METSAJUTUD
Koostanud Arlet Palmiste
Jutustaja: Ma jutustan
teile loo, kus rebane päästab Taadi karu käest. Talv valitses õues ja
metsloomad kannatasid nälga rohkem kui enne. Käisid tihti ka taadi õues, aga
kätte polnud midagi saanud, sest koduloomad olid laudas ja laudal kõva lukk
ees. Ühel päeval rakendas Taat vana ruuma vankri ette ja sõitis metsa puid
raiuma. Keset sügavat metsa tuli talle karu vastu, jäi tee peale seisma, tõusis
püsti, ajas käpad laiali ja urises.
Karu: Aa, taat, nüüd söön
ma ära sinu või sinu hobuse.
Taat: Oh, kallis
metsaisand, ära söö. Vaata ikka mis vilets ruun mul on ja ega ma ise pole ka
midagi – kondipuru, murrad hambad katki veel.
Karu: Aga mu kõht on
hirmus tühi.
Taat: Oota veel natuke.
Las ma vean heinad metsast koju, söödan ruuna rammusaks ja siis saad ta endale.
Karu: Olgu. Mees sõnast,
härga sarvist.
Taat: Oh, mis ma nüüd
küll teen, mida ette võtan.
Jutustaja: Istub taat ree
otsale ja mõtleb. Samas pistab Rebane nina põõsast välja.
Rebane: Jõudu Papake.
Taat: Tere, tere
Rebane: Miks sa täna nii
kurb oled?
Taat: Miks ma kurb ei
peaks olema. Kõigest kaks hobust mul on: vana valge ja see ja mõlemad on karule
liiga head.
Jutustaja: ja Taat jutustas Rebasele kogu loo.
Rebane: Hädas oled sa
siis küll. Aga mis sa mulle annad, kui ma sind hädast välja aitan?
Taat: Saad suure rammusa
kana.
Rebane: Ei. Kanast on mul liiga vähe, aga luba mulle
vana künnihärg ja regi, siis olen nõus.
Jutustaja: Taat mõtles ja mõtles ja mõtles veel. Veel natuke
Taat: Hea küll, olen
nõus.
Rebane: Heake küll. Sina
hakka siin nüüd puid raiuma, aga mina hakkan hõikuma. Kui karu peaks siia
tulema ja küsima, et mida see tähendab, siis ütle, et kütid on metsa tulnud ja
püüavad hunte ja karusid. Aia, aaeeeuuu.
Jutustaja: Hakkaski
Rebane karjuma. Karu kuulis imelikku kisa, raputas pead ja läks taadi juurde.
Karu: Kuule Papa, mis
kisa see on?
Taat: Ei midagi. Kütid
tulid metsa - püüavad hunte ja karusid.
Karu: Oi-oi-oi. Kulla isa. Unustame kõik vana viha. Kus
mineva-aastased lood, seal ka mineva aastane meelepaha. Kuule, las ma lähen su ree peale, ehk
arvavad, et olen puupakk!
Taat: Olgu.
Rebane: Taat ae, Taat.
Kas sa oled hunte või karusid näinud.
Taat: Ei ole.
Rebane: Aga , mis see sul
seal ree peal on.
Taat: See on puupakk.
Rebane: Kui see on
puupakk, siis seo nööriga kinni, veereb veel muidu ree pealt maha.
Karu: Kas läksid minema?
Taat: jah.
Karu: no seos siis kinni,
muidu arvavad, et ma ei olegi puupakk.
Jutustaja: Taat võttis
nööri ja sidus karu kinni. Vaevalt oli töö lõppenud, kui rebane tuli taas.
Rebane: Taat, ae, Taat. Kas
oled siin hunte -karusid näinud?
Taat: Ei ole
Rebane: Aga mis see sul
seal ree peal on?
Taat: See on puupakk.
Rebane: Kui see on puupakk, siis löö kirves sisse.
Jutustaja: Seda öelnud
lipsas rebane taas metsa. Taat võttis kirva ja tahtis lööma hakata, kui karu
hakkas paluma.
Karu: Kulla kallis
peremees. Pai papake, ära löö. Ma luban sulle kõike, mis sa tahad.
Taat: Heake küll, ma
lasen su lahti, aga luba , et sa jätad mu loomad rahule.
Karu: Luban, luban, kulla
taadike. Jätan su loomad rahule, lase ainult lahti.
Jutustaja: Taat päästis karu nööridest vabaks.
Taat: Eks me näe, et kas
sa oma sõna ka pead.
Karu: Pean, Taadike,
pean.
Rebane: No Taadike, kas
ei aidanud ma sind hädast välja.
Taat: Aitasid.
Rebane: Aga lubadus.
Jutustaja: Taat ei
tahtnud oma sõna murda. Läks koju, rakendas vana künnihärja ree ette ja uhkelt
sõitis rebane nõõtades metsa poole.
Jutustaja:
Mul meenud veel üks lugu karust, kes metsas Taati kohtas. Eidel olid
labakud kootud. Taadil olid vildikud vanutatud.
Tuli külm ilm. Taat pani end soojalt riidesse, labakud kätte, vildid
jalga ning läks metsa puid tooma. Sai aga hakata kaske raiuma, kui äkki
kasejuure alt välja – karu. Unine ja pahur… Mõmiseb: „Sina… miks sa mu üles
äratasid? Otsekohe söön su ära!“
Taat näeb – pageda pole kuhugi, ja ütleb:
„Mis seal`s ikka. Otikene, söö mind pealegi ära, söö aga! Ainult alguses proovi
natuke, mine tea, kas kõlbangi süüa.“
„Olgu!“ möriseb karu. „Las ma proovin!“
„Aga mida sa prooviks soovid: kätt või
jalga?“
„Anna käsi!“ Taat võttis labaku käest ja viskas karule.
Karu hakkas labakut närima, ja kus
sülitama: „Ptüi, missugune jäledus! Anna jalg, aga ruttu!“
Taat võttis vildiku jalast ja viskas
karule. Hakkas karu vildikut närima, sülitab veel hullemini kui enne: „Ptüi, jalg
sul veelgi jäledam! Üle kere sa, taat, oled söögiks kõlbmatu. Käi minema!“
Karu lõi korraks käpaga õhku ja puges jälle
koopasse. Taat aga pööras koju tagasi, elu ja terve mis terve. Ainult et –
muidugi – ilma teise labakuta ja ilma teise vildikuta…
Jutustaja: Jõuluaeg oli
saabunud. Lumevaip kattis maad. Saanud vanad sõbrad Hunt ja Rebane metsas
kokku.
Hunt: Nälg võtab
silmanägemist ja kõht koriseb nii nagu tuhat ritsikat laulaks.
Rebane: Meil metsas nälg
näpistab, aga külas istusid inimesed jõululauda.
Hunt: Mis need jõulud
veel on?
Rebane: Sa ei tea, mis
jõulud on, tule ma näitan sulle.
Jutustaja: Külarahvas oli
kogunenud ühisele jõulusöömale. Söödi ja joodi ja löödi laulugi.
(Jõululaul)
Peremees: Nüüd oleme
söönud, nüüd oleme joonud. Läheme vaatame,
kas saame laste rõõmuks ka õues lumememme püsti pandud.
Jutustaja: Läinudki
külarahvas ühisel nõul ja rõõmsal meelel õue lumememme ehitama. Samas tulnud
aga külla hunt ja rebane. Tulevad ja vaatavad, et talu tühi. Nuuskisid läbi
kõik nurgad, tuhnisid läbi kõik toad. Viimaks istusid lauda.
Rebane: Maitseme õige
kakukest.
Hunt: Maitseme ka
õllekest.
Rebane: Proovime ka
koogikest.
Hunt: Proovime ka
õllekest.
Rebane: Mekutame
pudrukest.
Hunt: Maitseme ka
õllekest. Vader. Laul kipub peale.
Rebane: Hoia tagasi, ära
lase tulla.
Jutustaja: Hunt hoidnudki
tagasi. Jatkasid loomad maiustamist ega teinud häältki.
Hunt: Vader, vader, laul
kipub peale.
Rebane: Hoia tagasi, ära
lase tulla.
Hunt: Ei jõua enam tagasi
hoida. Ma ikka laulan ivake
Rebane: Ära laula , sandisti
läheb.
Hunt: Uuuuu—uuuuuu
Jutustaja: Hundi laul on
nõnda vali, et kostus külarahva kõrvu.
Kuulasid, jätsid lumememme kust seda ja teina ja jooksid maja poole.
Peremees: Kus koerad, kus
koerad ... Kus matakad ja malgad. Hunt häbematu loom, tulnud jõulupeost osa
saama.
Jutustaja: Hundil
vaesekesel läks päris halvasti, pääses külarahva käest alles siis, kui kasukas
juba triibuliseks oli vemmaldatud. Rebane kaval loom puges aga sahvrisse ja
sõis seal nii palju rõõska koort ja seasülti, et raske kõndida. Juhtusid vanad
sõbrad jälle metsas kokku.
Rebane: Noh sõber, kuidas
jõulud meeldisid ka.
Hunt: Oh ära räägi,
küljed veel praegugi hellad.
Rebane: Ega minugi tervis
puutumata jäänud – kõht valutas viis päeva järgemööda.
Jutustaja: Juhtusid koos
elama paara parajat: Kass ja rebane.
Kass koperdas kodus, rebane käis väljas jahil. Kord tuli rebane jälle talu
poolt, part suus, kui hunt talle tee peal vastu tuli.
Hunt: Seisa. Pool minule.
Rebane: Ei saa, ei tohi.
Hint: Kuidas ei saa,
kuidas ei tohi. Kes tohib mulle ütelda ei saa, ei tohi.
Rebane: Hiirekuningas.
Hunt: Kes?
Rebane: Hiirekuningas.
Hunt: Kes see on?
Rebane: On praegu minu
juures külas.
Hunt: Ei ole ma sellisest
mehikesest varem kuulnud. Mis jutud need on – sinu juures külas. Kes ta on?
Rebane: Midagi koledat.
Nui ees, vääs taga, hiirekelder keskel. Pea kui kaalikas, silmad nagu söed. Ja kihvad! Kihvad nina alla, nagu pajuväädid.!
Ja saba. Saba nagu koormapuu! Ja küüned! Nagu nõelad. Ise nigiseb ja nagisedb, uriseb ja
nuriseb: „Söön ma liha, söön ma rasva,
murran maha rotirahva.“
Hunt: Issakene, kust
selline pöörane on lahti lastud, mis ta tahab?
Rebane: Mis ta tahab, ma
veel ei tea! Ei mina tohi pärida. Tuli otsekohe minu juurde ja käsib iga päev
enesele üks part tuua. Ei mina julge vastu panna, muudkui vea teisele suupärast
koju ja vahi ise läbi sõrmede. Nii on vennas! Ütleb enesel siin, meie pool, palju
tegemist olevat. Lubas kõik loomad läbi käia.
Hunt: Mis nüüd teha?
Rebane: Kui tahad suure
isanda südant pehmendada, siis püüa kuskilt lammas kinni ja too talle
meeleheaks ja vaata , et homme juba minu pool oled, muidu võib su asi veel
hulluks minna.
Hunt: Ei taha suurt
isandat pahandada. Eks ma tulen homme lambaga siis härra südant pehmendama.
Jutustaja: Vaevalt oli
hunt läinud, kui rebasele tuli karu vastu.
Karu: Paigal! Part siia.
Rebane: Ei saa anda.
Karu: No kui ei anna,
siis võtan ise.
Rebane: Ei tohi. Ma
keaban Hiirekuningale.
Karu: Kellele? Kellele sa
kaebad?
Rebane: Hiirekuningale.
Karu: Mis mees see on?
Rebane: On minu juures
külas.
Karu: Ei ole ma
nihukesest isandast varem kuulnud. Kes ta on?
Rebane: Midagi hirmsat,
midagi koledat! Midagi koledat. Nui ees, vääs taga, hiirekelder keskel. Ja
silmad. Nagu söed. Ja saba. Saba nagu koormapuu! Ja küüned! Nagu nõelad. Ise kägiseb ja nagiseb : „Söön ma liha, söön ma rasva, murran maha
rotirahva.“ Ära küsi, hirm tuleb peale. Käsib mind iga päev enesele värsket
tuua. Kui ei too, siis lubab üles puua.
Karu: Mis siis nüüd teha?
Rebane: Püüa hea härg
kinni ja too Hiirekuningale meeleheaks, muidu võib su käsi veel halvasti käia.
Karu: Ole sa tänatud hea
nõuande eest. Eks tule suure isanda viha ühe härjaga siis leevendada.
Jutustaja: Mõne aja
pärast oli hunt püüdnud lamba ja karu saanud härja kinni ja liikusid Rebase
juurde. Te peal sattusid nad kokku.
Karu: tere Võsavillem!
Kas sa oled rebase külalist Hiirekuningat näinud? Mis nägu ta on?
Hunt: Ei ole, aga pidavat
hirmus kole elukas olema.
Karu: Kas minust suurem?
Hunt: Ei mina tea, aga
usun küll.
Karu: Hei, hiirekene! Ae
hiireke. Kuhu tõttad. Tule siia. Ütle, kas oled Hiirekuningat näinud?
Hiir: Oh, ärge küsige. Ma
suren hirmu pärast. Praegu tulin sealt mööda: Istub teine ukse ees kännu otsas
ja lõhub seda küüntega, mis lastud lendavad; silmad peas nagu sädemed ja saba nagu aampalk.
Hunt: Ei mina küll rebase
juurde lähe.
Karu : Mina ka mitte.
Hunt: Kuule Hiir. Mine
sina Rebase poole ja ütle, et hunt-karu on juba ammu siin, ühel lammas, teisel
härg Hiirekuninga meeleheaks kaasas.
Hiir: Hea küll, lähen
vaatan , kas leian Rebase üles.
Karu: Kuule Hunt, ma
lähen männi otsa ja varitsen kui nad tulevad.
Hunt: Ma tulen ka.
Karu: Ei seda küll ei
saa, aga ma peidan sinu hoahunniku alla ära.
Hunt: Väärt plaan- Lükka
aga julgesti nüüd oksi peale, et midagi näha ei jääks. Mine roni nüüd nobedasti
juba puu otsa. Juba tulevad.
Hunt: Kangesti pisike,
muidu tillemannike.
Rebane: Ongi hunt va
tubli loom lamba toonud. Eks maiustame siis.
Karu: Mis on?
Hunt: See sööb lamba ühe
ampsuga. Päris hirmu ajab peale.
Rebane: Kas nägid hea Hiirekuningas, seal okste all minu meelest jooksis üks hiireke.
Rebane: Kas nägid hea Hiirekuningas, seal okste all minu meelest jooksis üks hiireke.
Jutustaja: Hiirekuningas
kargas Hundi okste alt paistvasse sabasse kõigi kümne küünega kinni. Hunt
kargas suures valuhoos mürinal okste alt ja pani leekides metsa poole. Kass ,
kes ehmus hundist kargas puu otsa, kus kükitas karu. Ei olnud karul aega alla
ronida vaid hüppas alla niisama ja pani samuti metsa poole leekima.
Rebane: Hii hii hii hiii
Jutustaja : Ja süüa oli
nüüd mõlemal pikaks ajaks.
Jutustaja: Aga ma räägin
teile kuidas sääsed hobust ründasid. Hobune sõi koplis. Sääsk tuli lennates.
Hobune ei pannud sääske tähele ja sääsk küsis.
Sääsk: Külamees , kas
mind ei näegi.
Hobune: Nüüd näen küll.
Jutustaja: Sääsk vaatas
hobust väga tähelepanelikult. – vaatas
saba, vaatas selga, vaatas kapju, vaatas jalgu, vaatas heha, vaatas kõrvu.
Sääsk: Oled sina ikka
suur küll.
Hobune: Olen suur.
Sääsk: Sa oled ju kaim
suurem minustki.
Hobune: Olen suurem
sinustki.
Sääsk: Jõudu on sul ka
vist päris palju.
Hobune: On palju, on
palju.
Sääsk: Ega kärbsed tee
sulle vist häda midagi.
Hobune: Noh, Kärbsed
mulle küll midagi häda ei tee.
Sääsk: Sõgelasedki vist
... ei saa sinu vastu?
Hobune: Ei noh. Sõgelased
minu vastu küll ei saa.
Sääsk: ega ole paremad
palka parmudelgi?
Hobune: Kus sa sellega,
ei ole paremat palka parmudelgi.
Sääsk: Ole sa suur mis sa
oled, ole sa tugev nagu tahad – sääserahvas käib sust üle, nagu poleks sind
olemaski.
Hobune: Ei ole, ei ole.
Sääsk: Käib, no käib.
Jutustaja: Vaidlesid
nõnda hobune ja sääsk tunni, vaidlesid teise – kumbki ei andnud järle.
Hobune: Mis seal ilmaasjata
tülitseda ja tühja tuult tallata –
katsume jõudu.
Sääsk: õige, katsume jõudu jah. Meie mehed, kähku
kokku. Meie mehed, kähku kokku.
Jutustaja: Oi ,kus siis
hakkas sääski lagedale lendama. Tuli neid kaasikutest, tuli neid kuusikutest.
Ilmus neid laanest ja ilmus neid rabadest. Kihutas neid kohale soodest ja
kihutas neid kohale sonnidest. Ja igaüks , kes kohale jõudis, asus kohe hobuse
kallale. Kui kedagi enam tulemas polnud, vaatas hobune üle õla.
Hobune: Kas kõik on siin?
Sääsk: Kõik on siin, kõik
on siin.
Hobune: ja kõik on
tugevasti tööl ka.
Sääsk: Kõik tööl, kõik
tööl.
Hobune: ja kõik on ikka
tugevasti tööl kah?
Sääsk: Kõik tööl, kõik
tööl.
Jutustaja. Hobune viskas
nüüd selili ja hakkas kõvasti püherdama, ega jätnud enne järgi, kui sääskede
vägi kõik surnud oli. Ainult üks sääsk oli ellu jäänud, tõusis vaevaliselt õhku
Sääsk: Pikali saime
vaenlase. Oleks meil veel neli meest olnud, kes oleks hobust jalgadest kinni
hoidnud - kõik seadsin juba valmis,
tahtsin hakata just nahka võtma.
Jutustaja: Tõusis õhku ja
lendas metsa poole kõigile putukatele
mutukatele teatama, et sääserahvas võitis hobuse enda ja et sääserahvas on
tänasest päevast kõige vägevam rahvas terves maailmas.
Jutustaja: Vares nägi
tihast ja otsustas talle kosja minna. Tihasele meeldis vares samuti ja võttiski
kosjad vastu. Õhtul kui oli lauas istutud ja keha kinnitatud küsis vares
Vares: Ütle mulle , miks
sa nii hirmus tilluke oled?
Tihane: Noor veel, noor
veel
Vares: Nii ,et suuremaks
sa ikka kasvad?
Tihane: Kasvan, no
kasvan. Miks ma siis ei kasva. Mul on igav. Kõnele mulle mõni niisugune lugu,
mis mul igavuse eemale peletaks.
Vares: Hea küll. Mullu
kasvas seal metsatguses, kus mu onu elab, nii kõrge uba, et tigu mööda seda
kolm korda vihmapilve juurde jooma ronis.
Tihane: Ah see nööd mõni
ime. Tunamullu nägin mina nii pikka hernest, et ritsikas käis mööda seda
päikese peal oma piipu süütamas.
Vares: Kolm aastat tagasi
tõusis selles samas metstaguse külas nii kange tuul, et inimesed käisid
neljakõpukil. Sellest kombest said nad vabaks alles mitme kuu pärast.
Tihane: Ah see nüüd mõni
ime.Viis aastat tagasi nägin ma nii kõva tuult, et veskid paistsid kõik lma
tiibadeta olevat – tiivad keerlesid nii kiiresti.
Vares: Kõmne aasta eest
olevat olnud nii kole pakane, et kuused metsas karanud kõik juurest kuni
ladvani lõhki.
Tihane: Ah see nüüd mõni
ime. Umbes tosin aastat tagasi, kui ma alles oma kolmandaid poegi taga leinasin, tuli nääripäeva paiku
sellin epakane, et ahjusuu ees leiba sõtkuval anisel kõlmus ksi taignasse ja
pada ühest äärest kees, teises ääres oli aga supil paks jää peal.
Vares: Jajah, siis pidi
ennemuiste ikka tõesti vali pakane olema. Vabanda, ma lähen käin korra väljas.
Jutustaja: Ja vares läks
ega tulnukdi enam tagasi. Olgu lugu oaga, hernega või pakasega nii või teisiti,
aga nii vana naist, kes seda kõike on näinud, ta endale siiski ei tahnud.
Jutustaja; VARESE REIS
SOOJALE MAALE
Vares oli juba vanasti
ivake laisavõitu – ei viitsinud kunagi sügisel soojale maale lennata. Küll
kutsusid sõbrad teda kaasa, küll kõnelesid nad talle kevadel tagasi jõudes:
„Rumal oled, vareseonu, et sa alati siin konutad. Võta kätte ja saa virgaks
nagu meie – hakka kah soojal maal talvitumas käima. Soojal maal on kõik ju
hoopis ilusam kui siin. Seal on vesi puhtam, seal on taevas sinisem. Tule,
tule, vareseonu, järgmisel sügisel sinagi soojale maale!“ Niisuguse alalise
nokkimise pealevõttiski vares viimaks kätte ja lendas kah sügisel ära soojale
maale.
Lendas, lendas, higistas,
higistas, kuni jõudiski viimaks pärale. Istus palmi latva ja märkas kohe: tühja
juttu oli talle aetud selle kuulsa sooja maa kohta – kuumus oli siin kole ja
kuskil polnud tilgakest janu kustutamiseks. Ning vaevalt puutus ta teistele
reisijatele silma, kui hakati veel pealekauba tänitama: „Näe, näe, va vares kah
end siia vedanud!“
Vareseonu
vihastas kõige selle üle väga, pööras ümber, rändas tagasi koju. Ja ütles
sugulastele, kes tulid tema käest suure maailma uudiseid pärima: „Kehv koht!
Kehv koht! Ei mina iialgi enam sinna tagasi lähe!“ Ega läinudki. Elab meil maal
nii suvel k
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar