„Vaal” on suur lavastus suurest inimesest väikses saalis.

Eelmise aasta detsembris esietendus Rakvere Teatris Samuel D. Hunteri näidend „Vaal”. Tegemist on eestimaal ähe tuntud autori kuulsaima näidendiga. Tuntuse saavutas näidend tänu näidendi 2 Oscarit võitnud filmiversioonile. Autori sõnul on see tema ligi 20 näidendist kõige isiklikum.

Ma olen pannud tähele, et kui kirjanik kirjutab ilukirjanduslikku kuube panduna oma isiklikest kogemustest, siis tekib lugudele mingi teine detailitäpsem mõõde. Nendes lugudes on puhastumine ja minul lugejana häbi võimaluse eest kiigata teise inimese südamesse või elutuppa. Kui psühholoogid võtavad oma patsiente vastu suletud kabinettides lubades neil avada oma hinge, siis kirjanikud laotavad end publikule vaatamiseks. See on puhastumise vorm. „Vaalas” on tunda niivõrd isiklikku jutustust, et see lõhub ära piirid vaataja ja lava vahel. Jutustus on niivõrd mõjus, et ma ei näe laval enam näitlejaid, vaid sõpru, kes räägivad kordamööda oma elust.

Näidendi sisu on lihtne. Ülekaaluline Karl töötab kodunt lahkumata ja kaamerat sisse lülitamata kirjanduse ja inglise keele õppejõuna. Tema eest hoolitseb tema kadunud sõbra Alani õde meditsiinitöötajast Liss (Anneli Rahkema). Mormooni kuulutaja Vanem Tomas (Johannes Richard Sepping) satub Karli ukse taha sooviga rääkida oma kirikust, kuid päriselt otsib kuulutades oma kadunud Jumalat. Karl on oma enese vajadused viinud miinimumini, et jätta aastatega kõrvale pandud raha oma tütrele Ellile (Tuuli Maarja Möller), keda ta ei ole 15 aastat näinud. Ta on suremas ja kutsub tütre enesele külla. Autor on loonud väga vastuolulised karakterid ja pannud tegelased kokku ühte ruumi. See loob koheselt konflikti, mille lahendamisega asutakse pideva vabandamise saatel tegelema.

Iga teater vajab lavastust, mis toob teatri ja tema näitlejad kultuuripõllu rohkusest esile. Keskpärasust on palju ja pakkumiste rohkus ähmastab publiku valikut. Lavastus „Vaal” võiks olla Rakvere Teatri jaoks just see lavastus, mille pärast tasuks ette võtta teekond Rakverre. Lavastaja Andres Noormets on loonud lavastusele ka kujunduse ja helikujunduse. See on olnud võrratult hea otsus, sest nõnda moodustab kõik laval nähtav väga ühtse ja stiililiselt puhta pildi. Laval on vaid kolm puhastes värvides seina ja kaks pinki. Tagaseina katab horisondina aken, mille taga on justkui jumalik taevas, kuhu jõudes peategelane oma keha raskuse koormast vabaneb. Surm võib vahel olla kergendus, kuid see eeldab eelnevat maiste suhete korrastamist. Sellega peategelane Karl tegelebki. Roomet Villau loodud valguskujundus juhib vaataja tähelepanu soovitud punktidesse. Tegelaste sisemised mõtted saavad valgusega kaunistatud. Ülalt sõõrja valgusega tõstetakse Karl pärast surma taevasse ja oma kujutluses nägin, kuidas näitleja jalad kerkisidki põrandalt lahti. See on ilus hetk.

„Vaal” on lugu kaotatud suhetest. Näidendi peategelasekes on ülekaaluline Karl, keda mängib võrratu rolli teinud Peeter Rästas. Roll väärib kindlasti kohta teatriauhindade parima meesnäitleja auhinna nominentide reas. Usun, et põhjuseks, miks ta sealt puudub, on lavastuse liialt hiline esietendus. Karl istub terve etenduse ratastoolis. Näitleja võimalused luua sellistes piiratud tingimustes emotsionaalselt haarav ja puudutav roll on raskendatud. Peeter Rästase pea kõrgub hiiglasliku kostüümi seest nagu jäämäe tipp. Tema hinge ja südame tõeline suurus jäävadki lõpuni avamata. Mitmedki tema sõnad jäävad kummitama. „Sa oled kõige ilusam asi, mida ma olen oma elus teinud”, ütleb Karl oma võõrdunud ja protestivale tütrele Ellile . Tema suhe tütre emaga katkes, sest saatus viis ta kokku Alaniga. Alan ongi lavastuse teine peategelane, kuigi laval me teda ei näe. Ometi ütleb Karl mormoonist usukuulutaja Vanem Tomasele , et loodab siiralt, et elu peale surma ei ole, sest ei taha, et tema armastatud Alan näeks teda nende veritsevate haavandite, ülekaalulise ja hauduva istmikuga. Ma ei olnud sellele varem nii mõelnud, et Jumala sõna taevasest elust pole vaid lohutus lahkujatele vaid ka kohustus elavatele.

Anneli Rahkema Lissi rollis ei suuda leppida oma venna Alani surmaga ja elab oma igatsust Karli kaudu läbi. Karli kaotades kaotab ta viimasegi sideme. Anneli Rahkema Liss võitleb selle ainsa sideme püsimise nimel ja ei suuda leppida Karli suhtumisega, kes on oma elule käega löönud. Nalja saab lavastuses vähe ja ega seda otsi või ootagi. Omamoodi huumoriks muutub läbi tegelaste suhte Lissi öeldu, et kui Karl tahab ennast tappa, siis lööb ta parem talle ise noa sisse. Ja Karl vastab, et see ei tee talle midagi, sest tema siseorganid on poolemeetrise rasvakihi all. Nali.

Vist Arvo Pärt on öelnud, et iga Jumala puudutuseta ei ole võimalik luua ajatuid ja geniaalseid teoseid. Jumala puududust võib korvata, kui tuua teksti arutlused religioonist ja Jumalast. „Vaal” ühendab endas mitmeid ameeriklaste jaoks kultuslikke tekste. Õnneks on nende sisu ja märgilisus kavalehel kenasti lahti seletatud. Alan läheb Karli kõrvalt oma isa kutsel kirikusse jutlust kuulama. Tagasi tulles lõpetab ta söömise ja magamise hääbudes tasapisi lootesarnaseks. Jutlus rääkis Joonast, kelle vaal ära sõi, sest ta oli kaotanud Jumala. Kuulus lugu, millele sekundeerib Melville loodud Moby Dick, keda Ahab lõputult taga ajab. Kaht lugu ühendab karistuse motiiv. Karl karistab ennast ise süües ennast ülekaaluliseks. Need on väga põnevalt ühendatud paralleelid, mis näitavad kogu Hunteri näidendi suurust.

Johannes Richard Seppingu mormooni jutlustaja Vanem Tomas on veidi nurgeline ja kohmetu. Tema dialoogid ei taha kuidagi sujuvalt haakuda teistega. Nurgelise mormooni vabanemine saabub, kui koos Elliga hakatakse kanepit kimuma. Sääraste lavastuste puhul, kus peamine rõhuasetus on tekstil ja mitte välisel tegevusel, muutuvad oluliseks detailid. Suurde plaani jõuavad kõik väikesed silmapilgutused. See tähendab, et detalides tuleb olla täpne ja aus. Kindlasti on paljud kanepit tõmmanud ja teavad selle tegevuse tagajärgi. Saabub vabanemine. Huvitaval kombel ei mõju mõnuaine Ellile ja Tomasele sarnaselt. Elli kinnine ja okkaline loomus ei taltu. Ometi teeb ta Tomasest pilti ja saadab selle kogudusele. Elli muutumine või siis sisemine areng oleks võinud vaataja jaoks arusaadavam olla. Elli räägib kiiresti, nagu noored seda teevad, ja minusuguse vanainimese jaoks läheb osa teksti kaduma. Nii vist on noortega üldisemalt ka. No ei jõua minuni alati, mida need noored räägivad. Iga juhul annab lavastus noortele näitlejatele võimlause teha võimsad karaterrollid ja sellega saavad Johannes Richard Sepping ja Tuuli Maarja Möller igal juhul kenasti hakkama. Huviga tahaks näha juba nende uusi rolle.

Saal vaatab etendust haudvaikselt. Veidral kombel keegi isegi ei köhi. Etendus imeb oma sisse ja ei lase lahti. Etendus lõpeb ja ma ei julge plaksutada, see lõhuks õrna fluidumi. Ometi tõusen tänutundes oma kohalt.

Dokumentaalfilm Henrik Sal -Sallerist on jalutuskäikmööda katuseid.

 Ekraanidele jõudis Madis Ligema portreefilm „Sal-Saller. See on see, mis paneb elama” Eesti rocki ühest tugisambast Henrik Sal-Sallerist. Juba pealkiri annab märku, et film on oma iidolist tõelise fänni poolt armastusega tehtud. Ilus saab veelgi ilusamaks ja mured on vähemalt filmi ajaks kadunud. Samas on film kenaks sissevaateks avalikkuse ees ennast harukordselt vähe avanud muusikust.

Film algab ülevaatega Sal-Salleri nooruspäevist. Põnev on teada saada, et üheks esimeseks lauluks, millega rahva ette astuti oli Juice Leskineni „Pig”, mille on Eestis hiljem tuntuks laulnud hoopis teised muusikud. Generaator M ja Vanemõde tõid kuulsust, millest kindlasti ka täna osa saaksime, kui Sal-Saller poleks otsustanud Soome kolida. „Sal-Saller. See on see, mis paneb elama” on korralik telekroonika ja inimelu pöörangute tagamaid väga ei ava. Kuid ühelt dokumentaalfilmilt ootaks mitte ainult fakte, vaid eelkõige valusatest või vähemvalustatest põhjustest nende faktide taga. Film ei lisa eriti midagi uut meie teadmistesse armastutud muusikust.

Henrik Sal- Saller on sümpaatne inimene. Raske on ühte muusikut eristada läbi elu temaga seotud ansamblist. Nad moodustavad terviku. Pole „Smilersit” ilma Sal-Sallerita ja Sal- Sallerit ilma „Smilersita”. Kui kõik muusikud peale juhtfiguuri on ansamblis vahetunud, siis võib ju oletada, et ansambel ongi muusik. Seepärast oleks filmis oodanud rohkem sissevaadet ühe muusiku argipäeva. „Sal-Saller. See on see, mis paneb elama” on nunnu kulgemine, kus kontserdid toimuvad ainult suurtel staadionitel. Sal-Saller mainib ise ühes episoodis, et neil on suvel nädalas hea juhul kaks vaba päeva. Nii võibki see olla. Kuid enamus mänge ei ole suurtel lavadel, vaid umbsetes kõrtsides või puhkekeskustes joobes firmatöötajate ees. Bandimehe elu on pidev kulgemine ühelt kontserdilt teisele teinekord risti läbi Eesti. Jõuad enne hommikut koju, magad ja hakkad uuele mängule sõitma. See on tohutult kurnav ja hinge nüristav rutiin. Samad näod ja samad tanklatoidud.

Oleks tahtnud filmist näha kogetud tagasilööke ja lahendusi edasiminekuteks. Sal-Saller mainib „Peab olema loll ja järjekindel.” Nõnda ongi see olnud. Soomes edukas kõrtsiband „Smilers” tuli üle lahe külla ja korraga jäi Sal-Saller koos bandi nimega siia maha. Kuidas toimus muusikute vahetus? Kas selle taga oli ka kibestunuid? Nendele küsimustele filmist vastust ei leia.

Filmi suurimaks tugevuseks on rohkete arhiivikaadrite kasutamine. Päris mahukas osa neist annavad ülevaate Sal-Salleri elust Soomes, millest ta pole väga rääkinud. Ühes intervjuus mainib peakangelane, et Soomes pole rock väga moes. Jälle „Peab olema loll ja järjekindel.” Sõites laevaga esimesele Eesti kontserdile õpetab Sal-Saller bandimeestele eesti keelt. Üks neist kordab viisakalt järgi: „Ma ei ole purjus, ainult rõõmsas tujus.” Sellises rõõmsas tujus on soomlased läbi filmi. Tunduvad väga muhedad sellid.

Sal- Saller sõnab: „Ebakindlus on selle ala sünonüüm.” Kahjuks ei kehti see hetkel vaid muusikute kohta. Ebakindlus on kogu kultuurielu sünonüümiks ja nõnda on see hästi sõnastatud. Ehk oli just see omal ajal põhjuseks, miks Sal-Saller vahetas Soome võimalusterohke muusikaturu Maarjamaa kitsukeste võimaluste vastu.

Kui vaadata, millised kollektiivid Eesti rockis hetkel ilma teevad, siis neid seob kõiki üks ühine tunnus – neil on väga head tekstid. Sal-Saller on siin muidugi eestlaste maitset tabanud. Ta ütleb filmis : „Tekst peab mängima nagu pill.” Sal-Salleri tekstid jutustavad. Laulutekstide peategelaste rõõmu ja valu on läbi muusika tunda. Me oleme üksinduses koos katustel käimas, küsime armuvalus, „mida sa teed, kui oled üksi” või kihutame ühiselt Petsiga Pühajärvele peole. Eestlased armastavad helisevat poeesiat. Eestlase jaoks peab tekst olema lihtne ja arusaadav. Seda Sal-Saller pakub ja kõik laulavad täiel häälel kaasa.

Filmi sümpaatseim ja kõige intiimseim stseen film Sal-Saller jalgpalliväljaku äärde vaatama oma poja mängu. Seal mainib ta, et tegi noorena palju sporti, kuid jalgpalli küll ei mänginud. Seda oli kummaline kuulda mehe suust kes on väitnud, et jalgpall on parm kui seks. Mängu lõppedes söövad kaks Sal-Sallerit kahekesi ühte sokolaadi. Tajun vaatajana, mis on peale muusika Sal-Salleri elu tõeline väärtus. Helistan ka oma pojale, et tema häält kuulda.

„Sal-Saller. See on see, mis paneb elama” tekitab nostalgiat. Panen autos „Smilersi” mängima, mille tekstid hoiavad mind turvaliselt teel.

Riho Rosberg: Ajaloolised näidendid avardavad silmaringi

Näitleja Riho Rosberg on kaasa teinud kahes Piibe Teatri lavastuses. Esimest korda lavastuses „Palusalu” kurja julgeoleku töötaja Kummina ja teisel korral lavastuses saabuval suvel taasetenduva ”Stahli Grammatika” parun von Schrafferina.

Riho on minust 8 aastat vanem ja seepärast on juhtunud nii, et olen paljuski käinud temaga sama rada, kuid tagapool. Esimene kokkupuude oli meil keskkoolis. Õppisime mõlemad Tallinna 20. Keskkoolis, kus Riho ema oli kardetud ja austatud matemaatikaõpetaja. Siis sattusime mõlemad Tallinna Pioneeride Maja näiteringi. Riho oli muidugi vanemas trupis. Minu esimene näitlejatöö kutselises teatris oli Ahmet Managementi lavastuses „Viinamarjad on hapud”, mida mängiti Nukuteatris, ja kus Riho samuti osales. Seepärast soojendas väga südant, kui Riho leidis aega ja võimalust Piibe Teatri tegemistes kaasa lüüa. Uurisin lähemalt, et kuidas Rihol läheb.

Sa oled nüüd vabakutseline, kuigi olid aastaid Nukuteatri näitleja. Tänasel päeval kõige rohkem seotud Kellerteatriga. Mitmes teatris oled kaasa teinud?

Ega neid väga palju polegi. Viimasel kuuel aastat on teatrimaailm tegelikult minu jaoks avanenud. Ma olin riigiteatri palgal ja selle kõrvalt ei ole väga aega mujal midagi teha. Ainult üksikud suveprojektid. Seal puutusin esimest korda kokku ka harrastusnäitlejatega. Seda on kuidagi halb nii öelda, sest kui näitleja on laval , siis on ta näitleja. Aga on näitlejaid, kelle jaoks see pole põhitöö, vaid harrastus. Mul oli 10 aastat suviti võimalus kaasa teha Nava Lava tegemistes. See oli Läti piiri ääres Lilli külas. Seda vedas kohalik taluperemees, kirjanik ja kultuurikorraldaja Jaak Kõdar. Meil oli seal välja kujunenud üks tuumik, kes osales igal suvel. Seal oli võimalik jälgida harrastajate arengut ja pühendumust. Kutselistel tekivad ikka aja jooksul mingid kindlad stambid, ühed ja samad võtted. Aga siis tulevad harrastajad, silmad säravad. Riigiteatris töötades muutub teater rutiinseks tööks - samad inimesed, sama kollektiiv, sama saal. Harrastajad ei tee teatrit mitte raha pärast, vaid sellepärast, et nad tahavad seda teha.

Harrastajate silmad säravad ja see korvab minu meelest teinekord isegi tehnilised või isiklikud oskused ja võimed. Kutselistega koostöö algab suurelt jaolt alati rahast, mitte materjalist.

See on samas ju mõistetav, sest riigiteatrite palgad ei ole sugugi suured. Ega teatrid rahas ei suple. Kellerteatris on 75 kohta. Kuskil on piletilagi, millest kõrgemale pole võimalik hinda tõsta, aga kulutused järjest tõusevad. Kui riigitoetust ei ole ja on vaid ükskikud Kultuurkapitali projektitoetused, siis on ikka väga raske majandada. Kui rendid suurema saali, siis saalirendihinnad on samuti lakke tõstetud. Aga inimene , kes tuleb etendust vaatama, ei pea seda teadma, ega tajuma. Tema tahab saada elamust. Seega tuleb müts maha võtta selliste inimeste eest, kes jaksavad ja tahavad seda vankrit vedada. See ei ole sugugi lihtne. Vaata kui palju kriise ja probleeme on meid viimastel aastatel tabanud ja see on suur ime ja rahvaarmastus, et väiketeatrid on üldse ellu jäänud ja tegutsevad edasi.

Teater on nagu liivakell, kus ühel pool on teatrikollektiiv ja teisel pool publik ja valatakse vastastikku teineteisesse energiat ja emotsioone. Millal sa viimati nukku käes hoidsid?

(Pikk vaikus) Vahel enese jaoks. Vahel võtad mingi asja kasvõi söögilaual ja paned ta elama. Siis sõbrad irvitavad, et kas nüüd lõi nukunäitleja välja. Aga päris viimati oli hoopis huvitav roll. Ma olin filmis „Must auk” tulnuka käsi. Mind ennast ekraanil ei olnud, oli ainult käsi. Seal oli tulnukas, mida juhiti pultidega, vahel oli üks inimene sees. Aga kui oli vaja teha kätest suurt plaani, siis oli mulle tehtud selline silikoonist käsi, plastikust lülidega pikendatud sõrmed. Mõlemad käed. Nad vist arvasid, et nukunäitleja käed on tundlikud. Seal oli näiteks söömist või võtsin Anne Reemanil südame välja. See oli minu jaoks tutav olukord, kus oled kuskil laua all ja sirutad oma käe välja, et sind näha ei oleks. Ma mäletan väga hästi, kui kord läksime Nukuteatris Hendrik Toompere, Tõnu Tamm ja mina neljakäpukil pimedas pikas reas sirmi taha. Kõik vanad mehed, lapsed juba suured. Hendrik ütles: „Pühapäeva hommik, isa läheb tööle”. Kolm meest läksid neljakäpukil sirmi taha.

Aga siin ja seal on olnud varjuteatrit või mänge esemetega. Eestis ei ole täiskasvanute nukuteatrile publikut.

Minu ühed suurimad elamused Eesti teatris on just Nukuteatrist – „Ajuloputus” ja „Mängurid”. Need olid ikka nii võimsad lavastused, et tänaseni tuleb erutusvärin peale. Nukuteatri vahendid annavad ka tavalisele teatrile nii palju võimalusi juurde.

Ja kui raske oli neid teha. Üleni mustas, kostüümis on ainult silmaaugud. Roomad ja hüppad. See on võimas vaadata, aga Eestis pole selle jaoks publikut. Nukuteatri tegemine ilma riikliku toetuseta on võimalik, sest nukud on kallid. See on kõik pisimagi detailine käsitöö ja kui saal on väike, siis ei tule see investeering kunagi tagasi. Lasteetenduste piletite hinnad on lisaks ka tavalisest madalamad. Keeruline äri.

Kuigi kultuur on meie rahvuslikkuse hoidja ja maailmavaadete kujundaja, on ta lõpuks ikkagi äri. Väiketeatritel ei ole ideedest, vaid vahenditest puudus. Kõik räägivad kui võimas lavastus oli „Rahamaa”, aga mis on viga teatrit teha, kui sul suur maja ja tippnäitlejad tasuta kasutada. Aga miks sina oled teatri juurde pidama jäänud?

Ma olen sellele mõelnud ise ka. Käisin seal kõrval kardiringis ja sattusin kõrvale majja näiteringi. Minu jaoks on olnud juba noorest saadik oluline koos tegemine. Grupitöö. Nukuteatrisse sattusin nõnda, et tegime lavaka 15.kursusega Nukuteatris lavastaja Rein Aguriga „Augeiase talle”. Jaan Tätte oli Herakles ja mina tema sekretär. Sealt tekkis kontakt Nukuteatriga.

Aga mis on sinu jaoks teatris oluline?

Mulle meeldib olla osa tervikust. Mul ei ole staarikompleksi, et ma pean särama. Mulle meeldib osa emotsionaalselt täiuslikust tervikust. Tajuda, et meil on midagi publikule öelda ja publik võtab meie sõnumi vastu. Tajuda, et see, mida teeme, pole tühikargamine. Vaid me anname just grupina ja saame samamoodi vastu. Olla vahendaja. Samas vabakutselisena on olnud mul võimalus töötada koos väga eriliste inimestega. Iga selline kokkupuude rikastab.

Kas läheksid tagasi riigiteatrisse, kui kutsutakse?

Riigiteatril on omad eelised. Kindel ja pidev töö. Vabakutselisena ei tea alati, mida sügis toob. Kevad ja sügis on ikka madalseisud. Sellega peab pidevalt arvestama, teed proovi küll, aga sissetulekut ei ole. Õnneks on olnud viimasel ajal siiski palju tööd. Samas vabakuselise vabadus annab vabaduse otsustada oma rollide valikute üle. Samas ei julge ka ära öelda, sest äkki ei tehta rohkem pakkumisi.

Mis muljed sul senise kahe koostöö järel on Piibe teatrist?

Ma kiidaks sind. See, mida te seal Järvamaal ajate, on tunnustust väärt. Uurida nende lugude taustasid, minna nende lugude sisse. Leida need materjalid, mis puudutavad kohalikke elanikke. Tänu sellel olen ka mina palju taremaks saanud. Näiteks „Stahli Grammatikas” teevad kaasa regilaulugrupid Arhalised mehed ja Ambla naised ja tänu neile sain lava taga vesteldes tuttavaks kohalike inimeste mõtetega. Elan siin Tallinnas ja ei tea muidu üldse, mis ka väljaspool toimub. Tänu sellistele projketidele on võimalik mõista kohaliku ajalugu, inimeste probleem ja mõtteid. See on väga huvitav. Ja sealtautoga läbi sõites, siis vaatan maad hoopis teise pilguga. Ma olen ende puhul märganud, et mulle meeldib ringi sõita kevadel ja sügisel, sest siis pole puudel lehti ja näeb, mis on nende taga.

Pool näitleja elust on ju ootamine. Stseenide vahepeal on aega vestelda küll.

Just. „Stahli Grammatikas” on meil suurepärane punt. Kutselised hoidsid harrastajaid ja vastupidi. Tekkis väga hea klapp, ühised naljad, keegi ei solvunud. See annab selliste tegemiste puhul niipalju juurde, kui sinu ümber on toredad ja iluad inimesed.

Mida „Stahli Grammatika” sulle andnud on?

Ega ma temast väga enne ei teadnud. Aga nüüd sain teada kogu selle piirkonna ja eesti keele arengust. See on olnud väga põnev. Nalja sai ju ka nii proovides, kui laval. Ega minu tegelaskuju on ju olemuselt tõsine, kuid see tõsidus muutub parajalt koomiliseks. Aga see ei ole selline jalaga tagumikku nali, selles on midagi palju enamat. Seal on sügavust. Samas on seal lavastuses ju sünd ja surm – see pole jant. See paneb publiku kaasa mõtlema, kuidas siis elati, kuidas elus hakkama saada. Kuid peamine on see, et kohtusin uute ja põnevate inimestega. Näiteks koolivend Tarvo Sõmeri ja Reimo Sagoriga sattusin esimest korda koos lavale. Selline vaheldus on nii avardav. Alati kõik ei lähe nii nagu tahad, ei sobi publikule, aga kui sellised lavastused õnnestuvad, siis on see õnnestumine igas mõttes.

Teater Nuutrum „Nimi” kutsub märkama

 14.veebruaril oli teatril Nuutrum pidupäev, sest oma 5. sünnipäeval esietendus Viimsi Artiumis teatril prantsuse kaasaegsete näitekirjanike Matthieu Delaporte ja Alexandre de La Patelliere komöödia „Nimi”. Peale mitmete lavastajate ära ütlemist tõi lavastuse publikuni teatri asutaja Jaanus Nuutre.

Teater Nuutrum tähistas täismaja ja esietendusega oma 5. sünnipäeva. Teatri asutaja Jaanus Nuutre energia eesti teatrielu rikastamisel on olnud väga tulemuslik. Kokku on viie aasta jooksul publikuni jõudnud 15 kõige eriilmelisemat lavastust ja jõutud „võrgukuurist Artiumi lavale”, nagu märkis üks teatrisõber.

Komöödia „Nimi” jõudis lavale esimest korda 2010.a. Zanri poolest küll komöödia, kuid tegemist on minu meelest, vähemalt eesti esmaversioonis, draamaga. See ei tähenda, et naerda ei saa, saab ikka, kuid käsitletavad teemad on tõsised ja olukord, milles tegelased ennast leiavad, pigem traagiline. Mõneti on huvitav, et sõprussuhetst jutustav lavastus esietendus just sõbrapäeval. Kuid vaadata võib teda muidugi igal päeval.

Lavastuse stsenaarne lähtekoht on lihtne, võiks öelda, et isegi labane. Ühes Pariisi korteris kohtuvad ühisel õhtusöögil vanad sõbrad. Räägitakse maast ja ilmast, kuni selgub, et korteriomaniku Pierre abikaasa Elisabethi venna Vincenti elukaaslane Anna on lapseootel ja noortel juba nimigi välja mõeldud. Valitud nimi ei sobi seltskonnale. Hakatakse vastakuti pilduma teravusi ja kaevatakse välja nooruspõlves öeldud solvangud ja tehtud rumalused. Peale sõprussidemete purustamist lõpuks enam-vähem kõik laheneb ja vihased sõbrad poevad ühe teki alla, sest nende naised on nad magamistubadest välja visanud.

Prantslased ei ole kõige sümpaatsemad inimesed, kes oleks tuntud lahke meele ja sooja südame poolest. Aleida Assmann kirjutab oma raamatus „Mineviku pikk vari”, et igal rahval on oma ühendav ajalooline narratiiv, millele rajatakse rahvuslik ühtsus. Sakslastel on selleks kaotushäbi maailmasõdades, venelastel võit II Maailmasõjas, eestlastel 700-aastane orjapõli jne (sellest võiks kirjutada omaette loo). Prantslastel on selleks ühendavaks narratiiviks revolutsioon ja vabariigi väljakuulutamine. See tähendab protesti kõige vastu ja kogu aeg. Prantslased on uhked oma saavutuste üle demokraatia rajamisel ja vaatavad teistele rahvastele ülevalt alla. Eriti inglastele, kes häbiväärselt ei ole ikka veel kuningast lahti saanud.

Tagasi näidendi juurde. Edukas ettevõtja Vincent (Karl Robert Saaremäe) annab teada, et nemad koos elukaaslase Annaga (Amanda Hermiine Künnapas) on otsustanud lapsele nimeks panna Adolph. Adolf ei sobi kirjandusprofessor Pierre`le (Juss Haasma). Siin oleks vaja Eesti publikule avada veidi prantslaste II Maailmasõja aegset suhet fasistidesse. Seda kirjeldab väga hästi inglise kirjanik W.S. Maugham oma mälestusteraamatus „Rangelt isiklik”, kes elas II Maailmasõja puhkedes Prantsuse Riviera rannikul ja pidi põgenema söelaevaga ümber Hispaania sõites Inglismaale. Prantslased olid uhkelt enesekindlad oma sõjaväe tugevuses. Tänavatel kiideldi, kuidas sakslased neid kardavad ja teevad rumalasti, kui peaksid Prantsusmaad ründama. Ometi Hitler tungis Saksamaal ja vallutas riigi praktiliselt mõne päevaga. Kogu riik ja rahvas olid sokis. Kes sai, see põgenes. Kogu rahva uhkus sai kärbitud ja solvumisest ei ole tänaseni üle saadud. Püüdlikult seletab Vincent, et nemad mõtlevad Adolph, mitte Adolf. Teiste jaoks ei muuda see asja.

Lavastus koosneb justkui etüüdidest, kus näitlejad suhteliselt vabalt muutes oma tegelaskuju karakteri olemust, vahetavad rollis oma olemuslikke eesmärke. Kuigi laval jookseb üks terviklik lugu, siis loo zanr jääb lõpuni segaseks. A Tõlkenäidendite puhul on alati oluline nimede ühtne hääldus. Laval hääldatakse nimesid kohati prantsuse, kohati eestipäraselt. Puudub keeleline ühtsus.

Näitlejad oleks nagu üksi proovi jäetud. Kui eestlased mängivad prantslasi, siis kes nad on? Kas nad prantslased või eestlased , kes mängivad prantsuse näitemängus. Tegelaskujudel puudub prantslaslik uhkus, mis on olemas näidendi tekstis. Nad jäävad maalähedaseks, kuid see mahendab kontrastusele rajatud huumorit. Vincent narrib Pierre, kuid viimane oma enesekindluses ei mõista seda. Karakterid sulavad ühetooniliseks ja kuigi tekst annab võimaluse mängida ettevõtjat Vincenti (Karl Robert Saaremäe) ja professor Pierre (Juss Haasma) väga vastandlikult, siis reaalsuses kopeerivad nad teineteist. Näidendis peituvaid võimalusi ei ole lõpuni kasutatud. Ometi on nauditavad iseseisvate koomiliste sketsidena stseenid, kus näitlejad vabalt improviseerivad. Näiteks stseen kus kõik enne tõsiseid sündmusi püüavad ära arvate Anna ja Vincenti lapse nime.

Kolmanda mehena on laval Ragnar Uustali, kes mängib eelmiste lapsepõlvesõber Claude. Uustal jääb ebalevaks. Ta ei tunne ennast oma sõprade keskel mugavalt. Tema suhtlus on teatraalne. Kui see on taotluslik, siis jääb segaseks, miks teised tema teatraalusele ei reageeri.

Parimad rollid teevad Elina Pähklimägi Elisabethina ja Amanda Hermiine Künnapas Annana. Elisabeth elab oma mehe Pierre varjus hoides korras kodu ja hoolitsedes laste eest. Ühesõnaga kannab maailma oma õlgadel. Kavalehes sõnab Pähklimägi, et tema jaoks on lavastuses kaks olulist küsimust. Esiteks, kui vabad me oleme oma valikutes ja teiseks, kas teistele elamine on jätkusuutlik. Ta jätkab : „Kuidas elada ja armastada, et mitte iseennast ära kaotada.” See vaimne otsing avaneb tema rolli kaudu usutavalt. Pähklimäge on laval huvitav vaadata. Ta püüab pilku oma rolliga, mille sisuks on märkamatuks jäämine. Rolli kulminatsioonis purskub monoloogina Elisabethist välja pettumus teda ahistavate suhete ja moraalinormide üle. Mehed tõmbuvad seina äärde, sest kui naine on närvis , on targem lahkuda.

Jõuliste naiste rollid eristuvad ja see on kogu lavastuse tugevus. Amanda Hermiine Künnapase tegelaskuju Anna on lapseootel ja seetõttu emotsionaalselt vastuvõtlikum. Tema tunnete skaala kõigub apaatsest kõrvalvaatajast võimuka kontrollijani. Ta ei lase meestel enda üle võimust võtta ja ei kahetse oma öeldud solvanguid. Lendu lastud sõnu tagasi ei püüa ja siis tuleb neid vaid õigustada.

Lavastaja Jaanus Nuutre märgib kavalehel, et tema jaoks on „Nimi” keskmes ausus. Ausus iseenese ja oma kaaslaste vastu. Samas mina jälle mõtlen, et valetamine on tõesti halb, aga varjamine vahel vägagi vajalik, sest nõnda saab varjata mõtteid või ütlemisi, mida juba niigi kahetseme. Kui me südames tunneme, et öeldu on vaid hetke emotsiooni või valeteadmiste põhjal edastatud ja me seda kahetseme, siis tuleb seda varjata. Karl Robert Saaremäe sõnab kavalehel: „Kas me võiksime äkki oma kallitele sõpradele ja pereliikmetele öelda, et me neid armastame, täname ja neist lugu peame, enne kui on liiga hilja ja sõnad enam midagi ei töhenda.” Selle imeilusa mõtte võib küll teater Nuutrum uuslavastusest „Nimi” kaasa võtta.

Kangelased said „Kangelaste” kaante vahele.

 2024 aasta lõpul ilmus kirjastusel Väike Öömuusika Mart Kivastiku järjekorras juba neljas näitemänguraamat „Kangelased”, kus ühiste kaante vahele on pandud neli näidendit – „Vares”, „Kostja ja hiiglane”, „Sõdur” ja „Kangelane”. Näidendid jutustavad Eesti ajaloo pöördelistest aastatest teise ilmasõja hakul, kui Eesti kaotas oma iseseisvuse.

Kõik kogumikus avaldatud näidendid on jõudnud ka Eesti teatrite lavalaudadele. Siin pean küll häbiga peeglisse vaatama, sest mina ei ole neist näinud ühtegi.

Mart Kivastik on töötanud filminduses ja tema näidendeid võib võtta kui filmistsenaariume, sest nad on oma tegutsemisvälja ja tegelaste hulga poolest filmile palju lähemal. Autor ei ole piiranud vaba mõttelendu teatrilava raamidega, kus kolmest küljest suletud ruum on avatud ühest küljest publikule. Kivastiku stiil on hoogne. Remargid loovad lugeja jaoks selge kujutluspildi. Ajalised ülehüpped muutuvad loogiliseks ja finaal üllatab (kui ajalugu saab üllatada). Näiendite üleshitus on Kivastikul on huvitav. Autor on erinevad pildid temaatiliselt pealkirjastanud, mis on selgitavad ja juhatavad lugeja teemasse. Lugemisest saab elamus ka ilma näitlejateta, sest remarke ja vahepealkirju lugemata ei näe.

Võib ju korraks arutleda, et milleks anda internetiajastul välja näidendiraamat. Kes on näidendi lugeja? Kui palju võiks üldse olla Eestis näidendite lugejaid või on see kitsaarvulise teatraalide pärisosa? Kas näidend on prosaistika vorme, mis on autori ideede edastamiseks antud hetkel parim või pigem lavaloo tegutsemisjuhis? Kas näidendit loetakse ka lugemise pärast ja mitte soovist seda lavale panna? Põnevad küsimused. Kivastiku nelja näidendiga raamat moodustab igal juhul ideelise terviku, mis ei eelda nende teoste lavale paigutamist, vaid pakuvad just kontsentreeritud lugemiselamuse.

Iga ajaloolise näidendi kirjutamine eeldab küllaltki suuremahulist eelnevat uurimistööd. Autor peab enesele selgeks tegema ajastu olemuse ja iga ajaloolise tegelase eluloo koos tema isiksuse iseloomuga. See pole alati sugugi lihtne, sest kroonikud armastavad kirjutada fakte ja daatumeid, kuid on jätnud omakroonikates lahti seletamata inimese tunded ja mõtted käsitletavate sündmuste taga. Kirjanik peab siin kasutama head inimpsühholoogia tundmist ja kujutlema, mida võis ajalooline tegelane tunda või millele mõelda, teatud otsuste tegemisel. Kirjanik elustab ajalugu, andes sellele tunded. Sellisel moel on muidugi kultuur igas tema vormis ajaloo propageerimisel ääretult vajalik, sest need paljud, kel jäänud elementaarsed teadmised koolipingis omandamata saavad antud teadmised just läbi kultuurilise vahendaja. Kuid sellel juhul on mitteteadlikul kultuuritarbijal oma teadmatuses oht langeda propaganda ohvriks. Kui mitte suunatud ja korraldatud propaganda, siis autori subjektiivse nägemuse või ajaloo käsitluse ohvriks ikkagi.

Kivastik armastab oma kangelasi. Kuigi Vares- Barbarus ja president Päts saavad tulevikus hukka mõistetud, siis Kivastik kujutab neid väga inimlikena unustades nende ajaloolise kuvandi. Nii käib Päts lapselapsega saunas , Vares õhkab oma kalli Siutsu poole jne. Näidendis „Kostja ja hiiglane” ütleb Tambek: „ .. rahval on õigus oma vigadele. Rahvas on rahvas.” Kostja vastab talle: ”Ja rahva vead tuleb ära hoida, see ongi riigi mõte. Rahvas ei ole mingi püha lehm. Kui rahvas on haige, tuleb teda ravida. Nagu inimest.” Vaevalt Päts nõnda kunagi ütles, kuid sellised killud kipuvad meelde jääma ja saama aja möödudes iseseisvaks tõeks. Nõnda tuleks siiski ilukirjandusse suhtuda teatud reserveeritusega ja arvestada, et iga loo on kirja pannud samasuguste vigadega inimene, nagu me kõik.

Ajaloost kirjutamine võib olla ohtlik, sest inimestel kipuvad olema teatud sündmuste hindamisel erinevad mälestused või kinnisideed. Ometi on julgeid autoreid, kes otsivad ajaloost inspiratsiooni, siiski päris palju. Viimasel ajal on Eesti raamatulettidel hüppeliselt suurenenud ajalooliste romaanide hulk ja teatrites tuuakse lavale ajaloolised kangelased. Ka Rakvere Teatri poolt korraldatud näidendikonkursile laekunud 80 näidendi hulgas oli mitmeid ajalookäsitlusi.

Veider dilemma on publikul ajaloolist näidendit vaadata. Me teame lõppu, aga vaatame ikka. Publik tuleb teatrisse ja loodab, et valusad hetked lahenevad seekord helgelt. Äkki annab teater meile vastuse igavikulisele küsimusele – mille nimel me rahvana peame kannatama või kes on süüdi meie muredes. Ajaloo kroonikud jätab selle küsimuse tihti vastuseta põhjendades kõike halbade valikute ja aegade kokkulangevusega. Näidendis „Vares” ütleb Semper Vares- Barbarusele : „Ma katsun nii mäletada, et keegi ei kuuleks.” Selle peale meenub üks isiklik lugu. Minu vanaema elas 100 aastaseks ja veel mõni aasta enne tema lahkumist panin vargsi talle diktofoni laua peale ja uurisin, et kus see vanaisa sõja ajal ikkagi oli või mida ta tegi, sest seda me teadsime, et lahingus või rindel ta ei käinud. Vanaema siis poetas vaikselt, et nad tahtsid sõja lõppedes Eesti kaitseväge ikka taastada ja siis vanaisa kihutas mootorrattal kullerina ringi erinevaid sõnumeid edastades. Sellest ei tulnud muidugi midagi välja, kuid hirm represioonide pärast ideede kandmise eest, jäi inimestesse. Sellepärast aastakümneid perekonnas sellest ka ei räägitud. Järgmisel hommikul helistas vanaema ja ütles, et ma sain aru küll, et sa lindistad, aga ära seda jumalaeest kusagil avalikult lase, sest NAD tulevad veel tagasi. Ütles ja pani toru ära. 70 aastat hiljem ei lubanud hirm ikka veel valjult olnut meenutada.

Kivastiku näidendid jagunevad kaheks. Esimesed kaks, „Vares” ja „Kostja ja hiiglane” moodustavad omavahel loogilise terviku. Kaks näidendit on sedavõrd seotud, et stseen, kus Vares-Barbarus tuleb Pätsult 1940. aastal võimu üle võtma, on mõlemas näidendis praktiliselt sõna-sõnalt sama, kuid me näeme sama stseeni erinevates näidendites kahe erineva peategelase silme läbi. Minu jaoks on just need kaks näidendit tugevamad ja lisaks hetkel ka ääriselt aktuaalsed. Nagu öeldud, siis kultuur aitab mõtestada ja meelde tuletada möödunud sündmusi ja tänasel päeval tasuks kõval ja selgel meenutada ülekohut, mida Eesti rahvale Vene riigi poolt tehtud. Venemaad ei saa usaldada ja seda tuleb kõigi vahenditega öelda ka kõigile sinisilmsetele üle maailma.

Kuigi kogumik kannab nime „Kangelased”, siis annab Kivastik reaalsetele ajalookangelastele hoopis kannataja kuvandi. Kangelasteks tõusevad nimetud tegelased. Näidendite „Sõdur” ja „Kangelane” tegelased ei ole väikese erandiga ametlikus ajaloos tuntud. Need on lihtsad inimesed, kellest saavad ajaloo hammasrataste vahele jäänuna kangelased. Näidendis „Sõdur” ütleb Kindral, kelle prototüübiks on kindral Johan Laidoner: „Igal sõduril peab olema vähemasti üks orden. Iga sõdur on ära teeninud ühe ordeni. ... iga sõdur ...”.

Kivastiku näidendite kogumik „Kangelased” pakkus lugemiselamuse. Nüüd on aeg oodata, et saaks neid lugusid taas teatrilaval näha. „Varest” hakkaks isegi kohe lavastama.