3. juulil esietendus 1Teatril Ohtu mõisa tallis Mart Rekkaro esinäidend „Bandiproov”. Vanade bandimeeste rollides astuvad publiku ette Üllar Saaremäe ja Tarvo Krall, kes loo ka ühiselt lavale sättisid.
„Bandiproov” on Mart Rakkaro esimene publikuni jõudev näitemäng. Rahvas teab rääkida, et esimene vasikas läheb ikka aia taha, kuid sedapuhku võib autorit avatöö õnnestumise puhul õnnitleda.
„Bandiproov” on suvelavastus tema kõige parem vormis. Loos leidub poliitilist ja ajalist teravust, situatsioonihuumorit ja haaravat muusikat. Esimese vaatuse kergest kohmetusest saadakse teiseks vaatuseks üle ja siis lustivad juba näitlejad koos publikuga.
Lugu vestab kahe kunagise bandimehe soovist kutsuda taas kokku oma tegevuse lõpetanud ansambel „Küpress”, kuid vahepeal on möödunud 30 aastat ja elud on meestel läinud eri radasid. Zanriliselt on näidend sõnastatud kui „ei-ole-suhtekomöödia”, kuid ometi käivitub sündmustik just suhetest lähtuvalt. Õieti on laval justkui kaks erinevat näitemängu. Esimeses vaatuses põrkuvad endise solisti, kuid praeguse liberaalse ärimehe Hevi, keda mängib Tarvo Krall ja endise laulukirjutaja, kuid praeguse töötuna näiva konservatiivi Franki, keda kehastab Üllar Saaremäe, maailmavaated. Olukord läheb päris tuliseks ja tundub, et suvekomöödia asemel sattusin vaatama maailmavaatelist propagandat. Õnneks keerab autor konservatiivsele maailmavaatele vinti nii palju peale, et see muutub naeruväärseks ja publikul on võti loo lahti mõtestamiseks naerusuiselt käes. Kui Frank oma pikas ja Saaremäe poolt mõjuvana esitatud monoloogi lõpus teatab, et tuulikutega nüristatakse inimeste vaimu ja „Aktuaalse Kaamera” ajaks lülitatakse tuulikud välja, et rahvas õige mõtteviisi vastu võtaks, siis müristab publik juba kaasa naerda. Näitlejad naudivad oma laval olekut. Saaremäe ja Krall teevad haaravad rollid ja nende põrkuvad maailmad saavad näitlejate abil arusaadava lahenduse.
Hoopis teistmoodi situatsioonikomöödia rullub lahti teises vaatuses. Ilmneb, et Hevi on 30 aastat tagasi ära näpsanud Franki armastatu, kelle vastu pole viimasel tunded seni kustunud. Varjatud armastus vajab väljaelamist. Neiu Kersti Mesipuu Oole leitakse facebooki abil üles ja algavad ettevalmitused Frankile armastava rokipeeru kuvandi loomisel. Neljandas abielus olev Hevi teab naistest kõike, kuid ometi tunnistab ka tema, et viimase naise, kes on temast poole noorem, sõpradega pole tal millestki rääkida. Sõpradeks võib kutsuda vaid ärikaaslasi, kellega kohtudes arutatakse töö asju, kuid mitte hingel lasuvat. Vanad sõbrad leiavad taas ühise keele ja tunda on kahetsust kunagi sõpruse reetmise pärast. Kahetseb ka Hevi, et ta ühe oma seitse aastat tagasi lahkunud bandikaaslase surmast alles nüüd Franki käest kuuleb. Tal oli sellel hetkel tähtsamad tegemised ees. Kõik see on eluline ja peegeldub igale vaatajale tema isiklikke kogemusi. Paratamatult vaatan ka mina peeglisse ja pean eneselt küsima, et miks me oma kunagiste kooli või malevakaaslastega küll nii harva kohtume. Oleme tihti hüljanud enese kõrval inimesed, kellega oleme veetnud koos kõige rõõmsamad või kaunemad hetked.
Lavastus tekitab 1990ndate nostalgiat, millele aitavad kaasa lavastuse osaliste eneste nooruspõlve muusikakuulamise meenutused kavalehel. Ansambel „Küpress” lõpp on määratud väga täpselt - 6. september 1993 Nõmme Kultuurimajas. Viimase kontserdi plakat ripub Franki seinal tänaseni. Vaatasin huvi pärast millist muusikat kuulati 1991-1992 Eestis. Veidral moel ei leidnud selle aja kohta edetabeleid või publikumagneteid. Jätkus veel nõukogude aegne muusikaline järellainetus. Uued tuuled muusikalavadel alles hakkasid puhuma. Nõmme on noore eesti roki sünni juures märgiline koht. Siin said oma esimesed tuleristsed Hendrik Sal-Saller ja Generaator M, samuti Jaagup Kreem ja Terminaator ja paljud teisedki. Kreem on meenutanud, kui suur päev see oli, kui Nõmme rokiklubis pidevalt jõlkuvad noored, ükskord lavale lasti. Tänasel päeval on nad oma järgmise aasta juubelikontserdile ära müünud üle 10000 pileti. Midagi on siin ilmas ikka igikestvat ka.
Laval meenutab Hevi üht oma ärikaaslast, kes kõigest loobudes hakkas usklikuna kellukesega mööda tänavaid jooksma. Ta küsib, et kas tõesti inimene siis teisiti õnnelikuks ei saa. Mulle meenutab see 1990ndate muusik Arne Laurit ja tema ansambelit „Just Knud Qvigstad”, millele oleks kindlasti ees olnud suur tulevik, kui Arne poleks krisnaiidi mungaks hakanud ja kellukesega tänavail rõõmu jaganud. Muusika on võimas relv mõjutamaks meie emotsioone. Seni kuini seda relva kasutatakse vaid rõõmu jagamiseks, on kõik siin ilmaruumis hästi. Rääkides mõjutusetest, siis sain ise 1980ndate lõpul Soome kirjasõbralt pidevalt kassette uuema lääne muusikaga, mis said siis ribadeks kuulatud. Kuid nooruspõlve lemmikud mõjutavad inimeste muusikamaitset läbi elu. Minagi kuulan just tänu Soome kirjasõbrale veel tänagi päris palju vana soome rokki. Vanad mehed jäävad poisteks. Minu meelest on „Bandiproov” oma nostalgilisuses just meestele sobilik suveteater. Kui muidu käivad teatris peamiselt ikka naised, siis „Bandiproovist” leiavad oma suveelamuse kindlasti ka mehed.
„Bandiproovi” lavakujunduse on loonud Ketlin Saaremäe. Üldse tundub olevat Saaremäede tandemil viimasel ajal väga palju tööd. Saaremäe on lavale pannud iga mehe unistuse, tõelise poissmehe koopa, kus puudub igasugune naiselikkuse puudutus. Rääkimata tegelaste kostüümidest, mis otsekui ajamasinast väljunute seljast võetud. Olen minagi palju käinud sellistes kodustuudiotes, kes vaid peremees ise teab, kust midagi leida võib. Kogu ruumi katab rangelt kontrollitud segadus. Oma koopa peremehena väidab Frank Hevile, et ta enam alkoholi ei joo, kuid kummutab aeg-ajalt kõlari taha peidetud viinapudelist. Olen sellist käitumist näinud. Kõigepealt valetan iseendale ja siis teistele.
Kavalehelt võib leida ühe huvitava intervjuu Lihtinimesega, millele tahaks eraldi lugeja tähelepanu juhtida. See on terav arvamusavaldus Eesti kultuuri- ja eriti teatripoliitika pihta. Eesti rahvas püsib, kuni püsib tema kultuur. See on rahvuslik sammas, mille ümber keerleb kõik muu. Kui mingil enesehävituslikul moel on meie poliitikud kultuuri hülgamas. Kultuur tõstatab probleeme ja juhib tähelepanu kitsaskohtadele. Oma humoorikal ja peidetud moel teeb „Bandiproov” seda kohe kindlasti.
