Eestlase kultuuriruumist

 Valimised ja valmislubadused panevad inimese mõtlema vastuolude peale. Miks on nii, et mõned ideed tunduvad olulised ja head ja teised sisutühjad ja kasutud. Ometi võideldakse mõlemate eest raevukalt rusikaid vastastikku rusikaid vibutades.

Seepärast tuleb endale aeg-ajalt meelde tuletada, et Eesti on rahvusriik, mis on sündinud eestlaste rahvuse , keele ja kultuuriruumi kaitseks. Ilmselgelt sellest üheselt mõistetavalt tõsiasjast lähtuvad kõik teised eesmärgid ja kokkulepped. Kuid ometi tõstavad vahel pead jõud, kes väidavad, et ega siis ainult eestlastel pea olema eestis hea elada. Ikka kõik on siia oodatud ja ikka kõigil peab siin hea olema. Kas ikka peab? Kas peab Eestis hea olema elada ka neil, kes eestlasi, tema keelt ja kultuuri ei austa? Ma arvan, et ei pea. Õigus saada osa riigi hüvedest peab olema ikka ainult nendel, kes üheselt mõistavad, et selle miljonilise rahva ainus võimalus ka tulevikus eksisteerida on kompromissitu kaitse oma keele ja kultuuri eest. Sulandudes ja kaitset lõdvendades kaovad keel ja kultuur kiiresti, sest surve väljaspoolt on valutekitavalt tugev. Ometi imbuvad sellest kaitsemüürist läbi ideed, mis kutsuvad üle globaliseeruma, sest eesti keele ja kultuuriga ei ole maailmas midagi peale hakata. Meie kultuuriruumi vaimne kaitsemüür peab olema oluliselt tugevam kui sõjamasinatega mehitatud riigikaitse. Meie riik võidakse ju vallutada, kuid kui meie vaimne kaitsemüür püsib, siis jääme rahvana kestma. Kui langeb vaimne kaitsemüür, siis kaob rahvus ja peale seda kingime oma rahvusriigi vabatahtlikult esimesele soovijale.

Mis asi on siis eestlase kultuuriruum? Juri Lotman on öelnud: „Peale individuaalse mälu on olemas meie kõigi ühine mälu – kultuur.” Kultuuriruum on rahvuslik märgisüsteem, mis on kujunenud läbi aastasadade. See salapärane märgisüsteem on lõpuni mõistetav vaid siin sündinud ja selles ruumis kasvanud inimesele. Eks olete kõik käinud välismaal ja tajunud, et ei mõista, miks mida vahel millekski tehakse. Tihti on kuulda, kuidas mõned agarad kultuurikandjad tungivad võõrasse kultuuriruumi ja hakkavad oma kogemusest lähtuvalt õpetama, et kuidas asjad peaks käima ja kui valesti elatakse. Eks oleme seda ka ise tajunud Euroopa tarkpeade poolt, kes vahel oma rahva teadmatust eeldavad ka meilt ja siis hakatakse õpetama, selle asemel, et vaikides hoopis meilt õppida.

Sellesse rahvuslikku märgisüsteemi kuulub ka keel ja vaid keelt valdavatele inimestele mõistetavad keelelised eripärad. Eks oleme kõik kokku puutunud google translatega, kes ei mõista keele taga tema tähendust. Nt tuleb mees tuppa ja ütleb: „Tuleb nagu oavarrest”. Eestlane saab aru, et sajab tugevat vihma, kuid võõrkeelne arvab, et mees kohtas päkapikku, kes tuli oa otsast. Oluline on teada ka, kuidas öeldakse. Sama lause rõhuasetusi muutes võib muutuda ka ütlemise sisu. Mina viskan nalja, aga keelt mitte mõistev inimene solvub. Muidugi on keel elav instrument ja seepärast ka pidevas muutumises. Pidevalt tuleb keelde juurde uusi sõnu või termineid ja see on loomulik. Paljude tänasete igapäevaseid sünad on keelde toodud keeleteadlaste poolt ja pole sugugi alati rahva poolt kohe omaks võetud. Kuid täna me enam seda ei mäleta.

Kultuuriruum on terviklik süsteem. Lisaks keelele moodustavad kultuuriruumi paljud pisikesed igapäevased harjumused. Kultuuriruumi osaks on ka söömisharjumused. Mitte ainult meil söödavad söögid , vaid aeg, millal mida süüakse ja kombed, kuidas süüakse. Kultuuriruum on ka omavahelised suhted ja suhtlemised. Eestlane ei kipu võõrast kallistama või suudlema ja me ei ole sellestpärast veel tundetud või külmad. Eestlane ei kipu armastust avaldama. Armastust tuleb märgata läbi väikeste märkide. Kõik see on võõramaalasele võõrastav ja mõne jaoks kindlasti ka vale. Siis tuleb kuulus välismaa psühholoog ja räägib , kuidas ennast avada. Milleks? Õppigu parem märke märkama. Eks eestlane sellepärast ka metsa kaitseks välja astub, sest mets on meie identideedi oluline osa. Rahvana me ei kujuta ette olukorda, kus meil ei ole võimalust tegeleda korilusega või minna metsa jalutama. Võimalus korjata metsas seeni ja marju on enamusele maailmast mõistetamatu. Metsadega koos võetakse suur tükk meie rahvuslikust eneseteadvusest ja selle ees on vaid meile mõistetav hirm, mida välismaine ärimees ei saa kunagi mõistma. Mulle meeldib Jaan Kaplinski kirjutatu: ”Me ei saa leppida sellega, et inimene on nagu toru või torustik, kus peab ajaühikust läbi minema aina enam ressurssi st peame tootma, kulutama, ära viskama aina enam seda, mida loodusest saame. Nüüd kulutame, laseme oma keha ja kodukeskkonna süsteemist läbi rohkem, kui loodus suudab pakkuda.” Eestlase põhiolemuses on alati olnud kokkuhoidlikkus ja Ameerika imporditud majanduskasvule rajatud ühiskonnamudel pole meile kunagi päris omaseks saanud. Maa, looduse, ja inimeste hävitamine kasumi nimel pole eestlasele mõistetav ja tekitab mõistetavat viha. Meie kultuuriruumi rünnatakse vaimselt ja see on meie rahvusele palju suuremaks ohuks, kui mistahes pommid.

Lõpetuseks loomingust. Muidugi on ka kunstiline looming kultuuriruumi osa ja lähtub nendestrahuslikest kogemustest. Nii on looming tihtipeale mõistetav vaid samas kultuuriruumis elavatele inimestele. Looming on rahvusliku kogemuse talletamine. Iga loominguline kunstiteos on elava hetke jäädvustus, dokumentaalne jälg tänasest päevast ajalukku. See on ka põhjus, miks peame rahvana oma loojaid hoidma ja looma neile loominguks sobivad võimalused. Arhiivid talletavad meie ajalugu, kuid kultuuriline looming paneb selle tuleviku jaoks elama.

Hoidkem oma maad, keelt, kultuuri ja tema loojaid.