Vanaisa Monoloogid

 

VANAISA MONOLOOG 1 Haridusest

Võtsin Piibli ja pilli kaasa. Mis sul elus ikka muud on vaja – Piibel ja pill. Kui ma ka Jumalat ei usu, ei tähenda veel, et ma Jumalat ei karda. Ega kui vaeva ei näe, siis taeva ei saa. Teie olete õpetajad, aga milleks kooliharidus, kui meil on ahju otsas vanaisa ja tema rä

ägib millal ja mida teha! Sest vanaisa kuulis neid tarkuseid oma vanaisalt ja kui mina ahju peale jään, siis saan omakorda kõik edasi jutustada, mida oma vanaisalt kuulnud olen.

Seni kuni inimese maailma seisab vanaisa tarkuste ja piibli tarkuste vahel, ei saa temaga midagi kurja juhtuda. Inimene on inimene ja jääb inimeseks kõigi oma hädade ja rõõmudega, anna talle aabits kätte või mitte.

Sa võid ju kuube vahetada, aga ega sisu sellest muutu. Kuigi maailm meie ümber muutub, kui millessegi väga uskuda  ja seda tõde kuulutada. Kui mitmeid kordi ja pikalt samast rääkida, siis hakkavadki kõik sinu tõde uskuma ja soovitu jõuabki kätte. Eks kass tõuseb ka padjalt ikka siis kui kõht tühi on. Miski peab olema , mis inimest kangiga liikuma lükkab ja sõna vägi on suur. Kas ei ole mitte Piiblis kirjas, et alguses oli sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna ise oligi Jumal ja kui Sõna sai väge täis, alles siis tuli peremees ja pani peeru põlema. Kõik algab soovist. Kõik algab mõttest. Samas, kui millelegi päris lõpuni mõelda, siis ei saa ilma Jumala sekkumiseta miski selgeks. Kes me oleme  või kust me tuleme? Aga kui Jumalata miskit selgeks teha ei saa, siis milleks meile kooliharidus, kui meil Piibel laua peal ja vanaisa ahju peal, kes Piiblit seletab.

Vaata, kui õpetaja joob ja asjust ei taipa, pole suurt häda, aga õpilane peab alati kaine olema, sest õppida on raskem kui õpetada. Õpetada võib ka siis , kui ise aru ei saa, aga õppides peab tingimata aru saama. Kool teeb lihtsad asjad keeruliseks. Kool on nagu supp, kus hea ja maitsev puljong keeratakse paksuga segi ja nii ei saa sööja enam midagi aru, sest toidul kaob maitse. Igaüks paneb supile juurde just seda, mis tema meelest oluline, aga lõpptulemus kannatab. Ega lihtsaid asju inimene ei usu, inimese jaoks peab kõik keeruline olema, et ta seda tõsiselt võtaks. Lihtsad asjad on lihtsad ja seepärast inimene neid ei armasta, kuigi lihtsates asjades võib sügavust olla palju rohkem. Kooliõpetaja kardab ka lihtsaid asju ja tahab kõike keerukama näidata, kui asi tegelik ongi. Aga kui õpilane juba lihtsatest asjadest aru saab, siis on elamiseks sellest küllalt. Minevikus ei kahetse te midagi rohkem, kui olete ühe või teise rumaluse tegemata jätnud lausa suure tarkuse pärast. Tänapäeval kuulab õpetaja õpilast ja usub, et viimane teab, mida talle vaja on. Aga noorte inimeste sõnu ei maksa kuigi tõsiselt võtta, sest nemad on halvad inimestetundjad eriti kui küsimuses on nemad ise.

Inimene ei ela tarkusest , vaid oskustest. Ei ole kooliharidusel mõtet  kui sa adra taga käia ei mõista. Kes sa inimeseloom, selline siis oleks? Pole tööd pole vilja, pole vilja, pole leiba, pole leiba pole peret, pole peret pole lapsi, aga lapsed on üldse ainumas ja suurim rõõm selles elus. Võtad nad õhtul põlve peale, kiigutad ja räägid maailma asjust ja nemad küsivad ka, no et kas saksad ka peeru lasevad või on see talurahva eelisõigus. Eks mina siis vastan kuidas oskan. Kord olin just põllult tulnud, kui poiss küsis, et kuidas tähed säravad, et kas neil on sädemed sees, ma ei osanud midagi vastata, siis küsis  jälle, et kuidas viljakõrs teab, et ta peab kevadel nina mullast välja pistma, no kus mina selliseid asju tean. Eit ütles siis poisile, et sa ära sega isa, sa ju näed , et isa on väsinud ja tahab puhata. Aga nii ei tohi, las lapsed küsivad, kuidas nad muidu targaks saavad. Kui mina lapsena midagi valesti tegin, siis sain vanemate käest peksa, et ma parem oleks. No nüüd nuhtlen mina oma lapsi ja eite, kui need midagi valesti teevad. Ikka selle pärast , et nad paremad inimesed oleks. Ei tea, kas nemad peksust targemaks muutuvad, aga endal on hea olla, et oled ikka midagi teinud, et lapsed elus hakkama saaks. Tarkus tuleb ikka tagant poolt.

Eks ma olen plaaninud neid ka kooli panna, aga mis kasu neile sellest tõuseb. Õun maitseb hea, kui puu on tugev. Kehva puu õunad lähevad juba kasvades mädanema. Puu on õuna kodu ja lapsega on samamoodi. Kodu õpetab inimest rohkem kui koolipink ja kui kodu ei õpeta, ega siis koolipinki tarkust anna. Elu õpetab sind igal sammul. Ole ainult mees – pane tähele ja jäta meelde. Ma võin oma vaatluste põhjal  sitahunniku järgi ilma ennustada. Kui hunnik on jääs, siis on külm, kui hunnik on vesine, siis sajab, kui hunnikut pole näha, on udu, kui hunnik on kadunud, siis on tugev tuul.

Mulle meeldib kuulata ja vaadata. Ma mõtlen, et inimesed lugemisega liialt aega kulutavad. Mulle meeldib eluga kursis olla ja sellepärast ei võta ma ajalehte kättegi, vaid lähen tare kõrval külatee äärde ja vaatan. Teinekord vaatan ja ootan mitu päeva, enne kui midagi juhtub, aga mõnikord läheb kohe madinaks lahti. Näiteks. Üks päev sõitis mõisahärra kellegi võõra daamiga tõllal mööda ja ei läinud poolt päevagi, kui juba läks pastori-härra ka vankril samuti mõisa poole. Nii on. Uudised tulevad ise sinu juurde. Ah, kus siin see uudis siis oli? Aga, kes see daam oli? Aga miks läks pärast daami saabumist pastor mõisa. Pärast oli meil eidega mitu päeva arutamist, et kas keegi sureb või abiellub. Eit käis küla peal ja rääkis edasi, mida meie nägime. Kõigil oli asja kohta oma arvamus. Nii see tõde selgubki.

VANAISA MONOLOOG 2 Naistest

Ma olen kuulnud, et maakera on lapik. Ei tea kas, sellel võib tõetera sees olla. Kirikuõpetaja rääkis, et pole vaja kodunt kaugele minna, sest kui liialt kaugele lähed, siis kukud üle serva alla. Ega ma polegi läinud. Kord sõitsin Albu mõisani, aga keerasin otsa ringi, sest tee hakkas juba alla poole minema. Siis ma olin veel noor. Sõitsime peale laulatust kirikust koju. Panin käe naise põlvele. Naine ütles, et nüüd kui me abielus oleme, võid ka kaugemale minna. Ma siis põrutasin kohe Alpu välja, aga siis tuli hirm peale.

Eesti on vaba maa, kus iga mees võib teha täpselt seda, mida tema naine tal lubab. Enne kui kodunt välja tulin, luges naine sõnad peale. „Mõtle, mida sa kirjutad või avalikult räägid. Me peame edasi ka elama. Meie lapsed peavad edasi elama ja tahavad inimestele otsa vaadata. Sinu jaoks on terve minu elu vaid lõbus kõrtsijutt. See pole kõrts, see on elu ja minu elu pole kildude peal väljas.“ 

Hea naine on vaese mehe varandus. Vanemad mehed teavad, et on teemasid, millega ei maksa üldse naisega dialoogi astuda. Kuula ära ja tee nagu öeldakse. Mees on ju laisk, milleks raisata jõudu vaidlemisele, kui see nagunii kuhugi ei vii. Vaidled kulutad jõuda , närve ja aega ja lõpuks teed ikka nagu eit tahtis. Seepärast, kui naine hakkab rääkima näiteks uutest pudrukaussidest võib mees samal ajal vabalt mõelda, et kas teha õhtul sauna ja  võtta väike õlu või mitte või minna  või minna metsa ja vaadata, et kas on loomajälgi näha … „Jaan, kuule Jaan“  „Jah“ „No, mida ma sinuga ikka räägin“.

Vestlus naisega on nagu karujaht.  Viska pikali ja teeskle surnut. Naisel hakkab igav ja ta lahkub. Vanasti rääkisin eidega ka, aga tema enam mind ei kuula. Kui julgesingi midagi vahele poetada, ütleb naine selle peale hoopis „Sa ära hinga nii sügavalt, kui ma sinuga räägin ….  Ja üleüldse ole vait, kui mina sinu arvamust küsin“ ja paneb edasi. Kuigi naised meeste käest küsivad, siis tegelikult on neil vastus enne teada, kui küsimus küsitudki. Ja siis hoia alt, kui sinu arvamus tema omaga kokku ei sobi. Siis on silmad vees ja ainult kukal näha.

Peale seda kui on mulle pika monoloogi pidanud, vaatab otsa ja ohkab „Ütle, mis kasu mul sinust on?“  Seepärast mehed naisi tihti ei kuulagi, sest naise jaoks on oluline jagamise , mitte küsimuse, rõõm. „Me ju rääkisime sellest ja siis ma otsustasin“.  Aga millal mina sain oma arvamust avaldada või millal ta sellest rääkis?

Küsis küll mu käest, „Kas mul on aega rääkida?“. Ma ütlesin „Jaa, Eks ikka ole“. Eit jätkas „Väga hea, kuula siis“. Eidel hakkab mõte tööle, kui tema selle välja räägib. Mina mõtlen asjad enne ikka peas valmis. Eit räägib õhtu jooksul viis mõtet välja, aga kasu pole ühestki. Ma mõtlen ka peas viis mõtet välja, aga kui neist kasu pole, siis välja neid kõva häälega ei räägi. Eidele meeldib vist omaenese häält kuulda. Kuulab siis nagu kedagi teist ja saab vastu vaielda. Raske on sellisesse vaidlusse sekkuda. Öeldakse, et Narri ja naise suud ei suuda kuningatki sulgeda. Aga tegelikult mitte narril pole sellest kasu, et ta  elab kuningakojas, vaid ikka kuningal.

Mehed ehitavad maja aga naised kodu. See on suur vahe. Miski neid ometi seob. Seni kuni naine meest armastab, ei tea temast õieti midagi, aga oota vaid, kuni ta enam ei armasta, siis paistab õige nägu kohe kätte. Nooruse armastus tuleb ja läheb ja ega keegi teagi, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Need , kes temast loobuma peavad, nutavad, aga kes kätte saavad nutavad sagedasti veelgi rohkem. Pea-asi et leiad õige naise, sest naine on mõnikord mehele sama hea nagu tapakirves, sest mees olgu ta kuningas või ori, on nõnda loodud, et naise käes on ta häda ja õnn, rõõm ja mure, pettumus ja lohutus, põrgupiin ja taevaõndsus.  Armastus on ainus asi, mille pärast on mõtet pingutada, aga sellest saame alles siis aru, kui pole enam kedagi , kelle pärast pingutada.

Eks me oleme ka neid armuvilju tunda saanud. Peale abiellumist sündis kohe poeg. No muidugi mitte päris kohe. Nii ruttu need asjad ka ei käi,  te peaks ju teadma. Kolm kuud läks vahepeal mööda. Ma algul mõtlesin, et kuidagi ruttu, aga siis naine seletas, et kolm kuud enne pulmi ja kolm kuud peale pulmi ja kolm korda kolm ongi ju üheksa. Eks ta nii siis ole. Sünnitustega polnud häda. Esimese lapse puhul pidime eidele nööri ümber kõhu siduma ja kolmanda lapse sünni ajal tõmbasime eide jalgupidi lae alla, et tal kergem oleks. Tavaline asi. Kas on sellel tähtsust, et kuidas laps ema sees küpseb? Pea-asi, et ta terve on. Ega kanapojast kotkast nagunii ei saa.

Kord astus kirikuhärra läbi ja küsis, et millal need lapsed sul sündinud on ja kui palju sul siis neid ka on. Seda ma tean täpselt. Esimene laps sündis kui sügisel hakkasime sigu toitma. Teine laps linaropsimise ajal aasta hiljem, Peeter sündis peetripäeval ja Paap paabupäeval, siis oli aastake vahet ja siis sündisid kaksikud maarjapäeval ja teine paar kaksikuid aastake hiljem tõnisepäeval , möödunud aastane jakobipäeval ja tänavune jaanipäeval. Nii see kõik oli. Inimene sünnib ja sureb liiga ruttu. Õnn ja rõõm on aeglase loomuga, nad ei jõua inimesele järgi. Ikka on inimene enne siit ilmast lahkunud , kui õnn kohale jõuab. Harva juhtub , et õnn inimesega kõrvu kõnnib.

Eit käib mul kirikus laulmas. Seal on ta siis õnnelik. Laulavad kõiki neid kauneid laule ja siis on pärast hing rahul, et oled elus midagi ilusat teinud. Eks igaühele oma. Aga minu meelest on see veider – seisad seal suu ammuli ees. Nii võib ju kärbes suhu lennata. Kirikus käib koor koos, kus on vanad mehed tagareas, kes koorijuhataja rääkides pidevalt hüüavad „Ma ei kuule“. Ees reas on aga naised, kes kurdavad, et ei saa aru. Nii on elus ka naised ei saa aru ja mehed ei kuule.

Ega ma ei tea kui palju ma oma naist armastan või ei armasta. Aga nii palju küll, et ühe korra oleks talle seda pea-aegu öelnud. Ütled ära ja siis on elu lõpuni mureta. Armastus nõuab tegusid, mitte sõnu. Väiksed inimesed peavad ka armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles väiksed võivad olla suured. Kõige suuremad. Või mis see armastus üldse on, seda peab veel uurima.

VANAISA MONOLOOG 3 Tervisest

Võtke julgesti maasikaid. Mul eit kasvatab neid hoolega, käib igal hommikul kusega kastmas. Ega nad siis niisama nii suured ei ole. Paned sõnnikut siis viljakõrs sirgub. Oma maalt oma kätega korjatud toit on kõige kallim ja kõige parem. Kui sööd seda, mis su kodu ümber kasvab, siis ei juhtu sinuga midagi. Ei ründa haigused ega kimbuta tõved. Aga noored kipuvad kodunt eemale ja siis on kohe ka haigused ligi. Inimesele on siin kõik antud, aga temal on sellest vähe. Tema trügib ikka kuhugi kõrgemale või kaugemale. Et siis kahetsedes tagasi tulla, sest mullast oled sa võetud ja sinna samasse mulda sa ihkad ka kunagi tagasi. Aga nii kaua peab muidugi elama. Üks kirjamees ütles, et suits ei võta minult minu nooruse päeva , vaid vanadusepäevi ja nendest ei ole mul kahju. (läidab piibu) Aga milleks me elame, kui me oma elu nautida ei saa.

Üks doktor kõneles kord, et pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha, kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud hapukapsaid, musta leiba ning muud raskesti seeditavat kraami täis vitsutada, peale üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda.

Peale tööd on ikka vaja meel vabaks lasta, et unustada päevaraskus ja tunda ennast härrana. Aga kuidas sa ilma viinata siis unistad. Viin laseb meele vabaks ja kisub sisemusest inimese unistused välja. Meil joodavad emad isegi rinnalapsi viinaga. Ikka sellepärast, et nad terved ja tugevad oleks.

Haigus pidi inimest tabama, kui tema enese eest piisavalt ei hoolitse. Mida need arstid teavad? Haigus on surma käsk. Haigused tulevad inimesele Jumala kättemaksuks või karistuseks. Kui inimene on valel teel, siis saadab Jumal talle häda või õnnetuse. Seda ikka selleks, et meil taas õigele rajale suunata. Kui ma Jumalasõna ei usu, ei tähenda veel, et ma jumalat ei karda. Ega muidu taeva ei saa, kui vaeva ei näe. Loomulikult võib haiguse saata ka kuri silm või pahatahtlik inimene. Siis tuleb külatarga poole pöörduda, et tõvest lahti saada. Aga kuidas tark teab, et tema tark on või kuidas mina tean, et tark tõesti tark on. Sellega on nii, et Jumal on lasknud targal korda saata midagi sellist, millega tavaline inimene hakkama ei saa.  Arutab näiteks ussi sõlmest lahti või rottidel sabad sõlmest. Nii see on. Kui tema siis ravib, lööb ta trummi ja pomiseb segaseid sõnu. Kuidas teisiti siis inimene terveks saab? Hädad võivad tabada inimest ka kõrvaliste mõjutajate toel Suure pärna all täiskuu ööl tabavad sind hirmsad sügelised, mis mööda ihu rändama hakkavad. Selle eest tuleb siis hoiduda. Nelja tee ristis tabab inimest alati äge peapööritus, süda läheb pahaks ja sugugi enam süüa ei taha.

Muidugi on meil kodus ka rohtu igale haigusele. Piiritus, tärpentin, äädikas, väävelhape, püssirohi, elavhõbe, väävel ja juudasitt, mida rahvas teab rohkem kui peerupidur. Tervisega ei või kaubelda.

Mida need doktorid teavad? Üks käis siin ka ja rääkis, et inimene koosneb suuremalt jaolt veest. No anna mõistust – siis peaks ma ju puhta jääst olema, kui püsti seisan. Kuigi vahel on olek päris vedel küll. Päris vedelas olekus on inimene ainult esmaspäeva hommikul, kui pühapäeval kõrtsus on läinud meestega pikemalt. Siis on sulased ka nii vedelad, et voolavad põllule. Nagu vanaisa ütleb, et kõrtsitee on ikka kõige lühem. Kas teil on vahel tunne, et teie pole nagu õiges kotis. Ma mõtlen, et nagu see nahk inimese ümber. Minul on küll. Vahel olen oma mõtetes juba ammu põllul, aga see neetud kott minu ümber, see käänab alles voodis teist külge. Vanaisa ütleb ikka, et pane kotti see, mis sinna käib ja ära hakka toppima sinna seda, mis selleks mõeldud pole. Vahel on tunne küll, et minagi võiks olla kooliõpetaja või kirikuhärra või isegi mõisahärra. Aga miks nii on, et kui me oleme sündinud siia ilma kõik ühesugustena, siis ometi on mõne mehe kuub tema ümber palju uhkem. Kas see kuidas me kasvame mõjutab ka meie elukulgu ja kuidas siis sellest välja saada. Ei tea. Kott minu ümber on juba vana ja kulunud ja mul on tunne, et ta on hakanud läbi laskma. Pean korra ära käima. 

LÕPP

Eestlane on nagu lapitekk. Temas on palju erinevaid värve. Ma istun tihti tee ääres või lesin ahju peal kuulan ja vaatan neid omaenese rahvuskaaslasi ja õiget mõistmist pole ikka leidnud. Mis elukas tema selline on, et mina tema sisse ei näe? Ma olen juba aastaid ilmas elanud ja ringi käinud, nii mõndagi imet näinud, aga tema sisse mina ei näe. Äkki tema polegi päris inimene. Äkki tema pole loomariigist, vaid hoopis osa taimeriigist, sest kas saab inimene oma juured nii kõvasti ühe maa sisse ajada. Tema peab olema puu. Rannamänd, mida kallas ei hoia, vaid kes ise hoiab kallast kinni. Ükski rahvas kuskil maal pole nii kaua ühe koha peal elanud. Ikka liigutakse sõdade eest või loodusjõudude eest, aga see rahvas siin ei liigu. Tema on kinni. Mis varandust nemad selles maas näevad? Ilm on vesine ja külm. Põllusaaki saab kord aastas ja sedagi vaid hea õnne korral. Majad on pimedad, kitsad ja suitsu täis. Võõrad valitsejad vahetuvad, aga see rahvas jääb ikka kohale. See ei ole normaalne. Oma töökuses ja visaduses elaksid nad vähegi paremates oludes jõukate ja valitsejatena. Aga nemad on siin külmal ja vesisel maal. Kiusuks iseenesele.