Margus Prangel: Võimalus autoriga suhelda ei lase teksti nurkadel nüriks minna.

 Piibe Teatril esietendub juulis Kadrina Nostalgiakeskuse õuel näidend „Teemaja paks”, mis jutustab tragikoomilise loo eesti raskeimast inimesest Alviine Pedriksist. Alviine rollis astub, või õigem oleks öelda istub, lavale publiku poolt austatud Margus Prangel. Marguse koduteatriks on viimastel aastatel Von Glehni teater, kus ta lavastab ja mängib. Nõnda on tema kutsel ka „Teemaja Paksus” kaasa tegemas mitmed Von Glehni teatri näitlejad. Midagi ei ole teha, aga kõige rohkem tuntust kogub näitleja ikka teleekraanilt, kus Margus on õnneks rohkelt kasutust leidnud. Saame staariga tuttavaks. Margus Prangeliga vestles Piibe Teatri lavastaja Arlet Palmiste.

Kui sa lavale või ekraanile astud, siis rahvas ootab ikka, et nüüd hakkab pulli saama. Kumb sa oled – traagik või koomik?

Nii ei saa öelda, et näitleja on tragöödia või komöödia näitleja. Hea näitleja on see, kes mängib usutavalt. (peab pausi ja ohkab) Muidugi saab ka traagilistes rollides koomilist välja tuua ja see ongi hea näitleja tunnus, et ta oskab olla oma tegelase advokaat. Ma ei oska öelda, kas mina olen hea näitleja, kuid ma püüdlen sinna poole. Tuleb osata märgata elu grotesksust, sest elus on alati kaks poolt. Traagilises rollis tuleb anda aimu ka elu koomilisest poolest, see teeb rolli värvikamaks. Rollis tuleb leida üles midagi, millega publik saaks ennast samastuda või tunda ära. See enese elu kõverpeeglis nägemine ajabki vahel naerma.

Kuidas sinu jaoks roll valmib?

Teatrikoolis oli meil esimesel kursusel vaja erialatunnis ette näidata kolm tüüpi, keda me olime tänaval näinud. Iga tund kõik ei pidanud esile astuma, kuid sul pidi olema alati kolm tüüpi varukast võtta, keda olid bussipeatuses, puhvetis või kuskil mujal näinud. Siis me pidime neid analüüsima. Näiteks, kui see tegelane käis pea sügaval õlgade vahel või keegi bussipeatuses ohjeldamatult nuttis, siis pidime välja pakkuma, miks ta nii teeb. See pidev jälgimine ja analüüs annab teatud pagasi mingitest inimtüüpidest. Ja kui asun mõne rolliga tööle, siis mulle tuleb kohe tuttav ette, et see tegelane on just selline, nagu seal tänaval kohtasin. Sealt hakkad seda rolli ehitama, kuid kõige aluseks on ikka materjal, millega tööle asuda, sest tekstis on reeglina kõik kirjas. Peaosa on mängida lihtne, sest kirjanik on teksti kirjutanud lähtuvalt sellest tegelasest ja sellisena ta lahti kirjutanud. Kõrvalosad toetavad põhiliini ja seal pead näitlejana rohkem välja nuputama, et millised on rolli iseloomujooned ja tegevuse eesmärgid.

Kus sa tunned ennast kõige mugavamalt – kas teatris, filmis või teles?

See on muidugi tüüpiline küsimus. Aga ikka teatris, sest seal saab mängida publikule. Teles oled kaamerate ees ja seal ei ole publiku tagasisidet või ühist sünergiat. Teatris astud õhtul publiku ette ja hakkame siis koos kasvatama seda elamust. Kas sina jõuad publikuni ja publik sinuni. Need on võluvmagusad hetked. Teles jälle on võimalus mängida autentses keskkonnas. Kui teatris on kõik kujutluses, olgu siis tegevuskohaks kosmoselaev või restoran, siis filmivõtted on reeglina autentses atmosfääris. Filmis mängimise teeb keeruliseks võttete ajaline liikumine. Seal ei salvestata ju stsenaariumi järgi, vaid võttekohtade järgi. Kui me kuskil mererannas peame olema filmi alguses ja lõpus, siis tehakse need stseenid korraga ära ja siis tuleb näitlejana kogu aeg arvestada oma tegelase hingeseisundiga just selles stseenis. Lisaks peab filmis näitlejana palju ise avastama, sest proove praktiliselt ei tehta. Teatris saab rolli rohkem läbi tunnetada, seal on kuni 40 proovi enne publiku ette astumist.

Igapäevaselt tegeled sa Nõmmel Von Glehni teatri töö korraldamisega. Kuidas sa selline jõudsid? See ei ole just unelmate töö kunstiinimesele tegeleda torude ja soojamajandusega.

Nõmmel oli Nõmme Koduloohuviliste selts, millest Von Glehni teater sai alguse. Selts soovis endises kino „Võit” ruumides Nõmme piirkondliku ja eriilmelist kultuurielu edendada. Mina sattusin siia nõu andma ehk kuidas peaks alustama. Enne soe sisse, siis valguspark, sest muidu rikub tehnika ära jne. Siin majas ei olnud mitte midagi, aknad olid katki. Hakkasime üks päeva nädalas seda asja üles ehitama. Et minust Von Glehni teatri juht sai, on vaid juhuste kokkusattmus. Korraldasin poolteist kuud näitlejakursust Õpetajate Majas. Kursus lõppes ära ja tuli uus kursus ja siis veel üks, aga inimesed tuumikus kogu aeg samad. Ja nad tahtsid edasi teha, sest see oli nii teraapiline korra nädalas põrandal püherdada ja loomade hääli teha. Siin olid aga ruumid. Punt hakkas koos käima ja mina juhendama. Siis tekkis kõrvale lasteteater. Siis mõtlesime, et peaks produkti ka valmis tegema ja lavale ronima. Siis hakkasime remonti tegema. Majaomanik on paljus vastu tulnud. Me ei ole toetatud ei linna ega riigi poolt. Nagu Piibe Teatergi. Oluline oleks saada kasvõi 300 eur kuus, aga püsivalt. See aitaks plaane sättida, teha reklaami või planeerida kütusekulusid. Me kõige pealt teenime ja siis alles vaatame, kuhu me selle kulutame. Enne esietendust on kulud suured ja ka ajakulu selle juures, et trupp kokku saada. Siis loodad, et publik tuleb ikka vaatama ja saad midagi ka tagasi. Teater on tohutult ressursimahukas, kuid sellest ei saa keegi aru.

Kuidas sai ühest Draamateatri näitlejast väiketeatri juht ja lavastaja? Alati oleks saanud ju ei öelda.

Ühest küljest küll. Praegu küll kui mõtlen tagasi, oleks pidanud nõnda tegema. Oleks ma siis teadnud kui palju aega ja vahendeid siia kulub sell 10 aasta jooksul, oleks äkki teisiti otsustanud. Algul oli koormus väiksem, sest programm oli väiksem, aga teha oli rohkem. Kogu aeg oli midagi vaja remontida, oli vaja mõelda, kuidas soe sees hoida. Nüüd on programm suurem ja on jälle teised mured. Nüüd on vaja abikäsi, kes pileteid müüb, koristaks, kes teeks heli ja valgust. Kõike on vaja ise teha. Nõnda see kuidagi läks, et algul tulin nõu andma, siis kadusid kõik ümbert ära ja kõik minu peale. Samas kui tahan olla koolitatud teatrimees, sis kas saab olla suuremat väljakutset, kui oma teater. Nõnda me siis pusime siin. Õnneks on publik hakanud rohkem käima. Raske on publikut saali meelitada, kui sul ei ole kuulsat nime lavale panna. Üldiselt on nii, et 80% publikut vaatab etendust näitleja järgi. Ülejäänud vaatavad lavastaja või autori järgi. Meil neid nimesid pole, kuid ometi võib meie ametlikult harrastajate truppi siiski pidada täiesti proffesionaalseks, sest meie näitlejad täiendavad ennast pidevalt, iganädalaselt tehakse improtreeningut jne. Kui kutseline näitleja lõpetab lavakooli, siis tavaliselt lõpevad ka tema jaoks treeningud ja proovist saab tema treening. Meie teeme enesega tööd pidevalt ja hoiame ennast vormis. Seda saab ka Piibe Teatri vaataja Kadrinas näha, sest mitmed Von Glehni näitlejad astuvad seal üles.

Lavastuses „Teemaja Paks” mängid sa Eesti läbi aegade kõige raskemat naist Alviine Pedriksit. Alviine kaalus 320 kg ja sellest lähtuvalt on sul suhteliselt väheliikuv roll. Ometi elas Alviine väga aktiivset elu töötades ja elades lunapargis, mis olid 1930ndate Eestis väga populaarsed.

Mul ei tule ette , et ma oleks mänginud mõnes lavastuses läbivalt naist, kuid väiksemates sketsides on seda ikka ette tulnud. Alviine mängimine on väljakutse. Trafaretset naist mängida võib olla lihtne, kuid igav. Mul ei ole seal väga palju väljendusvahendeid. Alviine istub kogu aeg ühe koha peal, siis jäävad vaid hääl, zestid, meeleolu muutused. See saab olema põnev protsess panna see roll liikuma ja elama, kuigi istud ühe koha peal. Muidugi saab etenduses palju nalja, kuid naljad ei ole seotud Alviinega ega naeruväärista teda kuidagi. Alviine jaoks on tegemist pigem traagilise looga. Koomiliseks muudavad loo erinevate väärtuste ja karakterite põrkumised. Sädemed lendavad ja mõni poetab ka pisara. Selles lavastuses on emotsiooni.

Mille poolest „Teemaja Paks” sinu jaoks on eriline?

Mulle meeldib, et tegemist on algupärandiga. Sul on autorina päris hea huumorisoon ja kui sellele veel lisada oma kiiks ja vaatenurk, siis kokku võiks sellest tulla päris lõbus suvine tegemine. Lisakas on alati , kui saad autori käest küsida, mida ta millegagi mõtles. See on eelis, sest võimalus autoriga suhelda ei lase teksti nurkadel nüriks minna.

Kui sinu käest küsisin, et kas oled valmis meie lavastuses osalema, siis otsustavaks sai see, et mängima lugu Kadrinas. Sul on Kadrinaga oma suhe.

Minu suvekodu on Kadrinas. Minu lapsepõlve suvekodu oli Tapa külje ala Näo külas, Tapa lennuvälja ääres. Kadrina on sealt 13 kilomeetrit ja seega üpris kodune kant. Mulle tohutut meeldib Viitna pikkjärv ja siis sai kunagi sinna krunt ostetud ja hakatud ehitama. Seal Kadrina ja Viitna vahel ma oma suvesid veedan. See on nurgatagune koht. Olen mõelnud, et seal saaks suveteatrit teha küll. Vaatan, mis tulevik toob. Mulle Kadrinas meeldib, sest seal on aktiivne kultuurielu ja aktiivsed inimesed. See on annab lootust, et kui seal midagi korraldada, siis ei jää see vaid enese lõbuks. Loodan, et väga, et Kadrina inimesed tulevad „Teemaja Paksu” vaatama. Oma kodukandi suurinimeste saatusi peab tundma ja Alviine oli suur inimene igas mõttes.

Kristjan Lüüs: Veidrikke on palju kihvtim ja huvitavam mängida.

 Oma esimese rolli Piibe Teatris teeb 2015.a Viljandi Kultuuriakadeemian näitlejana lõpetanud. Kristjan Lüüs. Kooli lõpetades asutati koos koolikaaslastega teater Must Kast, kus Lüüs on teinud oma seni suuremad rollid. Viimasel ajal on olnud vähem võimalust Musta Kasti tegemistes kaasa lüüa. Kristjan Lüüs on silmatorkav näitlejatüüp. Ta on lehviva lokkispeaga ja 192 cm pikkune. Lisaks põrisev tema madal hääl väga äratuntavalt. Kutsusin Lüüsi kovile, et väheke enam temaga tuttavaks saada.

Mitmes teatris oled oma senisel lavateel kaasa teinud? Ehk mitmes teater Piibe teater sinu CVs ka on?

Seda on raske öelda, kuid see meeldib mulle vabakutselise elu juures küll, et olen saanud koostööd teha nii paljude erinevate inimestega. See hoiab värskena. Iga suvi üks suvelavastus. Suvede vahel ka paar lavastust. Aga ma arvan, et kümmekonnas teatris olen küll kaasa teinud.

Kuidas on vabakutselisena elada. Inimene peab ju ikka tööl käima.

Ma olen aru saanud, et mul on roppumoodi vedanud, et olen vabakutseline. Iga kuu on ikka mingi kõne ja olen saanud tööd teha. On perioode, mis on vabamad, vahel vähem vabamad. Samas vabakutselisena olen saanud proovida kõiki zanre, mis näitleja saab teha. Ma olen mänginud filmides, seriaalides, teatris, raadioteatris, õhtuid juhtinud. See kogemus on rikkus. Algul olin alati ärevil, et kuidas ma hakkama saan, kuid siis meenusid minu kursusejuhendaja Kalju Komissarovi sõnad, kes ütles, et tegeleme probleemiga siis, kui ta tekib. Selle asemel , et terve kuu stressata, kas saan üüri makstud, siis loodad, et töö tuleb ja kui ei tule, küll siis tegelen.

Kui sa poleks näitleja, siis, kes sa oleks?

Ma olen sellele mõelnud. Ma pole väga arvutis istuja, see mulle ei sobi. Ma pean ikka väheke tõmblema ja olema veidrik. Ma olen proovinud ka erinevaid asju. Kõik see, mis internetiga seostub on ju maru huvitav. Ma proovisin striimimist, et suhtlen netis otse inimestega. Aga youtube ei viitsiks teha, kuigi kunagi see tundus huvitav. Vahel on näpud mullas ka ju hea olla, kuid ma ei usu, et see on idagi sellist , mida ma täiega tahaks teha. Aga kunagi ei tea.

Kas su hobid on rohkem vaimsed või teed vahel ka oma kätega midagi valmis?

Nende hobidega on keerulised lood. Neid nagu praegu polegi. Näitlemine oli minu hobi, aga sellest sai elukutse, mida nüüd erinevate väljunditega väljendan. Kui ma siis töölt koju lähen ma puhkan ja veedan aega inimestega. Kvaliteetaeg on armastusekeel.

Kas sul on oma kooliajast, kui saadeti tänavale inimesi vaatlema, ka mingid karakterid või tüübid vajadusel võtta, et nad lavale panna?

Ott Sepp ütles mulle, et ma olen see sell, kes mängib laval kogu aeg iseennast. Ega ma pole karaktereid väga palju teinud. Seepärast meeldib ka mulle direktor Koopi roll „Teemaja Paksus”, sest ta on karakter. Aga minu baasseadistus lähtub ikkagi minust enesest ja püüan rolli loomulikkust sealt leida. Samas on äge kui antakse aega midagi teisiti teha ja proovida. Ma pidin kooliajal mängima Kristjan Jaak Petersoni ja seal pidin rääkima kolm -neli lauset saksa keeles. See oli võttepäeva lõpus ja mul jooksis juhe täiega kokku. Mul ei tulnud see üldse välja. Siis ma käisin vahepeal väljas nutmas. Ma olin segaduses, et mis nüüd minuga toimub, kas ma polegi näitleja. Olla usutav mingis teises keeles peale oma emakeele on mingi lisasalto. See ei ole minu jaoks.

Kas sinu rollid kipuvad olema veidrikud?

Enamuses küll. Ma teen praegu paralleelselt meespeaosa Kalamaja Suveteatris. See on kihvt tükk, aga peaosad on alati igavamad. Sa pead olema samastuvam. Seepärast meeldib mulle Koopi roll palju rohkem. Ta manipuleerib, ta on ekstravagantne, teda saab hoopis teise pintsliga teha. Veidrikke on palju kihvtim ja huvitavam mängida. Eks me oleme samas kõik väheke veidrikud, lihtsalt püüame normaalsed väkha näha , aga oma ininmestega oleme ikka sellised nagu me olema. Mida varem sa lased oma veidriku välja, sest varem sa leiad oma inimesed üles. See tekitab turvatsooni ja seal puhked sa lõpuks õide.

Eesti inimesed on suhteliselt krampis. Näitlejad on endasse suhtumises vabamad. Neil pole väga probleeme sellega, mida üldsus neist arvab.

Neid on ka erinevaid. Mõned võtavad väga poose, et näidata ennast parema, huvitavama või haritumana. Aga see ei sõltu minu meelest koolist või elukutsest vaid inimtüübist. Ja lõpuks on iga inimene ikkagi selline, nagu ta on.

Sul on väga isikupärane hääl.

On jah, kuigi ma ise pole pidanud selle hääle jaoks väga palju tegema. See on kingitus , aga ka needus, sest ei tohi sellesse kinni jääda. Et olen veninud lokkis peaga 192 cm pikkuseks erilise häälega valmis tooteks. Enesega peab tööd tegema. Ma pole kuigi palju filme või reklaame peale lugenud, aga vahel ikka juhtub, et kui kuhugi lähen, siis inimesed mainivad , et seda häält ma tunnen. Ma mõtlen siis, et kust ta seda häält teab. Ma olen ise sellega ära harjunud ja ei näe selles midagi erilist. Kui ma olin kolmteist, siis elasime vanaema ja emaga kolmtoalises korteris Tartus. Ühe suvega mul hääl murdus madalaks. Meil oli lauatelefon ja mina kiire poiss võtsin toru, kui helises. Siis ema sõbrannad ehmatasid küll ära, et kas nüüd on emal või isegi vanaemal uus mees tekkinud. Teismelisena minu hääl ja keha ei läinud sugugi kokku. Emaga suvitasime Käsmu meremuuseumis, sest seal töötas ema sõbranna. Ma käisin ikka siis ekskursioonidega kaasa ja mul jäid kõik jutud meelde. Ükskord kui olin 8-9 aastane põnn hakkasin ise rääkima, kui keegi tuli. Inimeste reaktsoonid olid väga huvitavad. Ükskord sattus sinna aga Lauri Saatpalu ja kui ta siis rääkima hakkas olin ma nagu halvatud. Ma sain aru, et sellel häälel, mida ma olin raadiost kuulnud, on inimene küljes. See oli kummastav, et hääl tuleb päris inimese suust välja.

Kultuurimajanduses on keerulised ajad. Publiku rahakott on tühi, piletihinnad tõusevad. Kas sa oled seda oma tegemistes ka tunnetanud. Kas on etendusi ära jäänud või midagi sellist?

Mina olen näitleja, seega veel väga ei ole. Eks müügiinimesest sõltub ka, aga ma arvan, et kui on hästi välja tulnud lavastus, siis ikka käiakse vaatamas. Siis külastatavuse probleemi ei ole. Kui aga tuleb midagi uut välja, siis on alguses raske küll. Sama on ka televisoonis. Publik tahab näha vana ja turvalist. Uusi asju ei kiputa vastu võtma. Krõbeda hinna eest minna vaatama teatrisse kontrollimatut asja, see on risk.

Inimene ostab emotsiooni. Keegi peab olema lavastust näinud ja seda soovitama silmade särades, siis tullakse küll. Samas ei tohi usaldust, mis on tekkinud püsikülastajatel näiteks meie teatri vastu, kuidagi petta. Seega peame hoidma latti kogu aeg järjest kõrgemal.

Reklaami puhul töötab ka emotsioon. Tänapäeval töötavad väiksed sotsiaalmeedia klipid, mis loovad lavastuse kuvandi. Reklaami on igal sammul nii palju, et sa pead sellest massist eristuma. Tavareklaam tänapäeval enam ei toimigi ja ta läheb müras kaduma. Eesti inimestel on õnneks kustumatu janu teatriemotsioonide järgi. See on muljetavaldav. Mul ühed tuttavad loetlesid, kui paljudele etendustele on neil juba piletid ostetud ja kuhu neil on kõik plaanis suvel minna. Ma olin pahviks löödud. Suveteatri võit on ka see, et see annab võimaluse avastada uusi vaatamisväärsusi, loodust ja kõiki neid põnevaid kohti, kus etendusi korraldatakse.

Teeme siis reklaami. Miks peaks tulema inimesed „Teemaja Paksu” vaatama?

Kindlasti teavad paljud Margus Prangelit tema headuses. Isegi mina vaatan suu ammuli, milline orgaanika sellel mehel on. See on nii kihvt. Ma näen praegu proovides kõrvalt , kuidas talle meeldib mängida. Meil kõigil on ees üks stsenaarium, kuid ta teeb vahel oma mängu ja siis vaatab, kas ma partnerina ka tulen kaasa. Ma ei tea, kas see tuleb tal ka etendustesse. Mis kindlasti „Teemaja Paksu” juures müüb on eesti algupärane ja kultuurilooline lavalugu. Publikut huvitav see. Lisaks muidugi visuaalne pool – paks ja kogukas naine, kelle kõrval on pikk ja peenike mees. Inimesed seda ei tea, aga mulle väga meeldib, kuidas sa oled selle kirjutanud. See on väga kerge ja teravmeelne, kogu selle traagika kõrval, mis seal ka sees on. Meie asi on see nüüd ära mängida ja panna sinna muid värve juurde. Materjal igatahes võimaldab põnevaid ja erilisi lahendusi.

Ilusti öeldud. Sa mängid meie lavastuses tsellot. Kuidas proovid edenevad?

Ma läksin viieaastasena Heino Elleri muusikakooli. Aasta aega oli eelklassi. Siis toodi pillid välja ja öeldi, et näita nüüd, millist pilli mängida tahad. Mulle väga meeldis kontrabass. See oli nii suur ja vägev pill. Ma oleks võinud sinna kaks korda sisse mahtuda. Sel hetkel aga kõige suurem pill laval oli tsello ja ma ütlesin, et tahan seda mängida ja siis õppisingi järgmised 11 aastat tsellot. Kuid see oligi väga hea, sest see oli ka soolopill. Teismelisena oli muidugi harjutamine raske, sest kogu aeg oli midagi muud teha, kuid hiljem mõtled, et kui ilus pill see on. Ma ehitasin isegi koolitööna endale elektritsello, kuid päris pilliga tema kõla ei anna võrrelda. Kui nüüd tsello taas minuni jõudis, siis ma armusin uuesti. On olnud väga tore temaga uuesti tuttavaks saada. Lavastuses pean ma samal ajal pillimänguga ka laulma, mida ma varem kunagi pole teinud. Ma olen sostiaalmeedias näinud, et seda tehakse, aga mina pole teinud. Lisaks pean ma mängima seistes. Nõnda on väga palju uusi elemente, aga usun, et saan hakkama. Õnneks pole vaja virtuoos seal olla.

Kui süütusest saab süü.

 Laupäeval 7.juunil esietendus Tapa Raudteejaamas Teatril Nuutrum Madis Kõivu ja Sulev Keeduse näidend „Süütu”. Lavastus moodustab terviku, kus oma kordumatu tähendus on ruumil, muusikal, tekstil, valgusel ja näitlejail.

Üks on kindel, et saada kogu laval avanevast loost aru, tuleb teatrisse kohale tulla vähemalt pool tundi enne etenduse algust ja lugeda kavaleht hoolikalt läbi. Ise eksin selle vastu ja kodus kavalehte lugedes loksuvad kõik detailid paika. „Süütu” peidab endas mitut lugu. See on lugu ingerisoomlaste saatusest, kes sunniti sõjavankri lähenedes oma kodusid hülgama. Sellest joonistuvad välja otsesed paralleelid tänase maailmaga, mis on taas pannud rahvaid oma põlist kodu maha jätma. See on muidugi üldistus, mis koosneb tuhandete inimeste isiklikest väga valusatest lugudest. „Süütu” jutustab just ühe ajaloo jalgu jäänud naise väga isikliku loo.

Näitemängu teksti valmimine on olnud väga huvitav protsess. Sulev Keedus meenutab idee sündi. Keeduse tuttav vanaproua oli ravil Pärnu sanatooriumis ja jalutas koos oma toanaabriga iga päev postkontorisse helistama. Nendel jalutuskäikudel jutustas usalduse tekkides ingerisoomlasest toanaaber oma väga isikliku loo. Ta rääkis, kuidas nende perekond põgenes Ingerimaalt ja kuidas Jõhvist väljasaatmise hirmus tuli sõlmida fiktiivne abielu ühe kohaliku noormehega. Võimud kontrollisid, et kas noored ikka elavad koos. Kui avastati, et nad magavad eraldi voodites, nõuti günekoloogi tõendit. Nõnda siis noored vahistamise hirmus teineteist võtsid. Selles alanduses elati edasi, kuni noormees ühel päeval teatas, et ta on armunud. Sellest päevast elasid nad igapäevaselt koos, kuni vanaproua saadeti sanatooriumisse. Nüüd ta siis helistas iga päev koju. Keedus pakkus kuuldud lugu Madis Kõivule kokku kirjutada. Kõiv oli nõus ja dikteeris talle telefoni teel filmiks mõeldud stsenaariumi esimese poole. Siis Kõivu jõud rauges ja Keedus kirjutas ise loo lõpuni. Lavastaja ja dramaturg Priit Põldma omakorda lisas olemasolevale tekstile katkeid filmidest „Somnambuul” ja „Georgica”. Lisaks veel Kõivu näidenditest „Tagasitulek isa juurde”, „Stseene saja-aastasest sõjast”, „Üks teine lugu” ja novellist „Õun”. Mitme autori poolt läbi kirjutatuna ei ole näidendi tekstis midagi liigset. Rääkimata ja räägitud sõnad saavad mitmekordse tähenduse.

„Süütu” zanrimääratluseks on unenäosaaga. Sigmund Freud on kindel, et inimene elab unenägudes oma elamata elu. Unedes ärkavad ellu unistused ja saavutamata eesmärgid. Leppimatus olemasolevaga on hetkel kogu maailmas levivaks tundeks. Inimene soovib vaid elada oma rahulikku elu, kuid kuskil keegi ei taha lasta sellel sündida. Võimetus võidelda suuremate jõududega viib inimese unenäolisesse normaalsusesse. Unest saab peidupaik õnnetuile. Kes tahab samal teemal juurde lugeda, siis just ilmus Haruki Murakami romaan „Linn ja tema muutlikud müürid”, mille peategelane otsib õnne unenägude ja reaalsuse piiril.

Ingerisoomlaste saatus vajanuks ammu suuremat tähelepanu. 1617 anti Peterburi ja Narva jõe vahelised Ingerimaa alad Rootsi riigile, kes saatis sinna õigeuskliku ja venekeelse rahva keskele elama soomlased. Ingerimaa luterlikuks peapiiskopiks määrati eesti kirjakeele looja Heinrich Stahl, kes on seda kirjeldanud kui äärmiselt vaest ja vaevarikast maad. Põhjasõja järel läks Ingerimaa taas vene riigi koosseisu ja algasid ka soomlaste represeerimised. Hetkeline rõõmuperiood saabus I ilmasõja järel, kui Ingerimaa oli 24 aastat Eesti Vabariigi koosseisus. Vene vägede sisenedes võeti Ingerimaa taas Venemaa koosseisu. Soomlased põgenesid Eesti kaudu, kuid paljud jäid maha ja Vene riik otsustas neid karistada. Nõnda sõlmitigi fiktiivseid abielusid ja vahetati nimesid. Seda kõike selleks, et elada. Nõnda puudutab teater Nuutrum lavastus väga valusalt ühe paljukannatanud rahva saatust.

Üks isiklik meenutus. Torkasin oma 100-aastasele vanaemale diktofoni salaja laua peale ja uurisn, et mida vanaisa sõja ajal tegi. Vanaema siis rääkis. Järgmine päev ta helistas ja ütles: „Ma sain aru küll, et sa lindistad. Aga ära seda kellelegi lase, nad tulevad veel tagasi.” Hirm ei olnud 75 aastaga kuhugi kadunud. Nõnda vaikisid ka ingerlased kartes ennast reeta. Nõnda vaikib ka lavastuse peategelane ingerlane Elina Savolainen, keda kehastab suurepärase rolli teinud Grete Jürgenson. Ainus, kellega Elina telefoni teel räägib, on tema ema. Kuid telefonil ei ole juba ammu võrku ühendatud, tema kõne kaigub tühjusesse. Kuid nende kõnede ajal karjub ta välja kogu oma ahastuse, leppimatuse ja hirmu tuleviku ees. Tema kogu maailm mahub puhvaika sisse ja aeg piirdub vaid hetkega. Elina räägib kellegi teisega vaid korra, pöördudes ihualasti keset laval seistes noormehe palvega, et see aitaks tal süütusest vabaneda. Süütusest saab süü. Süütu inimene peab ennast alandades süüdi mõistma, nagu seda tegi kogu rahvas. Süütu olemine oli karistust väärt.

Oma esimese rolli teatris Nuutrum teeb Viljandi Kultuurikooli lõpetanud Robin Täpp, kes kehastab Heino Mossi. Täppi mängitud Moss on õrn ja kaasatundlik. Ta on kohmetu ja ei tunne ennast mugavalt inimeste keskel, kes tema eest tema elu otsustavad. Ometi on temas otsustavust abielluda ingerlasest Elinaga. Abielust saab protest ja pääsetee. Mossi kasuema Luise, keda mängib Lee Trei, on löödud, sest on kaotamas oma ainsat rõõmu rõõmutus maailmas. Luise tahab ennast ära tappa, kuid Moss ei loobu antud abieluvandest. Kõrvaosatäitjana teeb Lee Trei Luisena märkimisväärselt võimsa ja puudutava rolli. Tema karjetes on elav lootusetus.

Kunstnik Kristjan Suits on geniaalselt ära kasutanud kõik Tapa Raudteejaama võimalused. Lava sügavusse avanevad kõrvaltubadesse peidetud mängupinnad, kus liiguvad varjud. Näitlejate tulek lavasügavusest eeslavale meenutab teekonda, mille põgenev ingeri rahvas pidi ette võtma. Saali nurgas on mäeks laotud neli tonni põlevkivi, mis toodi lavastuse tarbeks kohale Kiviõli kaevandusest. Kastidest, kuhu koguti põlevkivi saavad lauad, toolid ja voodid. Aja viletsus jõuab vaatajani läbi lihtsate sümbolite. Asjades tähtsamaks saavad inimesed. Lavastuses „Süütu” ei saa nalja. Jään mõtlema, kas ta sellisena ongi päris suvelavastus. Kuid kui seda suvel ei mängitaks, siis ei saaks vaatajad osa Raudteejaama kordumatutest ruumidest ja veduriviledest seinte taga.

Lavatuse muusikaline seda on lihtne, kuid mõjuv. Laval kõlavad näitlejate esitatuna ingeri regivärsilised rahvalaulud. Lavastuse muusikaline juht on Kaisa Kuslapuu, kes esitab lõppakordina oma loodud laulu „Kinni hoidmas”. Lavastust läbivad näitlejate karjed ja leppimatuse pursked, kuid kõik tõmmatakse kokku ühte õrna meloodiasse. See annab lootust, et kui elame praeguse aja üle, siis võivad meie unenäod ja unistused täituda, meile antakse elada.

Raivo E Tamm tahtis saada lapsena kolhoosiesimeheks.

 Piibe teatri lavastus „Viimane metsavend” põhineb Ruuben Lamburi elulooraamatul „Alutaguse saaga”. Nimiosatäitjat kehastab Raivo E. Tamm, kellel oli õnne Ruubeniga elus kohtuda ja kelle matustel ta pidas väärika kõne, kus mainis, et meie kohus on kanda Ruubeni mälestust ja rääkida tema lugu edasi. Lisaks on Raivol juubelite aasta. Kui Ruuben Lambur oleks käesoleval aastal saanud 100 aastaseks, siis Raivol täitus käesoleva aasta juulis 60 eluaastat ja samas ka 40 lava-aastat, mis kokku moodustavad samuti 100. Lisaks on „Viimane metsavend” Raivo 125 lavastus teatrilaval. Ajasin Raivoga juttu temast enesest ja Ruubenist.

Kelleks sa ennast pead? Sinus avanevad mitmed rollid. Sa oled näitleja, sõjaväelane, kaitseliitlane, triatleet. Kindlasti on mõni idenditeet sinus veelgi varjul.

Kõik need rollid mahuvad väga kenasti ühte kehasse ära. See on lpasepõlvest saadik, kui olen tahtnud igal pool ja korraga. Mäletan, kui ma kooliajal käisin koos teiste klassivendadega kõikvõimalikud trennid ja huviringid läbi. Kui keegi jälle kuulis, et seal on midagi lahedat , siis läksime sinna. Kui midagi uut lahedat tuli, siis läksime sinna. Mõni jäi ikka kuhugi maha ka. See näitab, et ühele keskendudes võid kaugele jõuda, kuid ringi joostes, sa tipp ei jõua, aga samas on enesel väga huvitav. See jätkub minus tänaseni. Ma tahan olla igal pool. Ma ei oska öelda ei. Kui mind kutsuti triatloni heaks eeskujuks, siis olin kohe nõus. Samamoodi olen jõudnud Kaitseliitu, sest ma tahtsin seal olla. Ma tahtsin lisaks teatrile midagi teha. Kooli ajal õpetas meid Kalju Komissarov, et me peame saame tuntuks draamanäitlejatena, mitte reedeõhtuse telenäona. See ei olnud temas silmis küünemustagi väärt. Ma hakkasin kohe peale kooli sellist vabakutselise elu elama, kuigi ma olin teatris palgal, aga ükskõik, kuhu mind kutsuti, sinna ma läksin – telesse, hakkasin õhtuid juhtima. Tänu sellele olen ma kohtunud väga erinevate inimestega. Kui ma oleks seal teatri paekivi seintega kohvikus istunud ja peale etendust kimunud suitsu ja kirunud neid, keda kohal ei ole, poleks see olnud võimalik. Ma olen tahtnud ja tahan tänaseni avastada maailma enda ümber. Ma olen sellega väga rahul ja ma olen õnnelik, et ma selline olen.

Aga tuntuse toob ikka ekraanil olek. Võid teatrilaval teha suurepärase rolli, kuid publik tuleb vaatama ikka tuntud telenägu.

See on kummaline, et tänapäeva interneti lühivideote ajastul ikka vaadatakse ikka pikemaid teleseriaale. Osaled mõnes seriaalis ja siis teab sind kogu Eesti. Praegu tuleb nii tohutult uusi näitlejaid peale. Lisaks teatrikoolide lõpetajatele kuulutatakse näitlejateks kõik, kes kuskil mingile ekraanile satuvad ja siis on nad kohe juba staarid ja megastaarid. Milleks neli aastat koolis õppida, kui sul on võimalus üle öö näitlejaks saada. Näitlejaid on nii palju ja sellised uusnäitlejad saaavd tuntuks just läbi televisooni. See on muidugi uuema aja trend, kuigi reedeõhtuseid teatriõhtuid vaadati väga palju. Selles mõttes pole midagi muutunud, vanasti vaadati teatriõhtuid, nüüd seriaale. Ja seriaalide vaadatavus on ju pöörane. Näiteks „Õnne 13”. Kolmkümmend aastat kõige vaadatavamate saadete hulgas. See on arusaamatu fenomen.

Näitlejad on siiski väga kinnine punt. Omavahel jagatakse tunnustust ja auhindu. Väljapoole ei osata näha. Värskust kohtab harva.

Nõus. Ma olen ka erinevates truppide liikunud. Rangelt teatris oleval näitlejal on tavaliselt silmaring ikka väga kitsas. Ta on nii eluvõõras, et ma näen seda. Ma võin rääkida paljudel teemadel, kuid tihti tajun, et ei ole kedagi kaassa tulemas. Tihti on mulle öeldud, et mind selline asi ei huvita. Kuidas sa saad nii elada, et sind ei huvita? Mind huvitab absoluutselt kõik. Võib-olla ma ei saa kõigest aru, kuid see huvitab mind. Ma loen vahel kommentaare oma sporditegemiste kohta. Inimesed ütlevad nagu halvustavalt, et ma teen ka trenni, aga ma ei trügi kuhugi võistlema. Ma ka ei võistle peale iseenda mitte kellegi teisega. Kuid see õhkkond, mis võistlustel on, see suurepärane korraldus, see on kõik kokku nauding.

Sa oled võitnud ka tiitleid. Sa oled mitmekordne Tallinna meister ujumises.

(naerab) Tuleb leida see hetk, kui teisi ei ole. Mu ujumistreener ütles, et peaasi, et sa valestarti ei tee ja siis oledki Tallinna meister (naerab).

Sa oled ka tehnikahuviline. Kust see huvi sul pärit on?

Eks ikka lapsepõlvest. Ma veetsin oma suved Saaremaal ja ma mäletan, et minu kõige lemmikum auto oli vana vene villis, eriti kui ta tagant lahti oli. Ma olevat väikse poisina „Kännu Kuke” juures juuksuris öelnud juuksurile, et tahan saada kolhoosiesimeheks. Juuskuril olid käärid maha kukkunud käest. Selline väike laps tahab saada kolhoosiesimeheks. Ma siis põhjendasin, et siis ma saaksin villisega sõita, sest Saaremaal esimees sõitis villisega. Mul oli ema raskesti haige ja vanaema oli ka haige ja ma siis mõtlesin, et saan hakata neid villisega arsti juurde viima. Ma olin esimese klassi poiss, kui isa ostis zaparosetsi ehk „maantee muhu”. See oli väga halvas seisus ja seest väga räpane. Ema õmbles kunstnahast ja riidest kokku uued istmekatted, uued uksepolstrid. Isa tegi masina ideaalselt korda. Kui meil siis vanaonu Kanadast küla tuli ja läksime masinaga surnuaeda. Ma mõtlesin, et kuidas see on , kui Kanda inimene istub meie Zaparosetsisse. See oli põnev hetk ja kui ta siis sisse istus ja imestas: „Nii puhas”. See kuidas eda autot hoiti, kuidas tema eest hoolitseti, see on minus samuti siiamaani. Minu auto peab ka seest puhas olema. Väljast ma teda nii tihti ei pese, aga seest peab puhas olema. Sealt see huvi ja kõigil millel mootorid küljes olid, nendega ma tahtsin sõita. See nauding ja vabaduse tunne, mis sellega kaasneb. Lisaks on liiklus sotsiaalselt huvitav keskkond, kus kõik on vastavalt liiklusreeglitle võrdsed ja sind aksepteeritakse. Loodetavasti.

Sa oled olnud ka 10 aastat autoajakirjanik.

See sai alguse sellest, et ma pean päevikut. Ma iga päev kirjutan. Siis on mul ka autopäevik ja ma kirjutasin üles, millega ma sõitnud olen ja millised on muljed. Ajakiri AutoBild tegi kord lugejaküsituse uurides, et miks loed AutoBildi. Ma siis kirjutasin, et käin aeg-ajalt salongides uusi autosid vaatamas j aproovisõitu tegemas. Sealt see algas. Nemad tegid kohe pakkumise, et tule ja hinda meie autot ka. Sealt läks lahti 10 aasta jooksul kirjutasin iga kuu ühe või kaks artiklit. See võimaldas mul testida väga erilisi masinaid ja kohtuda väga põnevate inimestega. Üks kõige erilisem kohtumine oli Horatio Paganiga, kellega ma kohtusin Itaalias Pagani autotehases. Ta on autotööstuse legend. Ta oli Lamborgini disainer, kuni talle öeldi, et ta teeb nii erilisi masinaid, et võiks neid ka ise tootma hakata. Ma tegin temaga intervjuu. Mind küll rooli ei lastud, kuid mulle tehti üks tutvustav ring. Aga see oli vapustav, sest kui läksin tehase juurde, siis sini-must-valge lehvis katusel.

Räägime Ruubenist ka. Kui ma sulle helistasin, et on plaanis selline näitemäng, siis sa olid kohe nõus.

Jah. Ma pidasin Ruubeni matustel kõne. Ma olin näinud, kuidas ta käis rääkimas oma lugu. Matustel ma siis mainisin, et nüüd on meie asi, seda lugu edasi rääkida. Mind kutsutakse tihti koolidesse riigikaitselistel teemadel rääkima. Ma siis räägin oma vanaisast, kes oli Vabadussõjas. Ma olin endamisi arutanud, et kuidas sellist kõne koolide jaoks kokku panna ja leidnud, et kui rääkida Ruuben Lamburi lugu, siis on seal kõik olemas. Nüüd ongi meie asi seda lugu edasi rääkida. See oli piltlikult öeldud. Ma ei mõelnud, et hakkan järgmisel päeval seda tegama. Kuid sinu pakkumine läks täpselt kokku sellega, mida ma juba välja öelnud olin. Kohtumine Ruubeniga on olnud minu viimaste aastate vapustavamaid elamusi. Mulle on elu aeg meeldinud kuulata vanemaid mehi ja nende lugusid. Kunagi istusin pikalt Gunnar Aarma juures ja palusin temal rääkida oma lugusid. See oli nagu ulmekirjandus, mida keegi ette loeb. Sama vapustav oli, kui Reservohvitseride Kogus käis Ruuben Lambur. Ta oli siis 96–aastane. See kuidas ta tund aega seisis meie ees tikksirgena ja rääkis oma lugu. Terve saalitäis istus ja kuulas suu lahti. Üks asi on see, kui ta nooruses oli metsavend ja mida ta seal metsas tegi. Teine see kuidas ta Siberi suutis nendes tingimustes üle elada ja koju tulla. Ja kolmas asi on kõige vägevam üldse. See kuidas ta käis koolides ja rääkis osalejana oma lugu. Kui selge mõistusega, kui säravalt, kui kaasahaaravalt, et see lugu ei ununeks ega kaoks. Lugesin hiljuti, kuidas lätlased oma vabaduse eest võidelnuid austavad ja kuidas meil on see kõik nagu väheke kohustuslik ja seotud mingite hirmudega, et kas tohib vabadussõja kangelastest rääkida või siis metsavendlusest.

Sa oled ka kaitseliitlane. Kui oluline on sinu jaoks olla valmis oma kodu kaitsma?

See kõik on lapsepõlvest pärit. Kui mu vanaema tuli mind maalt linna hoidma, siis tal olid kaasas fotoalbumid, kus olid sees eestiaegsed pildid tema õdedest ja vendadest, kes olid olnud kaitseliitlased Narvas. Üks vend oli ohvitser ja soomepoiss. See oli natuke sürreaalne olukord. Mina olin koolis eeskujulik pioneer , aga õhtuti vaatasime vanaemaga Eesti armee ohvitseride fotosid. Ma mäletan seda, kui uhkete nägudega olid tema õed. Karakullkraedega kasukad seljas ja Kaitseliidu embleemid ümber käe ja Kaitseliidu vormimütsid peas. See uhkus on mul nii meeles, see ülev tunne, et ma olen kaitseliitlane. Ja siis järgmisel pildil Eesti ohvitser, kuidas ta seisab sirge seljaga mõõk vööl. Mul kogu aeg kripeldas sees, et ma tahaks ka midagi sellist olla. See kõik on sealt pärit. Ma olin ka hirmul, et mind võetakse vene armeesse, mille eest ma siis põgenesin. Mingi aeg tegin sini-must-valgeid lendlehti oma Kanada vanaonu tõttu ja siis oli kogu aeg hirm, et kukun kinni. Teatritöö tõttu ma ei jõudnud kohe Kaitseliitu, millest mul on natuke kahju. Oma vanuse poolest oleks ma võinud olla Kaitseliidu taastajate hulgas, kuid ma ei olnud. See kripeldab. Kuid seal ma nüüd olen. Minu käest on küsitud, et kas kaitseliitlane on minu järjekordne roll. Ma olen vastanud, et see ei ole roll, see on minu pärisosa.