Teisipäev, 24. november 2015

Etendus "Loojangupuna" tekst

LOOJANGUPUNA
Arlet Palmiste

Ajalooline draama 1 vaatuses.

Tegelased
Johan
Helene, abikaasa
Harry, õepoeg
Meeta, teenija
Jüri, naabrimees
Jutustaja

Pilt 1
Jutustaja: 39ndal olin mina veel noor tüdruk, kuid tollaseid sündmusi mäletan siiski päris selgelt. Admiral Pitka ostis Ebavere mäe jalamile Lilleoru talu 1936 aastal, vahetult enne pensionile jäämist. Pitka oli tollal 67 aastane. Seal Lilleorus ta siis oli ja päevad läbi kirjutas. Ilusate ilmadega liikus ikka aias ringi. Igal hommikul käis Pitka vanas loomajoogipalis suplemas. See oli kummaline komme, mida külarahvas käis hommikuti vaatamas. Siis aga hakkasid ajad ärevaks muutuma. Saksamaal oli Hitler riigipeaks valitud, teisel suurel naabril Venemaal oli Stalin etteotsa saanud. Need kaks ei tahtnud sugugi, et Pitka oma rahusadamas raamatuid saaks kirjutada.
1939 aasta kevad. Pitka kabinet Ebaveres. Keset lava suur kirjutuslaud. Laua taga istub Pitka ja kirjutab. Siseneb teenija Meeta, kes kukub tolmu pühkima ja koristama.
Meeta: Jalad üles.  Võib alla lasta. Nihutage tooli. Veel veidi. Tulge parem kõige tooliga eest ära.
Pitka: Pead sa just nüüd siin niimoodi tuuseldama. Sa kulla hing näed ju , et mul on kirjatöö pooleli.
Meeta: Millal siis veel? Varsti on tuba jälle härrasid täis. Siis peab küll kenasti läikima, aga mõistaks neist mõni ka saapad ära võtta või oma tassirõngad ära pühkida. Ma saan aru küll kui nõnnamoodi linnahärrad teevad. Neil on peenemad kombed ja ega nad pea teadma kuidas pori põrandalt jälle ära kaob, aga meite oma küla mehed. Ronivad tuppa nagu vasikad aetikusse. Kas nii võib? Kodus tirivad küll juba õues saapad jalast ära, isegi talvel. Muidu saavad eide käest üle küüru, aga siin las Meeta kraamib, las Meeta pühib.
Pitka: Meeta. Mulle tundub, et nüüd on vist kõik juba kenasti korras.
Meeta: Kannatage nüüd veidi. Midagi pole veel korras. Teie jaoks on koristamine, kui hirmutad harjaga põrandat ja see ehmatab ennast ise puhtaks. Ei ole nii. Ma pean nüüd üle ka pesema.
Pitka: Kas sa, Meeta, seda hiljem ei võiks teha?
Meeta: Millal hiljem? Istute siin toas kõikse aeg pliiats käes ja jutuvõru huulil. Nagu praegugi. Mis häda on teil siin toas passida? Õues ilus ilm. Aga ei teie ikka siin laua taga, saaks aga inimestega juttu ajada.
Piktka: Kellega ma siis nii väga siin juttu räägin?
Meeta: Minuga ju lobisete. Ise räägite kõikse aeg, kui kole kiire on selle uue kirjatööga. Mis te siis lobisete? Minge hingake värsket õhku.
Pitka: Tundub, et tõesti on targem praegu jalgu sirutada. Lähen vaatan siis kasvuhoone üle. Varsti vaja kurgid mulda panna. (lahkub)
(Meeta koristab edasi. Siseneb Helene.)
Meeta: (vaikselt) Saad ühest lahti, teine kohe krõps kohal.
Helene: Meeta, mida sa räägid seal?
Meeta: Räägin, et ei tea kaua see härra seal õues tiirutab, ise kurdab, et palju tööd teha.
Helene: Ma just mõtlesin, et kuhu ta on läinud.
Meeta: Läks kasvuhoonesse kurke istutama.
Helene: Kurke. Tule taevas appi. Kas märts pole pisut vara kurkide jaoks? Mis tal ometi arus on? (Väljub)
Meeta: No näed saabki toa muretult korda.
(Sisenevad Pitka ja Helene)
Pitka: Ma ütlen sulle, et mul ei olnud plaanis hakata kurke istutama. Käisin vaatamas, kas kasvuhoone ei vaja väikest remonti. Äkki on talvine lumi mõne klaasi ära lõhkunud.
Helene: Märts on veel kurkida jaoks vara. Külm ju
Pitka: Ma saan aru, et külm, aga ma ei plaaninudki kurke istutama hakata.
Helene:  Mina ei saa sust aru. Kas sul pole toas midagi teha või, mis sa sinna kasvuhoonesse ronisid? Ja veel kurke …
Pitka: Ma ei hakanud kurke istutama. Meeta koristas ja ma läksin välja, et mitte jalus olla.
Helene: Ja kohe kurkide kallale. Kummaline küll.
Meeta: Mina ka aru ei saa, mis tal nende kurkidega on. Nii kui ma tuppa tulin, hakkas üks kurgi jutt.
Pitka: Kust sa seda võtsid, et ma kasvuhoonesse läksin kurke istutama?
Helene: Meeta ütles selge sõnaga, et sa olid toast väljunud ja läinud kurke istutama.
Meeta: Saigi valmis. Lähen pühin teed ka puhtaks. (väljub kiirustades)
Pitka: Kallis Helene. Oli sul asja ka või tahtsid lihtsalt kurkide kohta arvamust avaldada.
Helene: Lihtsalt see tundus kummaline, et alles märts ja juba sina kurkide kallal. Sa pole kunagi elus varem nii aiandusest hoolinud,  kui siin Lilleorus. Võta siis teadmiseks , et märts on kurkide jaoks siiski vara.
Pitka: Kas me võiks selle teema nüüd jätta. Võtan arvesse, et märts on kurkide jaoks vara. Eks ma lähen külvan siis redist.
Helene: Redist. Miks redist?
Pitka. Miks mitte? Vaata kui tuleb tahtmine jalutada peenramaale ja võtta üks redis ja kohe tervenisti sulle suhu pista.
Helene: Mis juttu sa nüüd räägid?
Pitka: Saad hulga kasulikke vitamiine ja oled mõnda aega vakka ka. Meil sai see Lilleoru 3 aastat tagasi ostetud, et oleks rahu ja vaikust. Siin põllud helisevad lindude laulust ja mets mühab rahustavalt. Kõik see puhastab ja kutsub avastama. Aga viimasel ajal käib siin kogu aeg üks sebimine. Ma pole saanud viimastel päevadel pea-aegu sõnagi kirja panna. Mis kevadärevus see ometi on?
Helene: Lehed ka kirjutavad hirmsaid asju. (paus) Sellest, et Austria Saksamaa rüppe läks ma saan veel aru, aga milleks oli neile vaja tükikest Leedust.
Pitka: Need on suurte poiste mängud. Meie siin vaikse metsa sees ei peagi alati mõistma, milleks ühte või teist tehakse.
Helene: No palju seal siis neid sakslasi ikka oli, keda oli vaja kangesti kaitsta ja kes kõik Saksamaa rüppe ihkasid. See oli vist see põhjus miks tükike Leedust Saksamaaga kokku pandi, nagu ma lehest lugesin.
Pitka: Eks see oli jutuks hea küll. Meie siin peame lootma, et Hitler Eesti kallale ei tule. Ega meil poleks jõudu talle vastu hakata.


Pilt 2
(juuni  1939. Pitka istub oma laua taga ja kirjutab. Siseneb Naabrimees Jüri)
Jüri: Terekest ka naabrimees. Võib edasi tulla?
Pitka: Sa juba toas ju. Kuhu ma sind enam ajan? Tule edasi.
Jüri: Kuidas ka kurgid kasvavad Admirali-härra?
Pitka: Pole viga. Saime söönuks ja jäi veel ülegi.
Jüri:  Ah, et isegi üle jäi. Meil jälle on sõstrad suured kui pöidlaotsad. Aga sa tead seda isegi. Iga päev kõnnid aia tagant mööda.
Pitka: Seda küll. Eit on sul tragi. Kogu aed on teil nõnda lopsakas.
Jüri: Lopsakas jah.  (paus) Mis siis laias maailmas ka kuulukse?
Pitka: Mis seal ikka. Saksa ja Vene on omavahel lepingu sõlminud, et teineteisele külge ei hakka.
Jüri: Vast tuleb siis rahu maailma. Muidu kogu aeg selline tunne, et õlita püss kapi otsas ära.
Pitka: Püssi võid ära õlitada ikkagi. Kui suured omavahel müdistavad, siis sõidetakse meiesugustest väikestest hooga üle.
Jüri: Eks siis tuleb endale õiged sõbrad leida.
Pitka: See mulle Eesti riigi juures muret teebki. Maailmasõja ajal aitasid meid alati inglased. Ma ise elasin aastaid Inglismaal ja tean , et nendega saab asju ajada. Aga nüüd kipub Päts rohkem sakslastega asju ajama. Ma ütlesin Rahvuskogus ka, et Hitler naeratab küll kenasti, aga kui aeg käes, siis teeb ikka nii, nagu talle parasjagu kasulik.
Jüri: Sina tead neid asju paremini. Võtavad nad sind seal Rahvuskogus kuulda ka või, sa ikkagi Admiral?
Pitka: Kes seal kuulda võtab. Neil omavahel niigi palju tegemist. Minu sõna enam ei maksa.  Vapsid kuulutasid mind ju üldse kaks aastat tagasi riigivaenlaseks.
Jüri: Seda küll. Aga sa viruta rusikaga lauale, nagu ilmasõja ajal. Ma mäletan, kui lehest lugesid, et Pitka on kohal, siis oli süda kohe rahul. Siis teadsid, et asjad lähevad korda. Oleks neid sinusuguseid mehi ainult rohkem olnud.
Pitka: Ole sa Jüri tänatud hea sõna eest.
Jüri: Kui vaja ajan omad kondid aida alt välja ja seisan Eesti eest, nii nagu Vabadussõjas seda tehtud sai. Kurat, iga küla pani omad mehed välja. Ja lõime raisad tagasi.
Pitka: Pole enam tänapäeval nii lihtne see.
(Siseneb Meeta)
Jüri: Sa ise oled Kaitseliidu asutaja. Kaitseliidu papa. Anna ainult märku ja mehed tulevad sinuga. Kasvõi ragulkadega seisame Eesti iseseisvuse eest.
Meeta: Lõpetasid või. Mis sa üürgad siin? Ise ei saa kanagi õue pealt kätte. Sa parem terita omad kargud ära, saad kiiremini edasi.
Järi: Pole mul mingeid karke.
Meeta: Mis kaikad need seal ukse taga vedelavad siis.
Jüri: Need on hanguvarred. Tahtsingi Admirali käest küsida, et kas tal oleks vaja uusi varsi hangudele.
Pitka: Ei tea olevat. Aga võib üle vaadata ka. Äkki tuleks mõni tõesti asendada.
Jüri: Ega ma nende eest raha küsiks.
Meeta: Nüüd tuli suurärimees välja. Kas sul harjavarsi ka on, mul oleks vaja kohe kolm tükki?
Jüri: Ma siin Admiralile pakuks ikka kõige pealt.
Pitka: Kui sa raha ei taha, siis midagi sa ikka tahad nende eest. Ega nende rahadega pole enam ka nii nagu vanasti. Peab hoolas olema.
Jüri: Ma tõesti siiski midagi ikka paluks Admirali käest.
Meeta: Ma teadsin. Ma teadsin, et ega see Ebavere suurärimees midagi niisama ei anna.
Jüri: Meeta, pead sa kogu aeg vahele segama.
Pitka: Kõnele aga julgesti , Jüri. Mis sul mureks oli?
Jüri: Ma valmistasin kodus hulka maltoosat. Sai teist nii palju, et jagub endale ja võiks ka turu peale viia. Kus see linnamees korralikku maltoosat ikka saab?
Pitka: See on õige küll, aga ega mina pole suurem asi napsumees. Olin õite noor , kui sai seda kraami mokaotsast proovitud. Kardan, et minuga sul see äri ei õnnestu.
Meeta: Suured ärid käivad ikka napsu ümber. Minu vanaisa ja viinapits olid ka omavahel suured sõbrad, nii kui nad kahekesi koos olid, oli neil alati väga lõbus.
Pitka: Mine sa vaata Meeta, kas sa leiad Helene kuskilt üles.
Meeta: Neljas käsi on puudu või… Lähen , lähen (lahkub)
Jüri: Ega Admiralile pakuks maltoosat. Ma tean küll, et sa pole suurem asi napsumees.
Pitka: Mis selle maltoosaga siis on?
Jüri: Ega ma seda maltoosat saa siis turule põskedesse pakituna viia. Sina käid seal linnavahet, äkki sa saad tuua ühe laari purke.
Pitka: Miks mitte. Milliseid purke sul siis täpsemalt vaja oleks?
Jüri: Hea oleks, kui purgid pealt ka kinni käiks.
Pitka: Sa mõtled siis purke, millele saaks kaane peale keerata?
Jüri: Jah. Peamine, et kinni peab. Muidu sõidu ajal loksutab purgid tühjaks.
Pitka: No ja veel. Kui sõit on pikk, siis ei tohiks purk katki minna. Muidu oleks sõit ilmaasjata.
Jüri: Seda ka.
Pitka: Savist ja klaaspurgid purunevad kergesti. Kas siis sobiks plekkpurgid?
Jüri:  Plekist võiks olla küll. See on hea, et terveks jäävad.
Pitka: .., ja ega nad vist väga suured ei tohiks ka olla, sest suurt ju linnamees ei ostaks. Tal oleks vaja sellise ühe õllelaari jagu.
Jüri: Ma nii mõtlesin jah.
Pitka: Kas siis sellised 3- liitrised plekkpurgid sobiksid?
Jüri: No sa tead kohe täpselt, mida mulle vaja on. Kuidas siis jääb? Kas oleks sul võimalik teinekord linnast kaasa tuua.
Pitka: Ega see auto mul nii suur ole, aga mõned mahuvad ikka ära. Palju sul siis vaja oleks ?
Jüri: Algatuseks oleks 500 purgist küll.
Pitka: 500. (siseneb Helene)
Helene: Mis 500?
Pitka: Purki.
Jüri: Purki.
Helene: Purki?
Jüri: Admiral lubas mulle linnast tuua 500 purki.
Helene: 500 purki. Issand Johan, sa oled pika elu elanud ja pole napsu võtnud. Kas nüüd siis hakkasite jooma?
Pitka: Peaks vist väikese tilga võtma küll. Hea küll Jüri. Teeme nii, et toon sulle algatuseks 50 purki ja siis vaatame edasi.
Jüri: Aga pea meeles, et sa jääd mulle siis teene võlgu. 450 purki lubasid veel tuua.
Helena: Johan. Sa lasid kutsuda.
Pitka: Jah. Jüri pakub harjavarsi. Kas meil oleks vaja harjavarsi?
Helene: Pole meil ühtegi harjavart vaja. Endal sul oli reha katki. Sättisid hernekeppi sinna taha.
Pitka: Oli tõesti nii. Lähme Jüri, näitan sulle seda reha. Saamegi äkki kaupa teha.

Pilt 3.
Jutustaja: 1939 aasta suvi oli läbi saamas. Tundus, et riigipead olid ka suvepuhkustelt tagasi tulnud, sest kogu maailmas tuliseks alles läks. Räägiti, et Molotov ja Ribbentrop olid koos istunud ja omavahel maailma ära jaganud. Ega selle tulemused lasknud ennast kaua oodata. Saksa tungis Poolasse ja Vene tuli teiselt poolt vastu. Admiralil aga oli selleks ajaks  juba  kolm raamatut mälestusi kirja pandud. Üks merel loksumine seal kogu aeg on. Mõnda asja kirjeldab Pitka nii kenasti, et tahaks isegi merele või nagu oleksidki juba suurel maailmamerel keset tuuli eemal maistest muredest.
September 1939. Pitka kirjutab laua taga. Siseneb Harry.
Pitka: Terekest sulle endale ka. Sind oota nagu Jumala õnnistust. Pidid juba eile tulema. Kuhu sa ometi jäid? Ega midagi hullu ei juhtunud? Käisin iga natukese aja takka tee otsas vaatamas, ega ometi tolmu tõuse. Kas said raamatud kätte?
Harry: Võta nüüd vähe hoogu maha. Nüüd on siis see käes …
Pitka: Ongi käes. Näita ometi välja.
Harry: See, mis kardetud on käes.
Pitka: Trükikojas keerati midagi untsu või.
Harry: Ei. Ma räägin ilmakorrast.
Pitka: Mis korrast, mis sul käes on?
Harry: Saksa tungis Poolasse.
Pitka; Või Saksa tungis Poolasse. Siis on see tõesti käes. Millal siis?
Harry: Nii kui kooliaasta algas 1.septembril, lõid nagu korralikud koolipoisid piiriväravad lahti ja marssisid sisse.
Pitka: No. See on nüüd tõesti pauk. Ega Eestilgi siin enam siis pikka pidu pole. Helene. Helene, kus sa oled, tule ruttu siia.
Harry: Ma värskemaid sõnumeid ei tea, aga Saksa olnud alguses päris kiiresti edasi liikunud.
(Siseneb Helene)
Helene: Oo, kallis Harry. Juba jõudsidki. Johan kõndis terve eilse päeva närviliselt ringi. Ootas oma raamatut. Kas said selle trükikojast kätte?
Harry: Ei saanud. Tuli muud vahele.
Helene: Kas sinuga juhtus midagi?
Harry: Ei minuga pole midagi juhtunud, kuid juhtunud on siiski küll.
Helene: Mis siis nüüd lahti on?
Pitka: Saksa tungis Poolasse ja liigub vägedega kiiresti edasi.
Helene: Mida see siis ometi tähendab? Saksa tungis Poolasse. Kas nad vähe on veel endale kahmanud.
Pitka: See on kõik selle hullu Hitleri plaan. Väikesed mehed pole kunagi usaldusväärsed olnud. 
Harry: Teine samasugune hull teisel pool juba ootamas.
Pitka: Ega see enne lõpe, kui need kaks on teineteisel kõrid läbi närinud.
Helene: Või Saksa tungis Poolasse. Sul oli õigus, kui sa rääkisid, et see Molotovi ja Ribbentropi kokkulepe on üks suurte poiste mäng. Seal see oligi.
Pitka: Aga mida Päts asjast arvab?
Harry: Päts pidas pika kõne ja kutsus rahvast rahu säilitama.
Pitka: Aga sõjavägi, mis see teeb?
Harry; Eesti säilitab neutraliteedi ja seoses sellega ei kuulutatud ka mobilisatsiooni välja, nagu paljud siiski nõudsid.
Helene: Issand. Kas tõesti arvate, et sõda jõuab ka meile.
Pitka: Hea oleks, kui ei jõuaks, kuid karta on, et sellest me ei pääse.
Harry: Praegu igal juhul Eesti kuulutab, et on erapooletu.
Pitka: See meile pikk kaitset ei taga. Kurat. Ilma püssipauguta oma kodumaad ära ei anna. Pagan küll , ajame mehed relvile.
Harry: Oota nüüd sellega.
Pitka: Mida me ootame. Ega siin pikka pidu pole. Venelased on kohe sees.
Helene: Arvad sa tõesti nii?
Pitka: Mis mul arvate. Ega need kuradid ei jäta. Harry. Aja auto ette. Nüüd põrutame Tallinna.
Helene: Vastu õhtut veel. Kuhu sa lähed?
Pitka: Tallinna. Omakaitse ülemana pean tegema ettevalmistusi sõja puhkemiseks.
(Pitka ja Harry väljuvad)
Helene: Meeta. (Tuleb Meeta) Ole hea , pane ruttu toidukorv kokku. Johan ja Harry lähevad Tallinna.
Meeta: Või Tallinna. Kauaks nad ka jäävad?

Pilt 4
(Kalendris kiri  Oktoober 1939, Meeta koristab.Siseneb Jüri. Õllepurk käes)
Jüri: Hirmsad lood jah. Vahi kuradi venelasi. Ronivadki nagu tarakanid sisse.
Meeta: Sul peaks hea meel olema, nüüd alles sinu õlle ja samaka äri õitsema hakkavad.
Jüri: Oh ei. Viimasel ajal on vildakas see ilmaelu. Vaata, kui kaunis sügis. Mets värvides. Vili põllul. Linnud kogunevad parvedesse. Keegi ei märka seda, kõik muudkui siblivad ringi , pead laiali otsas. Üks suur sõjajutt käib kogu aeg.
Meeta: Targemad lendavadki minema. Sakslased kogunevad ka parvedesse ja lendavad vaikselt kodumaale talvituma.
Jüri: Admiral rääkis jah, et Hitler olla kõiki sakslasi oma ajaloolisele kodumaale kutsunud.
Meeta: No kuhu nad siis veel minema oleks pidanud. Kui venelane tuleb, siis siin pannakse neile kohe rangid kaela.
(Sisenevad Pitka ja Harry.)
Jüri: Tervitus Admirali- härra. Tere teile ka härra Harry.
Pitka: Jüri, kulla naabrimees. Mis sind siia tõi?
Jüri: Kuulsin, et jõudsite juba Tallinnast tagasi.
Pitka: Jõudsin.
Jüri: See, et purgid said kenasti kõik kasutusse. Sain kaubast lahti. Tõin tänuks värsket koduõlut mekkida. Sai päris rammus.
Pitka: Tänud, kuid tea, et ma pole elus ei viina ega õlleviret suhu võtnud ja ega ma tänagi erandit tee, kuid tänud sellegipoolest.
Jüri: Vast tahab siis Harry- härra värske kraami ära proovida.
Harry: Mina prooviks küll. Ole palun hea Meeta, too köögist paar kannu.
(Meeta lahkub)
Pitka: Mis siis ka külavahel uudist? Mis meeleolud rahva seas valitsevad?
Jüri: Mis meeleolud seal ikka. Rahvas ei tea, mis tulema hakkab. Ei tea , kas siit üldse jalga lasta või mida teha.
Pitka: Ega venelast pole uskuda kunagi. Räägib üht, kuid teeb hoopis teisti.
Jüri: Palju neid prussakaid siia siis nüüd ka tuleb.
Harry: Lepingu järgi lubatakse kokku tulla 25 000 venelast.
(Tuleb Meeta kannudega)
Pitka: Tänan.
Jüri; No proovime selle kraami siis ära. (Valab välja)
Harry: Värv on päris kena. Lõhnab ka hästi.
Jüri: Mis sa tast nuhid. Vala sisse. Võtame vaba Eesti terviseks. (Joovad) Tunned, kuidas keel tõmbub suus kokku nagu mõni viss.
Harry: Kange.
Jüri: Õlu peabki kange olem. Muidu on pärast põis haige, kui teist liitrite kaupa sisse kaanida.
Meeta: Ärge nüüd nii viisakad ka olge. Võite daamile pakkuda küll.
Jüri: Kus sa siin daami näed?
Meeta: Nüüd tuli härra välja. Võta teadmiseks, et mina olen lõpetanud Kodumajanduskooli Järva-Jaanis ja seega haritud daam. Sina pole viitsinud isegi Ebavere mäe otsa ronida.
Pitka: Meeta, võta julgesti minu kannust, ega ma seda kraami puudu.
Meeta: Vaata Admiral on tõeline härra. Kõik annaks ära. Isegi õlle annab ära.
Harry: Vaata , et sa Meeta üle ei pinguta. See on päris kange kraam.
Järi: Meil elas siin külas ennist üks mees, kes samuti ei armastanud üksi napsitada. Nii ta istus peegli ees, teinekord tundide kaupa, senikaua kuni peegel talle naeratama hakkas, siis läks magama.
Harri: Ei tahaks uskuda, et selline mees tõesti olemas oli.
JürI: Admirali-härra. Mis siis nüüd saab. Vabadussõjast tõite meid küll uhkelt välja. Kas kutsume mehed jälle relvile?
Pitka: Päts ise andis venelastele loa sisse tulla. Kohtusin Tallinnas Inglise konsuliga. Konsul on mu vana tuttav juba sellest ajast, kui Inglismaal sai äri aetud. Ta arvas, et peaks rahulikult võtma. Karta on, et inglased meile appi ei tule, kui venelane päris võimu võtab.
Harry: Palju siis eestlastel seda väge on, et vastu astuda. Poleks Päts nõus olnud, sõidaks Vene tank meie väest  üle nagu mutimullahunnikust. Eestlastel on kokku ainult 12600 meest sõjaväes. Venelastel piiri taga mitu korda rohkem valmis. Eestlastel on 18 tanki. 18, kas sa kujutad ette. Kui need metsa kaovad, siis ei leia teisi ülessegi. Mida sa teed 18 tankiga 25000 mehe vastu. Lisaks on meil veel 10 lennukit.
Jüri: Raskel ajal on ka perse laululind.
Meeta: Tallinna kohal olla Vene lennukid õite madalalt lennanud.
Jüri: Kas su kõrvadega on midagi lahti Meeta. Vene lennukid lendasid ka siit mitu korda üle.  Ühte nägin 2 päeva tagasi viimati. Kuradeid ei huvita üldse, kus piir on.
Meeta: Kust ma pidin teadma, et need vene omad on.
Jüri: Kelle siis veel. Eesti omadel pole kütustki nii palju , et õhku tõusta.
Pitka: No siis on muidugi Eestil veel 13 laeva. Ärge seda unustage.
Jüri: Laevade peale võtame.
 Harry: Pidi see arestitud Poola allveelaev just nüüd Tallinna sadamast jalga laskma.
Pitka: See oli hea põhjus venelastele meid rünnata. Või nemad peavad kaitsma mereteed, mida meie kaitsta ei suuda! Kuidas ei suuda. Merel saaksime sõditud küll, kuid sellest on vähe.  Mis sel Pätsul muud üle jäi, kui vene sisse lubada.
Jüri: Mäletan, kui 1918 aastal lehest lugesin, et Admiral Pitka kasutusse on antud tõeline sõjalaev. No läks ikka meeleolu kohe paremaks. Ikkagi oma laev. Kaua sa puust parve pealt ikka sõda pead.
Meeta: Kas sa seda ka tead, et riigil polnud tollal selle laeva saamisega palju pistmist? Admiral ise lasi oma rahadega laeva korda teha.
Pitka: Kust sina Meeta selliseid asju tead?
Meeta: Eks ma siin olen ju ennegi tolmu pühkinud.
Pitka: Meeta!
Meeta: Mis Meeta. Ma pean muidugi kohe ütlema, et ega ma kellelgi edasi rääkinud, mis siin kuulda on olnud. Ma lähen toon midagi lauale ka (lahkub)
Jüri: Seda rahvas räägib jah, et päris oma rahadega tegid riigile laevad valmis.
Harry: Soomusrongid ka. Ega neid saa unustada.
Jüri: Oleks ka praegu selliseid mehi rohkem, kes vähem enesele ja rohkem riigile mõtleks. Selle peale võtame.
Pitka:  Minu vanuses enam kaevikus ei passi, kuigi Vabadussõjas sai ikka ka ise tuld antud.
Jüri: Seda ma räägin, et oleks pidanud raiskadele ikka tuld andma. Kui Admirali härra oleks kutsunud üles võitlusele, siis oleks isegi mina kapi otsast püssi üles otsinud.
Pitka: Eks seda püssi võib veel varsti vaja minna. See kõik täna on alles algus. 1918 oli meie oma vaba riik ju alles sündinud, polnud tal raha, mitte mingisugust korda , aga sõdida juba tuli. Eks igaüks aitas nii palju kaasa, kui sai. Venes oli tollal samuti segadus suur. Punased olid värskelt võimule tulnud. Valged üritasid oma tagasi võtta, siis veel sakslased, kes samuti siin oma vägedega ekslesid. Jäime juba tollal kahe suure huvide vahele, nagu polekski meie iseseisev vaba riik. See kui koolipoisid tulid vormimütsid peas ja talunikud tulid viisud jalas, see kõik andis nii palju jõudu ja tahet võidelda meie oma vaba riigi eest lõpuni. Keegi ei uskunud, keegi ei arvanud, et meie riik püsima jääb. Käisin mööda pankasid ja ärimehi, et saaks valmis meie soomusrongid ja laevad. Kui me siis Tallinnast Kunda poole esimesele sõjaretkele läksime, juba siis ma teadsin, et see kõik pole olnud asjata. Isegi , kui vene jõuab Tallinna, siis oleme meie endast andnud kõik ja meie pojad ja tütred ei saa meile öelda, et olime vaid kõrvalvaatajad. Et me lasime oma põlise maa taas kord võõramaalastel  vallutada. Meie omal maal ütleme ainult meie, kuidas me elama peame. Aitab igasugu võõrast korrast.
Harry: Vat see on üks mehe jutt.
Jüri: Elagu. Võtame selle peale.
(Siseneb Meeta)
Harry: Jüri. Mine otsi oma püss välja ja läheme põrutame nendele raiskadele.
Jüri: Ma kaevan oma maja ümber kaeviku, siis saan igast suunast tuld anda.
(Laulab) Jää vabaks Eesti meri, Jää vabaks Eesti pind,
siis tuisku ega tormi ei karda Eesti rind.
Elagu .. . Kes siis nüüd võiks elada?
Harry: Elagu eesti naine, kes iial pole eesti meest raskel ajal hüljanud.
Meeta: Selle peale võtan mina ka.
Jüri: Ma ei tea, mis ma teeks , kui minu eit peaks venelastele minema.
Pitka: Helene, kus sa oled. Saaksid sa palun siia tulla. Siin kiidetakse eesti naist.
(Siseneb Helene)
Helene: No, mis lõbus olemine siin siis toimub.
Jüri: Teie terviseks proua Helene.
Helene: Ole sa tänatud.
Pitka: Kallis Helene. Ajad on sellised, et peab taas tegudele asuma.
Helene: Mis sa sellega öelda tahad?
Pitka: Kui meie oleme andnud vene vägedele loa Eestisse tulla ilma püssilasuta, ainult „suurest sõprusest“, siis nüüd on aeg näidata, et ka meie võime võidelda ja minna appi meie hõimuvelledele Soomes, kes Vene käskudele ei kuuletunud ja oma vabaduse eest seisma asusid.
Harry: Mis sa plaanid?
Pitka: Kirjutan üleskutse kõigile Eesti meestele, et  minna appi Soomele võitluses Venega.
Jüri: Mina olen nõus. Läheme. Selle peale võtame.
Meeta: Selle peale võtan hoopis mina sinu siit kaasa ja saadan ukse taha. Kas sa ei näe, et siin aetakse tähtsaid asju.
Helene: Johan. Sa oled juba vana mees ja ei pea muretsema selle pärast. Selleks on nooremad mehed.
Harry: Mõtled sa seda tõsiselt?
Pitka: Ikka tõsiselt. Soome on meid alati aidanud. Aitame meie nüüd ka neid. Harry. Aja auto ette.  Põrutame Soome ja teeme seal oma Eesti pataljoni. Kui seal on pataljon koos, saame tulla iga kell Eestisse appi .
Meeta: Proua Helene, kas pakin võileivad sisse. Admirali-härra sõidab Soome.

PILT 5
Kalendris seisab JUUNI 1940
Pitka: 72 000. 72000. 72000.
(Siseneb Helene)
Helene: Mis 72000 ?
Pitka: 72000 meest sisenes Eestisse. Kui Päts lepingu sõlmis oli seal kirjas, et venelased toovad siia 25000 meest. Nüüd aga 72000. Eesti väes on kokku hea juhul 15000 meest. Kas sa saad aru, et sellega on meie oma riik otsas?
Helene: Ei pruugi olla. Nad ju tulid ainult oma baase siia looma. Kuidas nad siis merele peaksid saama?
Pitka: Loodad sa tõesti, mu kallis Helene, et venelased ainult oma baasides püsivad?
Helene: Sina oled ju Omakaitse ülem ja peaksid neid asju paremini teadma.
Pitka: Õige. Mina olen Omakaitse ülem. Kirjutan üleskutse kõigile Omakaitse liikmetele. (kirjutab) Aeg on pühkida relvad tolmust ja astuda vastu … ei … olla valmis vastu astuma meie suure naabri agressioonile. (tõsineb)
Helene: Mis on, mu kallis?
Pitka: Venelasi on 72000 meest. Me oleme hukkunud, Helene.
Helene: Ära räägi nii, sa oled alati meid kõigist raskustest välja toonud. Korra juba saime Venest jagu. Küll saame jälle.
Pitka: Ma olen juba vana, kallis Helene.
(Siseneb Harry).
Harry: Vares pandi uueks peaministriks.
Pitka: Kirjanik Vares?
Harry: Seesama.
Pitka: No, sellega siis algab.
Harry: See pole veel kõik.
Helene: Mis siis veel saab olla?
Harry: Omakaitse keelustati ja relvad kästi ära tuua.

PILT  1.Juuli 1940
(Pitka kirjutab laua taga)
Harry: Viieteistkümnendaks kuulutati valimised välja.
Pitka: Valimised või midagi. Koera sitt ütlen ma. Kas keegi küsis meie käest, kas me tahame uut valitsust? Kas keegi küsis meie käest, kas me tahame venelasi siia sisse? Kas keegi küsis minu käest , kui relvad pidi ära andma? Ja nüüd korraldavad nemad valimisi. Kurat
(Sisenevad Helene ja Jüri)
Helene: Johan. Jüri tuli sinu jutule.
Pitka: Tere, Jüri.
Jüri: Terekest, Admirali –härra. Näe, tõin maasikaid maitsmiseks.
Pitka; Tänan. Väga maitsvad.
Jüri: Ma tean. Eit kastab neid hommikuti kusega. (kõik sülitavad)
Pitka; Oli sul asja ka või tulidki ainult maasikaid tooma.
Jüri: Eks ikka oli väheke asja ka. Mehed tunnevad huvi, et mis siis Admirali härra asjast arvab.
Pitka: Mis asjast ma midagi arvama pean?
Jüri: No, et venelased panid Varese pukki ja siin nüüd seadust teevad.
Pitka: Või mis ma arvan. Koera sitt ütlen ma.
Jüri: Või kohe nii. Mehed ikka lootsid, et äkki saab veel asja. Äkki on ikka mingi võimalus, et need venelased siin päris peremeestena ennast ei tunne.
Pitka: Looda sa. Nüüd teevad veel valimistega ka tsirkust.
Jüri: Et siis sellest plaanist ei tule midagi välja?
Pitka: Mis plaanist sa räägid, Jüri?
Jüri: Sellest plaanist, mis meestel meelel mõlkus ja millest Harry-härra pidi teile rääkima.
Pitka: Harry?
Harry: Õige küll. Oli tõesti nii, aga ei ole veel leidnud õiget hetke.
Pitka: Mida te siis tahtsite rääkida?
Harry: See on selline idee, see pole midagi sellist kaljukindlat.
Jüri: Mehed palusid lihtsalt küsida.
Pitka: Kurat, kaua te keerutate? Mis küsimus teil siis on? Kas ma kuulen ka sellest või pean ma selle ära arvama?
HarrY: Meestel tuli mõte, kui paneksime sinu kandidatuuri ka valimistel üles. Ei saa ju nii olla, et neil punastel üldse kedagi vastas pole.
Jüri: Mehed arvasid , et see oleks õige. Mehed arvasid, et Admirali-härra on ometi rahva seas au sees ja on alati rasketel aegadel meid kõiki aidanud.
Harry: Äkki tõesti peaksid veel korra riigitüüri juurde asuma. Eestis on praegu rasked ajad ja rahvas austab sind.
Jüri:  Sinu järgi tuleksin kasvõi kuu peale.
Pitka: Mehed, ma olen vana mees.
Harry: Mis vanusest sa räägid. Sa oled nooruslikum , kui mõni noor mees ongi. Ise supled igal hommikul, jalutad ja lõhud puid. Tervis nagu härjal. Võta see vanker vedada.
Helene: Ma olen kogu aeg mõelnud, et kaua sa jaksad seda hirmsat rüüstetööd Eestimaa kallal vaadata. Kas sa tõesti ei suuda midagi ära teha?
Pitka: See pole nii lihtne, punased ei lase endale konkurente tekkida.
Helene: Kui üldse siin Eestimaal praegu suudab rahvast ühendada, siis oled see sina, kallis Johan.
Pitka: Nii, et ka sina arvad, et peaksin siiski valimistel osalema.
Helene: Muidugi kallis. Ma ju näen, kuidas sa piinled iga päev selle kõige pärast.
Harry: Onu, see oleks tohutuks jõuks meile kõigile.
Pitka: Kui te mind selles toetate, siis ma olen nõus.
Jüri: Kurat.  Nii võib veel sellest asja saada. Ma lähen teatan meestele ka.
Harry: Toetame sind iga juhul. Sinuga on rohkem inimesi, kui sa arvata oskad.
Helene: Seda su hing ju tahab. Kui sa praegu ei osale, siis hiljem sa kahetsed seda veel kaua.
Harry: Valimised on 15. juulil. Meil on aega kaks  nädalat. Tuleb kiirelt tegutseda ja kõigiga ühendust võtta.
Pitka: Harry, aja auto ette.
Helene: Meeta. Pane toidukorv valmis. Johan sõidab Tallinna.
Pitka: Ära sa neid maasikaid laualt pane.
Pilt
Meeta koristab toas. Jüri tormab sisse.
Jüri: Kas Admiral on juba tagasi.
Meeta: Pole jõudnud. No Jüri, mis nüüd lahti on? Nägid tee peal tonti või? Keel ripakil suust väljas. Vaht suunurgas. Silmad punased peas. Või on sul marutõbi kallal?
Jüri:  Nüüd pole aega nalja teha. Järva-Jaanis olevat toimunud rahvakoosolek, kus üks Tallinnast kohale sõitnud parteiline pidanud kõne ja nimetanud ka Admirali.
Meeta: Mis siis, et nimetas?
Jüri: Ta nimetas teda , kui rahvavaenlast. Ta rääkis ja rääkis. Rahvas kuulas ja jäi uskuma.
Meeta: Mida see rahvas uskuma jäi. Seda, et meie Admiral on rahvavaenlane. Kui keegi Eesti rahvast üldse tõeliselt armastab, siis on see Admiral.  
Jüri: Mina tean seda.
(Siseneb Helene)
Helene: Tere Jüri. Mis lahti?
Meeta: Järva-Jaanis rahvakoosolekul olla Admirali nimetatud rahvavaenlaseks.
Helene: Kes see oli, kes Johani rahvavaenlaseks nimetas?
Meeta: Nime pole teada, kuid teada on , et tuli Tallinnast rongiga ja kõneles kenasti.
Jüri: Kust sa tead juba, et ta rongiga tuli.
Meeta: see on ju lihtne. Kui ta oleks autoga tulnud, oleks Admiral ka juba jõudnud. Järelikult tuli rongiga, et rutem sai.
Helene: Ju tal oli vaja varem jõuda, et õige meeleolu tekitada.
Jüri: see pole veel sugugi kõik.
Meeta: Mis siis veel?
Jüri: Sealsamas koosolekul keerutati juttu nii kaua, kuni otsustati Admiral kui rahvavaenlane hukata.
Helene: Mida? Hukata!
Meeta: Hukata? Ja seda ütled sa alles nüüd.
Jüri: Ma ei pääsenud varem löögile. Sa olid ju ise nii tark ja muudkui kõnelesid.
Helene: Meeta, sa anna kohe teada, kui Johan peaks jõudma. Või kui üleüldse peaks keegi jõudma. Jüri ole hea mees ja mine tee peale vastu ja kui näed Johanit tulemas, siis hoiata teda. Kui need kõrilõikajad peaks varem siia jõudma, siis ei tohi Johan siia tulla. Need on ju hullud.
Jüri: Helene-proua, ärge nüüd liialt muretsege. Küll me aitame, kui peaks olukord teravaks minema.
 Helene: Mine nüüd ruttu Jüri.
(Jüri lahkub)
Meeta: Ole lahke. Selline uudis siis nüüd. Kas nad siis saavad nõndamoodi hukule määrata. See ole ometi kohus.
Helene: Ega nemad enam küsi. Tuleta meelde, kuidas 22 aastat tagasi asjad käisid. Samamoodi. Igaühel, kellel võim käes , oli ka kohtunik ja hauakaevaja. Pane toidukorv kokku. Peame valmis olema, kui tuleb kiirelt lahkuda.
Meeta: Kuidagi ei suuda seda uskuda. (lahkub)
Helene: Mälestuste kirjutamisesse tuleb vist pikem paus. Me tahtsime lihtsalt rahus siin oma vanaduspäevi veeta. Miks küll ometi see juhtub jälle? 
(sisenevad Pitka ja Harry)
Helene: Johan, jõudsid. Tead , mis juhtunud on.
Pitka: Kuulsin juba. Jüri rääkis.
Helene: Mis me nüüd teeme? Kas valimised midagi ei andnud?
Pitka: Mis valimised! See oli kõik üks suur näitemäng. Neil oli ammu teada, kes võidavad ja kuidas võidavad. Valimistega said nad täpselt teada, kes on nende vastased. Arusaadav, et neist peab esmaselt lahti saama. Meeta, ole hea too palun midagi sooja juua.
(Meeta Lahkub)
Helene: Kuidas nii saab. Sa pole ju teinud neile midagi.
Harry: Ainult Vabadussõjas perse kuumaks kütnud, ega venelane seda unustanud pole.
Pitka: Üks on kindel, et siia jääda me ei saa.
Harry: Sul on Soomes sõbrad ees.
Pitka: Tallinna minna ei või. Teist teed Soome pole.
Helene: Lastele peab ka teatama. Ma kirjutan neile kohe.
Harry: Võib minna läbi Rootsi.
Pitka: Rootsi sõitmiseks peab ikka Tallinna minema.
Harry: Riiast saab otse Rootsi ja sealt saad edasi Soome minna.
Pitka: Kui nad mu juba surma mõistsid, siis on piir ka kinni.
Harry: Piiri valvad praegu veel enamuses meie mehed. Seal on mitmeid endisi Kaitseliidu mehi. Nemad ikka aitavad.
Pitka: See plaan tundub praegu küll kõige õigem.
Helene: Kirjutasin lastele ka , et läheme Soome.
Pitka: Kallis Helene. Ma ei saa seekord sinuga riskida. Sa pead jääma koju.
Helene: Johan. Kuidas ma siin üksi olen.
Pitka: Võta tüdrukud kaasa ja tule mõne aja pärast järgi. Ega nad sind praegu puudu. Mine pane praegu mulle väike kohver kokku. Karta on, et niipea ma siia tagasi ei tule.
(Helene lahkub, Meeta siseneb)
Meeta: Tegin kohvi.
Pitka: Tänan.
Meeta: Äkki oleks teid targem küüni peita, kuni olukord rahuneb.
Pitka: Kallis meeta, see olukord enam ei rahune. Nüüd see jääbki nii. Meil ei ole jõudu enam vastu astuda. Inglane meid ei aita. Sakslane meid ei aita ja mille vastu nad meid ka aitama peaksid, sest ametlikult on ju kõik õige. Me ise andsime loa neile sisse tulla. Valimised toimusid ja rahvas otsustas.
Meeta: Mina ei tahaks uskuda, et kõik venelast valmisid.
Pitka: Ega valinudki, aga sellest on ükskõik. Peaasi, et paberil on kõik korras.
Meeta: Kas te lahkute?
Pitka: Ei tahaks, aga peab.
(Helene tuleb kohvriga)
Helene: Panin tähtsamad asjad sulle kokku. Loodan, et pärast saab asju ka juurde tuua.
Pitka: Meeta. Näed siin on ka viimase kuu palk. Kui sa ei julge tagasi tulla, siis sa ei pea tulema. Sa oled olnud tubli.
Meeta: Ärge hakake. Mul tuleb pisar silma praegu. Kuidas proua siin üksi hakkama saab. Eks ma ikka tulen.
Harry: Peame minema. Need hullud võivad iga hetk siia jõuda.
Pitka: Minu kallis Helene. Tule ruttu järgi. Küll veel saabub aeg, millal eesti õhk on vaenlastest puhas ja rahvas saab omal maal taas vabalt elada. Selleks, aga pean täna minema. Ma ei kahetse , et valimistel osalesin. Eks see, mis juhtus oleks nagunii juhtunud. Helene, meil on olnud ilus elu, kui me rohkem ei näe, siis tea, et sa oled teinud mind õnnelikuks. Jään sind alati armastama. Hea küll. Hakkame minema.
Harry: Ma võtan kohvri.
Helene: Saada siis endast sõna , nii ruttu kui saad.
Pitka: Ma püüan, aga sa ise tead, et see võib olla keeruline. Kohtumiseni.
(Lahkuvad)
Jutustaja: Pitka jõudis Soome ja ei tulnud enam tagasi. Helene pages tütardega Kanadasse, kuid pojad jäid venelaste kätte ja tapeti kaugel Siberis. Pitka tuli korra veel siiki Eestisse, kui 1944 aastal sakslased taganesid ja venelased võimust hakkasid võtma. Pitkal oli tunne, et sarnaselt 1918 aastaga on taas võimalik kahe suure vahel oma riik taastada. Ta kutsus kokku Eesti sõjaväe, kuid kohale tuli vaid 500 meest. Nad pidasid mitu verist lahingut, kui sellest jäi Eesti iseseisvuse taastamiseks siiki väheks. Pitka saatus pole teada. Ma arvan, et vana meremees läks merele, et Rootsi sõita, kuid meri oli tormine ja ju ta sinna merele jäi, sest kaldale ta enam ei jõudnud. Tema silmad vaba Eestit enam ei näinud, kuid mina nägin taas ja tänan teda selle eest.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar