Kolmapäev, 1. september 2021

Uue Testamendi ajastulugu

 Uue Testamendi ajastulugu

Rooma kultuur varases keisririigis (kunst, kirjandus, filosoofia)

Uku Masing on öelnud, et rooma on kreeka kultuuri koloniaalriik. Esimesed märgid püsiasustusest Rooma aladel pärinevad u 1000.a ekr, kui Türreeni mere äärne hõre asutus hakkas kiirelt tihenema. See oli seotud arvatavalt inimeste arengust karjakasvajatatest põlluharijateks ja sealsed tasased maad andsid võimaluse maad harida.

770 ekr asutati esimene kaubandusasula Ischia Napoli lahe läheduses, mis seadis sisse kaubandussuhted Kreekaga. Kreeka mõju oli tuntav kogu Rooma piirkonnas aastasadadeks. Kreeka kaudu jõudsid sinna ka teiste maade (Egiptus, Süüria) luksuskaubad (keraamika, metallehistöö). 753 asutatakse Rooma linn. Kogu piirkond koosnes pisikestest iseseisvatest riigikestest. 6.sajandil algasid Rooma vallutused.  Linn kasvab kiiresti. Selle valitsejateks on kuni 509 ekr kuningad, mil kuulutatakse välja vabariik. Kogu poliitika seisneb vastastikkustel liitlassuhetel. 264 algab pisikese vastuseisu tagajärjel Puunia I sõda Kartaago ja Rooma vahel. See lõpeb Rooma võiduga. Oluline on siin see, et kui varem peeti sõdu oma kodunt päevateekonna kaugusel, siis nüüd korraga lahkuti kodunt aastateks. See nõudis põhjendamist ja selleks kasutati kirjanikke ja teatrit.

Kirjandus

Igasugu kultuuri arengu eelduseks on ühiskonna jõukus. Kui põhivajadused on täidetud, siis saavad areneda sekundaarsed vajadused. Antiigi aegse kultuuri loojad olid sama palju ka rikkad metseenid, kes toetasid otse või läbi tellimuste kirjanike ja kunstnikke. Rooma kirjanduse sünniaastaks peetakse 240 ekr , kui pärast Puunia sõda esitati esimest korda näitemängu, mille autoriks oli Livius Andronicus . Rooma kirjandus oli kaua aega ühe riigi ja isegi ühe linna keskne. Rooma kirjanduse sihiks oli algusest peale Roomale ajaloo loomine. Ajalugu oli rooma identiteedi peamine alus, millele tugines nende maailmatunnetus. Ajaloo pildis olid aga kesksel kohal sõjad ja vallutused. Sõjamehed, sõja voorused, sõjameeste vaprus olid kirjanduse kesksed teemad. Väepealikud olid alati kangelased. Kirjanikud ja olid kaua aega peamiselt väejuhtidest metseenide teenistuses kas siis otseselt nende tegusid ülistades või siis omaloominguliste saavutustega patroonide heldusele kuulsust tuues või teatrietendustega positiivset mainet luues.

Näitemängude juurest pöörduti õige pea ka eepika poole. Livius Andronicus pani ümber Odüsseia, mis sai oluliseks sillaks Kreeka ja Rooma kultuur vahel, sest osa tegevusest Odüseeias toimub ju Rooma aladel. Muidugi kohandas Livius kangelase olemust Roomale sobivaks.

Sammu edasi astus Naevius , kes oma raamatus „Puunia sõda“ kirjeldas just lähiajalugu, mitte enam müütilisi kangelasi.  Hakkas arenema ka proosa. Proosa peamiseks eesmärgiks olid kasulikkus ja õpetlikkus. Esimeseks tuntud proosa kirjanikuks oli Cato (234 – 149). Ta tuntuim ja ainsana tervikuna säilinud töö on traktaat "Põlluharimisest" ("De agri cultura"), mis on ka varajasim täielikult säilinud ladinakeelne proosateos. Selles kasutatakse ka esimest korda sõna cultura,

Kirjandust peeti aristokraadi jaoks sobimatuks tegevuseks ja avalikult keegi sellega ei tegelenud. Küll on aga teada, kuidas ülikud anonüümselt oma armastatutele luuletusi saatsid. Samas soovisid ülikud läbi tellimuste oma tegusid jäädvustada lasta elukutselistel luuletajatel. Luuletajate loomingut tasustati väärikalt soosingu ja kingitustega. Seega oli esimeste kirjandusteoste publik väga väike jäädes sinnasamasse väiksearvulisse ülikute ringi. Ometi saab kodune eraraamatukogu rikkuse ja edukuse sümboliks. Raamatuid tuuakse sõjasaagina Kreekast ja need on peamiselt kreekakeelsed. Kreeka keel on kultuuri keel ja kuigi paljud ülikud ei tunnista oma kreeka keele oskust, siis tegelikult räägivad nad kõik. Avalikke raamatukogusid pole, kuid kodustest raamatukogudest laenutatakse raamatuid meelsasti välja. Raamatud on käsitsi kirjutatud ja ümberkirjutajad töötavad raamatukaupmeeste tagatubades tundide kaupa, et populaarsemaid teoseid ümber kirjutada. See on oluline, sest tänu sellele on säilinud tänapäevani paljude oluliste antiikautorite teosed.

Lugemisest olulisem on teoste suuline ettekandmine, sest ka kirjanikud tsiteerivad oma teoseid orjadele suuliselt, isegi lauldes ja seepärast saab ainult suuliselt ette kandes teosest päriselt aru. Peamisteks žanrideks, mida kirjanduses viljeleti olid kõnekunst, ajalugu ja tehniline kirjandus. Teada on Rooma perioodist üle 700 autori, kuid tekstinäiteid on leitud 144 autorilt. Seega vähem kui veerand. Plagiaadi mõistet tollal ei tuntud ja see tähendas, et üht ja sama teost võidi pidevalt täiendada uue autorluse all. Soov oli jõuda täiuslikkuseni. Kõrgeima tunnustuse ja kuulsuse kõnekunstis pälvib Cicero (106-43), kes tegutseb peamiselt riigiametnikuna, kui teatud perioodil, kui ta soosingu kaotamise tõttu tagandatakse provintsi, paneb oma kõned ja filosoofia kirja ja nii on need säilinud. Ta naaseb Rooma, kuid Antoniusele tema tegevus ei meeldi ja ta hukatakse.

1 saj ekr kerkib esile Vergilius (15.10.70-21.09.19 ekr). Tema  esimene kuulus teos oli „Bucolica“ (Karjuselaulud), seejärel „Georgica“ (ehk traktaat põllumajandusest) ja tema kuulsaim teos „Aeneis“. Vergiliuse värsse hakati tsiteerima igal pool. Ovidiuse luule oli neid täis ja samuti Seneca filosoofilised traktaadid. „Aeneis“ oli esimene raamat , mille lapsed kätte võtsid. See protsess on jälgitav Quintilianuse (35-96) „Kõnekunstiõpetuses“ Esimene ülesanne oli õppida mõtet järgides lugema ja pauseerima. Tajuma luule ilu ja tundmusi. Teiseks muuta luuleperioode proosaks ja õppida sõnade kvantiteeti. Kolmandaks retoorikaõpetus ja figuuride analüüs. Kogu õppematerjal võeti Vergiliuse loomingust. Vergiliuse mõju ulatub tänase päevani. Lisaks muidugi tema 931 kirjast koosnev kirjavahetus. Kiri žanrina oli samuti ülimalt populaarne. Kirju loeti suuremates seltskondades ette ja nende üle arutleti ja neile vastati. Siis veel Ovidius, Horatius, kes viis moodi epistlite zanri. Esimesel sajandil viib ladina keelse kirjanduse uutesse kõrgustesse Seneca (2-65), Ta oli Nero koduõpetaja , kuid kaotas soosingu ja sarnaselt paljude teiste tuntud autoritega lõpetas oma elu Nero käsul enesetapuga. On oluline teada, et ta oli samal ajal Rooma jõukamaid inimesi ja kirjanik ja filosoof. Tema filosoofilise maailmanägemuse aluseks on   saatuslik ettemääratus. Seetõttu peetakse teda ka üheks ristiusu teerajajaks. 

Filosoofia

Oluline on et sõjakäikudel kaugetesse piirkondadesse toodi kaasa kohalikud haritlased koduõpetajateks ja see mõjutas kogu sirguvat põlvkonda kreeka vaimsuse suunas.

Esimene suurem filosoofiline koolkond, kes Roomas tähelepanu sai, olid epikuurlased. Koolkonna rajajakse oli Epikuros (341-270). Jumalate olemasolus ta ei kahelnud. Hea ja halva tundmise mõõdupuuks oli meie tundmus. Lõbu on ainus tõeline hüve ja ainus tõeline pahe on norg. Stoik Seneca ütles „Mida meie pakume vooruse kaudu, seda saavutab Epikuros lõbu abil.“ Rooma luuletaja Horatius võtab epikureistliku eetika kokku ütluses Carpe diem – kasuta päeva.

Epikuurlusel ei olnud kaasaegse suurima filosoofilise koolkonna stoitsismiga eriti palju lahknevusi. Nende järgi koosnes filosoofia kolmest osast - loogika, füüsika, ja eetika. Filosoofia on nagu muna. Loogika on kaitsev koos, füüsika toitev munavalge ja eetika eluloov munakollane. Eetika moodustas stoikute õpetuse tuumosa. Tuntuimad stoikud Roomas olid Cicero, kes ei loonud ise uut teadmist, aga oli suureks kreeka õpetuse levitajaks, Siis Seneca, kelle õpetuse peamise osa moodustavad moraaliprobleemid, mille õige lahendamise korral ootavad inimest hingerahu ja häirimatus. Epiktetos (50-138), kelle paljud mõtted on leitavad hiljem kristluses.  Ta kõneleb inimestest kui Jumala lastest.  „Jumal on inimeste isa ja meie kõik oleme vennad“ 

Kolmas filosoofia koolkond on skeptitsism, mille suurimaks esindajaks on Karneades. Suurt tähelepanu sai kolme Kreeka filosoofide Rooma külastus 155 ekr, et lahendada väiksemat sorti tüli. Kohal olid kolme koolkonna (stoikud, peripateetikud, skeptikud)  juhtivad filosoofid, kes pidasid mitmel päeval linnaväljakul ettekandeid. Kõige enam sai tähelepanu skeptik Karneades,  kes ühel päeval kõneles õigluse ja teisel päeval vastupidiselt ebaõigluse kiituseks. See tekitas segadust nii palju , et Kreeka filosoofide esinemised keelati.

Teater

207 ekr sai Livius tellimuse kirjutada hümn Junole, lepitamaks jumalannat Rooma rahvaga. Kui seejärel võideti sõjas kartaagolasi võeti seda jumalanna lepitamise märgina ja poeedid ja näitlejad said õiguse asutada omaette kolleegium ehk ühendus Minerva templis. Algas süstemaatiline protsess kandmaks kreeka pärandit üle ladina keelde ja rooma kultuuriruumi. Roomlased võtsid kogu teatrikultuuri üks ühele üle Kreekast. Koos žanridega ka värsimõõt. Teatrikunst areneb ja etendusi (vaatemängud, komöödiad, tellitakse usupühadeks, Rooma mängud, Apollo mängud aga ka suuremate ülikute matuste puhul, võitude tähistamiseks jne.) 2 saj lõpuks oli Roomas juba 28 teatripäeva aastas. Muidugi olid need vabad päevad pidustuste nautimiseks. Etendusi telliti nn teatriettevõtjatelt, kes tellisid omakorda teksti ja panid kokku trupi, tellis dekoratsioonid jne. Etenduse sisu ja meeleolu määras siiski alati tellija. Trupp oli väike ja näitlejate sotsiaalne staatus madal. Roomlastel oli kodanikuõiguste võtmise ähvardusel keelatud näitlejatena tegutseda. Esimene teatrihoone Rooma linnas valmis alles Pompeiuse teater u 55 eKr.

Kunst

Endine sõjapealik Octavianus võttis endale 27.a eKr nimeks Augustus ja sai esimeseks keisrina tuntud autokraatseks valitsejaks. Tema pikk valitsemisaeg (45 aasta) andis võimaluse ellu viia mitmeid suurejoonelisi linnaehituslikke plaane. Arhitektuur oli tollal peamine kunstivorm. Rooma linn oli juba ammu välja kasvanud oma müüride vahelt. Selleks ajaks ulatus Rooma riik La Manchest  Egiptuseni. Keisrite aja alguseks oli Roomast saanud maailmalinn ja algamas oli tema hiilgeperiood. See tähendas ühtlasi kunsti ja kultuuri arengulist hüpet, sest kunsti arenguks on vajalik ühiskondlik jõukus, mis võimaldab jõudeaega ja see omakorda võimaldab tegeleda kaunite kuntsitega.

Lisaks teadmistele imporditi ka kujutavat kunsti. On öeldud, et puhast rooma kunsti pole olemas, see on vaid kreeka kunsti jäljendus. Tänu Roomale elas kreeka kunst edasi ja sai areneda. Roomlaste unelmaks oli hästi elada nautides ilu. Seda pidi kunst toetama.  Roomlased hindasid ilu ja seepärast kaunistasid rikkad roomlased oma villasid meelsasti kunstiteostega.  Püüeldi täiuslikkuse poole, mis väljendus realismis. Selle edevuse mõistsid filosoofid muidugi hukka.

Teiseks ei ole rooma kunstil teada autoreid, sest teos pühitseti tema tellijale. Skulptuuris oli populaarseim bareljeefid ja büstid. Muidugi oli skulptuur ka keisrite võimu sümboliks ja seepärast kaunistati avalikud tänavad ja asutused kõik erinevate skulptuuridega. Olen käinud efesoes ja seal on tänaseni näha alused kujude jaoks, mis ääristasid linna peatänavat. Arhitektuurist saab Rooma jõu sümbol. Kerkivad võimsad ehitised, mida imetletakse tänaseni. Arenevad oskused ja tehnilised teadmised, mis võimaldavad ehitada veelgi võimsamaid hooneid, mida kaunistatakse iluideaalidele vastavate skulptuuride ja ornamentikaga. Kõik me teame dooria, joonia ja korintose sambaid.  Kerkivad staadionid, amfiteatrid, termid jne. Kõik kannab mõtet, et inimesel peab olema hea elada.

Areneb ka mosaiigikunst. Mosaiigiga kaetakse hoonete põrandad, seinad jne. Lisaks tuleb teada, et kõrgel tasemel tegeletakse keraamika, metallikunsti, kulasepatöödega ja klaasikunstiga.

Muusika

Muusika oli kõikjal. üliku õhtusöögil mängisid muusikud ja tantsisid tantsijannad. Efesose tualett. Etruskidelt oli pärit flöödid. Teada on 311 ekr toimunud flöödimängijate streik, mis halvas kogu usuelu. Lisaks olid kasutusel trompetid, mida kasutati peamiselt militaartseremooniates. Idamaadest tuuakse erinevad löökriistad, mis saavad tantsijannade ja usutalituste saatjateks. Tants on seotud peamiselt naistega. Pannakse pahaks, kui ülikute tütred lähevad tantsu õppima, sest see on siiski alamaklassi tegevus. Keelpille (kitaara, lüüra) kasutati peamiselt  luuletuste ja erinevate tekstide saatmisel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar