Jõulunäidend. Linnusekummitus

Arlet Palmiste

LINNUSEKUMMITUS

Tegelased

Von Alte

Kai

Mart

Üle saali vuhiseb kummitus. Siis astub saali üle-elu suurune kuju. Lööb pea vastu laetala ja laguneb koost. Köhides ja aevastades astub välja von Alte. Vaatab publikusse.

Von: Uu…. Uuuu…. Keegi ei karda või? Mitte keegi ei karda … Ma olen siin juba tornis juba 500 aastat kummitanud. Minu ees on värisenud teenijad ja sulased, lossihärrad ja nende preilid, isegi kirikuhärrad. Nüüd on siin kari väikeseid lapsi ja keegi ei karda. Uu … Küll te veel näete ja tunnete endas värinaid nii, et tilgad on püksis ja mitte naerust  vaid hirmust. (hakkab köhima). Köha. See on niiskusest. Siin tornis on kogu aeg rõske. Rõske.  Kondid on kanged. Teen küll iga õhtu jalavanne, joon teed kummeliga, aga miski ei aita. Kaua ma siin siis pean veel kummitama? Mündid on ka ammu otsas. Teate küll? Kõige tuntum kummituslik hääl. Münt veereb mööda tühja toa põrandat või treppi ja siis jääb keereldes seisma. Kõik värisevad hirmust, sest mündiveeretajat ei ole. No jah, aga need tänapäeva lapsed virutavad mündid ära. Vanasti oli sel eesruumis vitriinid münte silmini täis. Nüüd on veel ainult mõni alles. (Karjub viimast mikrofoni, algul on heli võimas, siis katkeb) Tehnika ka streigib. Legend räägib, et kui üks süüta inimene teeb minu vastu heateo, siis pääsen ma vabaks ja saan siit tornist igaveseks lahkuda. Üks süüta inimene. Kus sa tänapäeval selliseid võtad ja kui mõni ongi veel ilma mingi süüta, siis ei ole tal siia torni kindlasti asja. (kostavad laste hääled) Mis kolin see on? Keegi tuleb. Nüüd on minu võimalus. (kaob seina sisse. Uksest tulevad Kai ja Mart).

Mart: Hoia silmad kinni. Veel . Astu nüüd üks pikk samm. (Mart paneb küünla põlema ja paneb selle maski taha) Nüüd võid silmad lahti teha (Kai avab silmad. Mart ehmatab teda) aahhah …

Kai: (Karjatab) Aa. Lõpeta ära. See pole hirmus.

Mart: Mida sa siis karjud, kui see hirmus ei ole? (Võtab riiulilt mõõga) Ja siin on see kuulus Parun Rüübliku mõõk, millele ennustati kakssada aastat tagasi, et kelle käes see mõõk on, see valitsenb Eestimaad. Aga kui Parun Rüüblik lahingusse tõttas, siis löödi ta vaenlaste poolt maha. Nüüd rändab mõõk kurvastusest, et ta oma peremeest kaitsta ei suutnud, öösiti ringi ja raiub kurvastusest vaenlaste päid (keerutab mõõka). UUUUU

Kai : Lõpeta ära. Kas sa ise ka usud, et see mõõk lendab nagu part taevas ja otsib neid ammu surnud vaenlaseid?

Mart: Miks mitte. (kõigutab mõõka õhus)

Kai: Kuidas sa seda teed?

Mart: Ega mina ei teegi. Ta ise lendab, kui paluda.

Kai: Jajah. Pane see mõõk tagasi. Tuleb veel keegi ja näeb, et sa muuseumi eksponaate katsud. Sa tead küll, et seda ei tohi teha. (Mart paneb mõõga tagasi) Kus me oleme?

Mart: See on vana lossitorn. Räägitakse, et siin kummitab, aga mina ei usu.

Kai : Kui räägitakse, siis peab ju keegi midagi kuulnud või näinud olema. Ega siis kuulujutud tühja koha pealt teki.

Mart: Räägitakse, et õhtuti veerevad tühjast kohast mündid. Aga maha kukkunud münt võib hakata veerema kui näiteks mõni suuremat sorti veoauto majast mööda sõidab, nii et seinad kõiguvad ja põrandad värisevad või siis rong või … (Von piilub seinapraost ja lööb pettunult vastu laupa. Kaob) Igal juhul on sellele kindlasti seletus. Vaata, mida ma teha oskan.

(Võtab mõõga ja balansseerib nina peal. Seina tagant kerkib üle sirmi ritva otsas kõikuv valge kummitus, naerab võikalt, lapsed ehmuvad)

Kai: Vaata, mis see on?

Mart: (ehmunult) See on, see on … Kummitus

(Kummitus kaob)

Kai: Mis see siis nüüd oli?

Mart: Ma ei tea, aga sellele peab olema mingi seletus.

Kai: Mis seletus? Ise sa ütlesid, et siin kummitab.

Mart: Ega ma seda päriselt ei  mõelnud.

(Seina seest tuleb käsi ja haarab Kail peast)

Kai: Appi.

(Mart hüppab ligi ja haarab käest. Sikutamine, kuni käsi tuleb ära. Kummituse võigas naer)

Kai: Viska minema, mis sa tast hoiad.

Mart: See käsi on plastmassist. See pole päris.

Kai: Ei ole võimalik.

Mart: On jah. Katsu

Kai: Aga veri. Ära laku seda. Rõve

Mart: See on arooniamahl. Keegi teeb meiega halba nalja. Siin seina sees peab olema mõni salakäik, kust see käsi tuli. (toksib seina)

Kai: Mida sa kopsid? Läheme parem minema. Selgemast selgem, et meid ei taheta siia.

Mart: Ole kindel, et see , kes mind niimoodi ehmatab, peab saama karistuse. Ta võib ju nõndamoodi igaühte ehmatada. Tule uurime, kes see on?

Kai : Kas seda on vaja? Läheme parem koju. Pidime ju õhtul piparkooke tegema.

Mart: Oota sina oma piparkookidega. Ma panen siia mõned lõksud üles. Tahaks väga näha, mis nägu see kummitus teeb, kui teise kummitusega kohtub.

Kai: Isa ütleb alati, et ma vaataks, et sa rumalusi ei teeks. Mul on tunne, et nüüd on mingi rumalus kohe sündimas.

Mart: Pole midagi. Tule läheme nüüd.

(Lahkuvad. Kummitus pistab pea seina vahelt välja. )

Von: Polegi enam kedagi. Kartma lõid. (itsitab) Paras kah. Või , et rekkad sõidavad ja seinad värisevad ja mündid veerevad. Rumalus. Selliste lastega pean siis mina 500 aastat vana kummitus jõudu katsuma. Vanasti seda ei olnud. Lasid mündi või veel parem silmamuna mööda põrandat veerema ja kõik kartsid. Nüüd korjatakse kõik suveniirideks. Mis komme see selline on, kõik kohe taskusse toppida. Arooniamahl on ka otsas. Millega ma siis saan nüüd verd teha? Aga see oli hea küll. Vanasti, kui ma pea seina seest välja pistsin, küll kõik kartsid. Noored rüütlid haarasid oma preilid kaenlasse ja jooksid kõik ummisjalu minema. Mõni jooksis nii kaugele, et ei tulnudki enam tagasi. Aga siis mingid poisikesed virutasid minu uhke pea ära. Kas nii tohib? See on ikkagi muuseum ja muuseumis asju ei varastada, neid isegi ei puudutata. Ei saa tänapäeva noored sellest enam aru. Kus see käsi siis nüüd on? Või nemad hakkavad sikutama. Ma veel teile teen. Näe siin ta ongi. Korda pole mitte mingisugust.

(Von tahab kätt võtta, kuid see tõuseb lendu tema eest. Von ehmub ja kukub komistades selja taga oleva nööri otsa, seejärel kukub ta vastu raudrüütlit, mis talle peale langeb. Nurga tagant kargavad välja kummituseriietes lapsed. Von ehmub ja põgeneb. Lapsed naeravad.)

Mart: Meie võit. Said nüüd kummitus kummitatud.

Kai: Kummikutes kummitus kummitas kummutis. (Ütlevad koos mitu korda koos keereldes).

Kai: Äkki me olime liiga ülekohtused tema vastu.

Mart: Mis ülekohtused. Mõtle oma peaga. Kui palju inimesi on ta nende aastate jooksul kummitanud. Mõned on võib-olla elu lõpuni tema pärast luksuma jäänud.

Kai: Miks luksuma?

Mart: Öeldakse, et kui kedagi ehmatada, siis hakkab inimene luksuma.

Kai: Kas see mitte vastupidi ei olnud? Et kui inimene luksub, siis tuleb teda ehmatada, et luksumine järgi jääks.

Mart: No , ma ei tea. Võib-olla. Aga paljud lapsed ja suured on teda kartnud ikkagi ja see pole sugugi aus, et tema võib kõiki ehmatada ja teda ei tohi. Meie võit!

Kai: Sul võib ju õigus olla, aga see siin on ikkagi tema kodu. Ta on siin nii kaua juba elanud. Mõtle 500 aastat. Kui sina nii kaua ühe koha peal elaks, siis sa ka ei tahaks, et igasugu poisikesed seal käiks.

Mart: See maja on muuseum ja muuseumis käivad inimesed kogu aeg. Ta ei saa seda enda omaks pidada.

Kai: Ikkagi arvan, et sa olid tema vastu liiga karm. Ta ei teinud ju midagi väga hullu.

Mart: Hea küll. Vaata, mis kell juba on. Ära unusta, et me pidime täna metsa kuuse järgi minema. Isa juba kindlasti ootab.

Kai: Õige küll. Hakkame siis minema, muidu jääme pimeda peale.

Mart: Kas sa tead , et pimedas metsas puude vahel ootavad sind pikkade kõrvadega tondid, kes hiilivad põõsastes ja haaravad sul jalast, nii et sa kukud.

Kai: Lõpeta ära, Mart.

Mart: Haaravad küll. Mul on mitu korda jalast kinni võtnud  nii, et ma olen pikali käinud ja peale seda pole saanud ennast enam liigutada.

Kai: Mina sinu juttu ei usu.

(Lahkuvad jookstes. Tagasein läheb valgeks. Varjuteater ja heli läbi seina)

Von: Noorus. Lapsed. Ma olen kõige selle jaoks liiga vana. (köhib) Köha ka ei lähe üle. Käsi käib ka küljest ära, nagu ise tahab. Peaks ta millegagi ihu külge tugevamini kinni siduma. Jalad on ka kanged. Pärast teen vanni ja teed. Hea, et pea veel oma koha peal seisab, saab vähemalt  juua ja süüa. Peate ratsanik rääkis alati, et kõik on tore, aga kõht on tühi.  Alati , kui talv tuleb, läheb siin tornis nii  külmaks. Kõik arvavad , et mis kummitusel viga, ta ei tunne midagi, aga nad ei tea, et tegelikult tunnen küll. (köhib. Saali hiilib Kai).

Kai: Tunnete siis või?

Von: (ei märka last) Muidugi tunnen. Mul on kogu aeg kananahk peal. Õudne

Kai: Kas soojendust ei anna sisse panna?

Von: Kus ta siis annab? Ma olen käinud mitu korda linnuse juhataja juures rääkida. See ainult karjub ja soojendust sisse ei lülita. Pidi liiga kulukas olema.

Kai: Äkki prooviks kirjutada?

Von: Ma ei oska ju kirjutada. Kui mina noor olin siis polnud kirjaoskus tähtis. Peaasi, et oskasid mõõka vibutada. Sellest piisas, et elus hakkama saada.

Kai: Ma võin õpetada.

Von: Pole enam vaja. Oota nüüd. Kellega ma räägin. (tõusen kolinal, pistab pea seinast läbi.) Kuidas sa mu üles leidsid.

Kai : Tulin häälte peale. (Von tõmbab pea sisse)

Von: Tema tuli häälte peale. (pistab pea uuesti seinast läbi) Kas sa ei karda mind?

Kai: Ei karda. (Von tõmbab pea tagasi)

Von: Või tema ei karda. Ma veel näitan talle, kuidas ta mind ei karda.

Kai: Ma kuulen kui te seal pobisete. Ma tulin, et Teiega rääkida. Ega Mart teile väga haiget teinud. (valgus kustub) Ta on tegelikult hea poiss, aga veidi ülemeelik. Vahest on ta mänguhoos mulle ka haiget teinud, aga siis on tal endal alati kole kurb meel ja palub vabandust. (Von astub uhkes riides välja)

Von: saame siis tuttavaks. Mina olen Rakvere linnuse pärishärra rüütel Von Alte.

Kai: Mina olen Kai. Väga meeldiv.

Von: Sina oled üks väga vapper tüdruk.

Kai: Eks ma natuke ikka pelgasin. Aga ma mõtlesin, et kuidas  sa oled siin üksinda. Kas ma tohin midagi küsida?

Von: Väike neiu, olge lahke.

Kai: Miks sa kõiki sedasi hirmutad?

Von: Mh. Pean kohe mõtlema. Ei mäletagi enam. See algas kõik juba 500 aastat tagasi, kui ma olin veel noor rüütel. Minu ees oli kogu maailm valla. Mind kutsuti sõjateele , mis oleks mulle hulga kuulsust toonud, kuid siin Rakvere linnuse müüride vahel ma hukkusin ja mattusin müüride alla (viimane jutt jälle kajaga mikrofoni)

Kai: Kas seda on vaja?

Von: Mida?

Kai: Seda mikrofoni. See pole enam üldse hirmus.

Von: Aaa. Hea küll siis. Kas isegi mitte natuke?

Kai: Ei ole vaja. Mis siis edasi sai?

Von: Midagi väga erilist ei saanud. Ma jäin siia lõksu ja ei saanud minna edasi kummituste-vaimude maailma. Legend räägib, et kui keegi süütu hing mulle heateo teeb, siis pääsen ma vabaks ja saan lõpuks oma igavesse koju.

Kai: Kas siis tõesti pole keegi sulle 500 aasta jooksul heategu teinud?

Von: Nad jooksevad kõik minema.

Kai : Miks sa siis hirmutad neid?

Von: Nad ju pildistavad oma jubedate masinatega kogu aeg. Kas sa tead, milline ma neil piltidel välja näen. Tuleb jälle üks kamp ja selle asemel, et rahulikult jalutada ja muuseumis ringi vaadata, mida nad teevad. Nad ainult seletavad oma vahel ja teevad teineteisest pilte. Algul proovisin ka ennast pildile sättida, aga siis nad kukkusid kõik karjuma. Vaata. (vaatavad pilte, mis ilmuvad seinale) Kas ma olen siis nii inetu?

Kai : Minu meelest pole sa nii inetu midagi. Veidi logised ehk liiga palju.

Von: Logisen. Võib-olla tõesti.

(Siseneb Mart. Kuusk käes)

Mart: Siin sa oledki.

(Von üritab põgeneda, kuid takerdub.)

Kai : Ära mine ära. See on ju ainult Mart.

Mart: Ma mõtlesin, et kuhu sa kadusid. Kodus sind polnud.

Von: Mulle sellised poisiklutid ei meeldi.

Kai: Mart, luba et sa ei ehmata, kollita ega riputa mingeid õudusi õhku rippuma.

Mart: Hea küll. Me tõime isaga kuuse kodus juba tuppa. Sa pidid ju piparkooke tegema.

Kai: Mul said ka piparkoogid valmis. Mõtlesin, et toon ühe kummitusele kingituseks. Ta on muidu nii kuri ja vahel kurb. (ulatab talle piparkoogi)

Mart: Vaata kui hästi siis. Mina küsisin isa käest, et kas võib ühe kuuse linnusesse ka viia. Kummitusele. Isa arvas, et võib ikka. Siis tõingi sulle sinu oma kuuse. Mis jõulud need ilma kuuseta on?

Von: Ma ei oska kohe midagi öeldagi. Te olete väga lahked.

Mart: See on jõuluime. Kas sa seda ei tea, et kui sulle kingitus antakse, siis tuleb salmi lugeda või laulda?

Von: Mina või? Ma oskan pealuudel trummi mängida ja ribitsülofonil musitseerida. Luuletusi ma küll ei tea.

Mart: Laulame siis koos. (Laulavad)

Von: Tunnen et minu aeg on vist lõpuks kätte jõudnud. Teie tegite mulle üllatuse, tõite kingituse ja nüüd olen ma vaba.

Kai: Oota veel. Kas sa autogrammi annaksid? Või teeme veel ühe selfie.

Von: Hüvasti lapsed. (kaob läbi seina)

Kai: Kas ta sai nüüd õnnelikuks ja enam ei kummita siin linnuses keegi?

Mart: Ma usun küll, et ta on lõpuks õnnelik. Äkki isegi vahel naeratab. Tead mis? Keegi ju ei tea, et vaim linnusest vabaks sai. Nüüd hakkan siin linnuses mina kummitada.

Kai: Lõpeta ära.

(hakkab lund sadama)

Kai: Vaata lumehelbed langevad. See on Von Alte kingitus meile.

 LÕPP