Juba 20 aastat Rakvere Teatris töötav näitleja Margus Groznõi teeb 2023.a suvel oma
esimese külalisrolli Piibe Teatris. Ta astub publiku ette nimitegelase Vallo Salumina juulis
Vargamäel etenduvas lavastuses “Issanda teener”. Saame tuttavaks.
Sa oled lõpetanud Viljandi lavakooli, kas oled sellepärast tundnud ennast ka põlatuna?
Absoluutselt mitte. Rakvere Teater on Viljandi lõpetanutesse alati väga hästi suhtunud.
Millegipärast ei ole lavaka lõpetanud siia pidama jäänud. Viimane suurem seltskond, kes
lavakast tuli ja siia ka pidama jäid, olid Tarvo Sõmeri, Peeter Raudsepa ja Velvo Väli kursuselt.
Hiljem on neid tulnud ja on ka kiirelt läinud. Üllar Saaremets mainis kunagi, et ei tahakski
lavakast enam väga võtta näitlejaid. Mure on selles, et sellele tambile, mis meil siin on, väga
hästi vastu ei pea. Enam kui pooled etendused on väljasõitudega. See tähandab hommikul
proov, siis istud bussi, teed kuskil kultuurimajas etenduse ja bussiga tagasi. Ööseks oled
kodus, et siis hommikul proovi minna. Palju lihtsam on olla näiteks Draamateatris, kes eriti
välja ei sõida. Teed täissaalidele iga õhtu etendust ja poole tunni pärast oled kodus. See on
kindlasti hulga lihtsam.
Kust su teatripisik pärit on?
Ei teagi. Minu emapoolne suguvõsa on pigem arstid. Pärit olen ma Ahjalt. Lõpetanud Fr.
Tuglase nim Ahja Keskkooli, mis enam keskool ei ole, nagu maal kombeks. Ilus väike koht.
Sealt tehaks matkasid pikki jõge, Taevaskoda on sealt mõni kilomeeter. Ma olen maa poiss,
talus kasvanud, loomi karjatanud … Ei tea, kust see teater tuli.
Sul on kuninglik nimi – Groznõi. Kust see pärit on?
See on pärit vanausulistelt. Tsaariajal kiusati vanausulisi taga ja neid küüditati Peipsi taha ja
sealt mõne aja möödudes siis sattusid mõned neist Ahjale. See on vana staroveride nimi.
Tänapäeval mina selle usuga või liikumistega seotud enam ei ole. Juba minu vanaema rääkis
ainult eesti keelt. Minu kodus ei ole vene keelt räägitud, kuigi staroveride verd on.
Sa oled iga suvi teinud mõne rolli ka väljaspool teatrit. Mida see sulle annab?
See annab töö jaoks vajalikku värskust. Seal on võimalik kohtuda kolleegidega, kellega
igapäevaselt siin teatris ei kohtu. Ütleme nii, et kui oled 20 aastat kellegagi koos mänginud,
siis on temas üllatusi vähe ja tema arsenal ammugi tuttav. Hea on siis näha uusi inimesi ja
nende töövõtteid. Mis siin salata – ma olen päris õnnelik , et kadunud Roman Baskin kaasas
mind erinevatesse projektidesse, kus erinevad korüfeed on kohal olnud. See kogemus on
üüratu.
Sa mängid lavastuses “Issanda teener” kirikuõpetaja Vello Salumit. Tema jaoks oli Jumal
elav hing, mitte lihtsalt kujutlus. Kuidas on sinu suhe Jumalaga?
Nii usklik, kui Salum mina ei ole. Kuid ma ei ole ateist. Ma olen lapsepõlves neli aastat iga
pühapäev käinud pühapäevakoolis. Ma olen ristitud medotisti kirikus – voolavas jões.
Pastori roll on mulle tuttav, sest see on viimase paari aasta jooksul mul juba kolmas pastori
roll. Pastorite roll ühiskonna ühendajana ja inimeste õpetajana on olnud väga oluline. Seda
on vähe teadvustatud. Pastorid olid ka teadlased, kroonikud jne.
Kuidas sa valmistud rolliks, kus tuleb kehastada reaalselt elanud inimest? Kas see erineb
kuidagi teistest rollidest?
Ikka. Salumi puhul hakkasin otsima tema kohta materjali, et teada saada näiteks milline oli
tema kehakeel. Hakates rolli looma, siis saab läheneda mitut moodi. Mõnel on väike kõver
samm, peanõks või silmapilgutus, mis paneb sinu jaoks asjad paika. Salumi kohta on väga
vähe materjali. See on natuke isegi veider, arvestades tema rolli ajaloos.
Salumi ümber koondus noorte intelektuaalsete huvidega meeste ringkond. Salum ise
rääkis, et õige elamise viis on klooster, mis vabastab mehed pealetükkivast feminismist ja
naistele olulisest asjade maailmast. Kuidas sina sellesse suhtud?
Mehed ja naised ei pea kõiges ja kõikjal võrdsed olema. Mehed ja naised on erinevalt loodud
ja nad täiendavad teineteist. Seega ei saa nad teineteista päris edukalt hakkama. Kummalgi
on omad rollid, mis neile on antud. Seda nii tööalaselt, sest lihtsalt füüsiliselt ei ole paljud
tööd naiste jaoks võimalikud, kui kodus ka. Kuigi viimasel ajal on tehnoloogilne areng , kus
tööd teevad masinad ja inimene vaid juhib neid, hakanud soorolle ühtlustama. Mina arvan,
et looduse poolt inimestele antud soorollid võiks siiski rohkem säilida. Need piirid ei tohiks
hägusaks muutuda. Ma mõistan, et paljudele naistele on ajaloos liiga tehtud, kuid ma olen
ka kuulnud, et paljud naised siiski ihkavad olla naise rollis, mitte poolmees - poolnaine.
Miks peaks inimesed tulema juulis Vargamäele vaatama lavastust “Issanda teener”?
Selles lavastuses on üks väike alge või tuluke, mis 80ndatel süttis, sellel teel, mis viis Eesti
vabaduseni. Salumi sõnavõtud eesti kultuuri , keele ja rahvusluse teemadel olid väga jõulised
ja konkreetsed. Samal ajal ilmus ju ka 80 kiri. See tähendab, et midagi oli siis õhus. Siis
hakkasid inimesed mõtlema, et Eesti võiks vabaks saada. See oli protest venestamise vastu ja
vastuseis homo sovieticuse tekkimisele. Need tuuled hakkasid siis puhuma.
Mis sind õnnelikuks teeb?
Mind teeb õnnelikuks see, kui minu lähedastel läheb hästi ja neil on kõik korras – emal, isal,
lastel, kogu perel. See on kõige olulisem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar