2024 aasta lõpul ilmus kirjastusel Väike Öömuusika Mart Kivastiku järjekorras juba neljas näitemänguraamat „Kangelased”, kus ühiste kaante vahele on pandud neli näidendit – „Vares”, „Kostja ja hiiglane”, „Sõdur” ja „Kangelane”. Näidendid jutustavad Eesti ajaloo pöördelistest aastatest teise ilmasõja hakul, kui Eesti kaotas oma iseseisvuse.
Kõik kogumikus avaldatud näidendid on jõudnud ka Eesti teatrite lavalaudadele. Siin pean küll häbiga peeglisse vaatama, sest mina ei ole neist näinud ühtegi.
Mart Kivastik on töötanud filminduses ja tema näidendeid võib võtta kui filmistsenaariume, sest nad on oma tegutsemisvälja ja tegelaste hulga poolest filmile palju lähemal. Autor ei ole piiranud vaba mõttelendu teatrilava raamidega, kus kolmest küljest suletud ruum on avatud ühest küljest publikule. Kivastiku stiil on hoogne. Remargid loovad lugeja jaoks selge kujutluspildi. Ajalised ülehüpped muutuvad loogiliseks ja finaal üllatab (kui ajalugu saab üllatada). Näiendite üleshitus on Kivastikul on huvitav. Autor on erinevad pildid temaatiliselt pealkirjastanud, mis on selgitavad ja juhatavad lugeja teemasse. Lugemisest saab elamus ka ilma näitlejateta, sest remarke ja vahepealkirju lugemata ei näe.
Võib ju korraks arutleda, et milleks anda internetiajastul välja näidendiraamat. Kes on näidendi lugeja? Kui palju võiks üldse olla Eestis näidendite lugejaid või on see kitsaarvulise teatraalide pärisosa? Kas näidend on prosaistika vorme, mis on autori ideede edastamiseks antud hetkel parim või pigem lavaloo tegutsemisjuhis? Kas näidendit loetakse ka lugemise pärast ja mitte soovist seda lavale panna? Põnevad küsimused. Kivastiku nelja näidendiga raamat moodustab igal juhul ideelise terviku, mis ei eelda nende teoste lavale paigutamist, vaid pakuvad just kontsentreeritud lugemiselamuse.
Iga ajaloolise näidendi kirjutamine eeldab küllaltki suuremahulist eelnevat uurimistööd. Autor peab enesele selgeks tegema ajastu olemuse ja iga ajaloolise tegelase eluloo koos tema isiksuse iseloomuga. See pole alati sugugi lihtne, sest kroonikud armastavad kirjutada fakte ja daatumeid, kuid on jätnud omakroonikates lahti seletamata inimese tunded ja mõtted käsitletavate sündmuste taga. Kirjanik peab siin kasutama head inimpsühholoogia tundmist ja kujutlema, mida võis ajalooline tegelane tunda või millele mõelda, teatud otsuste tegemisel. Kirjanik elustab ajalugu, andes sellele tunded. Sellisel moel on muidugi kultuur igas tema vormis ajaloo propageerimisel ääretult vajalik, sest need paljud, kel jäänud elementaarsed teadmised koolipingis omandamata saavad antud teadmised just läbi kultuurilise vahendaja. Kuid sellel juhul on mitteteadlikul kultuuritarbijal oma teadmatuses oht langeda propaganda ohvriks. Kui mitte suunatud ja korraldatud propaganda, siis autori subjektiivse nägemuse või ajaloo käsitluse ohvriks ikkagi.
Kivastik armastab oma kangelasi. Kuigi Vares- Barbarus ja president Päts saavad tulevikus hukka mõistetud, siis Kivastik kujutab neid väga inimlikena unustades nende ajaloolise kuvandi. Nii käib Päts lapselapsega saunas , Vares õhkab oma kalli Siutsu poole jne. Näidendis „Kostja ja hiiglane” ütleb Tambek: „ .. rahval on õigus oma vigadele. Rahvas on rahvas.” Kostja vastab talle: ”Ja rahva vead tuleb ära hoida, see ongi riigi mõte. Rahvas ei ole mingi püha lehm. Kui rahvas on haige, tuleb teda ravida. Nagu inimest.” Vaevalt Päts nõnda kunagi ütles, kuid sellised killud kipuvad meelde jääma ja saama aja möödudes iseseisvaks tõeks. Nõnda tuleks siiski ilukirjandusse suhtuda teatud reserveeritusega ja arvestada, et iga loo on kirja pannud samasuguste vigadega inimene, nagu me kõik.
Ajaloost kirjutamine võib olla ohtlik, sest inimestel kipuvad olema teatud sündmuste hindamisel erinevad mälestused või kinnisideed. Ometi on julgeid autoreid, kes otsivad ajaloost inspiratsiooni, siiski päris palju. Viimasel ajal on Eesti raamatulettidel hüppeliselt suurenenud ajalooliste romaanide hulk ja teatrites tuuakse lavale ajaloolised kangelased. Ka Rakvere Teatri poolt korraldatud näidendikonkursile laekunud 80 näidendi hulgas oli mitmeid ajalookäsitlusi.
Veider dilemma on publikul ajaloolist näidendit vaadata. Me teame lõppu, aga vaatame ikka. Publik tuleb teatrisse ja loodab, et valusad hetked lahenevad seekord helgelt. Äkki annab teater meile vastuse igavikulisele küsimusele – mille nimel me rahvana peame kannatama või kes on süüdi meie muredes. Ajaloo kroonikud jätab selle küsimuse tihti vastuseta põhjendades kõike halbade valikute ja aegade kokkulangevusega. Näidendis „Vares” ütleb Semper Vares- Barbarusele : „Ma katsun nii mäletada, et keegi ei kuuleks.” Selle peale meenub üks isiklik lugu. Minu vanaema elas 100 aastaseks ja veel mõni aasta enne tema lahkumist panin vargsi talle diktofoni laua peale ja uurisin, et kus see vanaisa sõja ajal ikkagi oli või mida ta tegi, sest seda me teadsime, et lahingus või rindel ta ei käinud. Vanaema siis poetas vaikselt, et nad tahtsid sõja lõppedes Eesti kaitseväge ikka taastada ja siis vanaisa kihutas mootorrattal kullerina ringi erinevaid sõnumeid edastades. Sellest ei tulnud muidugi midagi välja, kuid hirm represioonide pärast ideede kandmise eest, jäi inimestesse. Sellepärast aastakümneid perekonnas sellest ka ei räägitud. Järgmisel hommikul helistas vanaema ja ütles, et ma sain aru küll, et sa lindistad, aga ära seda jumalaeest kusagil avalikult lase, sest NAD tulevad veel tagasi. Ütles ja pani toru ära. 70 aastat hiljem ei lubanud hirm ikka veel valjult olnut meenutada.
Kivastiku näidendid jagunevad kaheks. Esimesed kaks, „Vares” ja „Kostja ja hiiglane” moodustavad omavahel loogilise terviku. Kaks näidendit on sedavõrd seotud, et stseen, kus Vares-Barbarus tuleb Pätsult 1940. aastal võimu üle võtma, on mõlemas näidendis praktiliselt sõna-sõnalt sama, kuid me näeme sama stseeni erinevates näidendites kahe erineva peategelase silme läbi. Minu jaoks on just need kaks näidendit tugevamad ja lisaks hetkel ka ääriselt aktuaalsed. Nagu öeldud, siis kultuur aitab mõtestada ja meelde tuletada möödunud sündmusi ja tänasel päeval tasuks kõval ja selgel meenutada ülekohut, mida Eesti rahvale Vene riigi poolt tehtud. Venemaad ei saa usaldada ja seda tuleb kõigi vahenditega öelda ka kõigile sinisilmsetele üle maailma.
Kuigi kogumik kannab nime „Kangelased”, siis annab Kivastik reaalsetele ajalookangelastele hoopis kannataja kuvandi. Kangelasteks tõusevad nimetud tegelased. Näidendite „Sõdur” ja „Kangelane” tegelased ei ole väikese erandiga ametlikus ajaloos tuntud. Need on lihtsad inimesed, kellest saavad ajaloo hammasrataste vahele jäänuna kangelased. Näidendis „Sõdur” ütleb Kindral, kelle prototüübiks on kindral Johan Laidoner: „Igal sõduril peab olema vähemasti üks orden. Iga sõdur on ära teeninud ühe ordeni. ... iga sõdur ...”.
Kivastiku näidendite kogumik „Kangelased” pakkus lugemiselamuse. Nüüd on aeg oodata, et saaks neid lugusid taas teatrilaval näha. „Varest” hakkaks isegi kohe lavastama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar