinnamaani aeti leivaga läbi. Leiba tehti kord nädalas ja olenevalt pere suurusest ikka 6-10 pätsi korraga. Ühe leiva peale tehti ristimärk, et Jumal leivategu õnnistaks.

Poeg: Isegi Meie Isa palves mainitakse leiba. Pidi siis ikka tähtis söök olema.

Isa: Just. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ristileiba ei pakutud kellelegi. Pereisa murdis siis õhtusöögil igale pereliikmele vastavalt tema panusele. Täismehed said suurema tüki ja lapsed väiksema. Kui rukist oli vähevõitu, siis pandi jahu aganatega segi. Nii valmis aganaleib.

Poeg: Sa oled aganaleiba söönud?

Isa: Ega ma nüüd nii vana ka ei ole. Rahvatarkus teab rääkida, et aganaleiba süües ei tohtinud vastu tuult seista. Kas tead miks?

Poeg: Muidu lendasid aganad silma.

Isa : Just, sest aganaleib on väga rabe. Seni kuni leib on ahjus, teeme võid.

Poeg: Mismoodi?

Isa: Ma nagu mäletaks, et kapis oli vahukoor. Kalla see vahukoor nüüd purki ja pane kaanega kinni ja nüüd lase kätel käia. Klopi. Eks piim on veel ajaloos olnud eesti rahva jaoks veelgi olulisem kui leib. Poiss, mõtle ise, mida kõike piimast saab.

Poeg: Võid

Isa: Just, aga veel …

Poeg: Võid

Isa: Seda sa juba ütlesid. Anna see purk siia. Sa pead leidma õige rütmi. Vaata. Samal ajal tuleta meelde, mida kõike piimast saab.

 Poeg: Kohukesed, moosiga kohukesed, Jogurt, hapukoor, kohupiim, keefir, pett, juust, kodujuust.

Isa: Lisaks käib piim ka paljude toitude sees, kus teda nähagi pole. Näiteks sokolaad. Ja piimagi on ju väga erinevat. Meie joome peamiselt lehmapiima, aga üha enam kasutatakse ka kitsepiima. Mägedepojad joovad lambapiima. Lisaks juuakse veel kaamelipiima ja hobusepiima jne.

Poeg: Päris rõve.

Isa: On jah. Klopi nüüd ise edasi. Näed, kuidas vesi eraldub juba. Piimas on u 87% vett. Teadlased on piima juppideks võtnud ja avastanud sealt üle 100 keemilise elemendi.

Poeg: Siis ei tohiks sportlased seda juuagi. Läheb dopingu alla.

Isa: Kes sedagi teab? Piimale annab valge värvuse kaseiin. Ma vaatan , mis leib ahjus teeb. Ei saa aru. Peab ikka veel olema.

Poeg: Tundub, et või on valmis.

Isa. See on hea. Kalla vesi ära ja ongi või purgis. Pane ta siia taldrikule. Ja nüüd saab seda soola või maitseainetega maitsestada.

Poeg: Head lõhnad tulevad.

Isa: Leib on vist ka valmis. Võta välja (Poeg avab ukse ja võtab välja tellise)

Poeg: See on tellis.

Isa: Soola sai vist palju.

Poeg: Ma arvasin kohe, et liiga paks tainas.

Isa: Oleks pidanud vist kokaraamatust järgi vaatama. Aga sa vii kooli või. Teistel on leivad ja nii saategi parema suutäie.

Poeg: Mis mul üle jääb?

Isa. Ära emale sellest räägi. Teeme nii?