Olle Mirme ausalt EEsti telemaastikust

Kanal2-e programmijuht Olle Mirme räägib lihtsate sõnadega  muutuvast telemaastikust.

Arlet Palmiste

Olen televisioonis töötanud juba enam-vähem kakskümmend aastat. Kunagi olin saatejuht, siis tootsin ise telesaateid, aga nüüd olen ametis stuudioadministraatorina. See on selline ametimees, kes võtab telestuudios publiku vastu ja juhatab nad kohtadele, siis kutsub võttemeeskonna stuudiosse ja salvestuse ajal hoiab sidet stuudio ja reziipuldi vahel. Reziipult on koht, kus pannakse saade kokku, sealt juhitakse kaamerate tööd, lisatakse heli- ja arvutiefekte jne. Reziipult asub tavapäraselt stuudiost eraldi ja sellepärast, et puldis teataks, mis sünnib stuudios ja stuudios teataks, mida soovitakse puldis, ongi olemas stuudioadministraator, kes on ühenduslüli kahe olulise ruumi vahel. Mul on oma väike firma, millega pakun vastavat teenust suurematele teleproduktsioonifirmadele.  Loodan, et see oli piisav selgitus minult pidevalt saatvale küsimusele, et millises telekanalis ma siis töötan. Suheldes stuudiokülalistega olen märganud, et ega inimesed väga hästi aru ei saa, mis süsteemiga see telekarusell töötab. Mõtlesin, et peaks seda siis selgitama. Lisaks on ju ka alanud sügis ja uus telehooaeg, mis toob inimesed alati rohkem taas televiisorite ette. Kõige parem on oma küsimustele vastused saada inimeselt, kes on ööpäevaringselt teleka sees. Seadsin sammud Kanal 2, et vestelda Kanal 2 programmijuht Olle Mirmega.

Alustame kaugemalt. Palju Kanal2es üldse inimesi töötab? Mulje on selline, et teha kolmel kanalil ööpäevaringset programmi peaks siin töötama tohutu hulk rahvast.

Kanal2e palgal on u 60 inimest, kuid igapäevaselt töötab meie heaks või meiega koos palju rohkem.  On perioode, kus ühel või teisel moel on Kanal2 tegemistega seotud isegi sadu inimesi. See on siis kogu Kanal 2 grupis kokku, kuhu kuuluvad veel ka naistekanal Kanal11 ja meestele suunatud Kanal 12. Tõsi on see, et Kanal 2 ise toodab oma väikese meeskonnaga tõesti vähe saateid. Me ise toodame igapäevast uudistemagasini „Reporter“ ja iganädalast uuriva ajakirjanduse saadet „Radar“. Sinna kõrvale veel mõned üksikud erisaated või väiksemad projektid. Kõiki ülejäänuid saateid toodavad iseseisvad produtsentfirmad, kellelt me neid saateid tellime.

Kuidas see töökord teil on? Kas produktsioonifirmad tulevad teie juurde oma hiilgavate ideedega või pöördute teie nende poole ideega, et nemad saaks siis tootma hakata või on hoopis mõni kolmas lahendus?

Alustame sellest, et firmasid, kes on oma tegevusena maininud muude tegevuste kõrval ka telesaadete tootmist on Eestis rohkem, aga mainimisväärseid on kümmekond. Nad kõik teevad siis saateid nii Kanal2-le, TV3-le ja vähemal määral ka ERRile. Tuntumad neist on näiteks Ruut, kes toodab meile „Väikesi hiiglasi“, „Kiired ja vihased Gruusias“, TV3-le „Su nägu kõlab tuttavalt“, siis kindlasti BEC, mis toodab meile uut komöödiasarja „KMD Klubi“ ja „Siberi võmmi“ ja TV3-le „Kättemaksukontorit“, siis kõik teavad kindlasti produtsent Teet Margnat, kes toodab meile „Suurt Lotokolmapäeva“, „Kuldvillakut“ ja „Nädalalõpp Kanal2ga“ jne. Ühesõnaga on firmad, kes toodavad mitmele kanalile ja palju saateid ja on firmasid, kes toodavad võib-olla ainult ühte saadet, aga süsteem laiemalt on selline. Kui sa nüüd küsid, et kuidas see telesaadete tootmine käib, siis ühte ammendavat vastust sellele pole olemas, sest saated jagunevad omakorda originaalsaadeteks ehk Eestis välja mõeldud stsenaariumiga saated ja formaadisaadeteks, mis tähendab, et sarnast saadet on kusagil välismaal  juba tehtud. Alati mitte ainult ühel maal, vahel kui on tegemist väga eduka teleformaadiga, siis on seda saadet tehtud juba kümnel või isegi sajal maal. Näitena väga edukatest teleformaatidest on Kanal2 „Väikesed hiiglased“ või TV3 „Su nägu kõlab tuttavalt“.  Eestimaised telesaated jagunevad omakorda kaheks. Osad ideed tulevad telekanalil ja osad pakuvad välja produktsioonifirmad. Tavapäraselt näeb see välja nii, et produktsioonifirmad tulevad siis meie juurde, tutvustavad oma ideed ja kui see on meie jaoks vastuvõetav, siis arutame juba detaile ja eelarvet lähemalt.  Kui aga idee pärineb telekanalilt ja see on nii suur, et meie oma nappide vahenditega seda toota ei suuda, siis leiame endale partneri. Formaadisaadete kohta võib veel öelda, et see võib tähendada , mida iganes. See võib olla suur show või ka lavatuslik seriaal. Näiteks „Viimane võmm“, mis oli algselt saksa seriaal ja seal aastaid edukalt jooksnud. Me ostsime saksakeelse  stsenaariume, tõlkisime selle ja loomulikult kohandasime Eesti oludele. Nii, et neid võimalusi , kuidas saade ekraanile jõuab, on palju.

Üks telekanal kujundab suuresti inimeste elusid. Telekanal harib inimesi vastavalt oma maitsele, samas lahutab meelt, kujundab läbi kanali poolt valitud uudistevaatajate maailmapilti. See on ju tohutu vastutus. Ühe rahva maailmapildi kujundamine on osaliselt teie käes. Kes on need suure mõjujõuga otsustajad, kes siin telekanalis ütlevad, et see saade sobib ja see mitte? 

Absoluutselt nii on. Ma veel lisaks, et televisioon on jätkuvalt ja mitte ainult jätkuvalt vaid ka kasvavalt kõige suurem meediavorm. Seda mitte ainult Eestis vaid kogu laias maailmas. Teleri vaatamine aasta- aastalt kasvab. Kümme ja isegi viis aastat tagasi arvasid paljud spetsialistid, et televisioon on mingid ajale jalgu jäänud nähtus ja peagi kolivad kõik vaatajad on-linesse. Tegelikkus on olnud, meie rõõmuks muidugi, täpselt vastupidi. Samas seadmata kahtluse alla, et interneti ja sotsiaalmeedia äri on pika sammuga meile lähemale kasvanud. Aga arvatult „vaipa alt“ tõmmanud ta meilt ei ole. Televisiooni kasvamisele on abiks olnud seesama tehnoloogiline areng. Sest peale tavalise teleprogrammi vaatamise tähendab televisioon tänapäeval väga palju muud. Suur kandiline kast kummuti peal on minevik. Parima pildi ja heli saad muidugi hea diagonaali ja helisüsteemiga moodsast telekast, kuid teleprogrammi võid vaadata ka arvutist, tahvelarvutist või oma telefonist. Siia lisanduvad erinevad järelvaatamisevõimalused. Kõik see kokku on ikkagi televisioon. Loomulikult kaasneb kõige sellega vastutus, sest me jõuame mingil moel  iga-kuiselt 800 000 Eesti elanikuni. Sellele ei ole ühelgi meediakanalil midagi ligilähedaseltki vastu panna. Meie jaoks on see 24 aastane areng olnud seikluslik, kuid viimasel viiel aastal oleme endale andnud aru, et me oleme meelelahutuskanal, me ei ole  CNN-ilik uudistekanal või sarnaselt ERR rahvustelevisioon. Me oleme kommertsrahast elatuv meelelahutuskanal ja me oleme endale selgeks teinud, et meelelahutuskanal ei pea vaatajat ilmtingimata targemaks tegema, aga ta ei tohiks teda ka teadlikult ja tahtlikult lollimaks teha. Aga selliseid saateid me leiame tegelikult Eesti telemaastikult oi kui palju. Küllap on selliseid saateid on olnud ka meie eetris, kuid me püüame neist hoiduda. Kui nüüd siis rääkida, et milliseid saateid me oma programmi valime, siis peame lähtuma sellest, et programm on tervik. See ei ole huupi kaubamajas soppamine, et võtan ühe asja, see on päris hea, aga võtan selle teise ka, see on ka tore jne. Programmis peab olema midagi päevakajalist, seal peab olema lavastuslikku, seal peab olema komöödiat ja seikluslikku, seal kõrval peab olema ka mõnusat jutuvestmist, mänge jne. Ega meil karmi selget komisjoni, kes otsustab ei ole. ERRis on teisiti, seal on programmikomisjonid, erinevad juhtimistasandid, see on seal hulga keerulisem. Meil on väike ja töökas kollektiiv ja meie otsustamine käib lihtsalt. Meie otsustajate ring on kolm kuni viis inimest, aga see pole kuskil kirjas. Mina kui telekanali programmijuht loomulikult vastutan kõige selle eest, aga ma pole mingi padakonn, kes istub kõrgel ja teisi ei kuula. Eks lõppvastutus langeb lõpuks minu õlgadele, aga ma arutan seda uuringutejuhiga, reklaamijuhiga ja teiste teatud teemadega haakuvate inimestega.

Olen nüüd veidi provotseeriv. Miks need reklaamipausid peavad nii pikad olema? Saadet vaadata ei saa kogu aeg reklaam jookseb.

Kas need reklaamipausid ikka on nii pikad? Pean nüüd ikka ja jälle täislausega vastama – võta või jäta, aga ilma reklaamita pole meil võimalik elada. Meil ei ole rikkakaid sugulasi, kes oleks midagi pärandanud või riigieelarvest võimalik hammustada. Meie ainus sissetulek, millega televisiooni vaatajateni tuua on reklaam. Inimesed ei pea sellest aru saama, aga nad võiksid aru saada, et reklaam ei ole tele-eetris kellegi kiusamiseks, vaid see on ainuke võimalus kõiki neid saateid teha, inimestele palka maksta ja üldse eetris püsida. Reklaamipauside pikkus on määratud seadusega, mis ütleb, et ühes tunnis tohib olla 12 min reklaami ja tegelikus elus täpselt nii see ongi. See aeg jaguneb tavaliselt kaheks 6 min pikkuseks reklaamiplokiks. Sinna lisanduvad ka omareklaamid, mis on meie oma saadeid  tutvustavad kuni  30sek klipid. Kui on reklaamiturumõttes madal hooaeg, siis on meie reklaamiplokid üldse 3-4 min ja need vähesed kuud, kui telekanal saab endale „rasva“ koguda võivad nad kokkuvõttes ulatuda 7 min pikkuseks. See küsimus ise on aga igale kommertskanali töötajale muidugi tuttav, et miks te neid reklaame üldse näidata. Usun, et sellele ma praegusega vastasin.  

Reklaamipauside väliselt hüppavad  ekraanile ka ju reklaamid, just kui keegi suudleb, siis tuleb sinna peale mingi tuntud kaubamärgi logo.

Selle reklaamijutu juurde pean ma veel lisama, et kui inimestel on illusioon, et telekanalid suplevad sulavõis ja nende WC-potid on kullast ja töötajad sõidavad tööle Ferraridega, siis nii see ei ole. Eesti on väga väike maa ja Eesti reklaamiturg on väike. Eesti kommertskanalid näevad kurja vaeva, et oma kulusid tagasi teenida. Peale 8 aastat tagasi alanud majanduskriisi pole telereklaamiturg ja reklaamiturg tervikuna veel päriselt taastunud. See kõik sunnib otsima ja leidma uusi mooduseid, mida saaks reklaamiandjatele pakkuda. See ei ole ainult eesti eripära, vaid kogu maailmas liigub sinnapoole, et on kõikvõimalike erinevaid lähenemisi. Need ei tohiks kunagi vaataja jaoks olla häirivad ja neid ei tohi olla liiga palju. Vastasel juhul tuleb meil ennast vaos hoida. Televisioon on ettevõtlus nagu iga teine, ainult et meie äri tuleb iga päev inimestele otse koju kätte ja on neil kogu aeg silme all. Me ei müü inimese jaoks igapäevaselt vajalikku leiba, piima või viimasel ajal moekat võid, meie müüme emotsiooni ehk tunnet. Loomulikult on siis inimene väga häiritud, kui see tunne, mida meie loome,  teda segab.

Kui ma vaatan Eesti seriaale, siis on näha , et need on põlve otsas tehtud. Kui võrdled seda välismaise analoogse filmiga, siis saad aru võimalustest vahest. Kas on siis üldse mõtet ise toota? Äkki oleks targem näidata ainult kvaliteetseid välismaised seriaale?

Esiteks ma natuke kaitseks eesti telepilti. Eestlane armastab kiruda kõike – valitsust, halba ilma, liiklust ja muu seas ka televisiooni. Reaalsus on aga see, et eesti telemaastik on ainulaadne kogu maailmas. Nii väikese rahvaarvu juures, see on alla miljon eestikeelse vaataja, võtame veel maha imikud need kes üldse telekat ei vaata, siis saame meie auditooriumi. Kui me vaatame ,kui palju on meil kanaleid, palju meil toodetakse erinevaid telesaateid ja filme, siis seda ei leia kusagil mujal maailmas ja kui leiabki, siis on need pisikesed rikkad naftariigid. See on midagi erilisemat kui me aru saame. Kõige selle taustal väidan ma, et televisioon, mida Eestis tehakse on uskumatult tubli ja kvaliteetne. Televisioon on väga tehniline, väga palju aja- ja inimressurssi nõudev tegevus. Ajalehe artikli kirjutamine sõltub ainult kirjutaja andekusest, teles sellest ei piisa. On selge, et me peame sama saadet tegema siin kümme, sada või isegi tuhat korda odavamalt kui seda tehakse rikastes teleriikides. Selle taustal ütlen ma et see, mida Eestis tehakse on imetlusväärne. Isegi välismaised produtsendid, kes on siin käinud, on imestunud, et kuidas on see võimalik toota 1 tunnine seriaaliosa 2,5 päevaga, samal ajal kui välismaal kulub selleks 10 päeva. Me peame aru saame millised on meie võimalused, kuid me ei tohi siiski teha oma töös sisulisi allaandmisi. Eesti teletöötajad on väga professionaalsed. Meie operaatorid, rezisöörid ja kes iganes käivad pidevalt välismaal ja osalevad väga suurtes projektides – Eurovisioon, erinevad spordivõistlused jne. Aga mis kõige tähtsam! Selleks, et olla suur telekanal, pead sa pakkuma täiesti unikaalset, ainult sinul olemas oleat telesisu. Ainult sinu kanalil on teatud telesaade. Hankesaadetel ja filmidel on oma koht programmis, kuid aasta-aastalt on nad nihkunud üha serva poole ja selle selgroo, mille najal telekanal seisab, on sisustada ainult sulle kuuluva programmiga.

Igal pool mujal maailmas loetakse kõikidele võõrkeelsetele telesaadetele ja filmidele kohalikus keeles tekst peale, isegi Lätis ja Leedus. Meil seda ei teha, või tehakse väga vähe ja see on superhea, sest originaalkeel annab alati filmile väga palju juurde. Miks Eestis seda ei tehta?

Pealelugemine on suures osas maailmas enesestmõistetav. Meil on ju ka pealelõunases ajavööndis sarjad peale loetud, kuid kvaliteetfilmid ja aated on tõesti subtiitritega. Selle täpset põhjust ei oska keegi öelda. On teooritiseeritud, et vanadest aegadest on mõjutajaks olnud Soome TV, sest Skandinaavia on telemaastikul selles osas olnud alati „valge vares“, kuna on eelistanud pealelugemisele subtiitreid. Soome TV-l oli meie telenägemuses, eriti 70-ndate ja 80-ndatel, väga tugev mõju  ja seal eelistati kuulata kuulsaid näitlejad nende oma keeles. Seda teooriat toetab ka see, et Lätis ja Leedus seda kommet pole, sest seal Soome TV ei nähtud. Kas see on hea või halb on taas kaheotsaga. Ei tohi ära unustada, et meie hulgas on vaegnägijaid ja vanemaid inimesi, see on reaalsus, et need inimesed on olemas ja nende jaoks on see väga suur asi. Lisaks muidugi lapsed.

Rääkides konkurentsist. Kuidas need saated ikkagi programmi jõuavad? Kas alati on vaja teisel meie suurel kommertstelekanalil just samal ajal teha täiesti sarnane film või saade? Näiteks pühapäevaõhtused suured teleshowd või nüüd seriaalidena „Nukumaja“ ja „Merivälja“.

Küsimus on arusaadav. Juhul, kui telekanalid kuuluksid kõik ühte punti, siis oleks võimalik koordineeritult teha kõik neid toredaid saateid. Päriselus see päris nii ei ole. Kuigi pahatihti tahtmatult, mitte kurjast kavatsusest, satuvad sarnased asjad sarnastele kelleaegadele. Teistpidi võiks alati küsida, et kuhu siis. Eestikeelse programmi maht on võrreldes kümneaasta tagusega on tohutult kasvanud. 10 aastat tagasi oli kogu Eesti telemaastikul enam-vähem ainult  kolm sarja – „Õnne 13“ ETVs,  „Kelgukoerad“ Kanal2s või „Kodu keset linna“ TV3-es. Nüüd on neid iganädalaselt kümneid. Või võtame suured teleshowd. Oli aeg, kus oli ainult „Tatsud tähtedega“ ja siis oli tükk tühja maad. Nüüd oleme jõudnud sinna , et iganädalaselt on igal telekanalil  mitu suurt saadet. Siit tekibki küsimus, et kuhu need saated siis panna. Inimesed on meil öelnud, et pange see saade mõnele teisel päevale, kui pole vaadata midagi. Kuigi temal pole vaadata, siis 100 000 teisel vaatajal on vaadata .   See on selline ühendatud anumate süsteem. Ma ütleks pigem vastupidi võrreldes eelpool mainitud Läti ja Leedu teleturgudega, kus on suisa traditsioon, et kui keegi teeb suure show, siis teine teeb täpselt samal ajal sarnase show või kui üks teen naljasaate, siis teine paneb samal ajal vastu analoogse naljasaate. Toon näite Leedust. Üks kanal hakkas näitama „X-Factorit“ ja teisel oli samal ajal vaja vastu panna „The Voice“. Mõlemad on sarnased „Superstaari“ saate tüüpi laulutalendivõistlused ja nad nimelt panevad nad ühele päevale ja ühele ajale. Me Eestis jälgime küll konkurentide tegemisi, kui see ei ole teadlik valik, et minna teisega otse vastu, vaid püüame siiski oma telekava silmas pidades pakkuda meie vaatajale parimat aega. Sa tõid näiteks „Nukumaja“ Ja „Merivälja“. Minu meelest on need täiesti erinevad sarjad. Üks on selline voodoo sari ja teine pigem puhas kriminaalsari. Ja kuhu me siis selle sarja oleksime pidanud panema. Teisipäeviti on meil kell 21:30 „Siberi võmm“, kolmapäeviti „Pilvede all“, neljapäeviti „Kiired ja ilusad Gruusias“. Vaatajad on küsinud, et kui te nägite, et TV3 pani „Merivälja“ esmaspäeva õhtule, miks te siis ei pannud seda mõnele teisele ajale. Kallid inimesed, programmi planeeritakse palju pikemalt ette. Konkurentsiseadus keelab meil konkurentiga isegi  konsulteerimist selliseid asju. Me tõesti seda ei tea. Lõpuks on telekapult siiski kodus inimese käes.

Juba aastaid saab telekanalitelt näha ikka ja jälle samu vananevaid eetrinägusid. Uusi kujusid  tuleb väga harva, mõnel hooajal ei tule üldse. Miks nii?

Eks see puudutab eelkõige toredaid ja ägedaid saatejuhte. Tuleb möönda, et uusi nägusid tuleb, aga vaikselt. Samas seoses sellega, nagu eelpool mainitud, et kunagi oli kolm sarja ja nüüd on kolmteist sarja, siis näitlejate jaoks on see täiesti uus ja avardunud maailm. Kui palju on neid näitlejaid, kelle jaoks televisioon annab väljundi. Näitlejad on võib-olla aastaid teinud teatrites suurepäraseid rolle, kuid laiemalt neid siiski ei tunta. Teatrilaval ei saa näitleja terve aasta jooksul iga õhtu laval olles ka nii palju silmapaare ennast vaatama, kui sa televisioonis saad ühes pooletunnises sarjas kasvõi ühte kõrvalosa mängides. Kui see etteaste on äge ja jääb meelde siis oledki „10 kord kuulsam“. See on kõigile hea. Samas peab ütlema, et see on siiski täielik luksus, et meie sarjades teevad kaasa enamus Eesti tippnäitlejates. See on suur õnnistus vaatajale.

Mida ma oskan öelda? Uus telehooaeg on alanud ja loodan, et Kanal2-el läheb hästi. Loodan, et  peale meie väikest vestlust on vähem ka kummalisi küsimusi teemadel, miks asjad teles just sellised on, nagu nad parasjagu on. Kindlasti ka palju õnne 1.oktoobril 24-aastakse saanud telekanalile. Jõudu!