Murust

 Murust

Mis siin poliitikast veel rääkida, kui palju lihtsamad asjad viivad inimesed tihtipeale kahte teineteist süüdistavat või ründavat leeri. Põllumees on täis õndsat rahu, kui vili võrsub ja oras sirgub, aga suvemaalase viib see endast välja. Suvemaalasel ei ole oma vähese ajaga muud teha, kui anduda niitmisele. Loodus on võimas. Isegi, kui inimene katab kogu maa asfaldiga, siis mõne ajab pärast ajavad ikka kuskilt pragudest rohukõrred ennast püsti. Rohi oli kõikjal ilmaruumis enne kui inimene. Nii vaadates oleme hoopis meie inimestena rohukoju sisse tunginud ja püüame nüüd rohelust tema enese põlisest kodust välja puksida.

Eesti taluõuedes on rohi alati kasvanud, kuid varasemalt sõid loomad selle ära ja vastutasuks katsid õue murule jõudu andvate väljaheidetega. Mõisaaedade eeskujul hakati 19. sajandi keskel eestlaste poolt päriseks ostetud taludes õue jagama kaheks. Elamise ümber tekkis loomapidamisest vaba iluaed ja teisel pool maja asus endiselt majandushoov, kus toimus edasi tavapärane taluelu. Selle väikse vahega, et sulaspoistel tekkis üks töö juurde, sest iluaed tuli rohust puhtaks niita. Seega on murupügamise taga matsirahvast eestlaste soov sakslikum välja näha, olla parem kui teised. Möödunud on 150 aastat ja võiks arvata, et iseseisvas riigis meil ei ole enam väikerahva komplekse, kuid soov murupügamisega ennast paremana näidata pole kuhugi kadunud. Aga kompleksidest tulevikus.

Korralik „murufoob” öise tööeluga inimesi ei armasta. Tema tõmbab laupäeva hommikul kell 8 kortermaja akna all niiduki käima ja asub lahingusse. Viimasel ajal on hakanud murufoobi häirima nooruslikud murufiilid (ilmselt veganid), kes räägivad elurikkusest ja sellest, et igas aias peaks olema mõni niitmata ala ehk kõrreväli, kus saaksid toimetada putukad, ussikesed, väiksemad linnud, kahepaiksed jne. Putukad on oluline toidulaud lindudele ja kõrrepõld tagab meie ümber loodusliku mitmekesisuse. Murufoob vaidleb muidugi vastu, sest pikema kui 5 cm muru sees elavad ka puugid ja teised inimese jaoks väga ohtlikud pisielukad. Puugid on aga murufoobi meelest inimese kõige suuremad vaenlased. Huvitav on see, et puukide pelgajad tavaliselt karu ei karda, aga väikest puuki kardavad niivõrd, et eelistavad tihti kõndida ainult laudterrassil ja muru eemalt vaadelda. Eks ole paljud ka oma aia katnud juba terrassilaudadega rajades maale linnale sarnase keskkonna. Huvitav on samas kuulata selliseid inimesi rääkimas maaelu võludest.

Teine tore seltskond on suvised telesaadejuhid ja suunamudijad, kellele maalt reportaazi tehes alati vikat kätte antakse ja kes siis kuidagi sellega hakkama ei saa. Võiks siis ju enne kaamera ette minekut mõne minuti harjutada. Iga füüsiliselt terve inimene saab vikatiga niitmise esmased võtted 10 min selgeks küll. Kas siis on meie eeskujudeks olevad meediapersoonid siis tõesti nii õppimisvõimetud? Äkki peaks nad endale mingi lihtsama töö siis vaatama. Igal juhul tunneb murufoob ennast sellist saamatust nähes kasuliku ja parema inimesena ning tõmbab ka pühapäeva hommikul kell 8 trimmeri tööle.

Nüüd võib ju arvata, et korteriinimestel on vedanud, sest ei pea ennast vaevama murumuredega. Aga ei. Ise nad ju niitma ei pea, aga selle-eest on nad kogenud kritiseerijad, kui kellegi on muru niitmata. Võiks ju arvata, et mis see teiste asi on, kas minu rohulapp on niidetud või niitmata, aga selline mõte on naiivne. Paljude nina on just nii pikk, et mahtuda võõraste aialippide vahele. Omavalitsuse keskkonnaametniku lauale kuhjuvad kaebekirjad niitmata maadest ja lohakates maaomanikest. Oi kui tihti võib näha ka FB avalikes gruppides postitusi stiilis, et „nägin kõrt, ei tea, kas meil on nüüd rahapuudusel avalikus ruumis niitmine üldse lõpetatud”. Siit väike ettepanek omavalitsustele. Korteriomanikele peaks kehtestama niitmismaksu. Ise nad ei niida ja selleks kuluv raha jääb neil ju täitsa üle. Aga muruniitmine ei ole odav. Korralik mururobot, kes laisemate eest orjatöö ära teeb, maksab min 2000 eur. Murutraktor maksab min 3000 eur. Tavaline niiduk kuskil alates 300 eur. Lisaks muidugi kütus ja niitja töötunnid. Aastane kulu muruniitmisele koos nt liisinguga on vähemalt 500 eur. Selle raha võiks muru hooldamisest vabastatud korteriomanikud vallale maksta. Muidugi ma saan aru, seda ei juhtu, kuid kas peab siis ikka alati virisema, kui omal käed taskust välja ei käi.

Muru on inimesele võimas vaenlane. Suur osa inimkonnast pühendab sellele võitlusele suure osa oma vabast ajast, kuid võitu pole siiski veel maitsta saanud. Pole isegi rahulolu tunda saanud, kuigi sellele võitlusele on kulutatud hulgaliselt töötunde ja raha. Muru on inimesest nii vaimselt, kui ka füüsiliselt üle ja võidab selle lõputa lahingu lõpuks ikkagi. Äkki võiks siis ennast vabastada murupingest ja kuulata murutraktori põrina asemel linnulaulu.