14.veebruaril oli teatril Nuutrum pidupäev, sest oma 5. sünnipäeval esietendus Viimsi Artiumis teatril prantsuse kaasaegsete näitekirjanike Matthieu Delaporte ja Alexandre de La Patelliere komöödia „Nimi”. Peale mitmete lavastajate ära ütlemist tõi lavastuse publikuni teatri asutaja Jaanus Nuutre.
Teater Nuutrum tähistas täismaja ja esietendusega oma 5. sünnipäeva. Teatri asutaja Jaanus Nuutre energia eesti teatrielu rikastamisel on olnud väga tulemuslik. Kokku on viie aasta jooksul publikuni jõudnud 15 kõige eriilmelisemat lavastust ja jõutud „võrgukuurist Artiumi lavale”, nagu märkis üks teatrisõber.
Komöödia „Nimi” jõudis lavale esimest korda 2010.a. Zanri poolest küll komöödia, kuid tegemist on minu meelest, vähemalt eesti esmaversioonis, draamaga. See ei tähenda, et naerda ei saa, saab ikka, kuid käsitletavad teemad on tõsised ja olukord, milles tegelased ennast leiavad, pigem traagiline. Mõneti on huvitav, et sõprussuhetst jutustav lavastus esietendus just sõbrapäeval. Kuid vaadata võib teda muidugi igal päeval.
Lavastuse stsenaarne lähtekoht on lihtne, võiks öelda, et isegi labane. Ühes Pariisi korteris kohtuvad ühisel õhtusöögil vanad sõbrad. Räägitakse maast ja ilmast, kuni selgub, et korteriomaniku Pierre abikaasa Elisabethi venna Vincenti elukaaslane Anna on lapseootel ja noortel juba nimigi välja mõeldud. Valitud nimi ei sobi seltskonnale. Hakatakse vastakuti pilduma teravusi ja kaevatakse välja nooruspõlves öeldud solvangud ja tehtud rumalused. Peale sõprussidemete purustamist lõpuks enam-vähem kõik laheneb ja vihased sõbrad poevad ühe teki alla, sest nende naised on nad magamistubadest välja visanud.
Prantslased ei ole kõige sümpaatsemad inimesed, kes oleks tuntud lahke meele ja sooja südame poolest. Aleida Assmann kirjutab oma raamatus „Mineviku pikk vari”, et igal rahval on oma ühendav ajalooline narratiiv, millele rajatakse rahvuslik ühtsus. Sakslastel on selleks kaotushäbi maailmasõdades, venelastel võit II Maailmasõjas, eestlastel 700-aastane orjapõli jne (sellest võiks kirjutada omaette loo). Prantslastel on selleks ühendavaks narratiiviks revolutsioon ja vabariigi väljakuulutamine. See tähendab protesti kõige vastu ja kogu aeg. Prantslased on uhked oma saavutuste üle demokraatia rajamisel ja vaatavad teistele rahvastele ülevalt alla. Eriti inglastele, kes häbiväärselt ei ole ikka veel kuningast lahti saanud.
Tagasi näidendi juurde. Edukas ettevõtja Vincent (Karl Robert Saaremäe) annab teada, et nemad koos elukaaslase Annaga (Amanda Hermiine Künnapas) on otsustanud lapsele nimeks panna Adolph. Adolf ei sobi kirjandusprofessor Pierre`le (Juss Haasma). Siin oleks vaja Eesti publikule avada veidi prantslaste II Maailmasõja aegset suhet fasistidesse. Seda kirjeldab väga hästi inglise kirjanik W.S. Maugham oma mälestusteraamatus „Rangelt isiklik”, kes elas II Maailmasõja puhkedes Prantsuse Riviera rannikul ja pidi põgenema söelaevaga ümber Hispaania sõites Inglismaale. Prantslased olid uhkelt enesekindlad oma sõjaväe tugevuses. Tänavatel kiideldi, kuidas sakslased neid kardavad ja teevad rumalasti, kui peaksid Prantsusmaad ründama. Ometi Hitler tungis Saksamaal ja vallutas riigi praktiliselt mõne päevaga. Kogu riik ja rahvas olid sokis. Kes sai, see põgenes. Kogu rahva uhkus sai kärbitud ja solvumisest ei ole tänaseni üle saadud. Püüdlikult seletab Vincent, et nemad mõtlevad Adolph, mitte Adolf. Teiste jaoks ei muuda see asja.
Lavastus koosneb justkui etüüdidest, kus näitlejad suhteliselt vabalt muutes oma tegelaskuju karakteri olemust, vahetavad rollis oma olemuslikke eesmärke. Kuigi laval jookseb üks terviklik lugu, siis loo zanr jääb lõpuni segaseks. A Tõlkenäidendite puhul on alati oluline nimede ühtne hääldus. Laval hääldatakse nimesid kohati prantsuse, kohati eestipäraselt. Puudub keeleline ühtsus.
Näitlejad oleks nagu üksi proovi jäetud. Kui eestlased mängivad prantslasi, siis kes nad on? Kas nad prantslased või eestlased , kes mängivad prantsuse näitemängus. Tegelaskujudel puudub prantslaslik uhkus, mis on olemas näidendi tekstis. Nad jäävad maalähedaseks, kuid see mahendab kontrastusele rajatud huumorit. Vincent narrib Pierre, kuid viimane oma enesekindluses ei mõista seda. Karakterid sulavad ühetooniliseks ja kuigi tekst annab võimaluse mängida ettevõtjat Vincenti (Karl Robert Saaremäe) ja professor Pierre (Juss Haasma) väga vastandlikult, siis reaalsuses kopeerivad nad teineteist. Näidendis peituvaid võimalusi ei ole lõpuni kasutatud. Ometi on nauditavad iseseisvate koomiliste sketsidena stseenid, kus näitlejad vabalt improviseerivad. Näiteks stseen kus kõik enne tõsiseid sündmusi püüavad ära arvate Anna ja Vincenti lapse nime.
Kolmanda mehena on laval Ragnar Uustali, kes mängib eelmiste lapsepõlvesõber Claude. Uustal jääb ebalevaks. Ta ei tunne ennast oma sõprade keskel mugavalt. Tema suhtlus on teatraalne. Kui see on taotluslik, siis jääb segaseks, miks teised tema teatraalusele ei reageeri.
Parimad rollid teevad Elina Pähklimägi Elisabethina ja Amanda Hermiine Künnapas Annana. Elisabeth elab oma mehe Pierre varjus hoides korras kodu ja hoolitsedes laste eest. Ühesõnaga kannab maailma oma õlgadel. Kavalehes sõnab Pähklimägi, et tema jaoks on lavastuses kaks olulist küsimust. Esiteks, kui vabad me oleme oma valikutes ja teiseks, kas teistele elamine on jätkusuutlik. Ta jätkab : „Kuidas elada ja armastada, et mitte iseennast ära kaotada.” See vaimne otsing avaneb tema rolli kaudu usutavalt. Pähklimäge on laval huvitav vaadata. Ta püüab pilku oma rolliga, mille sisuks on märkamatuks jäämine. Rolli kulminatsioonis purskub monoloogina Elisabethist välja pettumus teda ahistavate suhete ja moraalinormide üle. Mehed tõmbuvad seina äärde, sest kui naine on närvis , on targem lahkuda.
Jõuliste naiste rollid eristuvad ja see on kogu lavastuse tugevus. Amanda Hermiine Künnapase tegelaskuju Anna on lapseootel ja seetõttu emotsionaalselt vastuvõtlikum. Tema tunnete skaala kõigub apaatsest kõrvalvaatajast võimuka kontrollijani. Ta ei lase meestel enda üle võimust võtta ja ei kahetse oma öeldud solvanguid. Lendu lastud sõnu tagasi ei püüa ja siis tuleb neid vaid õigustada.
Lavastaja Jaanus Nuutre märgib kavalehel, et tema jaoks on „Nimi” keskmes ausus. Ausus iseenese ja oma kaaslaste vastu. Samas mina jälle mõtlen, et valetamine on tõesti halb, aga varjamine vahel vägagi vajalik, sest nõnda saab varjata mõtteid või ütlemisi, mida juba niigi kahetseme. Kui me südames tunneme, et öeldu on vaid hetke emotsiooni või valeteadmiste põhjal edastatud ja me seda kahetseme, siis tuleb seda varjata. Karl Robert Saaremäe sõnab kavalehel: „Kas me võiksime äkki oma kallitele sõpradele ja pereliikmetele öelda, et me neid armastame, täname ja neist lugu peame, enne kui on liiga hilja ja sõnad enam midagi ei töhenda.” Selle imeilusa mõtte võib küll teater Nuutrum uuslavastusest „Nimi” kaasa võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar