Teisipäev, 24. november 2015

Etenduse "Metsamuinasjutud" tekst

METSAJUTUD
Koostanud Arlet Palmiste

Jutustaja: Ma jutustan teile loo, kus rebane päästab Taadi karu käest. Talv valitses õues ja metsloomad kannatasid nälga rohkem kui enne. Käisid tihti ka taadi õues, aga kätte polnud midagi saanud, sest koduloomad olid laudas ja laudal kõva lukk ees. Ühel päeval rakendas Taat vana ruuma vankri ette ja sõitis metsa puid raiuma. Keset sügavat metsa tuli talle karu vastu, jäi tee peale seisma, tõusis püsti,   ajas käpad laiali ja urises.
Karu: Aa, taat, nüüd söön ma ära sinu või sinu hobuse.
Taat: Oh, kallis metsaisand, ära söö. Vaata ikka mis vilets ruun mul on ja ega ma ise pole ka midagi – kondipuru, murrad hambad katki veel.
Karu: Aga mu kõht on hirmus tühi.
Taat: Oota veel natuke. Las ma vean heinad metsast koju, söödan ruuna rammusaks ja siis saad ta endale.
Karu: Olgu. Mees sõnast, härga sarvist.
Taat: Oh, mis ma nüüd küll teen, mida ette võtan.
Jutustaja: Istub taat ree otsale ja mõtleb. Samas pistab Rebane nina põõsast välja.
Rebane: Jõudu Papake.
Taat: Tere, tere
Rebane: Miks sa täna nii kurb oled?
Taat: Miks ma kurb ei peaks olema. Kõigest kaks hobust mul on: vana valge ja see ja mõlemad on karule liiga head.
Jutustaja:  ja Taat jutustas Rebasele kogu loo.
Rebane: Hädas oled sa siis küll. Aga mis sa mulle annad, kui ma sind hädast välja aitan?
Taat: Saad suure rammusa kana.
Rebane:  Ei. Kanast on mul liiga vähe, aga luba mulle vana künnihärg ja regi, siis olen nõus.
Jutustaja:  Taat mõtles ja mõtles  ja mõtles veel. Veel natuke
Taat: Hea küll, olen nõus.
Rebane: Heake küll. Sina hakka siin nüüd puid raiuma, aga mina hakkan hõikuma. Kui karu peaks siia tulema ja küsima, et mida see tähendab, siis ütle, et kütid on metsa tulnud ja püüavad hunte ja karusid. Aia, aaeeeuuu.
Jutustaja: Hakkaski Rebane karjuma. Karu kuulis imelikku kisa, raputas pead ja läks taadi juurde.
Karu: Kuule Papa, mis kisa see on?
Taat: Ei midagi. Kütid tulid metsa - püüavad hunte ja karusid.
Karu: Oi-oi-oi.  Kulla isa. Unustame kõik vana viha. Kus mineva-aastased lood, seal ka mineva aastane meelepaha.  Kuule, las ma lähen su ree peale, ehk arvavad, et olen puupakk!
Taat: Olgu.
Rebane: Taat ae, Taat. Kas sa oled hunte või karusid näinud.
Taat: Ei ole.
Rebane: Aga , mis see sul seal ree peal on.
Taat: See on puupakk.
Rebane: Kui see on puupakk, siis seo nööriga kinni, veereb veel muidu ree pealt maha.
Karu: Kas läksid minema?
Taat: jah.
Karu: no seos siis kinni, muidu arvavad, et ma ei olegi puupakk.
Jutustaja: Taat võttis nööri ja sidus karu kinni. Vaevalt oli töö lõppenud, kui rebane tuli taas.
Rebane: Taat, ae, Taat. Kas oled siin hunte -karusid näinud?
Taat: Ei ole
Rebane: Aga mis see sul seal ree peal on?
Taat: See on puupakk.
Rebane:  Kui see on puupakk, siis löö kirves sisse.
Jutustaja: Seda öelnud lipsas rebane taas metsa. Taat võttis kirva ja tahtis lööma hakata, kui karu hakkas paluma.
Karu: Kulla kallis peremees. Pai papake, ära löö. Ma luban sulle kõike, mis sa tahad.
Taat: Heake küll, ma lasen su lahti, aga luba , et sa jätad mu loomad rahule.
Karu: Luban, luban, kulla taadike. Jätan su loomad rahule, lase ainult lahti.
Jutustaja:  Taat päästis karu nööridest vabaks.
Taat: Eks me näe, et kas sa oma sõna ka pead.
Karu: Pean, Taadike, pean.  
Rebane: No Taadike, kas ei aidanud ma sind hädast välja.
Taat: Aitasid.
Rebane: Aga lubadus.
Jutustaja: Taat ei tahtnud oma sõna murda. Läks koju, rakendas vana künnihärja ree ette ja uhkelt sõitis rebane nõõtades metsa poole.

Jutustaja:  Mul meenud veel üks lugu karust, kes metsas Taati kohtas. Eidel olid labakud kootud. Taadil olid vildikud vanutatud.  Tuli külm ilm. Taat pani end soojalt riidesse, labakud kätte, vildid jalga ning läks metsa puid tooma. Sai aga hakata kaske raiuma, kui äkki kasejuure alt välja – karu. Unine ja pahur… Mõmiseb: „Sina… miks sa mu üles äratasid? Otsekohe söön su ära!“
Taat näeb – pageda pole kuhugi, ja ütleb: „Mis seal`s ikka. Otikene, söö mind pealegi ära, söö aga! Ainult alguses proovi natuke, mine tea, kas kõlbangi süüa.“
„Olgu!“ möriseb karu. „Las ma proovin!“
„Aga mida sa prooviks soovid: kätt või jalga?“
„Anna käsi!“  Taat võttis labaku käest ja viskas karule.
Karu hakkas labakut närima, ja kus sülitama: „Ptüi, missugune jäledus! Anna jalg, aga ruttu!“
Taat võttis vildiku jalast ja viskas karule. Hakkas karu vildikut närima, sülitab veel hullemini kui enne: „Ptüi, jalg sul veelgi jäledam! Üle kere sa, taat, oled söögiks kõlbmatu. Käi minema!“
Karu lõi korraks käpaga õhku ja puges jälle koopasse. Taat aga pööras koju tagasi, elu ja terve mis terve. Ainult et – muidugi – ilma teise labakuta ja ilma teise vildikuta…



Jutustaja: Jõuluaeg oli saabunud. Lumevaip kattis maad. Saanud vanad sõbrad Hunt ja Rebane metsas kokku. 
Hunt: Nälg võtab silmanägemist ja kõht koriseb nii nagu tuhat ritsikat laulaks.
Rebane: Meil metsas nälg näpistab, aga külas istusid inimesed jõululauda.
Hunt: Mis need jõulud veel on?
Rebane: Sa ei tea, mis jõulud on, tule ma näitan sulle.
Jutustaja: Külarahvas oli kogunenud ühisele jõulusöömale. Söödi ja joodi ja löödi laulugi.
(Jõululaul)
Peremees: Nüüd oleme söönud, nüüd oleme  joonud. Läheme vaatame, kas saame laste rõõmuks ka õues lumememme püsti pandud.
Jutustaja: Läinudki külarahvas ühisel nõul ja rõõmsal meelel õue lumememme ehitama. Samas tulnud aga külla hunt ja rebane. Tulevad ja vaatavad, et talu tühi. Nuuskisid läbi kõik nurgad, tuhnisid läbi kõik toad. Viimaks istusid lauda. 
Rebane: Maitseme õige kakukest.
Hunt: Maitseme ka õllekest.
Rebane: Proovime ka koogikest.
Hunt: Proovime ka õllekest.
Rebane: Mekutame pudrukest.
Hunt: Maitseme ka õllekest. Vader. Laul kipub peale.
Rebane: Hoia tagasi, ära lase tulla.
Jutustaja: Hunt hoidnudki tagasi. Jatkasid loomad maiustamist ega teinud häältki.
Hunt: Vader, vader, laul kipub peale.
Rebane: Hoia tagasi, ära lase tulla.
Hunt: Ei jõua enam tagasi hoida. Ma ikka laulan ivake
Rebane: Ära laula , sandisti läheb.
Hunt: Uuuuu—uuuuuu
Jutustaja: Hundi laul on nõnda vali,  et kostus külarahva kõrvu. Kuulasid, jätsid lumememme kust seda ja teina ja jooksid maja poole.
Peremees: Kus koerad, kus koerad ... Kus matakad ja malgad. Hunt häbematu loom, tulnud jõulupeost osa saama.
Jutustaja: Hundil vaesekesel läks päris halvasti, pääses külarahva käest alles siis, kui kasukas juba triibuliseks oli vemmaldatud. Rebane kaval loom puges aga sahvrisse ja sõis seal nii palju rõõska koort ja seasülti, et raske kõndida. Juhtusid vanad sõbrad jälle metsas kokku.
Rebane: Noh sõber, kuidas jõulud meeldisid ka.
Hunt: Oh ära räägi, küljed veel praegugi hellad.
Rebane: Ega minugi tervis puutumata jäänud – kõht valutas viis päeva järgemööda.


Jutustaja: Juhtusid koos elama paara parajat:  Kass ja rebane. Kass koperdas kodus, rebane käis väljas jahil. Kord tuli rebane jälle talu poolt, part suus, kui hunt talle tee peal vastu tuli.
Hunt: Seisa. Pool minule.
Rebane: Ei saa, ei tohi.
Hint: Kuidas ei saa, kuidas ei tohi. Kes tohib mulle ütelda ei saa, ei tohi.
Rebane: Hiirekuningas.
Hunt: Kes?
Rebane: Hiirekuningas.
Hunt: Kes see on?
Rebane: On praegu minu juures külas.
Hunt: Ei ole ma sellisest mehikesest varem kuulnud. Mis jutud need on – sinu juures külas. Kes ta on?
Rebane: Midagi koledat. Nui ees, vääs taga, hiirekelder keskel. Pea kui kaalikas, silmad nagu söed.  Ja kihvad! Kihvad nina alla, nagu pajuväädid.! Ja saba. Saba nagu koormapuu! Ja küüned! Nagu nõelad.  Ise nigiseb ja nagisedb, uriseb ja nuriseb:  „Söön ma liha, söön ma rasva, murran maha rotirahva.“
Hunt: Issakene, kust selline pöörane on lahti lastud, mis ta tahab?
Rebane: Mis ta tahab, ma veel ei tea! Ei mina tohi pärida. Tuli otsekohe minu juurde ja käsib iga päev enesele üks part tuua. Ei mina julge vastu panna, muudkui vea teisele suupärast koju ja vahi ise läbi sõrmede. Nii on vennas! Ütleb enesel siin, meie pool, palju tegemist olevat. Lubas kõik loomad läbi käia.
Hunt: Mis nüüd teha?
Rebane: Kui tahad suure isanda südant pehmendada, siis püüa kuskilt lammas kinni ja too talle meeleheaks ja vaata , et homme juba minu pool oled, muidu võib su asi veel hulluks minna.
Hunt: Ei taha suurt isandat pahandada. Eks ma tulen homme lambaga siis härra südant pehmendama.
Jutustaja: Vaevalt oli hunt läinud, kui rebasele tuli karu vastu.
Karu: Paigal! Part siia.
Rebane: Ei saa anda.
Karu: No kui ei anna, siis võtan ise.
Rebane: Ei tohi. Ma keaban Hiirekuningale.
Karu: Kellele? Kellele sa kaebad?
Rebane: Hiirekuningale.
Karu: Mis mees see on?
Rebane: On minu juures külas.
Karu: Ei ole ma nihukesest isandast varem kuulnud. Kes ta on?
Rebane: Midagi hirmsat, midagi koledat! Midagi koledat. Nui ees, vääs taga, hiirekelder keskel. Ja silmad. Nagu söed. Ja saba. Saba nagu koormapuu! Ja küüned! Nagu nõelad.  Ise kägiseb ja nagiseb :  „Söön ma liha, söön ma rasva, murran maha rotirahva.“ Ära küsi, hirm tuleb peale. Käsib mind iga päev enesele värsket tuua. Kui ei too, siis lubab üles puua.
Karu: Mis siis nüüd teha?
Rebane: Püüa hea härg kinni ja too Hiirekuningale meeleheaks, muidu võib su käsi veel halvasti käia.
Karu: Ole sa tänatud hea nõuande eest. Eks tule suure isanda viha ühe härjaga siis leevendada.
Jutustaja: Mõne aja pärast oli hunt püüdnud lamba ja karu saanud härja kinni ja liikusid Rebase juurde. Te peal sattusid nad kokku.
Karu: tere Võsavillem! Kas sa oled rebase külalist Hiirekuningat näinud? Mis nägu ta on?
Hunt: Ei ole, aga pidavat hirmus kole elukas olema.
Karu: Kas minust suurem?
Hunt: Ei mina tea, aga usun küll.
Karu: Hei, hiirekene! Ae hiireke. Kuhu tõttad. Tule siia. Ütle, kas oled Hiirekuningat näinud?
Hiir: Oh, ärge küsige. Ma suren hirmu pärast. Praegu tulin sealt mööda: Istub teine ukse ees kännu otsas ja lõhub seda küüntega, mis lastud lendavad; silmad peas nagu sädemed  ja saba nagu aampalk.
Hunt: Ei mina küll rebase juurde lähe.
Karu : Mina ka mitte.
Hunt: Kuule Hiir. Mine sina Rebase poole ja ütle, et hunt-karu on juba ammu siin, ühel lammas, teisel härg Hiirekuninga meeleheaks kaasas.
Hiir: Hea küll, lähen vaatan , kas leian Rebase üles.
Karu: Kuule Hunt, ma lähen männi otsa ja varitsen kui nad tulevad.
 Hunt: Ma tulen ka.
Karu: Ei seda küll ei saa, aga ma peidan sinu hoahunniku alla ära.
Hunt: Väärt plaan- Lükka aga julgesti nüüd oksi peale, et midagi näha ei jääks. Mine roni nüüd nobedasti juba puu otsa. Juba tulevad.
Hunt: Kangesti pisike, muidu tillemannike.
Rebane: Ongi hunt va tubli loom lamba toonud. Eks maiustame siis.
Karu: Mis on?
Hunt: See sööb lamba ühe ampsuga. Päris hirmu ajab peale.
Rebane: Kas nägid hea Hiirekuningas, seal okste all minu meelest jooksis üks hiireke.
Jutustaja: Hiirekuningas kargas Hundi okste alt paistvasse sabasse kõigi kümne küünega kinni. Hunt kargas suures valuhoos mürinal okste alt ja pani leekides metsa poole. Kass , kes ehmus hundist kargas puu otsa, kus kükitas karu. Ei olnud karul aega alla ronida vaid hüppas alla niisama ja pani samuti metsa poole leekima.
Rebane: Hii hii hii hiii
Jutustaja : Ja süüa oli nüüd mõlemal pikaks ajaks.


Jutustaja: Aga ma räägin teile kuidas sääsed hobust ründasid. Hobune sõi koplis. Sääsk tuli lennates. Hobune ei pannud sääske tähele ja sääsk küsis.
Sääsk: Külamees , kas mind ei näegi.
Hobune: Nüüd näen küll.
Jutustaja: Sääsk vaatas hobust väga tähelepanelikult.  – vaatas saba, vaatas selga, vaatas kapju, vaatas jalgu, vaatas heha, vaatas kõrvu.
Sääsk: Oled sina ikka suur küll.
Hobune: Olen suur.
Sääsk: Sa oled ju kaim suurem minustki.
Hobune: Olen suurem sinustki.
Sääsk: Jõudu on sul ka vist päris palju.
Hobune: On palju, on palju.
Sääsk: Ega kärbsed tee sulle vist häda midagi.
Hobune: Noh, Kärbsed mulle küll midagi häda ei tee.
Sääsk: Sõgelasedki vist ... ei saa sinu vastu?
Hobune: Ei noh. Sõgelased minu vastu küll ei saa.
Sääsk: ega ole paremad palka parmudelgi?
Hobune: Kus sa sellega, ei ole paremat palka parmudelgi.
Sääsk: Ole sa suur mis sa oled, ole sa tugev nagu tahad – sääserahvas käib sust üle, nagu poleks sind olemaski.
Hobune: Ei ole, ei ole.
Sääsk: Käib, no käib.
Jutustaja: Vaidlesid nõnda hobune ja sääsk tunni, vaidlesid teise – kumbki ei andnud järle.
Hobune: Mis seal ilmaasjata tülitseda ja tühja tuult tallata  – katsume jõudu.
Sääsk:  õige, katsume jõudu jah. Meie mehed, kähku kokku. Meie  mehed, kähku kokku.
Jutustaja: Oi ,kus siis hakkas sääski lagedale lendama. Tuli neid kaasikutest, tuli neid kuusikutest. Ilmus neid laanest ja ilmus neid rabadest. Kihutas neid kohale soodest ja kihutas neid kohale sonnidest. Ja igaüks , kes kohale jõudis, asus kohe hobuse kallale. Kui kedagi enam tulemas polnud, vaatas hobune üle õla.
Hobune: Kas kõik on siin?
Sääsk: Kõik on siin, kõik on siin.
Hobune: ja kõik on tugevasti tööl ka.
Sääsk: Kõik tööl, kõik tööl.
Hobune: ja kõik on ikka tugevasti tööl kah?
Sääsk: Kõik tööl, kõik tööl.
Jutustaja. Hobune viskas nüüd selili ja hakkas kõvasti püherdama, ega jätnud enne järgi, kui sääskede vägi kõik surnud oli. Ainult üks sääsk oli ellu jäänud, tõusis vaevaliselt õhku
Sääsk: Pikali saime vaenlase. Oleks meil veel neli meest olnud, kes oleks hobust jalgadest kinni hoidnud -  kõik seadsin juba valmis, tahtsin hakata just nahka võtma.
Jutustaja: Tõusis õhku ja lendas metsa  poole kõigile putukatele mutukatele teatama, et sääserahvas võitis hobuse enda ja et sääserahvas on tänasest päevast kõige vägevam rahvas terves maailmas.  


Jutustaja: Vares nägi tihast ja otsustas talle kosja minna. Tihasele meeldis vares samuti ja võttiski kosjad vastu. Õhtul kui oli lauas istutud ja keha kinnitatud küsis vares
Vares: Ütle mulle , miks sa nii hirmus tilluke oled?
Tihane: Noor veel, noor veel
Vares: Nii ,et suuremaks sa ikka kasvad?
Tihane: Kasvan, no kasvan. Miks ma siis ei kasva. Mul on igav. Kõnele mulle mõni niisugune lugu, mis mul igavuse eemale  peletaks.
Vares: Hea küll. Mullu kasvas seal metsatguses, kus mu onu elab, nii kõrge uba, et tigu mööda seda kolm korda vihmapilve juurde jooma ronis.
Tihane: Ah see nööd mõni ime. Tunamullu nägin mina nii pikka hernest, et ritsikas käis mööda seda päikese peal oma piipu süütamas.
Vares: Kolm aastat tagasi tõusis selles samas metstaguse külas nii kange tuul, et inimesed käisid neljakõpukil. Sellest kombest said nad vabaks alles mitme kuu pärast.
Tihane: Ah see nüüd mõni ime.Viis aastat tagasi nägin ma nii kõva tuult, et veskid paistsid kõik lma tiibadeta olevat – tiivad keerlesid nii kiiresti.
Vares: Kõmne aasta eest olevat olnud nii kole pakane, et kuused metsas karanud kõik juurest kuni ladvani lõhki.
Tihane: Ah see nüüd mõni ime. Umbes tosin aastat tagasi, kui ma alles oma kolmandaid  poegi taga leinasin, tuli nääripäeva paiku sellin epakane, et ahjusuu ees leiba sõtkuval anisel kõlmus ksi taignasse ja pada ühest äärest kees, teises ääres oli aga supil paks jää peal.
Vares: Jajah, siis pidi ennemuiste ikka tõesti vali pakane olema. Vabanda, ma lähen käin korra väljas.
Jutustaja: Ja vares läks ega tulnukdi enam tagasi. Olgu lugu oaga, hernega või pakasega nii või teisiti, aga nii vana naist, kes seda kõike on näinud, ta endale siiski ei tahnud.

Jutustaja; VARESE REIS SOOJALE MAALE
Vares oli juba vanasti ivake laisavõitu – ei viitsinud kunagi sügisel soojale maale lennata. Küll kutsusid sõbrad teda kaasa, küll kõnelesid nad talle kevadel tagasi jõudes: „Rumal oled, vareseonu, et sa alati siin konutad. Võta kätte ja saa virgaks nagu meie – hakka kah soojal maal talvitumas käima. Soojal maal on kõik ju hoopis ilusam kui siin. Seal on vesi puhtam, seal on taevas sinisem. Tule, tule, vareseonu, järgmisel sügisel sinagi soojale maale!“ Niisuguse alalise nokkimise pealevõttiski vares viimaks kätte ja lendas kah sügisel ära soojale maale.
Lendas, lendas, higistas, higistas, kuni jõudiski viimaks pärale. Istus palmi latva ja märkas kohe: tühja juttu oli talle aetud selle kuulsa sooja maa kohta – kuumus oli siin kole ja kuskil polnud tilgakest janu kustutamiseks. Ning vaevalt puutus ta teistele reisijatele silma, kui hakati veel pealekauba tänitama: „Näe, näe, va vares kah end siia vedanud!“
Vareseonu vihastas kõige selle üle väga, pööras ümber, rändas tagasi koju. Ja ütles sugulastele, kes tulid tema käest suure maailma uudiseid pärima: „Kehv koht! Kehv koht! Ei mina iialgi enam sinna tagasi lähe!“ Ega läinudki. Elab meil maal nii suvel k

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar