Saalomoni Tempel kui Jumalakoda

 

Saalomoni Tempel kui Jumalakoda

 

Käesoleva töö aluseks on piiblisalm –  1.Siis kõneles Saalomon: 
„Issand on öelnud, et ta tahab elada pimeduses. 2 Mina olen sulle ehitanud valitsuskoja, su igavese eluaseme paiga.” (2Aj 6: 1-2)

 

Sissejuhatus

Saalomoni Templist ei ole säilinud ühtegi füüsilist märki ega originaalkäsikirja. Tema ainsaks olemasolu kinnituseks on Piibli tekstid ja üksikute vihjetena ka teised ajastu kirjameeste tööd. Seepärast on kõik tänapäevased katsed tõestada või kirjeldada Saalomoni Templit oletuslikud või üles ehitatud väga kaudsetele vihjetele. Saalomoni Tempel, kui elava Jumala elupaik, on olnud otseseks põhjuseks paljude tänapäeva Jeruusalemma pingete puhul sealsete erinevate religioonide ja rahvaste vahel.   Seepärast pole ka teadlased kaotanud lootust leida tõendeid Saalomoni Templist ja selle läbi maandada pingeid piirkonnas.

 

Saalomonist

Saalomoni isa Taavet oli Israeli riigi loojana suur väepealik, kes ühendas tema valitsetava Juudamaa külge paljud iseseisvad regioonid ja rahvad. Äärmiselt pühendunud Jehhoova-järgijana viis ta oma sõjakäike läbi Jumala nimel, mille eest Jumal teda toetas ja õnnistas.  Esimesed seitse aastat valitses Taavet lõunas Juudamaal asuvast Hebronist. Ta vallutas Jerusalemma ja asutas uue pealinna, mis asus kahe ühendatud riigi vahel. Templimäele püstitas ta kogudusetelgi (2Sm 6) ja tõi sinna Püha seaduselaeka. Templimägi on juutide jaoks pühakoht tänaseni, sest seal asub judaistliku usuelu keskus, maailma keskpunkt ja taevariigi maine kuju. (3, lk 55) Saalomon jätkas oma isa Taaveti tööd, kuid astus rahvuslikkuselt edasi rahvusvahelisuse poole. Taaveti rajatud naabritega vaenujalal olevast sõjariigist sai Saalomoni valitsuse all kaubandus- ja kultuurriik.(1,lk 87)  Saalomoni poliitika ja tarkus olid rajatud headele suhetele naabritega. Saalomon nautis ilu, rikkust ja toredust, mis jõudis temani naaberriikide vahendusel. Tal oli suur haarem , kellele ta ehitas vägeva hoone ja ka templid. Oma vägevust tõestas Saalomon paljude suurte ehitustega. Tema enese palee 1Kuningate raamatus kirjeldatu järgi oli jumalakojast oluliselt suurem.  Loomulikult tõid suured ehitused kaasa ka suured kulud, mis jäid rahva kanda. Ta jagas kulud kaheteistkümneks osaks, kus iga osa jäi kuu jooksul ühe regiooni kanda. Saalomoni on nimetatud targaks kuningas ja tema tarkust käidi imetlemas ka kaugemalt. Samas kahtlevad ajaloolased Knight ja Lomas tema erakordsetes teadmistes. Nad väidavad , et lisanime tark sai ta tänu oma ehitustele, sest teadmised ehituskunstist olid Israeli rahva seas algelised ja seepärast tundus kuningas suure ehitajana kõigile ületamatute teadmistega. (2, lk 22).

 

Templist

Rooma ajal olid Templimäel paganlikud rajatised, kuni Taavet sinna kogudusetelgi püstitas. Morija mäega on seotud kokku 4 templit. Esimese ehitas kuningas Saalomon oma valitsusaja 4 aastal, u 3000 aastat tagasi. Ehitusajaloolased peavad seda jumal Ninurtu auks juba 1000 aastat varem püstitatud sumeri templi täpseks jäljenduseks. (2, lk 22) Teine tempel on olemas vaid prohvet Hesekieli nägemuses u 570.a eKr  ja sellisena oluliselt mõjutanud kristlikku mõtteviisi. Nagu on öeldud kirjas korintlastele- „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja et Jumala Vaim elab teie sees?“. Kolmanda lasi ehitada kuningas Serubaabel, kui Paabeli vangipõlvest tagasi tuldi. Neljanda Templi ehitust alustas kuningas Herodes juba Jeesus Kristuse ajal. (2, lk 22) See topelt suureks ehitatud templiplatool asunud tempel hävitati juudi sõjas 70 pKr vaid neli aastat peale tema lõplikku valmimist. Rooma keiser Hadrianus, kes külastas 130.a Juudamaad lasi hävitatud templi varemetele ehitada Jupiterile pühendatud templi. See algatas 132.a II Juudi sõja, mis suruti maha 135.a ja põhjustas veelgi laiapõhjalisema juudivaenuliku poliitika Rooma riigis (4, lk 356). Kaudseid tõendeid Templi olemasolust leiab ka hilisemast kirjasõnast. Kirikuisa Eusebio teatab (enne 339) vana templi jäänustest, ning Bordeaux palverändur (u 333) lisab, et „seal oli auguga kivi, mida juudid tohivad külastada vaid kord aastas, et seda salvida ja selle juures kurta oma saatust“. See saab olla ainult Püha Kalju, millel asus põletusohvri altar. (3, lk 56)

Saalomoni templist ei ole säilinud füüsilisi tõendeid ega originaalürikuid ja seepärast ei saa me olla lõpuni kindlad, et Tempel üldse olemas oli ja pole hilisemate juudi kirjatundjate väljamõeldis. Pühakiri kirjeldab päris täpselt, milline nägi välja Saalomoni Tempel. „Ja Saalomon hakkas Issanda koda ehitama Jeruusalemma Morija mäele, kus Taavetil, tema isal, oli olnud ilmutus, paika, mille Taavet oli kindlaks määranud jebuuslase Ornani rehealuse kohale.“ (2Aj3:1). Piiblis on hoone mõõdud toodud küünardes. Meie jaoks arusaadavamalt teisendan mõõdud meetersüsteemi võttes aluseks, et üks küünar on u pool meetrit. Sellisel juhul oli Saalomoni Templi pikkus 30 m, laius 10 m ja kõrgus 15 m.. Hoone ees oli sama lai ja 10 m pikkune eeskoda kõrgusega 60 m. Seestpoolt oli hoone vooderdatud seedripuuga ja kaetud puhta Parvaimi kullaga, millel olid kaunistusteks palmid ja pärjad.  Põrand oli küpressilaudadest.

Templi keskosa lääneküljel oli põletusaltar ja dvir ehk „kõige püham paik“ (1Kn 6:16), kuhu ülempreester võis siseneda ainult ühel korral aastas, suurel lepituspäeval, et kanda sinna inimeste pattude lunastuseks ohverdatud patuoina veri (2, lk 23).  Püha paik oli 10 m pikk, lai ja kõrge vaid ühe idasse avaneva ukseavaga kuup, mis oli kaetud üleni seedrilaudadega. Ruumi keskel asus akaatsiapuust risttahukakujuline kast. See oli seaduselaegas, mis sisaldas kolme objekti - Moosesele Jumala ilmutusena usaldatud kümne käsuga kahte tahvlit ja Jumal Jehhoovat ennast. Oluline on mõista tolleaegsete inimeste uskumust, et nende Jumal elaski just sealses Templis, nagu ta ise oli Taavetile lubanud - „Mina asun elama Iisraeli laste keskele ega jäta maha oma Iisraeli rahvast“ (1Kn 6:13). See oli Jumalakoda kõige otsesemas mõttes. Sinna minek oli ohtlik, sest seaduselaeka püha vägi võis põhjustada surmava löögi (4Ms 4:15, 2Sm 6:6). Laegast kattis kullakiht ja valvasid kaks kullaga kaetud 5 m kõrgust õlipuust keerubit, kelle tiivad laotusid üle kogu kambri. Püha paiga uksed olid nikerdatud õlipuust ja piiratud viietahuliste postidega. Ukse ees asus kullast kett. Heroodese ajal oli aga pühim paik juba tühi ja see soodustas usku „kujutusse jumalasse“ (3, lk 56) 

Saalomon kutsus Tüürosest meister Hiirami, kes ehitas Templi ette 9 m kõrged vasksambad, mille ümbermõõt oli 6 m. Sammaste otsa paigutati 2,5 m kõrgused kaunistatud vasest õiekujulised nupud. Kuna tempel seisis kahe ühendatu riigi piiril, siis kujutasid templi ees olevad sambad, üks lõunas ja teine põhjas,  harmooniat ja tasakaalu. Vasak sammas Boas asus lõuna pool esindades Juudamaad ja sümboliseerides jõudu. Teine sammas Jaakin asus põhja pool ja sümboliseeris Israeli riiki ja võimu. Jumaliku sillaga ühendatuna tähendasid nad üheskoos stabiilsust. (2, lk 163) Kokku ehitati Templit seitse aastat.

 

Kokkuvõte

Jumala elupaik on sümbolina niivõrd oluline paljude religioonide jaoks, et on mõistetav kõigi soov olla sellele paigale võimalikult lähedal. Samas tekitavad kompromissitud vaidlused maaomandi üle pingeid. Saalomoni Templi igast osast on aja jooksul kujunenud uus sümbol, mis on omakorda loonud või selgitanud uusi rituaale. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Saalomoni Tempel kõrgub jätkuvalt ja seda igas Jehhoovat järgivas inimeses.

 

Kasutatud kirjandus

1.      Eduard Tennmann „Mooses ja Prohvetid“ (Tallinn 1921)

2.      Christopher Knight, Robert Lomas „Hiirami võti“ (1996, eesti keeles Sinisukk 2003)

3.      Arne Hiob „Püha maa, juudid ja Jeesus“ (Johannes Esto Ühing 2012)

4.      Leo Baeck „Judaismi olemus“ (Ilmamaa 2014)