„Nüüd õpin Mustamäel” pakub nooruslikku energiat.

 Sajab. Sajab terve õhtu. Aga eesti teatripublik kiletab ennast ja istub tribüünile elamuse ootuses. Küll see on tore idee – tuua tudenginostalgia lavale otse ülikooli südames tänase TalTechi peahoone sisehoovis. Endiste rektorite büstid on kuklad pööranud publiku poole ja otsekui jälgiks õpetlikul pilgul laval toimuvat. Tribüün täitub igas vanuses endiste tudengitega, kes peredki kaasa võtnud, et neile tutvustada oma nooruspõlve romantikat. Minugi ootuseks on nautida nostalgilisi tudengiseiklusi ja huumorit täis suvekomöödiat. Kõik need väikesed napsutamised, õppejõududga vägikaigaste vedamine ja kõige lõpuks ikkagi kooli lõpetamine. Läbi vihma hakkavad kõlama esimesed taktid avalaulust.

Autor Andra Teede on loo tegevustiku viinud 1968. aastasse, kui valmis TPI Mustamäe kampus ja uus peahoone. Lugu algab hoogsalt ja tundub, et nalja saab, kuid siis kõik muutub ... Korraga hakatakse jahuma Praha kevadest ja dissidentlusest. Kellel on registreerimata trükimasin, kes kuulab Ameerika Häält. Naljad lõpevad ja algab miski vabadusvõitlus, mis pole ka päris võitlus, kuni ühed tegelased satuvad Vilniusesse ja näevad , kuidas tankid Tsehhi poole sõidavad. Mis on sellel kõigel pistmist tudenginostalgiaga? Tõnis Liibek meenutab: ”TPI uues kampuses nauditi aga noorust ja unistati paremast tulevikust. Tudengite meelsus polnud ideoloogiliselt ühtne ega tugevalt politiseeritud. Pigem iseloomustas seda praktiline orientatsioon, mõõdukas konformism ja tugev erialane fookus, mille kõrval eksisteeris ettevaatlik distants ametliku ideoloogia suhtes.” Naeratav publik tõsineb. Näidendi „Nüüd õpin Mustamäel” autor Andra Teede on soovinud näidendisse sisse kirjutada kõik põnevad killud minevikust, kuid nõnda ei moodusta nad tervikut. Lavastuses on tudenginostalgiat, kuid lõpuni seda ei hoita.

Lavastuse promootoriks on MTÜ Tallinna Tehnikaülikooli Vilistlaskogu. Idee taga on arvatavasti TTÜ turundusosakonna juhataja Hele-Riin Pihel, kes on rohkem tuntud kirjanikunimega Birk Rohelend, kes oleks äkki võinud rohkem teemas sees olles ka näidendi kokku kirjutada. Kooli ja vilistlaste soov tutvustada oma kooli läbi populaarse suveteatri on igati kiiduväärt. Jään mõtlema, et mis on olnud nende laiem eesmärk lavastuse ellukutsumisel – kas tutvustada kooli võimalusi või kooli ajalugu, koguda raha kooli tegevuste tarbeks või lihtsalt tunda ennast veel kord noorena. Sellest ei saagi päris lõpuni aru. Fookus hajub laiali.

Naljad muidugi laval päris otsa ei lõpe. Martin Miili kehastatud õppejõud Hubert Rootsi ja tema abikaasa Teele, keda mängib Piret Krumm, duett on suurepärane ja hoiab ülal lavastuse humoorikat meeleolu. Miili erutav monoloog üliõpilastele uue arvuti Minsk-22 võimalustest on nauditav. Samas jääb Rootsi abikaasa kirjeldus koduteest kummitama – „Nõmme mäest üles, rongiga Balti jaama, trammiga Kunstiülikooli juurde ja bussiga Lasnamäele.” Abikaasa kiirustab meest minema, sest koju jäid lapsed (kaheaastane ja pooleaastane) magama. Olid ikka ajad. Mart Min kirjutab kavalehel: „1960. aastate kohta kasutatakse väljendit „kuldsed kuuekümnendad”. Võib muidugi küsida, kas nad ikka olid kuldsed. Olid küll! Me tundsime end üsna vabalt, hirmu oli vähe, vintis peaga üldse mitte. Siberisse saadetud tulid tagasi, meelsusvangid vabastati. Teaduse ja tehnika areng oli võimas: inimene kosmoses, inimene Kuul. Ülikoolidesse ilmusid arvutid.”

Ekraanile ilmuvad jutustust illustreerivad videolõigud. Arhiividest on üles leitud väga huvitavaid kaadreid, mis loovad lavastuse ajastule tunnetusliku fooni. Seda võimendavad ajalooliselt päris (väikeste eranditega) täpsed kostüümid. Lavastuse kunstnikuks on Illimar Vihmar, kes on pildivahetused lahendanud ratastel mööbli sujuva liigutamisega. Arhiivikapid on muidugi klassika. Ei tea, kust need on välja võetud. Pilt on puhas ja stiilne.

Peaosalise Kaarel Määrina on laval Jass Kalev Mäe. Mäe on sihikindlalt rühkimas Eesti teatrilavade kõige eredamasse tippu. Ta kasutab suurepäraselt ära talle antud võimalused. Temas on nii hästi ära tuntav esmakordselt linna sattunud maapoiss. Segadus silmis ja hinges. Tahaks olla osa kõigest ja samas tahaks olla vaikselt oma toa nurgas. Mäe toob selle paljude jaoks tuttava vastuolu imetäpselt publikuni. Kaarel Määri ema Marta rollis on Kadri Lepp. Temas õhkub emalikku nostalgiat, mida ülikoooli minnes kindlasti on kõik tundnud. Laps astub iseseisvasse ellu ja sellega ei taha armastav ema kuidagi leppida. Lepp on oma kõrvalrollis meeldejääv.

Nauditava panuse lavastusse annab TTÜ rahvatantsuansambel „Kuljus”. Kõik tantsud on visuaalselt huvitavad ja täis nooruslikku energiat. Nende panust oleks tahtnud isegi rohkem näha. Tantsuansambli esitused kulmineeruvad ajaloost üles leitud ja Helmi Tohvelmanni poolt loodud „Seppade tantsuga”. See on ehmatavalt ehe ja samas ilus nõukogude kultuuri parim näide. Propagandat tehti igas valdkonnas, ka tantsupõrandal. Kui mujal maailmas tantsiti twisti, siis meil oli seppade tants. Müts maha ansambli juhendaja Marina Kuznetsova ees. Ta on teinud väga tublit tööd. Tantsutrupp osales grupistseenides, mis on lavastaja Veiko Tubina poolt väga täpselt lavale seatud. Ka tavapärastest liikumistest saab laval justkui tants. Töötama hakkavad pisidetailid, mis jooksevad kenasti kokku ühtseks tervikuks. Esimene vaatus lõpeb kaklusega venelaste ja eestlaste vahel, mille oli lavale seadnud Tanel Saar. Olid sellised ajad. Inetu on öelda, ega vihmas ja vees toimunud lahing oli lõbus vaadata. Jäin mõtlema, et kuidas küll kostümeerijad kõik need riided teiseks vaatuseks kuivaks saavad. Aga vaheaeg kestis 40 minutit ja selle ajaga jõuab paljutki.

Lõpetuseks peab tähelepanu juhtima kavalehele ja kiitma kavalehe koostajat kirjanik Jan Kausi. Nõnda sisukat ja kenasti kujundatud kava ei ole ammu kohanud.

„Viimane rong” puudutab kogukonda

 Kummaline fenomen on see Eesti suveteater. Pakkumist on hullupööra, kuid ikkagi on pileteid suuresti välja müüdud. Nõnda on juhtunund ka 31. juulil Avinurmes esietendunud Urmas Lennuki lavastusega „Viimane rong”, mis tänaseks juba välja müüdud.

Suveteatrid viivad publiku kõige veidramatesse kohtadesse tutvustades imeliselt kaunist ja kultuuriliselt rikast Eestimaad ka väljaspool linnu. Suvel on kaua valge ja nõnda julgeb tänavalaternate all igaveses valguses kasvanud linnakodanik linnast kaugemale tulla. Tean millest räägin, sest olen selliste inimeste kohtunud, kes pimeduse saabudes ummisjalu põgenevad linna valguse alla. Vanavanemate ja vanemate õpetused elu võimalikusest maal on ammu ununenud. „Ei tule enam siia selliseid inimesi. Kaovad inimesed, kaob ka küla.”, ohkas juba Tammsaare Andres suu läbi. Lavastaja Urmas Lennuk kirjutab kavalehel „”Viimane rong” kõneleb inimestest, kes hoiavad elus seda, mida me unustame kipume. Kui me heidame elust välja kõik, mis meid tänasesse hetke on toonud ja seda enam mäletada ei mõista, siis on viimane rong meie jaoks juba lõplikult ammu jaamast lahkunud.” Lavastuse algul juatatakse publik rongi ja algab sõit mahajäätud jaamahoonesse. Publik viiakse sõna kõige otsesemas mõttes metsa. Rongirännak teeb etenduse ainulaadseks. Sõites tunnen puudust ühest pillimehest või giidist, kes kümmekond minutit kestval sõidul oleks võinud avada raudtee ajalugu.

Mis siin varjata, aga lavastus äratab mälestused. Sadakond aastat tagasi oli Eesti kaetud kitsarööpmeliste raudteede võrgustikuga. Raudtee oli paljude külade jaoks ainus toimuv ühendustee. Samamoodi ka Avinurmes, kus kevadeti teed olid nõnda pehmed, et enne suurt suve ilma rongita külast välja ei saanudki. Eesti võis oma tehnoloogilise arengu üle tollal uhke olla. Eestis olid kindlusraudteed, tööstusraudteed ja muidugi ka reisijate veoks mõeldud avalikud raudteed. Põneva faktina meenub, et Naissaarel, kus tänaseni saab rongiga sõita, oli kõige rohkem raudteed ühe saare ruutkilomeetrite kohta kogu maailmas. Saaremaal liikusid rongid kogu saarel. Raudtee viis Raplast Virtsu, Türilt Tamsallu ja muidugi Sondast Mustveesse. Tänaseks on kõik need teed loodusest või loodusesse kadunud. Jäänud on vaid nostalgiahõngulised raudteejupid Avinurmes, Lavassaares ja Naissaarel, kus turistele vanu aegu meenutatakse. Ise käisin eelmisel aastal Lätis Baltimaade ainsal seni igapäevaselt tegutseva kitsarööpmilise rongiga sõitmas Gulbenest Aluksnesse. See oli päris tore kogemus. Kõik oli nagu päris, aga hulka väiksem. Sõit andis aega mõelda, kuidas kogu rongiliiklus oli 100 aastat tagasi korraldatud. Kuid kaovad raudteed ja kaovad postkontorid, kauplused, koolimajad ja kultuurikeskused. Pimedus võtab võimust ja rahvas koondub üha enam linnalaternate alla. Sellest Urmas Lennuki lavastus räägibki. Ootus, et vana ja hea aeg tuleb jälle tagasi ei ole inimeste südametest kadunud. Urmas Lennuk kirjutab, „Mäletamine ja meeles hoidmine ei muuda meid kunagi paksuks, rumalaks või ebaeetiliseks. Mäletamise eest ei panda tänapäeval enam inimesi vangi. Vähemalt vabas maailmas mitte. Mäletamine ja meeles hoidmine muudab meid rikkamaks ja annab meile võimaluse jõuda ühel ilusal päeval unustatud jaama.”

Õhust on tunda, et lavastus on kohaliku kogukonna jaoks oluline. Teatriga koos tulevad suveturistid on ilmselgelt oodatud külaelu elavdama. Lavastuse on välja toonud Avijõe Selts ja Mustvee Turismikoda koos paljude kohalike toetajatega. Polegi näinud , et ühel kavalehel oleks toetajate nimekiri nõnda pikk olnud. Järelikult läheb kultuuripõllul tehtav kohalikele inimestele korda ja seda on märgata parkijates kuni lavastuses kaasategevate harrastajateni.

Ühes hüljatud raudteejaamas käivad jaamaülemast Isa ja Tütar iga õhtu vastu võtmas vaid nende endi kujutluses saabuvat rongi, mis isegi kujutluses kunagi ei peatu. Kuid ootus jääb kestma, et ühel päeval rong peatub ja tulevad inimesed ja tuleb ema. Jaama ümber askeldavad vaid endisaegsete inimeste varjud, kes vaikides kõike jälgivad, kuni .... Kuni jaama saabub dreziinil Mees, keda kehastab Märt Avandi. Mees purustab Tütre jaoks Isa loodud kujutletava maailma. Kuskil on olemas jaam, kus rongid peatuvad isegi mitu korda päevas. Kuskil on Inimesed ja Elu. Tütar paneb selga kleidi, võtab kohvri, kuid jääb ikkagi jaama ... Ometi saab ta Mehelt suudluse.

Mees on vaatleja. Avandi kehastatav Mees otsib jaamast oma mineviku rõõme, sest tänapäevas on teda tabanud isiklikud kaotused. Avandi suu on muigel, kuid süda valutab. Kuid vastuolud rollides panevad näitlejad elama.

Tütrena on laval Jaune Kimmel, kes kannab kogu lugu. Temas põrkuvad soov oma turvalise kodu järele ja igatsus kogeda kauget ja tundmatut. Ta astuks justkui mööda köit, mis on pisut ohtlik, sest kunagi ei tea, kuhu poole võid kukkuda. Ta hindab oma aruteludes erinevaid valikuid. Mehe ja Tütre suhtlustes on uudishimu, kui Isa ja Tütre suhtluses domineerib armastus. Kimmel mängib erinevad suhted ja enese sisemised arengud välja graatsilise paindlikkusega muutudes vastavalt oma partnerile.

Isa rolliga juhtusid imelikud lood. Alguses pidi Isana lavale astuma Jaan Rekkor, kuid tervismured murdsid suve lõpul armastatud näitleja. Kiirelt astus tema asemele Margus Tabor, kes pidi rolli vähem kui kolme nädalaga selgeks õppima. Pean kohe ütlema, et kohmetust või jätkuvat rolliotsingut tema esituses tunda ei olnud. Tabor täitis talle usaldatud koha suurepäraselt. Rekkor ja Tabor on oma loomult väga erinevad näitlejad ja seepärast tekkis ikka kujutluses mõte, et kuidas Rekkor oleks mõnes lavaolukorras käitunud. Kuid Tabor sobitus oma rolli nii suurepäraselt, et raske oli kohe kujutada, kuidas seda teisiti üldse teha. Tema hirm kaotada ainus päris inimene enda kõrvalt oli arusaadav ja jõudis iga vaatajana, sest kuskil südames tunneme sama hirmu kõik. Tabor ilmselgelt armastas oma rolli. See on kummaline äratundmine, kui saad aru, et näitleja ja tema kehastatav roll võiksid päris elus kohtudes olla head sõbrad. Sellised, kelle elu teineteisele korda läheb.

Kuigi lugu laval jookseb kenasti, siis on tunda, et tegemist on tellimustööga. Loos on tunda kirjanduslikku konstrueeritust, kus kohustuslikena on oma koha loo ülesehituses leidnud naer, pisarad, armastus jne. Aga see vist on ka ainuke asi , mis mind vaevama jääb ja kas seda üldse teised tähele panevad. Ega vist. Seega uuel aastal leidke varakult lavastuse info üles ja minge saage osa rännakust mineviku maale.