Vastutusest

 VASTUTUSEST

Muinasajal asusid tänasel piiridega piiritletud Eestimaal mitmed muinasmaakonnad, mis igaüks koondus ühe või mitme linnuse ümber. Igal maakonnal oli oma pealik ehk vanem ja vanemate nõukogu, kes valitsesid rahvast oma parimate teadmistega ja isikliku vastutusega. Olemuselt olid nad nagu väikesed riigid, kes rahumeeles elasid ja aeg-ajalt, kui Jumal viljarammu ei andnud, tegid rüüsteretki naabrite juurde. Mis teha, kui naabri varakamber rohkem välja annab , kui oma põllupind. Mõned maakonnad, eriti saarlased, olid kuulsad oma metsikuse poolest. On ju teada legend, kuidas saarlased isegi Sigtunast linnavärava sõjasaagina kaasa tõid. Saarlased käisid varakeskajal rüüsteretkel isegi Järvamaal sooviga järvalasi karistada ristiusku astumise eest, kuid sattusid seal kokku ristiväega, kes saarlaste väe puruks lõi ja sõjasaagi tagasi järvalastele andis. Seega viisid rüüsteretked teinekord päris kaugele. Igaüks seisis enese eest. Vanema kohustus oli hoida oma rahvas elava ja tervena.

Koos ristirüütlitega tulid uued maaisandad, kes ei saanud omanikuks läbirääkimiste või ostu veel, vaid tugevama õigusel. Nüüd pandi küladesse püsti maaisanda märgina puust ristid. Hakkasid kujunema selgemad piirjooned erinevate valduste vahel. Lõunas valitses Saksa ordu, põhjas Taani kuningas ja saartel Lääne piiskop. Eestimaale tekkisid esimesed riigi tunnuste ja keskvõimuga haldusalad. Valitsejad vahetusid kuni 1918 sai maarahvana aastatuhandeid siin soisel maal elanud rahvas võõrvõimust vabana ise oma maa valitsejateks said.

Eks ta alguses vist hirmu tõi, sest eestlane ju oma naabrit tundis. Kohtuskäimine ja oma õiguse kompromissitu tagaajamine on olnud eestlaste meelistegevuseks juba kaua aega. 100 aastat oma riiki, millest pool veel ka vaenlase võimu all, on olnud lühike aeg. Ikka veel õpivad valitud juhid valitsemise kunsti ja püüavad mõista vastutuse suurust.

Mind väga häirib, kui avalikus meedias räägitakse stiilis „riik võttis”, „riik otsustas” jne. Sama kehtib ka valla puhul. Riik ei otsusta ega võta midagi. Võtavad ja otsustavad ikka inimesed ja seepärast tuleks ka selgelt väljenduda – valitsus otsustas või minister lubas või mõni ametnik keelas. Riik on piiridega mõõdetud maa, kus elab sarnast keel kõneleb rahvas. Riik oleme meie kõik – igaüks eraldi ja korraga koos. Kui süüdistatakse riiki, siis süüdistatakse kaudselt ka mind. Aga mina tõesti armastan seda maad ja rahvast, ega taha ennast sugugi süüdi tunda. Minu riik on looduskatastroofidest puutumatu, nelja aastaajaga, imekauni looduse ja veidi kinniste , kuid ometi äärmiselt lahkete inimestega maa. Kuidas saab küll selliste rikkustega riik oma inimesi kiusata või hätta jätta. Ei. Otsustajad on ikka inimesed mitte riik. Maailma muutmine algab iseenesest. Rohkem tolerantsi ja väheke empaatiat ja juba muutub riigikorraldus paremaks.

Seni on muidugi ametnikel mugav vingerdada. Jättes kõik negatiivsed ja ebameeldivad otsused ühe ebamäärase vastutaja nagu riik õlule. Ametnikud kardavad vastutada ja jätavad selles hirmus isegi vajalikud otsused tegemata ja sellest on saanud küll valulik murekoht kogu riigile. Nüüd tõesti riigile, see siis tähendab kogu rahvale, kes sellel pinnal elavad. Kaudselt siis ka neile ametnikele endile. Lahkhelid tekivad tihti konkreetsete otsuste erineval mõistmisel või tõlgendamisel. Seadused on peidetud kantseliitliku keelde, et lihtne inimene neist aru ei saaks, ega hakkaks uurima asjade sisulist olemust. 

See tava on laenatud nõukogude korra käest, kus kehtis põhimõte „mõisa köis las lohiseb”. Puudus vastutus ja vastutaja. Vastutades võid ka eksida, kuid seda tuleb ausalt tunnistada ja võtta vastutus. Oma vigade aus tunnistamine teeb tugevamaks ja loob tuleviku tarbeks rahva silmis usaldusliku vahekorra. Muidugi, kui neid eksimusi liiga palju ei tule. Ka Rooma keisreid valiti konsulite hulgast, kuid seal löödi liialt eksides nad lihtsalt maha. Tänapäeval lüüakse sind meedias risti. Välja näeb enam-vähem sama.

Eks selles eksimise hirmus on meie valitud liidritel ja otsustajatel kaduma läinud positiivne ja elujaatav energia. Rõõmu tehtud tööst ja saavutatud tulemustest on vähe märgata. Silm ei sära enam. Eks ma saan ka sellest aru, sest kui enne valimisi rääkida silmade särades uudsetest ideedest, siis valituks saaduna sumbuvad need ideed kõik kokkulepetesse, ametnike otsustamatusesse või lihtsalt arvamisse, et „meil on pole varem nii tehtud.”

Seega tuleks lõpetada riigi või valla süüdistamine meid kõiki mõjutavates otsustes, vaid nähkem tegude ja otsuste taga ikka inimest. Inimest, kes tehes ja otsustades ka vastutab.