Mamma 100

 Minu vanaema nimi on Irene-Miralda, aga läbi elu on teda väljaspool kodu kutsutud lihtsalt Iruks. Algul Lepiku Iru, hiljem juba Kuke Iru. Ta sündis ja kasvas Lepiku talus, kus tal oli lisaks emale ja isale veel neli õde ja venda. Ühiseks perenimeks oli neil Erdmann, mis eestistati peagi Erendiks. Õdesid – vendi vanaemal enam pole, aga nende järglasi on küll. Isegi Lepiku talu seisab veel Lohala piiril endise külasüdame lähedal, kuigi nüüd elavad seal hoopis uued inimesed.

Aravete Kultuurimaja 1938.a avapeol tehtud fotol istub vanaema esimeses reas käsikäes ühe kena noormehega. See oli Papa. Siis ta muidugi veel Papa ei olnud. Siis oli ta lihtsalt Harald. Kuke Harald. Õige pea sai Lepiku Irust hoopis Kuke Iru. Kirikuõpetaja nägi keerulisi aegu ette ja ütles, et kas nüüd kohe abiellute või tuleb uut võimalust veel kaua oodata. Mamma ja Papa abiellusidki 1941 jaaniõhtul ja teadagi mis siis kohe järgnes. Papa perekonnanimi oli Peetov, mis eestindati peagi Palmisteks. Mamma on kogu aeg rääkinud, et tema on peene nimega nagu mõni mõisapreili – Irene- Miralda Erdmann Erendi Peetov Palmiste. Kui ma kord panin diktofoni vanaema ette ja vaikselt uurisin, et kus siis vanaisa ka sõja ajal oli, siis vanema keerutas jutuga ja päris selgust ma ei saanudki. Järgmine päev ta helistas ja ütles, et ära sa seda kuskil avalikult lase – NAD tulevad veel tagasi. Ta sai aru küll, et ma tema juttu salvestan, aga “venelase” hirm ei olnud ka 70 aastat hiljem kuhugi kadunud. Vanaema tegi läbi elu rasket tööd , nii kodus kui kolhoosis. 19-aastaselt hakkas ta taluperenaiseks, kes pidi hoolt kandma kogu suur majapidamise eest. Vanaisa oli vist ikka metsas ja pereringis ringlevad lood, kuidas ta vahel naistekitlis metsaäärsetel põldudel abiks käis. Vanaema noore tüdrukuna pidi sulastele tööd kätte näitama ja muidugi ka ise varavalgest hilisõhtuni müttama. Kolhoosiajal töötas Mamma Sääsküla tee ääres sigalas. Vahel võeti meid onutütrega tööle kaasa. Ühel kevadel läksin katsuma, et kas tee ääres kraavis jää veel kannab ja vajusin läbi jää puusadeni vette. Vanaema naeris nii, et pidi maha istuma. Osata rasketest hetkedest naljaga üle saada on suur asi. Vanaema ikka oskas siluda kõik hinge ja elukonarused. Raskete söödakärudega sigalas majandamine ei olnud päris minu rida ja see kisa … Ühesõnaga , pigem ehitasime lastena laka peal põhust losse. Kord ootas laka alla põhuhunnik üles ajamist ja meie lastena kasutasime võimalust ülalt sinna sisse hüpata. Mamma tuli ja ma mõtlesin, et nüüd saame tõrelda, aga Mamma ronis üles ja hüppas ka alla põhu sisse. Ise oli seejuures tõsine, nagu tahaks aru saada, mis on selles toredat. Meie võisime igal juhul jätkata.   

Õhtuti käis Mamma usinalt kultuurimajas laulukooris ja naisansamblis või teatrit tegemas. Samas ei ole ta kunagi esile trüginud. Kodustel pidudel istus Mamma ikka oma toolil ja vaatas pigem teiste lustimist pealt. Eks vanaisa kõrval jäi ka teistel vähe ruumi lustimiseks. Papa oskas olla peo hing. 20.märtsil sai Mamma 100 – aastaseks. Positiivne hing, soov paremuse poole, alahoidlikkus, pigem teha kui viriseda, et miks ei saa teha, lisaks maaelu kõigi oma võlude ja valudega – see kokku ongi ühe inimese pikaealisuse saladuseks. Ühel hommikul ärgates ta ütles, et Jumal on tema vist ära unustanud. Kui hoiad tahaplaanile, siis võib olla , et jäädki märkamata. Mina olen igal juhul Mammale kõige eest tänulik. Sest elus on ikka tema olnud see, kes ütles, et „saad hakkama“,  „mis sa arutad, tee ära“, „mis sa istud niisama, hakka tegutsema“. Õigel ajal öeldud õiged sõnad on julgustanud ellu viima võimatuna näivaid ettevõtmisi.  Mammal on 2 last - poeg ja tütar. Neil on kummalgi kaks last – poeg ja tütar, kellel kõigil on kaks last – poeg ja tütar. Kord peab majas olema ja perepuu jätkuma. Mamma vaim ja õpetused on meiega. Loodan, et suudame sulle oma tegudega rõõmu tuua, Mamma!