Etenduse "Öö surnukuuris" tekst

ÖÖ SURNUKUURIS

Draama 1-pildis

Tegelased:

Arst

Mees

Isa

Arst: Selge. Ongi siis sellega korras. Kas tohib teilt nüüd tuvastamise kohta ka allkirja paluda. Eks ta nii kord on juba elus seatud, et igaüks meist peab mingil hetkel minema. Lihtsalt nüüd oli tema aeg. Muidugi ei peaks inimene seda nõndaviisi ise tagant lükkama.

Mees: Mida te sellega silmas peate?

Arst: No vaadake tema käsi. Näpuotsad kõik kollased. Millest muust see võib veel olla kui suitsetamisest. No võin kihla vedada, et kui talle pits ulatati, siis sinna sisse ta küll ei sülitanud. Aga eks ikka igaüks ise teab ,kuidas ta elab ja milliseid naudinguid eelistab. Samas ei maksa arvata, et teie isa midagi erilist oli. Pooled Eesti mehed leiavad lõpu südame seiskumise tagajärjel.

Mees: Ja mina olen seni arvanud, et mitte ainult pooled, vaid suurem enamus südameseiskumise tagajärjel surevad.

Arst: Seda muidugi. Ma tahtsin õelda, et saavad infarkti. Veresooned umbes ja reeglina kõht ka.

Mees: Et kui sitt ja veri enam läbi ei käi, siis ongi infarkt käes. Tean teinekord siis jälgida, et kui kõht juba mõni aeg on kinni olnud, tasub kirst  ise ära tellida.

Arst: Teie isa ei olnud teile vist väga lähedane?

Mees: Miks te seda arvate?

Arst: Kuidas te saate sellises olukorras nalja visata. Surnud ümberringi, oma isa teiste seas. Sellel kohal on siiski omad kombed.

Mees: Jah. Vabandust. Me ei suhelnud eriti. Isegi ei tea miks. Mingi sein oli ees.

Arst: Te nüüd kindlasti ei usu kui ma ütlen, aga mina usun teispoolsusesse. Ja ma usun, et inimene ei sa enne rahu, kui on kõik vajaliku oma elus korda saatnud. Olgu siis kasvõi surnuna. Seepärast nad vahel käivadki meil külas ja püüavad oma siin maa peal pooleli jäänud asju lõpetada.

Mees: See on arsti suust kummaline jutt.

Arst: Liiga paljud on seda näinud ja ka tunda saanud, et vastupidist arvata. Ja ega ükski teadus pole ka vastupidist tõestanud.

Mees: Nii et teie arvate, et peaksin oma poolikuks jäänud suhted temaga lõpuni selgeks rääkima või muidu hakkab ta mind hiljem kummitama.

Arst: Ega see halba ei teeks. Teie olete rahul, kui saate oma südamelt kõik ära rääkida  ja ka tema hing saab rahus minna.

Mees: Praegu kohe või?

Arst: Teate mis see on – see kes tellib, sellel ei ole vaja, see kes teeb selle ka ei ole vaja ja see kelle jaoks tehakse sellel on ükskõik. Ah

Mees: Mis asja?

Arst: No ma kordan, kuulake tähelepanelikult: see kes tellib, sellel ei ole vaja, see kes teeb selle ka ei ole vaja ja see, kelle jaoks tehakse, sellel on ükskõik. No mis arvate?

Mees: Mis asja? Milleks selline arusaamutu küsimus? Mis see siia puutub?

Arst: Oo, puutub vägagi. Ma mõtlesin, et teie olete selline morbiidse nalja mees. No huumor laipade keskel.

Mees: Kuulge lõpetage ära.

Arst: No kuulake ikka lõpuni. Mis see siis on - see kes tellib, sellel ei ole vaja, see kes teeb selle ka ei ole vaja ja see, kelle jaoks tehakse sellel on ükskõik.

Mees: Sekretär tellib maitsemeeleta ülemusele supi.

Arst: Hea pakkumine, aga õige oleks olnud kirst. Ma ütlesin, et teil võib seda varsti vaja minna.

Mees: Braavo. Surnukuuri huumor.

Arst: Hea küll. Oli tore lobiseda, kuid tööaeg on kahjuks juba lõppenud. Tunnen veel kord teie kaotuse puhul kaasa, kuid peame lahkuma.

Mees: Kas ma võin hetke veel temaga olla? Omavahel.

Arst: Õige mõte, kuid mina pean tõesti minema. Valvur paneb uksed teie järel kinni. Ärge muretsega. Võtke endale nii palju aega, kui soovite.

Mees: Tänan teid. (Arst lahkub)

Mees: Noh, hea küll. Meil jäi nii palju rääkimata. Ma ei tea isegi kas korraldada urni või kirstu matus. Ma olin vist 1 aastane, kui viimati tõsiselt teineteisega rääkisime ja siis ka sellepärast , et ma ei saanud midagi aru ja ei osanud ka vastu vaielda. Mees peab putru süüma, siis kasvab temast tõeline mees. No mida jutt. Ilma pudruta ei oleks kasvanud  või. Pudruta oleks kasvanud mingi transvestiit või lihtsalt lilla. Kui putru ei söö, siis oled pede. See on kasulik tarkus igale noorele poisile. Kuidas saab siis selliste mõttevälgatustega nõus olla. Sellest ajast peale, kui ma rääkima õppisin ja sulle vastu oskasin vaielda, oled sa mind eiranud. 30 aastat. 30 aastat oled sa mind lihtsalt eiranud. Ah olgu. Sealt taevaselt pingilt vaadates on see juba sinu valu. Mitte kellegi teise oma. Ole seal üksi nagu terve elu üksi olid  ja ära loodagi, et su hauale iga nädal lilli tuuakse. Kes peaks seda tegema?  Või veel parem - puistan su tuha tuppa lillepotti, siis oled kogu aeg meiega ja saad aega ajalt juua ka. See sulle ju meeldis.

(Kostab lukukeeramise hääl ja tuled kustuvad)

MUUSIKA – Tiiu Kiik

Ma kohe tulen. Veel üks hetk. No nägemist siis.

(Katsub ust , kuid uks on lukus)

Hei. On seal keegi. Aee. Avage palun. Ma olen veel siin, mul läks aega. Hei. On seal keegi. Kurat küll. No see pole enam naljakas. Palun avada. No ole lahke. Kui sita sisse astud, siis ei pritsi sitt sugugi ainult kahe varba vahelt , vaid ikka kõikide vahelt korraga. No see pole võimalik. Hei, kas seal on keegi. Ma olen siin luku taga ja ma olen elus. Ma ei ole surnud, kui te seda kardate. Ma tulin siia oma isa tuvastama.  Mina ei ole surnud olnudki. Hei

Telefon. Muidugi telefon. Kurat siin pole ju levi. Kurat küll. Ometigi kuulake keegi.

(otsib midagi)

Siin ei ole isegi ühtegi toru, millega virutada. Siin ei ole üleüldse mitte midagi, peale laipade.

(märkab isa ratastega voodit)

Olgu sust niigi palju veel kasu.

(võtab voodi ja kihutab sellega ukse poole)

See pole võimalik. Nii ei saa juhtuda. Kõik on nagu kogu aeg on olnud. Siis, kui on tõeliselt sinu abi vaja, siis sa oled vait. Lase jalga ka. Nagu ikka. Sa oskad ainult jamasid kokku keerata ja mina pean siis seda klaarima. Vat nüüd on sinu kord. Näita see üks kordki, et ma sulle ka midagi tähendan. Juba koolis, kui õpetaja ütles, et las isa aitab kodus linnupesakasti valmis teha, aga isa ei olnud. Kõik tulid kooli pesakastidega, aga mulle andis ema kootud pajalapi kaasa. Ütles veel, et pane kellegi pesakasti, siis on linnukesel soojem.  Mis s a arvad, kas kõik naersid. Usu või ära usu , aga ka minul on vahel abi vaja. Või vähemalt kuulamist. Selleks muidugi  tundub meil nüüd aega olevat. Või see oligi sinu plaan. Isegi peale surma sa suudad midagi korraldada, mille kohta sa ei küsi teiste arvamust. Vaata palun mind. Vaata. Näed , mina olen ka inimene. Mul on omad tõekspidamised, omad kogunenud elutarkused, mul on omad tunded. Mul on kõrini sinu kamandamisest, sinu nägemusest teest, mida igaüks meist käima peab. Ma tahan ise vigu teha. Kuradi egoist. Isegi peale surma. Kurat-kurat-kurat.

(Tormab ukse juurde)

Siin peab ju keegi olema. Avage. Ei tohi jätta ju surnuid omapäi. Nad võivad põgeneda. Neil võib janu tulla. Hei kas kuulete. Kurat, tehke see neetud uks lahti. Vat ei taha temaga ära leppida ja ei lepi ka. See on mõttetu. Kas sa panid testamenti kirja, et sulgege minu poeg koos minuga morgi. Üheks ööks, veel parem kaheks. Kas oli see kiri sul rahakoti vahel, nagu normaalsetel inimestel on organidoonurlust lubav teade.

(vajub ukse kõrvale maha)

MUUSIKA -

Külm on. Põrandakütet neil ka siin pole. Ei mingeid mugavusi. Tead, ma lugesin lehest, et jaapanlased mõtlesid välja kirstu, kus on juhe küljes ja kirstus kõlavad kõige uuemad muusikahitid. Tahaksid ka sellist? Saaksid uuemat rokiklassikat kaas akrjda. Seal see ei sega ka kedagi. Kurat, aga see oli kallis - mingi 23000 dollarit või midagi sellist. Ma võin sulle 30 eurose pleieri kirtsu kaasa panna ja mõned vanad plaadid. Vat siis tantsid sina minu pilli järgi.

(Laulab) Sigaretid ja viinad ja kirglised naised

Mu elu kõik tuksi on keeranud nad

Sigaretis ja viinad ja kirglised naised

Ei hauaski enam neist rahu ma saa

Arvestades Eesti Tiigrihüppe olusid, siis võiks panna kirstu veebikaamera. Vat kui kenasti kõlaks teenus – jälgi oma kadunukese lagunemist. Paned pidulaual arvuti lauale ja on armas kadunuke ikka sinuga. Isegi kokku saab lüüa. Siis tuleks panna valgustus ka ja kindlasti mõned pornoajakirjad kaasa. Lihtsalt et oleks tegevust. Ah, mis ma räägin.  Hei, on siin keegi

See surm võiks  üldse vähe lõbusam olla. Kuidagi kurvad on kõik. Indias on surmapäeval ikka pidu. Kõik on valges, laulavad ja tantsivad, et siis näiteks oma vanamehele tuli otsa panna.  Vastu hommikut saad koos teiste kadunukestega rõõmsalt ookeani poole ujuda. Tead anekdooti. Haiglasse kutsutakse tuletõrje välja. Saabuvadki mehed kohale. Kerivad oma voolikud lahti, vett hakkab lendama, söed susisevad. Lõpuks kui suits hajub ja tuli on kustunud astub tuletõrjepealik peaarsti juurde ja kannab ette „Tuli on kustunud. Tõime ka 9 inimest välja. Seitsmele puhusime eluvaimu sisse, kuid  kahte kahjuks päästa ei õnnestunud“.  Arst vaatab tuletõrjujale suurtes silmadega otsa ja küsib „Kuidas on see võimalik, te kustutasite ju surnukuuri“. Ahh. Tuleks keegi praegu siia hinge sisse puhuma. Aga tulekahju. Kui ma teeks tulekahju. Kurat , tikku küll pole. Sul on äkki. No muidugi – taas pole sinust abi. Eluaeg on sul taskus tikud krõbisenud ja nüüd ei midagi. Müts maha vanade egiptlaste ees, kes lahkunule ikka kogu elamise kaasa panid, naised kaasa arvatud. Naised jah.

Usu või ära usu , aga ma armastan oma naist. Ma tean, et sa pole minu valikuid kunagi heaks kiitnud, kuid lõppude lõpuks elasin ju mina temaga ja mina olin õnnelik. Ja selles et me lahku läksime olime mõlemad süüdi. Aga, kus olid sina, kui mul oli vaja nõu, kui mul oli vaja kedagi kellega rääkida. Rääkides on asi lihtne. Sõitsin kord autoga kodu poole. Vihma kallas ja tee ääres hääletas üks neiu. Kahju hakkas ja võtsin ta peale. Usud. Sõitsime ja neiu kurdab, et tal telefoni aku tühjaks saanud, ei saa abi kutsuda. Usud. See oli päris minu kodu lähedal ja panin ette, et läheme minu poole. Saab kuivatada ja telefoni laadida. No läksime. Tüdruk võttis märjad riided seljast, andsin talle teki ümber. Usud. Tüdruk kurtis, et tal on külm ja läheb järjest külmemaks, et kas ma saaksin teda soojendada. Usud. Võtsin ka märjad riided seljast ja võtsin neiu teki alla ja hakkasin teda hõõruma. Samal ajal tuli naine koju. Usud?  Sina usud seda lugu, aga naine ei uskunud.

Liiga palju on ümberringi ahvatlusi. Liiga palju seda, mida tahaks proovida. Nõnda on raske elada koos terve elu ühe inimesega. Tahaks tunda ju ikka ja jälle seda armumise tunnet. Seda magusat kipitust südames, seda ootust telefoni kõrval. Näha, et keegi on õnnelik sind nähes. Usu, et ma ei tahtnud lahku minna, aga ega sina selle pärast ka südant valutanud.

Mäletad , kuidas sa mulle lapsena rääkisid, et sõjavägi teeb igast poisist mehe. Kust sa võtsid selliseid tarkusteri. Millised autoriteedid neid pilluvad. Sõjavägi parandas mu hambad ära. See on muidugi hea. Tänaseni on kõik korras. Igal hommikul rivistus. Tulgu taevast või pussnuge. Saad sa aru – igal hommikul. See rutiin oli kõige hullem. No mis seal salata, oli ka helgeid hetki. Ärkad rutiinist, oled taas poolkinniste silmadega rivis ja korraga põrutab kapten „Mehed , kes eile viina võttis“. Loomulikult ei julgenud keegi seda tunnistada, kuigi õhtul oli päris kena pidu olnud. „Mehed , kes eile viina võttis“.  Ära arva, et ma seda heaks kiidan, et keeldudest üle astutakse. No astusin siis sammu ette ja kandsin ette „Mina võtsin, härra kapten“. „Sinuga läheme pead parandama, ülejäänud 10 kilomeetrit metsas jooksu, marss, marss“.  Või jooksime metsas ja sõbral pudenes taskust kiri, seersant, kes tema taga oli, kargas kohe krapsti ligi „nii mis see on, keelatud kirjavahetus jah“ „ei see on kiri minu pruudilt“ „Mis pruudilt see on ju tühi paber“ No jah me oleme praegu riius ja ei räägi teineteisega“. Tead see kõik ei olnud minu jaoks lihtne. Palju inimesi teineteise kõrval. Kaotad iseenda. Maailm muutub  ja tõekspidamised kõverduvad. Kõik naelad on haamriga puusse löödud ja ühegi pea välja ei paista. Kõik on ühtmoodi siledad. Ehk ongi see just see , mis poisikesest mehe teeb. Ma ei tea. Mees leiab oma tee ise, mitte ei astu teiste sammudes. Kurat küll. Siin hakkab juba külm. Appi. Appi. Appi.

No peab ju olema mingi auk, mingi tee.  Kas sa lina laenad?  Ära pane pahaks. Mis sul sellest. Sul on ju niigi närvid läbi. Ahha, mõtlesin, et sul tunded puuduvad.

Ma tean, et ma pole sinu unistusi täitnud. Sina unistasid, et minust saab kosmonaut või siis vähemalt minister või siis ehk profijalgpallur. Aga sinu jaoks  olen ma ehitaja, ainult ehitaja kogu aeg. „Hei, sina ehitaja, kui tuled too karbitäis kruve“ „Hei sina ehitaja, tule pahtelda laed ära“ Kurat, kui palju ma olen sulle rääkinud, et ma olen arhitekt ja muide oma töös väga hinnatud, aga mis sinul sellest, see ei ole sinu unistus. „No ehitaja, katus laseb läbi jah, siidikinnas“ . Ma ei pea oskama neid asju, nagu ehitaja ei pea oskama projekti teha. Ma olen arhitekt. Kui mul on vaja pahteldada, ma kutsun pahteldaja. „No sinul ju raha on, sina võid endale lubada, meie vaesed vanurid peame ise hakkama saama“. No kurat, ei pea. Igaüks tegelegu sellega, mida oskab ja tegelegu sellega nii hästi kui oskab. Kui mina ei oska pahtelda, siis ma ei pahtelda või muidu tuleb seda nagunii parandama hakata ja see on juba palju kallim. Tõmba sinna poole.

Meil õpilasmalevas, mäletad käisin seal kunagi oli üks poiss, Joel vist, kellel kõik alati ebaõnnetus. Ta ei olnud paha poiss, lihtsalt kõik, mida ta tegema hakkas, lõppes alati valesti. Kord istus ta komandöri kõrvale pingil ja kurtis oma muret „no, miks on nii, et kõik mis ma teen lõpeb halvasti?“.  Komandör raputas nõutult pead ja tõusis püsti. Samal ajal käis pink ülepeakaela uppi ja õnnetu Joel leidis end kibuvisapõõsast. Sest ta istus pingi otsa peal. Saad aru. Sinu tõekspidamistega poleks muidugi malevas läbi löönud. Tee tööd, siis tuleb armastus. Olime kord põhuhoidlas tööl ja pikalt polnud ühtegi autot olnud. Ju neil seal midagi ära lagunes. Igajuhul üks noormees püüdis ajaviiteks kärbseid ja pani endale suhu. Seal nad siis sumisesid. Korraga astus sisse bigadir, kes oli naisterahas. „No, mida te malevlased niisama vahite, tehke tööd“ Noormees vaatas talle otsa ja ütles „Pole tööd“ ja samal ajal hakkasid kärbsed suust välja lendama. Brigadir pani karjudes jooksu. 

Külm on. Tee ruumi. Pole vist loota, et nad põrandakütte sisse lülitaks.

(Heidab isa kõrvale raamile.)

MUUSIKA – Kali briis

PILT 2

Isa: Mul oli ükskord nii külm, et mõtlesin, et siin ei aita muu, kui tuleb viina juua või tantsida. Ja kui ma viina kapist välja võtsin, siis kukkus pudel maha. Näpud olid kanged - ei hoidnud pudelit kinni. Nii ei jäänud mul muud üle kui tantsida. Ja ma tantsisin ja tantsisin, kuigi muusikat ei olnud. Sest minus endas põrisesid trummid ja rütm kiskus kaasa.

Mees: Sind ei ole olemas. Sa oled surnud. 

Isa: Alati ei lähe asjad nii nagu tahaks. Kõike seda on liiga palju, mis meie häid mõtteid võib segama tulla. Tahad viina võtta, aga tantsid. Ma tõesti ei uskunud, et esimest korda oma pojaga tõsiselt silmast silma ja südamest südamesse vesteldes,  olen ma surnud.

Mees: Parem hilja , kui mitte kunagi.

Isa: Just. Parem hilja kui mitte kunagi. Ma nagu sain aru, et need vana kooli tarkusterad sulle ei istu.

Mees: Eks midagi jääb ikka külge. Tahad siis või ei taha.

Isa: Samas on neis midagi igavest. Hetkel võiks öelda, et isegi igavikulist.

Anna mulle andeks. Anna andeks, et ma polnud sinu kõrval , kui sa seda tõesti vajasid. Anna andeks, et ei jaganud sinuga sinu elu, vaid katsusin enda omaga hakkama saada. Üks liha ja veri, aga siiski nii erinevates soontes.

Mäletad kui käisime kord kontserdil. Mängis Gunnar Grapsi punt - paganama äge oli. Sa istusid mu õlgadel terve see aeg. See oli mingi poolteist tundi. Karvased kargasid ümberringi ja sina väike mees olid kõige üleval - näpud püsti. See oli pagana uhke tunne. „Vaadake karvased, mis minul on“.

Aga hiljem jäid kuidagi kaugeks. Sul olid sellised isemoodi huvid. Muusikast sa suuremat ei hoolinud. Pane aga joonistama, siis olid küll kohe hakkamist täis.  Ja veel hiljem, siis olid juba nii tark, et ei osanudki sinuga millestki rääkida. Ära sa ainult arva, et mul selle kõige pärast kahju ei olnud. Oli ja veel kuidas. Kui palju ma unetuid öid veetsin. Aga sina olid eemal. Ma tean,et see oli mu oma viga – lasin su endast liiga kaugele ja hiljem juba tagasi seda lapseliku usaldust ei võida. Kurat, aga raha oli vaja ju teenida ja pere tahtis ülal pidamist.

Mees: Aga peale raha on perel vaja ka armastust. Kas sa ühegi korra mulle ütlesid, et sa mind armastad nii nagu isa oma poega peaks armastama.

Isa: Ma ju näitasin seda oma tegudega. Mille muu kui armastuse pärast sai sulle erinevaid asju kingitud ja ostetud.

Mees: Sa ostsid armastust. Ostsid mind leludega ära.  Kas sa mitte ei teinud seda enese pärast. Et kõigile näidata – „vaadake, mida meie oma pojale saame lubada. Meie poeg käib ikka firmapükstega, mitte kodumaiste nirudega, Meie pojal on puldiga auto, mitte tavaline käru“. Kas sa kunagi küsisid, et kas ma ka tahan neid kalleid asju või mida ma üleüldse tahan. Kas kunagi see sind ka huvitas. Ma oleks pigem mänginud sinuga kui selle puldiga autoga.

Isa: Sa oled ülekohtune. Ma tegin palju tööd, et sul see kõik olemas oleks.

Mees: Ja tegid tööd ja olid kogu aeg ära. Sind ei olnud kunagi, mitte kunagi. Kui koju tulidki, siis võtsid nina täis, läksid sõpradega välja või magasid norsates nurgas. See on kogu minu lapsepõlv. Laupäevaõhtul isaga teha võib kõike. Minu suurimaks lõbuks oli vaikselt nurgas mängimine, sest isa ei tohtinud üles ajada, kui ta puhkab.

Isa: Saad sa mulle andestada. Ma olen edaspidi kogu aeg sinuga. 

Mees:  Tänan väga ei soovi.. Sind ei ole enam olemas. Sa oled surnud ja selle kõigega on hilja. Mõistad hilja. Sinu aeg on täis. Sul olid sinu päevad  ja nüüd said nad ümber. Mis on tehtud, see on tehtud. Sa ei too mulle tagasi minu esimest jalka mängu või minu esimest pruuti, kui ma oleks tahtnud küsida, et mida ma edasi tegema pean. Hea et ma ei küsinud. Oleksin oma elu samamoodi viltu elanud, nagu sina enda oma.   

Isa: Alati jääb see viimane nõks puudu. Bensiin lõpeb 100 meetrit enne tanklat, viin lõpeb enne kui pidu, ja ikka mõtled, et homme räägin pojaga ja naisega. Ikka homme. Ja siis ooled surnud ja mõtled, et üks päev jäi puudu, sest juba homme oleks ma ju rääkinud. Rääkinud kõigest – lindudest taevas, viljapõllust, laevadest merel. Kõigist neist pisiasjadest , mis kokku annavad elu.

Mees: Ära praegu sega, sa ju näed, et mul on tegemist. See oli sinu vastus alati, kui tahtsin sinuga mängida või mürada, nagu teised poisid isadega tegid. Igal esmaspäeval ma pidin koolis kuulama teiste heietusi, kui tore nädalavahetus neil oli ja mida toredat nad isaga koos ette võtsid. Kes käis kalal, kes käis kinos, kes spordisaalis. Mina vastasin, et me vaatasime isaga koos telekat, vaikides, aga film oli väga hea.

Isa: Tule tantsime

Mees: Lõpeta ära. Sa oled surnud ja surnud ei tantsi.

Isa: Tule tantsi. Tantsime koos. Kasutame teist  võimalust.

Mees: Hilja, selle kõigega on hilja. Kas sa siis aru ei saa.

Isa: Tule tantsime.

(Mees astub isa juurde ja tantsivad koos. Elavast surnust saab käte vahel taas liikumatu laip. Mees jääb magama voodil isa kõrval)

MUUSIKA – Ans. Andur

PILT 3

(Siseneb arst)

Arst: No miski ei klapi. Hei. Kas siia toodi öösel keegi juurde. No mida paganat, siin oleks nagu tantsu löödud. Teie siin. Halloo. Ärgake. Kurat see on ju surnud. Õnneks ei ole. Pulss veel lööb. Ruttu tulge appi. Kuidas kurat ta siia sai. Hei . ärgake.

(Mees ärkab)

Arst: Tehke, tehke nüüd silmad lahti. Mida te siin teete?

Mees. Mida kuradit ma siin teen. Seda minagi mõtlen.

Arst: Mitte ei mõista, kuidas see nii juhtuda sai.  Mida te tegite siin ometigi öö otsa?

Mees: Elasin oma elu korra veel.

Arst: No näete olete ukse ära lõhkunud.

Mees: Mille pagana pärast see uks teil üldse lukku käib. Karadate, et surnud lasevad jalga või.

Arst: On ka seda juhtunud. Kuigi harva. Rohkem on hirm, et elavad pääsevad sisse. Ei taha ju teie ja meie veel vähem, et mõni neist või mõni jupike neist siit kaduma läheb.

Mees: Nende võimalused enda eest seista on tõesti väikesed.

Arst: Nii on ja surnule räägi mida tahad, kõigega on nõus. Teil on külm. Võtke  väike pits. Lööb vere käima.

Mees: Minu veri käib siin mõnega võrreldes veel ringi küll.

Arst: Andke andeks. Ei kujuta ette kuidas see nii juhtuda sai.  Kuidas te ennast tunnete?

Mees: Mis te arvate , kuidas tunneb ennast mees, kes on veetnud öö külmas ja pimedas kambris oma surnud isaga. Teate. Juba ammu pole tegelikult ennast nii hästi tundnud.