Elevandi üksildus

ÜKSINDUSE MITU NÄGU

Septembris jõudis kirjastuselt Tänapäev raamatulettidele Tauno Vahteri kolmas romaan „Elevandi üksildus”.

Tauno Vahteri raamat paneb kukalt kratsima. Mis lugu see on, mida kirjanik meile jutustab ja mis veelgi olulisem – miks ta seda meile jutustab?

Romaanil on kaks peamist tegevusliini. Esimene viib meid kunstiliselt kaunistatud ja nimedega vürtsitatud reaalsesse ajalukku, mille peategelaseks on Eesti kaalukaim inimene Alviine Pedriks, kellest romaanis on saanud Aliide. Alviine sündis Kolkjal, abiellus, pidas poodi, lahutas, abiellus uuesti, käis laatadel pirukaid müümas ja pidas lõpuks Kadrinas teemaja. Tema rännakud ja ärid olid teinud ta oma inimeseks paljudes kohtades – Jõgeval, Lehtses jne. Vahepeal oli tema isa Kolkjalt Kadrinasse kolinud ja seal väikese maja ehitanud. Sinna asubki Alviine elama. Maja on aga tänases kultuurimajas asunud teemajast päris kaugel. Sellest poleks midagi, kui Alviine poleks vahepeal haiguse tagajärjel hakanud hoogsalt kaaluma koguma. Võtta päevaga kilo juurde ei olnud Alviine jaoks probleemiks. Romaanis pannakse Aliide rongile ja saadetakse Tartusse arsti juurde. Haiglas pannakse Aliide dieedile ja tema kehakaal hakkabki vähenema, kuid rahad saavad otsa ja Aliide saadetakse rongiga Kadrina tagasi. Säärase koguka inimese liigutamine linnast linna ei ole lihtne ülesanne ja kuigi olemuselt on sündmused peategelase jaoks traagilised, siis oskab Vahter kogu sündmustiku muhedaks kirjutada. Ühel päeval lahkub siit ilmast Aliide abikaasa August ja Aliide pole suuteline enam teemaja pidama. Kuid elu tahab elamist. Kuuldused kogukast naisest jõuavad pealinna ja hädas lõbustuspargi omanik Richard sõidab Kadrina, et oma lõbustusasutusele uus atraktsioon leida. Õieti hakkab alles siit peale romaani sündmustik kirjeldades inimfriigi avalikku ja suletud elu.

Tauno Vahteri romaani mõned peatükid on kui esseed, mis tutvustavad küllaltki populaarteaduslikul moel sündmustiku ajaloolist tausta seda edasi viimata. Nii saab lugedes teada juba 150 aastat tagasi Euroopas tiirelnud loomaaedadest ja eksootilisest loomadest. Lisaks antakse ülevaade tolle aja lõbustusparkidest ja nendel näidatavates eksootilistest ja erilistest inimestest (eskimod, mustanahalised jne), kes on publikule vaatamiseks välja pandud oma loomulikus keskkonnas. Lisaks saame eraldi ülevaate elevantidest Euroopas ja sellest, kuidas on inimene neid oma hüvanguks kasutanud. Need miniesseed on minu jaoks raamatu kõige huvitavam osa.

Romaani teine tegevusliin toimub tänapäeval ja selle peategelaseks on minajutustajana ärimees Ralf Vessenbergi asjaajaja Martin Fuks. Kui mineviku sündmustiku annab edasi jutustaja, siis kaasaegne lugu on vahendatud mina-jutustaja abil. Enesekeskne ärimees on otsustanud endale soetada elevandi. Tema abiline Fuks peab tõrjuma pealetükkivate ajakirjanike kõnesid, lõbustame ärimehe üksikut tütart ja samal ajal korraldama elevandi transporti ja aediku ehitust. Kui elevant on õnnelikult puuri jõudnud, kutsub ärimees Vessenberg kokku teised suurärimehed, et tutvustada neile uut rahvuslikku ärimudelit, kus inimesed on seotud võrgustikuga, mis neid jälgib ja sellele vastavalt teeb nende elustiilile vastavaid pakkumisi, mille abil on võimalik teenida boonuseid, mis omakorda annavad soodustusi igapäevaste teenuste tarbimisel. Loen ja mõtlen, et kuidas on omavahel seotud elevant ja Vessenbergi uus ärimudel. Raamatu lõpus tormab elevant vabadusse ja Martin Fuks lahkub töölt, et sõita puhkama. Kas meie inimestena oleme oma harjumuste vangid ja elame puuris nagu elevandid? Või oleme hoopis riigi vangid soovides põgeneda meid piiravatest piiridest? Ükskõik, kuidas kirjanik ka seda mõtles, siis tekstist välja see ei tule. Lugeja ei saa teada, kas ärimudel käivitati või mitte, miks elevanti vaja oli, kas elevant põgenedes jõudis tagasi koju, kas Fuks poissmehena leidis armastuse. Ei tea. Jääb silma, et raamatu lõpus on kuus tühja lehekülge, justkui võiks lugeja sinna oma versiooni teose lõpust kirja panna. See on tähenduslik.

Romaani tegelaskujude iseloom, tegutsemise ajendid ja mõttemaailm jäävad lugejale põhjalikumalt avamata. Kuigi kollane ajakirjandus on kaudselt kogu romaani üks tegelastest, siis ometi ei tooda meieni piinlikust tekitavat musta pesu. Isegi kui lõpus saame teada, et Vessenberg on enese äridele aluse pannud oma väidetava onu mustalt teenitud rahadega, siis see ei vii kuhugi ja hukka teda seepärast ei mõisteta. Kuigi ajakirjandus võtab ka Aliide ette, siis tema suhtumisest temast kirjutatavasse me teada ei saa.

Romaani „Elevendi üksildus” näol on olemuslikult tegemist kahe novelliga, mis paralleelselt joostes õieti kokku ei saagi. Kaks romaani tegevusliini seotakse natuke vägivaldselt lõpus siiski kokku. Mineviku varjud jõuavad tänapäeva, kuid see ei anna kummalegi tegevusliinile haaravat või ootamatut lõpplahendust. Lugejana pean loo eneses ise avama ja nõnda näeb iga lugeja seda isemoodi. See tähendab, et me ei ela sisse autori nägemusse vaid loome autori tekstist tõugatuna omaenese loo. Autor annab meile vihjeid ja lähtekoha, kuid mitte lõpp-lahendust. Lugu algab, areneb, aga ei lahene. Selles mõttes on paralleelselt kulgev Aliide lugu oma kompaktsuses mõjusam jõudes lõpuks siiski lahenduseni.

Stilistiliselt on tegemist siiski muheda teosega. Autor on teinud Aliidest sõnaka ja küllaltki elurõõmsa proua, kes oma elurõõmuga varjab hingelist üksindust. Iseloomukas on seik, kus järjekordne külaline soovib Aliidet kohe väga-väga lähedalt vaadata ja kui mees juba Aliidele pea päris põue pistab, siis Aliide võtab ja virutab kiimas mehe vastu tooli käsituge öeldes, et sellised perverdid pole talle kunagi meeldinud. Jõust Aliidel puudu ei olnud. Omavahelist lõbusat tögamist leidub ka Martin Fuksi ja ärimees Vessenbergi tütre Ave omavahelistes vestlustes. Ärimees Vessenberg nimelt ise oma tütrega ei suhtle ja nende vahendaja roll on antud Fuksile. Olla vahendajaks kahe vastandliku pooluse vahel tekitab sädemeid. Kindlasti on romaani tugevamaks osaks just ajalolline tagasivaade ja tänapäevane lugu jääb pealiskaudseks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegemist on romaaniga üksildusest, mida tingivad erinevad asjaolud - füüsiline võimetus või oskamatus suhelda. Inimestena kipume enda ümber enese kaitseks rajama vaimse aediku, kuhu hästi ei taha teisi sisse lasta. Teiselt poolt piirab meid füüsiline maailm, mis piirab meie vaimset vabadust. Ise jään lugedes mõtisklema meie tänaste netikuulsuste ja hittideta superstaaride üle. Me naudime teiste abitust ja naerame teiste rumaluse olles samal rahul enese saavutustega. Alati on hea teada, et keegi on veel lollim. Raha eest kahe peaga vasika või ülekaalulise näitamine pole kuhugi kadunud. Loomade eest hoolitsevad looduskaitseaktivistid, kuid inimest ei kaitse keegi. Eriti tema enese eest.