VÕRRATU MAAILM

Pärnu Suveteater on Pärnu Jahtklubi paadikuuris lavale toonud Tiit Palu lavastuse „Võrratu maailm”, milles mängivad Piret Laurimaa, Sepo Seeman ja Guido Kangur.

Pärnu suveteater on üks ütlemata kodune ja soe teater. Kaks perekonda on pannud seljad kokku, et oma suvepuhkus Pärnus juba kümnendat aastat järjest töiselt mõnusaks teha. Tiit Palu kirjutab ja lavastab. Piret Laurimaa ja Sepo Seeman mängivad. Enel Seeman toimetab kõige muuga. Eks vahel on ikka külalised ka laval. Seekord siis näitlejana Guido Kangur ja muusikuna Jaanus Jantson.

Piret ja Sepo õppisid ühel ajal Tallina Pedagoogikaülikooli näitejuhtimise erialal. Mõneaastase vahega. Eks sealt see tutvus alguse sai. Hiljem olid koos ka õpilasmalevas ja „Endla” teatris. Samal ajal õppis Pedas koorijuhtimist Enel Seeman. Seega said koolikoridoridest alguse mõned teisedki soojad tutvused. Siis oli Enel veel Kõrre. Eneli vend Olavi Kõrre osales muusikuna eelmises Suveteatri lavastuses „Sorgu tuletorni saladus”. Nüüd on muusikuks Jaanus Jantson, kelle abikaasa Merle õppis ka samal ajal näitejuhtimist. „Pere on väike, aga suur skandaal ...”. Seda ma silmas peangi, kui ma ütlen, et Pärnu Suveteater on kodune – kõik on omavahel ammused sõbrad ja tunnevad teineteist läbi-lõhki. Piret on ühes intervjuus maininud, et ta on Sepoga vähemalt sama palju suudelnud kui oma abikaasaga. Aga seda ikka laval. Veider igal juhul.

Jõuan Pärnu Jahtklubi paadikuuri juurde liiga vara. Väiksed purjetajad on merelt tulnud ja tassivad oma paate kuuri. Kuskil seal paatide taga on teatrilava. Aega etenduseni on veel tund ja pool. Ometi istub Enel oma lauakesega juba ukse juures ja suunab tulijaid teatrisaali kohti kinni panema. Lavastaja Tiit Palu kiikab ka ukse vahelt sisse ja aitab inimestel kohti leida. Astun teatrisaali. Piret paneb laval rekvisiite paika. Astun ligi ja tervitan. Piret räägib paari sõnaga oma olümpiaelamustest Pariisis. Selline lihtne primadonna. Sepo räägib tuttavale anekdoote. Näitlejad on nähtaval ja siinsamas. Süda läheb ootusest soojaks.

Vaatlen lava. Lavakujundus kujutab nõukaaegset tuba. Piret rääkis, et kogu dekoratsioon saadi ühe Mai tänava maja korterist, mille omanik siit ilmast lahkus ja järglased seejärel toa tühjaks tegid. Kõik on nostalgiliselt päris , nagu Vabaõhumuuseumi nõuka majas. Lavakujundus tervikuna on trupi ühistöö. Samuti pole valguskunstniku ja pole vajadustki. Vaid korra etenduse jooksul valgus muutub, kui tantsiva ema kehastava Pireti saateks vilgutavad isa ja poeg seinalampidega. Kostüümid on stiilselt ajastupärased. Siit saavad ideid võtta kõik, kellel mõni stiilne retropidu ees. Sepo sarvraamidega prillid ja bakenbardid annavad meile kohe ajastu kätte. Ka Pireti purjetukaline parukas tuletab meelde neid hirmsaid aastaid, kui klassiõdedel olid tukad täitornideks lakitud.

Algab. Lavastaja astub publiku ette, tänab teatri toetajaid ja palub vaigistada telefonid. Väike sagin rahva hulgas. Muusik Jaanus Jantson läheb lavale, võtab kitarri kätte ja tõmbab üle keelte. Helitehnikasse ei jõua midagi. Proovib korra veel, ikka vaikus. Jaanus otsmikule tekib esimene higipiisk. Ta hakkab kruttima nuppe ja kaableid. Lavastaja teatab pidulikult: „Muusikat teeb Jaanus Jantson”. Jaanus naeratab, tekib ka teine higipiisk, kuid kõlarites on ikka vaikus. Lõpuks saab asi korda ja algab laul. Lavale tuleb kontsade klõbinal ema Virget mängiv Piret Laurimaa koos tema poega mängiva Guido Kanguriga. Nad istuvad laua taga ja algab dialoog. Jaanusel on uus mure. Juhtmetega mässates on pill häälest ära läinud. See on väljakutse – kuidas panna pill publiku ees istudes häälde nii, et seda lavale kosta poleks. Ta üritab ennast väikseks teha, kuid tõmbab sellega hoopis tähelepanu. Tegelikult on see naljakas – päris elu tükkis lavaellu. Ega see häirinud.

Lavastuses puudub kindel eesmärgistatud tegevusliin. Lapse suust kerkivad küsimused, millele vanemad otsivad vastuseid. Kuid vanemad ei leia neid vastuseid, sest nad on aega kinni jäänud. Olen kindel, et sellisena näevadki tänapäeva noored oma vanemaid. Isa Viktorit kehastav Sepo Seeman loeb aastaid ühte ja sedasama lehte, sest ainult seal on veel head uudised. Ema Virge ütleb pojale, et kui on küsimusi, siis küsi isa käest, tema loeb lehte ja on maailma asjadega kursis, kuid isa ei tea sedagi , et pikk-kõrv pole orav, vaid jänes. Ema loeb aastaid tundelist romaani ja elab rohkem sealsetele tegelastele kaasa kui oma enese perele. Isa meenutab, kuidas tema omal ajal hüppas kehalise tunnis nii, et tund lõppes enne ära, kui maandus ja matemaatikas olid nii suured numbrid, et ei mahtunud tahvlile ära. Enam selliseid ei ole. Poeg aga ei taha kuulda, kuidas kõik oli. Poeg tahab teada, mis tuleb. Isa vastab: „Ära muretse poeg, kõik läheb paremaks. „Kuidas ta siis paremaks läheb, kui vanasti oli kõik hea ja enam nii ei ole?”, küsib poeg Paul vastu.

Laps muudkui küsib, kuid küsimused põrkuvad vastu seina. Lõpuks ütleb poeg Pauli kehastav Guido Kangur: „Kui ma suureks saan, siis hakkan ise küsima asju, millele keegi vastata ei oska ja siis olen mina kõige targem.” Algul on võõrastav näha poja rollis vanemat näitlejat, kui vanemaid kehastavaid näitlejad, kuid kui võti on käes, siis loksub kõik paika. Guido Kangur on rollis usutav ja tema nõutus ja segadus elu ootuses on lavastuses edasiviivaks jõuks. Eks poeg ongi hetketi oma vanematest targem, sest tema elab „siin ja praegu” ja vaatab tulevikku, millest vanemad enam ei hooli.

Erinevaid teemasid käsitlevaid lavapilte eraldavad laulud. Natuke tekib küsimus laulude valiku osas. Kõik laulud on rahvale tuntud ja kindlasti on publikul nendega kõigil omad mälestused. Nende oma lugude mälust pinnale kerkimine lõhub minu jaoks lavastuslikku tervikut. Lavastuse lõpulaul on eestikeelne „Võrratu maailm”, mille originaali „What a wonderful world” on kuulsaks laulnud Louis Armstrong. Vahel on laule , mida pole mõtet tõlkida, sest kaduma võib minna kõik see, mis originaali kuulsaks teinud. Ka Sepo esitab oma soololaulu, millele Piret hoogsalt kandlel saadet vihub mängida. See on Pireti juures seninägemata külg. Lavastuse kõrghetk saabub, kui ema hakkab oma kappi sorteerima. Iga esemega koos meenuvad lood, kust see saadud ja miks teda kanda ei saa. Ema Virge läheb üha enam hoogu alustades meelelise tantsuga meenutades ladina teleseriaalide kättemaksuhimulisi peategelasi. Tants lõpeb karjatusega - „Mul pole midagi selga panna”.

Kui eelmisel suvel sai Sepot „Sorgu tuletorni saladuses” näha tõsises rollis ja see oli positiivselt väga üllatav, siis „Võrratus maailmas” on tal võimalus taas teha huumorit. Aga mitte sirgjoonelist ja jalaga tagumikku, vaid varjatult ja südamlikult. Tavaliselt valjuhäälne ja ruumitäitev Sepo on laval kuulates vastuvõtlik ja vastates enesekindlalt soe. Teadmatust saab armastusega asendada küll.

Kavaleht ei anna lavastusele zanrimääratlust. Vaataja peab selle ise leidma. Viimasel ajal on Eesti teatris zanrid hägustunud. Tragöödias on komöödiat, draamas vodevilli jne. „Võrratu maailm” jutustab valulikest asjadest helgel moel. Seal on draamat, kuid ei puudu ka komöödia. See on südamlik raputus. Etendus hakkab lõppema. Ikkagi heliseb kellegi kotis telefon ja mitte üks vaid kaks korda. Mida inimesed mõtlevad. Teatrilummus on segatud.

Ja veel üks asi. Etenduse kestab tund ja 15 minutit, mis on täpselt paras pikkus õhtuseks kultuurinautimiseks peale puhkusepäeva rannas või linnas. Astud paadikuurist välja ja päike sillerdab Pärnu jõel vastu. Aeg on vaadata helgesse tulevikku.