JOHANNESE
EVANGEELIUM
Autorsus
Ilmumisest peale on evangeeliumi nimetatud
euangelion kata Ionnen (Evangeelium Johannese järgi) ja ta on olnud järjekorras
alati viimane ehk neljas. (5)Evangeeliumi autorlus on segane, sest nimi
Johannes oli tollal väga populaarne. Johannes on kreeka variant heebrea nimest
Joohanan, mis tähendab: "Jahve on armuline, heatahtlik". Suulises
pärimuses kippusid erinevad Johannesed aja jooksul kokku sulama ja tihti oli
ühe teisest eristamine kaunis raske.
Johannese evangeelium ise märgib autoriks jüngri,
keda Jeesus armastas. Kuigi teda ei ole otseselt nimeliselt nimetatud, siis arvatakse,
et tegu on Johannesega, sest evangeeliumi algul sätestatakse antud raamatu
autor sõnadega: „Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes, 7 see pidi tunnistust andma, tunnistama valgusest, et kõik hakkaksid tema
kaudu uskuma. 8 Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest.“
(Jh1: 6-8) Evangeeliumi lõpul viidatakse taas autorile. „Tema on see jünger, kes tunnistab
neist asjust ja on selle kirjutanud; ja me teame, et tema tunnistus on
õige.“ (Jh 21:24). Sellele eelneb
Jeesuse tunnistus sellest, et tema , keda Jeesus armastas, on valitud neid sõnu
kirjutama.
„Peetrus pöördus ja nägi kaasa tulemas
jüngrit, keda Jeesus armastas, kes ka õhtusöömaajal
oli nõjatunud tema rinnale ja küsinud: „Issand, kes
on su äraandja?” 21 Teda nähes ütles Peetrus nüüd Jeesusele: „Issand, aga kuidas
on temaga?” 22 Jeesus ütles talle: „Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis
see sinusse puutub? Sina järgne mulle!” 23 Siis levis kuuldus vendade seas, et too
jünger ei surevatki. Aga Jeesus ei olnud öelnud talle, et ta ei sure,
vaid: „Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub?” (Jh21: 21-23)
Algul on poeg
isa rinna najal, hiljem on jünger, keda Jeesus armastas Jeesuse rinna najal.
See on märk erilisest suhtest. Rinnas on süda, mis on armastuse koda ja rinna
najal tähendab siis erilise armastusega hoitud.
Ajaloos on
teada, et presbüter Johannes elas oma elu lõpuaastad Efesoses, kes elas ka
Maarja. Järgnev piiblilõik on kinnituseks, et jünger, keda Jeesus armastas, on
just Johannes. „ Kui
nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas,
siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!” 27 Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata,
see on su ema!” Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde.“ (Jh19: 26-27)
Kuid teadlased
on seadnud need meelevaldsed seosed kahtluse alla. „Adolph
von Hamack tabas märki, kui ta rohkem kui sada aastat tagasi varakristluse
ajaloo suurepärase tundjana kirjutas, et johanneslike kirjutiste algupära ja
saamislugu on varakristluse ajaloo suurim mõistatus ning nimetas Johannese nime
all tuntud kirjutiste saamisloo johanneslikuks küsimuseks.“ (1)
Randar Tasmuth täpsustab „Niisiis, Johannes on ühine
nimetaja ning teda on enim seostatud Sebedeuse pojaga või Efesose presbütriga.“
(1) Jürgen Becker on seisukohal, et evangelist on meile nime ja isiku poolest
tundmatu ning identifitseerimatu. Oma arutlustes käsitleb Becker võimalusi, kas
neljanda evangeeliumi autor võiks olla Johannes Sebedeuse poeg või presbüter
Johannes või koguni Jeesuse meelisjünger. (4)
Martin Hengel
pakub välja hüpoteesi, et Johannese evangeeliumi ja Johannese kirjade autor
võis olla sündinud umbes aastal 15 (suri aasta 100 paiku) Jeruusalemmas
preestriaristokraatia liikmena. Nagu paljud noored juudid võis ka tema olla
haaratud Ristija äratusliikumisest ja Jeesuse tegevusest. Ta võis olla
Jeesusega isiklikult seotud ja elada lähedalt kaasa Jeesuse passioonile. Ta
võis kuuluda jüngrite laiemasse ringi. Pingeline olukord viimastel aastatel
enne Juudi sõja algust, sikariootide terror ja antijuutlikud pogrommid
Kaisareas sundisid teda asuma Väike-Aasiasse, kus ta rajas oma koolkonna, mis
õitses napilt 40 aastat. Koolkonna liikmete seas kutsuti teda hilisematel
aastatel presbüteriks ja Issanda jüngriks. Tema teoloogilised saavutused
leidsid tunnustust, kui 30 - 40 aastat hiljem kiriklik traditsioon
identifitseeris ta Sebedeuse pojaga ja kaks sajandit hiljem andis talle aunime
Teoloog. Kuid samas jäi ta isik selliselt varju, et ta on tänaseni tundmatu.
(4)
„Uurides Johannese evangeeliumi keelt ja stiili,
tõdeb R. Schnackenburg, et evangeelium on algusest peale kirjutatud kreeka
keeles. Arvestades evangeeliumi keele semiitlikku koloriiti, on autori juutlik
päritolu vaevalt küsitav. Laitmatu kreeka keele alusel aga tuleb arvestada tema
pikema viibimisega hellenistlikus ümbruses. Nii võiks autorit otsida ka
juutlikust diasporaast.“ (3, lk13)
Ehk autor-kirjutaja ja autor-jutustaja on erinevad
inimesed. Sealjuures tekib küsimus, et kui palju kirjutaja on lisanud jutustaja
tekstile oma fantaasiat või tähelepanekuid. F.-M. Braun on ettevaatlikult väljendanud
seisukohta, et Johannese evangeelium ei pärine otse galilealasest kalurilt,
vaid tegelik kirjutaja on keegi teine, keegi juutliku hellenismiga tuttav
inimene, keda apostel sekretärina kasutas. Mõte, et “vaimset autorit” ja
“evangelisti” (kes evangeeliumi kirja pani) tuleks eristada, võib
Schnackenburgi arvates küll olla õige, kuid üksnes “sekretäri hüpotees” ei näi
teda siiski täiesti rahuldavat. (4)
Josef Blanki analüüsidest saab üha enam nähtavaks
mõte: oli olemas johanneslik õpilastering koos silmapaistva koolkonna juhi või
Meistriga, kes oligi evangelist, kusjuures seda ringi võiks mõista kui
johannesliku traditsiooni kandjat. Oscar Cullmanni arvates tunnistavad Jh 21.
peatüki viimased salmid, et selle teose andsid pärast autori surma välja tema
õpilased või õpilane, mis on üheks viiteks johannesliku ringi olemasolule.
Niisiis seoses Johannese evangeeliumi ja Johannese kirjadega räägitakse
kristlikust rühmitusest, mida võib nimetada ka johanneslikuks koolkonnaks,
johanneslikuks ringiks või johanneslikuks koguduseks (koguduseühenduseks). Neil
kristlastel olid oma traditsioonid ja Õpetustegevus. Tänapäevaste uuringute
kohaselt otsitakse johannesliku koolkonna asukohta Süüria aladelt, peetakse
tõenäoseks, et johanneslik kirjandus on kirjutatud esimese sajandi lõpus ning
on arvata, et selleks ajaks oli johanneslik koolkond tegutsenud oma asupaigas
juba küllalt pikka aega ja suhteliselt suures eraldatuses muust
kristlaskonnast. (4)
Ajalooline
ja geograafiline kontekst
Eraldi tuleks vaadelda aega , millal ja kus
evangeeliumi jutustaja seda jutustas ja aega ja kohta, millal ja kus lugu kirja
pandi. „Süüria poolt räägib sugulus Ignatiuse kirjade ja Saalomoni oodidega.
Väike-Aasia (Efesos) poolt räägib see, et alates Ireneusest peetakse Johannese
evangeeliumi autoriks Väike-Aasias tegutsenud Johannest. Ka U. Schnelle näeb
johannesliku koolkonna ja Johannese evangeeliumi kirjutamise kohana Efesost. K.
Jaroš juhib aga tähelepanu Ireneuse kirjutatule, et Johannes andis Efesoses
evangeeliumi välja, kuid kus ja millal evangeelium kirjutati, sellest ei selgu.
Efesoses võis toimuda evangeeliumi Aasia kirikule üleandmine, samuti võis
apostel seal jutlustada.“ (3, lk10) Süüria oli tollal arenev piirkond, mille
kaubavahetus Roomaga järjest suurenes ja mille tagajärjel sattus sinna elama
hulgaliselt juudi kaupmehi. Süürias tegutses ka Ristija Johannese järgijate
kogukond. On arvatud, et Ristija Johannese ja juudakristlaste kogudused otsisid
teineteisega kontakti. Arvestades Johannese evangeeliumi terviklikku sõnumit,
siis võib oletada, et see oli pühakirjana kasutusel nn johanneslikul koolkonnal, mis tegutses isoleerituna
teistest kristlikest kogudustest. „Kokkuvõtvalt võib öelda, et johannesliku
koolkonna asukohta sobib otsida Süüria aladelt. Koolkond püsis seal küllalt
pikka aega ja küllalt suures eraldatuses muust kristlaskonnast“. (3 lk11)
Peamiselt moodustus kogukond Jerusalemmast tagakiusamise eest põgenenud
juudakristlastest. Selle kogukonna jaoks olid äärmiselt olulised nende juudi
päritolu ja sellest lähtuvalt on ka kirja pandud Johannese evangeelium, mille
peamiseks pingeliiniks on just Kristuse ja juutide vastasseis. O. Cullmann, et
evangeeliumi ümbritsevat maailma iseloomustab Palestiina ümbruse ja Süüria
sünkretismist mõjutatud juutlus. Just sealt tuleb otsida Johannese evangeeliumi
kodupinnast. R. Schnackenburg arvab aga, et johanneslik traditsioon, mille
juured olid Palestiinas, läbis Süüria mõjude keskkonna, kinnitas siis kanda
Väike-Aasias (Efesoses), fikseerus ja sai redigeeritud.(4) Aga Efesos
evangeeliumi sünnipaigana on küsitav. Taolistes aruteludes on probleemiks, kas
tõepoolest Efesoses võisid tegutseda nii Pauluse poolt rajatud kogudus kui ka
johanneslikku koolkonda esindavad kristlased? Olid ju nende kristoloogilised
arusaamad väga erinevad. On raske uskuda, et johannesliku koolkonna juht oleks
saanud tegutseda vanemana pauluslikus koguduses. Või oli Pauluse mõju esimese
sajandi lõpuks juba nii palju taandunud? Seegi on väheusutav.
Aadressaat
Evangeeliumis on öeldud teose kirjutamise eesmärk: „Jeesus tegi jüngrite ees veel palju muid
tunnustähti, mida ei ole sellesse raamatusse kirja pandud, aga need on kirja
pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes
oleks elu tema nimes.“ (Jh 20:30–31) „Johannese evangeeliumi puhul peetakse
silmas, et tegemist on nn johannesliku koolkonna või johanneslike koguduste
kirjavaraga. Johannesliku koolkonna all mõeldakse teatavat juudakristlaste
osaduskonda, millel oli arvatavasti mõjukas õpetaja ja mille kirjavarana on
tuntud Johannese evangeelium ning 1.–3. Johannese kiri. Võimalik, et need olid
sellele osaduskonnale kaanoniks.“ (3,lk3)
Oluline on mitte unustada, et Jeesus oli juut ja
judaist. Jüngrid pöörduvad tema poole sõnades – rabi. Ta tuli maailma, et
patuteele kaldujad isikliku eeskuju najal taas õigele teele pöörata. „Jeesus ütles talle: „Naine, usu mind,
et tuleb tund, mil te ei kummarda Isa sellel
mäel ega Jeruusalemmas! 22 Teie kummardate, mida te ei tea, meie kummardame, mida me teame,
sest pääste tuleb juutidelt.“ (Jh4:21-22) Sarnaselt Vana Testamendiga antakse
ka siin juutidele valitud rahva märk.
Kuid peagi läks Jeesus juutidega vastuollu „Inimene
läks ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, kes ta terveks tegi. 16 Seepärast
hakkasidki juudid Jeesust varitsema, et ta oli seda teinud
hingamispäeval. 17 Aga Jeesus kostis neile: „Minu Isa tegutseb tänini ja ka mina
tegutsen.” 18 Siis otsisid juudid veel enam võimalust teda tappa, sellepärast et ta oli lisaks hingamispäeva
rikkumisele nimetanud Jumala oma Isa olevat,
tehes ennast Jumalaga võrdseks.“ (Jh5:15-18) Jeesus astus juutliku elukorralduse
vastu. Ta vastandas ennast avalikult oma rahvale ja kõigele harjumuspärasele. Evangeelium põhikaanonina on
suhteliselt lühike, kuid väga sügavmõtteline. Evangeelium on Jeesuse, kui
Jumala Poja, olemasolu kinnituseks ja pidi usku pöördunud hoidma koguduse
juures. Evangeelium on Jumala olemasolu kinnitus läbi tema Poja tegude, sest nagu
öeldud on need kaks üks. „43 Mina olen tulnud oma Isa nimel, ja ometi ei võta te
mind vastu. Kui mõni teine tuleb iseenese nimel, siis tolle te võtate
vastu.“ (Jh5:43) „Minu Isa, kes on
suurim kõigest, on nad mulle andnud, ja keegi ei suuda neid kiskuda Isa
käest. 30 Mina ja Isa oleme üks.” (Jh10:29-30) See on oluline tunnistus , et Jeesus
ja Isa on üks.
„Ta vanemad
vastasid nõnda, sest nad kartsid juute, kuna juudid olid juba kokku
leppinud, et kes iganes tema Messiaks tunnistab, heidetakse kogudusest
välja.“ (Jh9:22) Nagu Piiblis nii ka
elus süvenes juutide ja kristlaste vaheline vastasseis. Jumal vajas tugevaid
argumente, et kogudusi koos hoida. Vastasseis juutidega järjest suurenes ja Jeesus paneb oma jüngritele südamele, et nende usk oleks vankumatu.
„ Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina
temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi
teha.“ (Jh15:5)
Surve väljast kogudusele suureneb. „Ja nad sõimasid teda ja ütlesid: „Sina oled tema jünger, meie oleme aga
Moosese jüngrid.“ (Jh9:28) Jeesuse tegevus oli provokatiivne. Jeesus põhjendab oma tegevust, kuid teda ei
mõisteta. „40 Aga nüüd te otsite võimalust tappa mind - inimest,
kes ma olen teile rääkinud tõtt, mida ma Jumala juures olen kuulnud. Seda
ei ole Aabraham teinud.“
(Jh8:40)
„52 Juudid ütlesid talle: „Nüüd on selge, et sinus on
kuri vaim. Aabraham on surnud ja prohvetid on surnud, ent sina ütled: Kui
keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei maitse surma iialgi.“ (Jh8:52) Jüngritele põhjendab oma surma „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure,
siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.“
(Jh12:24)
„Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud
teid! 13 Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma
sõprade eest. „
(Jh15:12-13)
Ajastu
Johannese evangeelium on alati olnud järjekorras
viimane ehk neljas ja seda sellepärast , et ta on sündinud või kirja pandud
teistest hiljem. Kuni eelmise sajandini peete sünniajaks u 170-ndaid aastaid,
siis 1935.a avastatud papüürustüki järgi isegi 125.a ümbrusse. Evangeelimis on kirjas „22 Aga siis tulid Jeruusalemmas templi
uuendamise pühad. Oli talv.“ (Jh10:22)
„Tungiv vajadus ja ka võimalus evangeeliumi
kirjutamiseks olid olemas juba 40. ja 50. aastatel. Seejuures teose koostamine
võis nõuda mõned aastad lisaks. Seega võiks Johannese evangeeliumi
kirjutamisaeg jääda 40.–50. aastatesse.“ (3, lk17)
Olulisemad asjatundjad, kelle kirjutatule on
teadlased Johannese evangeeliumi uuride tuginenud on Polykrates, Irenaeus ja
Papias. Polykratese, kelle seitse lähisugulast olid preestrid, sõnades ei
tohiks kahelda. Tema vahendab oma eelkäijate sõnu, kes ise olid Johannesega
kohtunud. Papiase nimetab oma ajalooraamatus isikut „veteran ja Issanda
jünger“, mis ei saanud midagi muud tähendada kui vanemat õpetajat, kes oli
Jeesust oma silmaga näinud. (5)
Roosimaa kirjutab „Rudolf Schnackenburg toob esile
neljanda evangeeliumi autori ja variseerlik-rabiinliku juutluse vastasseisu,
eelkõige seoses Pühakirja, eriti Seadusega. Sellest kõigest annavad märku
korduvad vaidlused ja kokkupõrked Jeesuse ning juutluse esindajate vahel.“
(3.lk4) Kõik see tipneb koguduse väljaheitmisega sünagoogist, mis kindlasti oli
ajastut arvestades väga valusaks hoobiks. Seni kuni juutlus koondus Jerusalemma
templi ümber, salliti juutluse sees erinevaid liikumisi, teiste hulgas ka
juudakristlasi, kuid templi lagunemisega vajas juutlus oma olemuse säilitamiseks
sisemist puhastumist. Selle tagajärjel heideti ka juudakristlased sünagoogist
välja. Kristuses ei nähtud Ristija Johannese poolt kuulutatud Lunastajat, kes
tuleb ja mõistab kohut. Kristus saabus, et teenida teisi. Ta pesi isegi oma
jüngrite jalgu, aga see oli kõige alamate orjade töö. Seega ei võetud teda
taevase saadikuna. Selle tulemuseks on ka Jeesuse puuristile löömine, mis
samuti viitas inimese alandamisele.
Evangeeliumi
ülesehitus läbi tsitaatide.
Erinevalt teistest evangeeliumitest Johannese evangeelium
pühendatud Jeesuse elu kirjeldamisele.
„1 Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.2 Seesama
oli alguses Jumala juures. 3 Kõik
on tekkinud tema läbija ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud4 tema
kaudu, oli elu ,ja elu oli inimeste
valgus.+ 5 Ja valgus paistab
pimeduses,ja pimedus ei ole seda omaks võtnud.“ (Jh1: 1-5). Sõna tõlkest ja kaduma läinud tähendusest
on kirjutanud Katri Aaslav-Tepandi. Eestikeelne Sõna ei väljenda seda sügavamat
sisu, mis on algses terminis Logos. Kuigi mulle isiklikult meeldib mõte Sõna
ehk Vaimse Tarkuse algideest. Maailma ei korralda raha või võim või kuulsus.
Kogu korra aluseks on Sõna – meie vaimne ja eetiline kultuur. Seda võiks
kuulutada jõulisemalt.
„Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. 18 Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud.“ (Jh1:17-18) Hiljem on Jeesuse najal jünger, keda ta armastas. See on oluline paralleel, mis näitab Johannese evangeeliumi olulisust. Esikohale seatakse usk Jumala poega, mitte Jumalasse enesesse. Jumal on saatnud oma poja inimese kujul maailma, et näidata oma olemasolu. See on esimene jõuline misjonitöö. Jeesus oli oma enese isa õpetuse esimene tutvustaja. „19 Jeesus vastas: „Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!” 20 Siis ütlesid juudid: „Seda templit on ehitatud nelikümmend kuus aastat, ja sina püstitad selle kolme päevaga uuesti?” 21 Aga tema mõtles „templi” all oma ihu. 22 Siis, kui ta oli üles tõusnud surnuist, tuli ta jüngritele meelde, et ta seda oli öelnud, ja nad uskusid kirja ning sõna, mis Jeesus oli öelnud.“ (Jh5:19-22) Ehk Jeesus kutsus juute üles vabanema oma usudogmadest ja uskuma kristlikku Jumalat. „ Jeesus ise ju tunnistas, et „prohvetist ei peeta lugu ta oma kodukohas” (Jh4:44) Seepärast läks Jeesus rändama ja sisenes oma kõige suurema vaenlase või skeptiku valdustesse.
„Pärast
seda ütles ta jüngritele: „Läki jälle Juudamaale!” 8 Jüngrid ütlesid talle: „Rabi, alles
nüüdsama otsisid juudid võimalust sind kividega surnuks visata, ja sina lähed
jälle sinna?” 9 Jeesus vastas: „Eks päeval ole kaksteist tundi? Kui keegi kõnnib
päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust. 10 Kui aga keegi
kõnnib öösel, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust.” (Jh11:7-10)
Järgnesid Jeesuse imeteod - Kaana pulm, templi
puhastamine kaubitsejatest, ravitsemine ja surnust äratamine. Jeesus vajas
imesid iseenese päritolu kinnitamiseks. Siin Sõna ei usutud. Valitsejad tundisd
ennast ohustatuna.
Algul on kõik Jeesuse saabumise suhtes kõhkleval
seisukohal. „Ja
Naatanael ütles talle: „Mis võib küll Naatsaretist head tulla?” Filippus ütles
talle: „Tule ja vaata!”“ (Jh1:46)
Umbusk uue vastu on mõistetav ja tuttav tunne kõigile. „11 Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, meie
räägime, mida teame, ja tunnistame, mida oleme näinud, ja ometi ei võta teie
meie tunnistust vastu. 12 Te ei usu mind
juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma
teile räägiksin taevaseid asju?” 13 Ja ometi ei ole keegi läinud üles
taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla.“ (Jh3:11-13) Oluline on
läheneda inimesele talle tuttavas keeles ja mõistetavate emotsioonide
abil. Seda näitasid Jeesuse imeteod.
Halastus ja armastus on kõigile mõistetavad tunded ja neid Jeesus
kasutaski. Näiteks veel „7 Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese
sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda
esimesena kiviga!” (Jh8:7) Me
kõik oleme patused, kuid meile on antud võimalus ennast parandada. Arusaadavalt
ei mõju sõnad kuulajale nii võimsalt , kui nähtud teod. Jeesusel oli aega vähe,
sest ta teadis oma lõppu ette. Sellepärast ta kiirustas ja kasutas masside ees
imetegusid oma usu kinnituseks. Talle oli vaja kiirelt karja, kes tema lahkudes
jääks tema õpetust jagama. „ Tõesti,
tõesti, ma ütlen teile, kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle
mujalt, see on varas ja röövel.
2 Aga kes
läheb sisse uksest, on lammaste karjane. 3 Temale avab uksehoidja ning lambad
kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja.
4 Kui ta on
kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. 5 Aga võõrale nad ei järgne, vaid
põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.” (Jh10:1-5)
„Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene
elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval, 55 sest
minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook. 56 Kes minu liha sööb ning minu verd joob,
see jääb minusse ja mina temasse.“ (Jh6:54-56)
„ Jeesus ütles neile: „Valgus on veel pisut aega teie seas.
Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. Kes käib pimeduses, ei
tea, kuhu ta läheb. 36 Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse
lasteks.” Seda rääkis Jeesus ning lahkus ja peitis enda nende eest.“ (Jh12:35-36)
Kasutatud
kirjandus
1. R.
Tasmuth „Johannes küll, aga kes siiski“
2. K. Aaslav-Tepandi. "Logos Johannese evangeeliumi algushümnis (Jh 1:1–18)“
3. Peeter Roosimaa „Johannese evangeeliumi kirjutamisaeg“
4. Peeter Roosimaa „ Kes on Johannes? Mõtteid neljanda
evangeeliumi nimest.“
5. Jukka Thuren „Johannes evangeelium“ (UI 2001)
6. Randar
Tasmuth „Sissejuhatus Uude Testamenti“ (UI 2018)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar