Urmas Lennuki „Vargamäe valvur” avab Tammsaare uue nurga alt.

 24. juulil oli esietendus Teatril Nuutrum, kui Vargamäe rehetalus jõudis publikuni Urmas Lennuki näidend „Vargamäe valvur”. Näidend keskendub A.H. Tammsaare 100 aastat tagasi ilmunud romaani „Tõde ja õigus” saunanaise loole. Kes valvab meie üle, kui satume enesega pahuksisse?

Vargamäele on jõudnud paljud teatrid ja teatritegijad. Mingis mõttes on tüvetekst „Tõde ja õiguse” erinevad teatrikäsitlused põlises talukompleksis olnud üheks meie rahvusliku olemuse hoidjaks ja kujundajateks. 2025 aastal juhtus, et Vargamäele ei jõudnudki üksi teater. Põhjuseid oli sellel mitu, kuid peamiselt tegutses muuseumipere uue ekspositsiooni püstitamisega ja rohelise maja renoveerimisega. 2026 aastaks on tööd tehtud ja kui kõikjal tähistatakse „Tõde ja õiguse” ilmumise 100 aastapäeva, ei saanud muuseumipere enam teatrivaba suve lubada. Nõnda jõuti Teater Nuutrumini, kes oli valmis oma teatriloos esimest korda lavastuse Vargamäel publikuni tooma. Vargamäge tasub külastada isegi siis, kui seal teatrit parasjagu pole. Uus atraktiivne väljapanek ja ühes tubadest neljal ekraanil korraga jooksev minilavastus on vaatamist väärt igal ajal. Teatrikülastaja ei peaks selle kogemiseks isegi eraldi piletit ostma.

Vahel tundub, et A.H.Tammsaare „Tõde ja õigus” on juba iga nurga alt läbi uuritud ja midagi päris uut pole enam võimalik publikuni tuua, kui „Vargamäe valvur” suudab üllatada. Urmas Lennuki „Vargamäe valvur” jutustab Saunanaise loo. Sauna läksid varjule sulased, kui peremees neid vaevas ja samuti perelapsed, kui neil oli vaja pelgupaika või kohta omaette olemiseks. Nõnda oli saunanaine kahe naabermajapidamise saladuste valvur või hingehoidja. Hingeteraapiast ei teatud Tammsaare ajal midagi, kuid ega siis mured sellest kuhugi kadunud. Mured vaevasid inimesi ikka, vahest isegi rohkem, kui tänapäeval seda oskame arvata. Näidendi üheks läbivaks sümboliks on raamat, mida nooremad loevad ja vanad ajaraiskamiseks peavad. Raamatut loevad isegi need, kes lugeda ei mõista ja nõnda on sunnitud need, kes mõistavad, neile raamatu õigetpidi pihku andma. Teadmised peaks viima inimese välja või kõrgemale tema sünnikeskkonnast. Kõik me ihkame parema poole. Samal ajal unistab sulane valgest leivast, mida süües võiks ta isegi surra. Lennuki kirjutatuna on inimese edasiviivaks jõuks just teadmised. Siin saab termin „lennukad ideed” hoopis uue tähenduse. Mari paneb uude koju esimese asjana raamaturiiuli, et sinna panna kõike muud peale Piibli, mida loeb peremees ja mille pärast on temas nõnda palju kurjust. Raamatutes on elus ilus ja armastus nõnda lihtne. Inimese unistused paremast elus ei ole kuhugi kadunud. Meie unistused on muutunud lihtsalt suuremaks. Äkki peaksime oma ambitsioone tagasi tõmbama ja rohkem nautima olemasolevat. Saunanaine toob inimesed pilvist maa peale ja lükkab nad õigele teele. Peab muidugi mainima, et kuigi räägitakse tõsistest asjadest, siis eelkõige on tegemist siiski komöödiaga. Nii palju kui Tammsaarest komöödiat teha saab.

Kunstnik Annika Lindemann on loonud Vargamäe rehe alla väga lihtsa lava, mis väga selgelt toetab autori nägemust. Kahe rehevärava vahe on täidetud turbamullaga. Lakaavast on saanud taevas, kuhu Saunanaine lõpus lahkub ja kust Jumal saadab maa peale vihma, lund ja saepuru. Saepurust saab samuti huvitav sümbol. Juss mainib, et peremehel on majad ja loomad, aga sulasel vaid saepuru taskus ja nõnda sajab ka maa peale saepuru, märk tühisusest meie keskel. Üks asi jääb siiski segaseks, et miks kahe pere lapsed ilmuvad lavale raamatutena riiulis reheväravate kohal. Kas see on märk, et meie lapsed on targemad kui meie? Võiks ju nii olla.

Näidendi lavastaja on Vallo Kirs. Tema kasutada on olnud väga piiratud vahendid. Ei ole kerkivad dekoratsioone või pöördlava või tulevärki. Lavastajal on neli näitlejat ja tekst. Siin peab küll mütsi austusest kergitama, sest kogu tekst on läbi lavastatud ja igal sõnale antud tähendus. Pausid kannavad ja pilgud kõnelevad. Lavastaja on viinud tegevuse ka uksest välja ja nõnda avaneb kaunis vaade Vargamäe väljale, kus Mari parasjagu loogu keerutab. Tegevused algavad kaugel varem, kui nad lõpuks publiku ette jõuavad. See loob elulise atmosfääri, mis ei luba mul publikus tähelepanu kaotada.

Liigagi varjatuks jääb lavastuse helikujundus, mille on loonud Peeter Konovalov. Õrnalt helisevad kellukesed ja kumisevad kausid. Siis kostuvad kirikukellad justkui üle Kodru raba Järva-Madise kirikust. Tavapäraselt on sellised helid eelnevalt salvestatud, kuid „Vargamäe valvuris” on lakapealses taevas ja reheväravate taga peidus inglid, kes kõike seda heliilu otse publikuni toovad. Minu jaoks muutvad helid maagiliseks.

Lavastuse suurimateks voorusteks on võrratud näitlejatööd. Liisi ja Mari kahes rollis on Jane Napp, keda väga tihti Eesti teatrilavadel pole näha olnud. Nappi silmad elavad. Tema silmis on kogu rollide kese. Silmad naeravad õnnest ja valavad murest pisaraid. Temas on tütarlapselikku siirust ja õrnust. Soov leida ja põgeneda armastuse juurde. Olla vaba vanemate loodud karmist maailmast kiirgab igas Nappi lavahetkes. Tema partneriks on Märten Matsu. Ausalt öeldes ei ole nii elurõõmust Matsut varem laval näinudki. Tema ühesaapaga Juss on otsekohene ja siiras mees. Tüüpilise eesti mehe kehastus, kes ei oska sõnu seada ja muredes enesesse tõmbub, kuni kuuseoks tema mureraskuse all murdub. See on tore leid autoril, et Juss lonkas mitte ihuvea vaid sellepärast, et peremees talle vaid ühe saapa andis. Matsu mängib selle ka täie lustiga välja.

Igavese sulase Matu rollis on laval Rait Õunapuu. Tema roll oleks justkui teisejärguline, kuid Õunapuu ei luba selle sellisena paista. Temas on maameheliku tarkust, mida koolis ei õpi. Tarkust, mis tuleb vihma ja lumega taeva all töö rügades. Valge saia ihalus jääbki kinni püüdmata, isegi kui sai juba pihus on. Ta on nagu ketikoer, kes jäänud oma peremehe juurde kinni. Isegi unistus kraavihalli tööst, mis annaks vabadust, ei tundu talle kutsuvana. Maailma seletamine oma teadmistest lähtuvalt loob koomilisi olukordi suhetes teistega. Õunapuu mängib kõik selle oma rahulikul moel väärikalt välja.

Ja siis Saunanaine, keda kehastab Ülle Lichtfeldt. Ausalt öeldes oleks võinud Saunanaise rollis olla keegi vanem, päris vana, näitlejanna. Lichtfeldt on veel liiga noor või nooruslik. Ometi teeb ta suurepärase rolli. Tema enesesse vaatavad monoloogid toovad vaatajani tema sisemise valu, mis ununevad kohe, kui on vaja hakata korraldama perelaste tulevikku. Igaühel on antud oma roll siin maises elus. Saunanaise rolliks on olla tugi kogu perele. Lichtfeldtis on väärikat sirgeselgsust, mis ei lase teda alahinnata. Ta võtab kogu Vargamäe valu ja astub redelil taevasse. Kaunis hetk.

Nõnda onVargamäel valminud Tammsaare vääriline lavastus, millest saab kindlasti selle suve üks suuremaid teatrielamusi.

Mart Sander avab ennast publikule uues krimilavastuses.

 Teatrirohkes suves saav saab uue – Harmi mõisas näha Mart Sanderi uusimat krimilavastust „Ohver otsib mõrvarit”. Mõisa on loodud täiuslik argipäevast vabastav suveelamus. Õieti tuleks Mart Sanderi lavastust nähes kirjutada kolm erinevat lugu.

Esimene lugu. Uus – Harmi mõis

Eestimaal oli mõisakultuuri kõrgajal enam kui 1000 mõisa, mida valitsesid u 300 teineteisega tihedalt sugulussidemetega seotud aadlipere. Balti aadlikud kasutasid julgelt neile Vene keisri poolt antud erikorda. Nõnda on teada, et ühel hetkel oli enam kui pool kogu tsaari õukonnast seotud Balti aadlikega. Uus-Harmi mõisas pikalt valitsenud Zoege von Manteuffeli pere ei olnud teistest kehvemad ja arendas mõisast välja korraliku äriettevõtte. Manteuffelid olid abielusidemetega seotud Kügelgeni kunstnikeperega ja seetõttu kunsti ja kultuuri toetavad. 1919.a läks mõis riigi kätte ja 1932.a asutati seal kool. Kool hoidis endise mõisa ümber laiuva pargi kenasti korras ja arendas seda edasigi. Iga lõpulend istutas parki puu ja nõnda elas park edasi. Kahjuks on tänaseks on sildid puude juurest igavikku kadunud. Kogu mõisa ajalugu on stendidel lugemiseks välja pandud.

2021 aastast on endine mõisahoone erakätes ja värsked mõisnikud soovivad hoonest teha meelelahutus- ja puhkekompleksi. Minule jättis toreda mulje puukuuri rajatud teatrirestoran, milles puud külmkapi taga talve ootasid. Uue-Harmi asub Tallinnast vaid 45 km kaugusel ja seepärast võiks pargisügavusse uppunud mõisal olla potensiaali saada armastatud peokohaks.

Teine lugu. Mart Sander.

Mart Sanderit on nimetatud multitalendiks – kunstnik, kirjanik, lavastaja, näitleja, helilooja, laulja, saatejuht. Mul on olnud arvamus, et kes on multitalent, see ei oska päris tipptasemel midagi. Kuid Sander näib seda kummutavat, vähemalt mõnes valdkonnas. Sander ei häbene eestlasele tüüpiliselt ennast kiita. Ta on enesekindel ja samas ka enesekeskne. Ta ei otsi, kust poolt päike paistab, et ennast selle valgusesse sättida. Sander on ise päike ja maailm tiirleb tema ümber. Temas on karismat ja mõistan neid, kes on suured Sanderi loomingu austajad.

Mulle on ikka meeldinud, kui lisaks teatrile pakutakse suveteatris midagi veel. Väljasõit suvisele Eestimaale võiks olla mitmeeesmärgiline. Uue-Harmi mõisa kahe korruse seintele on asetatud Sanderi maalid. Kui ma seni teadsin Sanderit peamiselt portretistina, siis mõisanäitusel avanes korraga mulle täiesti uus ja väga heal tasemel ajaloolise olustiku maalija Sander. Tema maalides on liikuvust ja väga head figuuritunnetust. Maalide kompositisoon keskendub olulisele jättes kõik liigse kõrvale. Olin üllatunud. Etenduse lõppedes on kohvikus autogrammitund, kus kõigil on võimalus võtta samas müügil olnud Sanderi raamatutesse autogramme. Kõik Sanderi õied on rahvale näitamiseks välja pandud ja ootavad vaid andunud publiku poolt noppimist. Imetlen Sanderi ülbet julgust ennast kriitikakartuseta demonstreerida.

Kolmas lugu. Ohver otsib mõrvarit.

Tegelikult leiab ohver juba esimeses vaatuses mõrvari üles ja nõnda on võimalik teises vaatuses laval näha täitsa uut lugu „Määratud aadressaat”. Eesriide asemel on lava ees ekraan. Kirjad ekraanil kutsuvad ostma Sanderi raamatuid ja külastama näitust. Korraga annab kiri teada, et etenduseni on jäänud 2 minutit, siis 1 minut ja siis ... Ootan, et loetaks sekundeid ja kõlaks pauk. Aga sekundeid ei loeta ja pauku ei tule, vaid ekraanile ilmub lühifilm kuritööst. Film on hollywoodilikult efektne ja oleks võinud kauemgi kesta. Ekraan kerkib kui eellugu nähtud ja näitlejad astuvad lavale. Mõlema kriminaalse loo tegevustik on viidud 1930ndate Euroopasse. Mingis mõttes jätkab Sander sellega oma viimase romaani „Värvide sosinad” maastikel. Kuid ometi jääb mulle küsimuseks, et miks just 1930ndad ja miks mitte kodune Eesti. Vahel tundub, et Sander elab valel ajastul ja ei ole suutnud tänase eluga kohaneda. Tema muusika, kunsti, kirjanduse ja isegi riietuse koduks on jäänud eelmise sajandi 30ndad. Selline järjekindel ustavus ühele stiilile tekitab austust. Sellega põhjendan endale ära näidendi ajastu. Aga miks seiklused Euroopas. Eesti ajalooski on tapetud või ohvril nahk üle kõrvade tõmmatud. Sander soovib nende lugudega jõuda vist Eestist kaugemale ja miks peaks ühte Londoni teatrikülastajat huvitama Eesti kolkas toimuv. Sellega on siis selge.

Lavastuses teeb kaasa kolm näitlejat ja see paneb ette piirid sündmustiku kujutamisele. Olen ise kirjutades olnud dilemma ees, kas edasiviiv sündmus tuua lavale tekstina või tegevusena. Kas ma ütlen, et tapsin või tapangi laval? Tekstiga saab kiiremini edasi minna, kuid tegevuslik on jälle põnevam vaadata. Sander tegelased räägivad laval. Esimeses loos tunnistavad kaks mõrvarit uurijale üles, et just nemad tapsid paruni. Sündmustikku minutite kaupa lahti kerides jõutakse lõpuks tõeni. Ma ei hakka siin lõppu ära rääkima, kuid olles suur krimisarjade fänn, siis aimasin juba päris kiiresti, kuhu kogu lugu tüürib. See pole halb, sest lõpp-punkt võib olla ju üks, kuid teekonnad sinna tihti erinevad. Esimeses vaatuses teeb humoorika ja tehniliselt põneva rolli Siim Maaten. Tema armuhulluses mõrvar kaotab kire tõttu kohati hääle ja huvitav on jälgida , kuidas tema eneseohverdusliku mõrvari käitumine loo arenedes muutub tavapäraseks topsisõbraks. Meenutab siin natuke Ervin Abelit filmis „Mehed ei nuta”. Sanderi politseiinspektor langeb oma edupilvist, et kuulsust toonud mõrvaloole uus käik anda. Ta on pettunud ja kohmetu, kuid siiski enesekindel. Need kaks vastandlikku omadust on heaks eelduseks üheks korralikuks koomiliseks rolliks. Sanderi tegelaskuju toob silme ette krimikomöödia klassika Inspektor Clouseau filmist „Pink Panther”. Kolmanda näitlejana astub lavale Toomas Kolk, kes on tasakaaluks partnerite koomikale agressiivselt juhmivõitu. Päris kõiki rollis peituvaid võimalusi (mõtlen siin sellist tölpalikku juhmi kurikaela) Kolk välja ei mängi ja selles mõttes on veel võimalusi arenguks.

Sekundid ekraanil liiguvad ja algab teine vaatus. Teise vaatuse alguses üllatab Sander kogu saali. Hämarala lavale astudes ei tunne ma teda ära ja mõtlen pikalt, et kes see veel siis nüüd on. Sündmused saabuvad ise õiges järjekorras lavale ja neid kaadritaguseid hetki publikule ei näidata. Ometi on loos pinget ja kuigi lahendus on teada, siis ootad põnevusega, kuidas sinnani jõutakse. Kahe uurija vestlus viib lõpuks siiski oodatud müsteeriumi lahenduseni.

Järelsõna.

Mart Sanderi krimiteatriõhtu on külastamist väärt. Tema annete kirju pallett lüüakse publiku ees valla ja tema fännid saavad kinnitust oma armastuse õigsusele. Sander on nähtus, mida armastad või mitte, aga ei vihka kindlasti. Seega leiab oma elamuse iga külastaja Uue-Harmilt igal juhul.

„Bandiproov” paneb nostalgitsema.

 3. juulil esietendus 1Teatril Ohtu mõisa tallis Mart Rekkaro esinäidend „Bandiproov”. Vanade bandimeeste rollides astuvad publiku ette Üllar Saaremäe ja Tarvo Krall, kes loo ka ühiselt lavale sättisid.

„Bandiproov” on Mart Rakkaro esimene publikuni jõudev näitemäng. Rahvas teab rääkida, et esimene vasikas läheb ikka aia taha, kuid sedapuhku võib autorit avatöö õnnestumise puhul õnnitleda.

„Bandiproov” on suvelavastus tema kõige parem vormis. Loos leidub poliitilist ja ajalist teravust, situatsioonihuumorit ja haaravat muusikat. Esimese vaatuse kergest kohmetusest saadakse teiseks vaatuseks üle ja siis lustivad juba näitlejad koos publikuga.

Lugu vestab kahe kunagise bandimehe soovist kutsuda taas kokku oma tegevuse lõpetanud ansambel „Küpress”, kuid vahepeal on möödunud 30 aastat ja elud on meestel läinud eri radasid. Zanriliselt on näidend sõnastatud kui „ei-ole-suhtekomöödia”, kuid ometi käivitub sündmustik just suhetest lähtuvalt. Õieti on laval justkui kaks erinevat näitemängu. Esimeses vaatuses põrkuvad endise solisti, kuid praeguse liberaalse ärimehe Hevi, keda mängib Tarvo Krall ja endise laulukirjutaja, kuid praeguse töötuna näiva konservatiivi Franki, keda kehastab Üllar Saaremäe, maailmavaated. Olukord läheb päris tuliseks ja tundub, et suvekomöödia asemel sattusin vaatama maailmavaatelist propagandat. Õnneks keerab autor konservatiivsele maailmavaatele vinti nii palju peale, et see muutub naeruväärseks ja publikul on võti loo lahti mõtestamiseks naerusuiselt käes. Kui Frank oma pikas ja Saaremäe poolt mõjuvana esitatud monoloogi lõpus teatab, et tuulikutega nüristatakse inimeste vaimu ja „Aktuaalse Kaamera” ajaks lülitatakse tuulikud välja, et rahvas õige mõtteviisi vastu võtaks, siis müristab publik juba kaasa naerda. Näitlejad naudivad oma laval olekut. Saaremäe ja Krall teevad haaravad rollid ja nende põrkuvad maailmad saavad näitlejate abil arusaadava lahenduse.

Hoopis teistmoodi situatsioonikomöödia rullub lahti teises vaatuses. Ilmneb, et Hevi on 30 aastat tagasi ära näpsanud Franki armastatu, kelle vastu pole viimasel tunded seni kustunud. Varjatud armastus vajab väljaelamist. Neiu Kersti Mesipuu Oole leitakse facebooki abil üles ja algavad ettevalmitused Frankile armastava rokipeeru kuvandi loomisel. Neljandas abielus olev Hevi teab naistest kõike, kuid ometi tunnistab ka tema, et viimase naise, kes on temast poole noorem, sõpradega pole tal millestki rääkida. Sõpradeks võib kutsuda vaid ärikaaslasi, kellega kohtudes arutatakse töö asju, kuid mitte hingel lasuvat. Vanad sõbrad leiavad taas ühise keele ja tunda on kahetsust kunagi sõpruse reetmise pärast. Kahetseb ka Hevi, et ta ühe oma seitse aastat tagasi lahkunud bandikaaslase surmast alles nüüd Franki käest kuuleb. Tal oli sellel hetkel tähtsamad tegemised ees. Kõik see on eluline ja peegeldub igale vaatajale tema isiklikke kogemusi. Paratamatult vaatan ka mina peeglisse ja pean eneselt küsima, et miks me oma kunagiste kooli või malevakaaslastega küll nii harva kohtume. Oleme tihti hüljanud enese kõrval inimesed, kellega oleme veetnud koos kõige rõõmsamad või kaunemad hetked.

Lavastus tekitab 1990ndate nostalgiat, millele aitavad kaasa lavastuse osaliste eneste nooruspõlve muusikakuulamise meenutused kavalehel. Ansambel „Küpress” lõpp on määratud väga täpselt - 6. september 1993 Nõmme Kultuurimajas. Viimase kontserdi plakat ripub Franki seinal tänaseni. Vaatasin huvi pärast millist muusikat kuulati 1991-1992 Eestis. Veidral moel ei leidnud selle aja kohta edetabeleid või publikumagneteid. Jätkus veel nõukogude aegne muusikaline järellainetus. Uued tuuled muusikalavadel alles hakkasid puhuma. Nõmme on noore eesti roki sünni juures märgiline koht. Siin said oma esimesed tuleristsed Hendrik Sal-Saller ja Generaator M, samuti Jaagup Kreem ja Terminaator ja paljud teisedki. Kreem on meenutanud, kui suur päev see oli, kui Nõmme rokiklubis pidevalt jõlkuvad noored, ükskord lavale lasti. Tänasel päeval on nad oma järgmise aasta juubelikontserdile ära müünud üle 10000 pileti. Midagi on siin ilmas ikka igikestvat ka.

Laval meenutab Hevi üht oma ärikaaslast, kes kõigest loobudes hakkas usklikuna kellukesega mööda tänavaid jooksma. Ta küsib, et kas tõesti inimene siis teisiti õnnelikuks ei saa. Mulle meenutab see 1990ndate muusik Arne Laurit ja tema ansambelit „Just Knud Qvigstad”, millele oleks kindlasti ees olnud suur tulevik, kui Arne poleks krisnaiidi mungaks hakanud ja kellukesega tänavail rõõmu jaganud. Muusika on võimas relv mõjutamaks meie emotsioone. Seni kuini seda relva kasutatakse vaid rõõmu jagamiseks, on kõik siin ilmaruumis hästi. Rääkides mõjutusetest, siis sain ise 1980ndate lõpul Soome kirjasõbralt pidevalt kassette uuema lääne muusikaga, mis said siis ribadeks kuulatud. Kuid nooruspõlve lemmikud mõjutavad inimeste muusikamaitset läbi elu. Minagi kuulan just tänu Soome kirjasõbrale veel tänagi päris palju vana soome rokki. Vanad mehed jäävad poisteks. Minu meelest on „Bandiproov” oma nostalgilisuses just meestele sobilik suveteater. Kui muidu käivad teatris peamiselt ikka naised, siis „Bandiproovist” leiavad oma suveelamuse kindlasti ka mehed.

„Bandiproovi” lavakujunduse on loonud Ketlin Saaremäe. Üldse tundub olevat Saaremäede tandemil viimasel ajal väga palju tööd. Saaremäe on lavale pannud iga mehe unistuse, tõelise poissmehe koopa, kus puudub igasugune naiselikkuse puudutus. Rääkimata tegelaste kostüümidest, mis otsekui ajamasinast väljunute seljast võetud. Olen minagi palju käinud sellistes kodustuudiotes, kes vaid peremees ise teab, kust midagi leida võib. Kogu ruumi katab rangelt kontrollitud segadus. Oma koopa peremehena väidab Frank Hevile, et ta enam alkoholi ei joo, kuid kummutab aeg-ajalt kõlari taha peidetud viinapudelist. Olen sellist käitumist näinud. Kõigepealt valetan iseendale ja siis teistele.

Kavalehelt võib leida ühe huvitava intervjuu Lihtinimesega, millele tahaks eraldi lugeja tähelepanu juhtida. See on terav arvamusavaldus Eesti kultuuri- ja eriti teatripoliitika pihta. Eesti rahvas püsib, kuni püsib tema kultuur. See on rahvuslik sammas, mille ümber keerleb kõik muu. Kui mingil enesehävituslikul moel on meie poliitikud kultuuri hülgamas. Kultuur tõstatab probleeme ja juhib tähelepanu kitsaskohtadele. Oma humoorikal ja peidetud moel teeb „Bandiproov” seda kohe kindlasti.