Esmaspäev, 23. oktoober 2017

Madis Kalmet - Keha kultuur tagab vaimse kultuuri juurde jõudmise ja õpetab pingutama tulemuse saavutamiseks!

Lavastaja Madis Kalmet : Keha kultuur tagab vaimse kultuuri juurde jõudmise ja õpetab pingutama tulemuse saavutamiseks!

Madis Kalmetiga on minu teed ristunud mitmeid kordi. Ta on minu jaoks alati olnud huvitav inimene ja suurepärane vestluspartner. Aravete Teatripäevade žüriis osaledes olid tema kommentaarid alati oodatud ja väga sisukad. Ta tõi esile lavastuste nõrkused ja pakkus samas kohe välja lahendusi. Võrrelda oma nägemust kellegi teise nägemusega on alati intrigeerivalt huvitav.   Selleks, et teise inimese arvamust omaks võtta, tuleb teda usaldada. Madis Kalmetit võib küll usaldada. Kohtume Madisega ühel vihmasel (seda poleks vaja olnud mainidagi, nagunii kogu aeg sajab) hommikupoolikul Kadrioru kohvikus. Istusime, vaatasime inimesi ja rääkisime teatrist, spordist, poliitikast ja isiklikust õnnest.
Minule meeldib väga kohvikutes istuda ja jälgida inimesi. Aeg peatub ja see on mõnus. Kui siis veel mängib kuskil mõni tänava- või kohvikumuusik, ongi päev korda läinud. Kuidas sinuga on? Kas armastad kohvikuid? 
Väga palju. Kuna saatus on mulle kinkinud perioode elus, kus ma tänu abikaasale olen saanud käia huvijalutajana välismaal. Olen olnud Pariisis, Hollandis Haagis. Mulle meeldib niimoodi istuda. Pariis on sellise elustiili mudel, kus inimesed armastavad kohvikus istuda ja vaadata mööduvaid inimesi. Molutamine on heas mõttes minu meelest üks puhkuse vorme. See tähendab jalutad, uitad ringi ilma otsese sihita, istud kuskil maha, jood kohvi või klaasi veini, jalutad edasi, jõuad kuhugi muuseumi, astud sealt läbi, tuled välja. See on minu meelest sama ennast täiendav kui lugemine.
Kas Eesti inimene oskab molutada?
Liiga vähe. Eesti inimene on loomu poolest pärisori, kes tõuseb hommikul kuke ja koiduga ja rassib niikaua kuni päevavalgust jagub. Tema puhkus on tihti ainult nädalalõpu saun. Sellel, miks see nii on, on mitu aspekti. Esiteks ma olen mõelnud, et Eesti rahval pole olnud oma aadliseisust. Me oleme kogu aeg kellegi alluvuses olnud, meid on vitsutatud, me pole saanud rantjee elu luua. Seda läbi kogu kaugema ajaloo, vahepeal oli lühike hingamise aeg Eesti Vabariigi ajal, siis tuli 50 aastat sotsialistliku Venemaa orjamist ja nüüd me orjame kaudselt raha. Me oleme muutunud rahaorjadeks. Rahval, kellel on olnud lühike iseseisvuseaeg, on kõige pealt soov saada endale jalad alla. Ja see meid muidugi tapab. Kui see kolmas või neljas põlvkond, kes meile peale kasvab, kellele vanemad saavad midagi juba pärandada, siis nemad äkki hakkavad asju kergemalt võtma ja õpivad puhkama. Teine aspekt on see, et me ei ela soojal maal. Meil ei kuku midagi niisama puu otsast alla, me peame suurema osa aastast oma ümbrust kütma, et toime tulla. Me peame varuma talveks söögivarusid. Meil ei ole tule lihtsalt midagi kätte. Me asume geopoliitiliselt kehva koha peal. Kui ajalugu võimaldab ja kunagi oleme sama rikkad kui šveitslased või hollandlased, äkki hakkame siis puhkama ka.
Sa pöördud oma lavastustes tihti ajaloo poole. Kas sinu ajaloo huvi on sügavam?
See on huvitav, et sa niimoodi küsid. Mul ei ole mingit erihuvi ajaloo vastu. Mind huvitab pigem inimene keerulistes olukordades. Ajalugu asetab inimesi rasketesse olukordadesse. Minu jaoks on keskpunktis alati inimene. Minu jaoks ei ole väga huvitav mõni stagnaaegna melodraama, kus mees ja naine arutavad köögis istudes igapäevast elu. Neid on ka tehtud, sest olude sunnil me olime 50 aastat sunnitud sellist teatrit  tegema. Siis tehti veel ajaloolisi draamasid nagu „Eskaadri hukk“ või „Kremli kellad“, aga keda see sisuliselt puudutas. Vaevalt küll, et kedagi.
Kuidas inimene ajaloos muutunud on, kui on muidugi?
Laias laastus on inimene alati samasugune bioloogiline olend, nagu ta oli aastatuhandeid tagasi. Miks muidu me tunneme ennast ära iidsetes legendides , mütoloogiates, saagades või eepostes. Kui need inimesed seal oleks väga erinevad, siis me lihtsalt kehitaks õlgu ja ütleks, et me ei loe ahvide kirjandust - neil seal oli mingi kirjandus, aga mis meil sellest. Me tunneme seal ära inimese sellisena nagu ta alati on olnud, kuigi taust võib ajas muutuda.
Minu arvamus, et teater peab midagi alati pakkuma tänapäeva inimesele, isegi kui mängitakse klassikalisi näidendeid. Inimene peaks ennast laval ära tundma ja leidma seeläbi vastuseid oma elus ettetulevatele küsimustele.
Klassikat ei lavastatakse ikka uuesti ja uuesti, kui nad meid ei kõnetaks. Shakespeare, Moliere, Ibsen või Strindberg jääksid vastasel juhul kõik riiulisse. Armukired, võimuvõitlused, inimlikud ideaalid on kõik klassikalises dramaturgias olemas. Aga siin tuleb mängu teine aspekt - kui lavastatakse klassikat sellepärast, et see on juba tunnustatud ja respekteeritud  ja mis oleks lavastajale kindla peale minek, siis on ta igav. Kui näidendit ei tooda tänapäevasesse konteksti, siis pigem soovitan soojalt neid klasskuid lugeda, selle asemel, et vaadata kostümeeritud näitlejaid deklameerimas teksti, mis ei paku midagi. Mul on olnud tihti küsimärk Eesti ja välismaiste lavastajate suhtes, et miks jälle ja jälle lavastatakse samu näidendeid. Ma väga harva näen uusi tõlgendusi. Kui keegi võtab lavastada korduvalt samu autoreid, olgu Albee, Tsehhov, Miller, siis see tekitab minus küsimusi. Meie ümber sünnivad kogu aeg uued klassikud, aga me ei märka neid. Kunagi kirjutas ka Tsehhov oma esimese näidendi ja seda hakati lavastama kui tundmatudt autorit. Ma soovitan nendele, kes hakkavad oma nina teatrimaailma pistma, et ärge sobrage vanades asjades, otsige uut. Avastage uued Tsehhovid ja Shakespearid. Öeldakse, et Nemirovits-Dantsenko avastas Tsehhovi, aga miks ei võiks tänapäeval keegi avastada ja rahvani tuua uue Tennessee Williamsi või Henrik Ibseni.
Lavastajana pead sa palju lugema. Mis sinu jaoks peab ühes näidendis olema, et see sind kõnetaks?
Igaühel on see individuaalne. Mõnel mingisugune mõtteliselt ja ideeliselt välja toodud kreedo, mis on selles näidendis olemas või mõni ajatu tõde, mis on selles olemas. Teise jaoks peab teos olema inimhinge avav. Minu jaoks on oluline, et materjal, mida ma loen, tekitaks minus sisemise nägemuse. Kui ma hakkan seda oma vaimusilmas nägema juba lavastuslikus vormis, kaasa arvatud liikumisi, isegi näitlejaid. Ehk kui ma hakkan seda nägema nagu unenägu. See on nagu hea kirjandus üleüldse. Vahel soovitatakse head raamatut, pressid lugeda ja lõpuks paned kaane kinni, sest see ei puuduta sind. Teine võtab sama raamatu ja kiidab taevani. Sellesse kirjanduslikku maailma, mis sind puudutab, lähed sisse ja hakkad seda nägema. Ma tunnen selle ära kui seal on olemas minu jaoks tähtsad teemad.
Mida öelda inimesele, kes ütleb, et tema ei armasta lugeda? Millest nad ilma jäävad?
Nende jaks jääb avastama väga palju maailmu. Väga raske on öelda inimesele öelda, millest ta ilma jääb, kui ta ei loe. Samamoodi on raske kurdile seletada, millest ta ilma jääb, kui ei kuule muusikat.  Või seletada pimedale, milline on päikseloojang. See on maailm, mis rikastab inimest. Sellest on väga kurb, kui inimene sellest vabatahtlikult loobub, aga vägisi teda selleni ei vii.
Ütle üks teos, mida soovitad kindlasti lugeda?
Ma võin seda autori kaudu öelda. See pole võib-olla parim soovitus noorele lugejale, kuid emotsionaalse ja vaimse plahvatuse tekitab igal juhul. Minu jaoks on selline kirjanik Dostojevski. Vaevalt  keegi kogu tema loomingu läbi loeb, aga lugege läbi „Idioot“. Sellest saab samasuguse vaimse elamuse, kui loeks läbi piibli.
Kui mõni noor kirjanik saadab sulle oma näitemängu, kas paned selle kõrvale või sa siis loed läbi ka ja annad nõu?
Ikka loen. Kunagi ei tea , millise kivi all vähk on või millises teokarbis pärl leidub. Tuleb lugeda. Nii võid avastada uue geeniuse.
Kust sinu jaoks tuleb impulss, kas sa otsid sind vaevavatele teemadele vastavat teksti või loed teksti ja siis mõistad, mis sind vaevab?
Ma tunnen, et paljusid inimesi, kaasa arvatud loomeinimesi, vaevab depressioon, et kas ma siis otsin näidendit depressioonist. Ei, seda ma ei tee. Kui ma aga loen näidendit ja leian sealt tegelase, kelle probleemid on tingitud depressioonist või masendusest või endaga mitte toimetulekust, siis see puudutab mind. Sest minus on juba olemas mingi pinnas võtmaks vastu antud teemat. Näiteks mind ei huvita pedofiilia kirjandus ja seepärast ei hakkaks ma kunagi lavastama Kaur Kenderit. Mõni teine võib-olla just tunneb, et ta tahab paljastada pedofiilide maailma, et see on ohudraama.
Kas sina, vaadates konkreetse lavastaja töid, oskad näha läbi aja tema kui inimese elus toimuvat?
Absoluutselt. Mitte ainult mina, vaid teatrihuvilised näevad lavastajate oma nägu tema loomingus. Kes on ikka pärislavastajad. Tema töödes ja materjalides väljendub tema isiklik hoiak, millised on teemad, mida ta käsitleb ja, milliste näitlejatega ta teeb koostööd. Näitlejad on lavastaja perekond. See räägib tema valikutest. Vaataja saalis tunnetab samamoodi- mulle meeldib ka see näitleja, küll teevad kihvtilt. Teisele lavastajale meeldivad hoopis teised näitlejad, see on nagu elus ja armastuseski. Lembit Petersoni ei saa segi ajada Elo Nüganeniga, Elmo Nüganeni ei saa segi ajada Ingo Normetiga, Ingo Normetit ei saa segi ajada Priit Pedajasega ja nii edasi.
Ma olen sattunud viimasel ajal vaatama mitmeid noorte lavastajate lavastusi ja need on olnud pigem nõrgad. Kuidas sulle tundub, kas Eestis on peale kasvamas uus lavastajate põlvkond?
Mine ei oska midagi öelda. Ma pole väga sage teatris käia. See iseloomustab paljusid tegevlavastajaid, et teiste töid vaatamas ei käida, pigem keskendutakse enda asjadele. Näitena võib tuua maalikunstnikud, kes väga harva käivad teiste näituseid vaatamas. Mis puudutab lavastajate pealekasvu, siis arvan, et näitlejaks saab rohkem õppida, aga lavastajaks peab saama või isegi sündima. Vanasti ei vorbitud diplomeerituid lavastajaid. Praegu aga vorbitakse Viljandis ja Panso koolis diplomiga lavastajaid, kes usuvad kooli lõpetades, et nad ongi lavastajad. Sellel vastikul nõuka-ajal sai lavastajaks sammukaupa ehk õpipois-sell-meister. Meistriks saamise pidi välja teenima. Lavastajale anti võimalus areneda samm-haaval, vahel anti talle võimalus lavastada ja kui välja ei tulnud, öeldi, et harjuta väiksemate asjadega veel, vaata kõrvalt. Siis said ühel päeval võimaluse teha oma lavastus. See oli suur asi. Tänapäeval lõpetad kooli ära ja oledki oma meelest lavastaja. Üldse on teatrialal üleproduktsioon. Kaks teatrikooli on ilmselgelt liiast. Iga aasta tuleb Eesti teatripõllule kümmekond näitlejat, kellel pole siis õiget tööd. Nii sünnivad väikesed trupikesed, mis võivad mõne aja  pärast taas kaduda. Neid niisama ringiliikuvaid töötuid näitlejaid on väga palju. Kunagi, nõukogude ajal, ma imestasin, kui räägiti, et New Yorkis on iga teine ettekandja näitleja haridusega. Nüüd kipub meil sama olema. Paljud kooli lõpetajad ei leia erialalist tööd, asuvad mõnele teisele tööle ja ootavad oma võimalust. Tehakse mingeid väikseid projekte.
Olen sattunud viimasel ajal päris tihti nägema erinevate rahvateatrite lavastusi. Pean ausalt tunnistama, et elamus, mida olen sealt saanud, on kohati hulga suurem elukutselisest teatrist saadud elamusest. Kas oled ka sattunud nägema rahvateatrite lavastusi ja milliseid tundeid see on sulle jätnud?
Ma olen sedasama kogenud. Ma ei hakka rääkima näitlejameisterlikkuse  tippklassist, vaid sellest, et seal näeb tihti uusi, värskeid ideid ja mõtteid. Ja mis kõige tähtsam, mis annab kunstile väärtuse, see on rõõm tegemisest, nemad tahavad seda teha. Ka ise vabakutselisena lähen tihti riigiteatrisse tööle, kus kõik on palgalised. Nad on valitud, neile on loodud võimalused, aga paljud neist tulevad proovi ja nende silmis on näha rutiin ja väsimus. Selles ametis igavletakse. Tehakse prooviperiood kuidagi lõpuni, suhtumisega, et eks ma kuidagi ikka ära teen. Kõik muidugi mitte. Harrastajad ei saa selle eest raha, nad teevad seda isiklikust tahtest ja rõõmust. See annab nende tegevusele väärtuse.
Kuidas üks noor näitekirjanik sinuni võiks jõuda? Kas sa jälgid mõne autori arengut ja loomingut eriti hoolega?
 Otseselt ei jälgi. See on kujunenud nii välja, et selles ringkonnas - lavastajate ja näitlejate hulgas, on ikka keegi midagi lugenud ja teavad siis soovitada. Et mida lugesin ja mulle tundub, et see võiks sulle meeldida. Siis võtad ja loed ka.  Aga ikka tekib, et mõne autoriga, tekib vastastikkune usaldus. Ma tean, mida tema materjalid endast kujutavad ja ma saan olla kindel, et lõplik versioon näidendist pidevalt täieneb. See pole lõplikult valmis. Näiteks minu pihul Tiit Aleksejeviga. See on kõige huvitavam loomingus, kui lavastusse  töö käigus kogu aeg midagi lisandub. See on väga produktiivne, kui sul on oma kirjanik.
Mulle meeldib teatris näha lugu, millel on oma algus ja lõpp ja kindel moraal. Mulle ei meeldi erinevad katsetused ideede, inimeste või vormidega. Kui keegi ajab mulle teatris udu ja ma tulen teatrisaalist välja arusaamata, mis seal toimus. Hüpati, karati, vigurdati aga sõnumit ei ole, on ainult vormi otsing. Mulle meeldib vaadata, kuidas tegelane laval lahendab oma mured või raskused laval minu silme all. Inimese isiksuse  arengu jälgimine on äärmiselt haarav. Või siis on mul võimalus tegelastega laval samastuda, ma tunnen ennast seal ära läbi sündmuste. Ma ei pea olema prügimäel elanud, selleks, et mõista sealsete inimeste probleeme.
Kas riigipoliitika on sinu hinnangul kultuurisõbralik?   
Saan seda hinnata üldisemalt. See suhtumine, mis valitseb teatrites, on valdab ka kultuuris üldisemalt. Kõik on stagneerunud. Säilitatakse ammu välja kujunenud kultuurivorme nii rahastuses kui kultuuri eksponeerimises. Muutusi ei riskita ette võtta. Mugav on jätkata samas reas. Usun, et kultuuriministeeriumis pole viimase 25 aastaga midagi muutunud. Inimesed võivad seal vahetuda, kuid kõik liigub seal samu rööpaid pidi. Võiks tulla kultuurminister, kes tuleks ja ütleks, et võtame selle riigidotatsioonil oleva ülerahastud teatri, nagu „Vanemuine“ või „Estonia“,  pool rahastusest ära ja jagama sama raha laiali mööda maakondi rahvakultuurile. Selline pööre oleks revolutsiooniline. Aga keegi poliitikutest seda ette ei võta, sest see oleks tema karjääri viimane otsus. Kõik kulgevad sissetallatuid radu. Lauldakse seda laulu, mida sinult oodatakse. Ma olen selles täiesti kindel, et kodus söögilaua ääres räägitakse diametraalselt erinevat juttu. Kõnepuldis taob rusikaga vastu rinda ja räägib aust ja südametunnistusest, kui kodus ütleb, et sai päev otsa jälle jamaga tegeletud.
Kui sul oleks võimalust ja aega, siis millisele heategevuslikule valdkonnale sina pühenduksid?
Minu hing ka kutsub aitama nõrgemaid. Haiged lapsed, invaliidid jne, ma olen nõus, et nad kõik vajavad abi. Aga kui mina oleksin Sorose moodi filantroop ja saaksin oma isikliku raha heategevusele kulutada, siis mina taastaksin spordikoolid. Koolisüsteemi on jäänud vaid üks kehalise kasvatuse tund nädalas. Samal ajal näen ma kõrvalt, kuidas meie noorus laguneb. Ma olen ka omal ajal päris heal tasemel kergejõustiku teinud. Nüüd aga on Eesti Meistrivõistlustel mõnel alal vaid kaks-kolm osalejat. Ei saada finaaligi kokku. 40 aastat tagasi oli raske pääseda võistlustele. Mina usin antiikset mõttetera - terves kehas terve vaim. Kui meie poisid ja tüdrukud ei saa korraliku füüsilist ettevalmitust eluks, ei ole põhjust loota , et me võiksime võita teise vabadussõja. Vaadake pilte, millised sirge ja tugevad poisid olid vabadussõja kaevikutes.  Kui vaadata tänapäeva koole, seal on kõik sellised lödipüksid. Mina panustaksin noorte tervisele ja sportlikule arengule. Ma panustaksin laiemale sportlikule arengule. Mul on häbi meie vehklejate, sõudjate või võrkpallurite ees. Miks meil haibitakse nii tugevalt jalgpalli? Riiklikus televisioonis näeme seitsmenda liiga tasemel jalgpallimänge, noori meelitatakse jalgpalli mängima, mille tulevikuperspektiiv on nulli-lähedane. Ma ennustan, et me ei jõua kunagi meeskonnana maailmameistrivõistluste finaalturniirile. Suurepärased sportlikud talendid vehklemises või maadluses või mõnel muul eestlastele sobival spordialal taovad mõttetult palli, sest kaua sa ikka kuskil arenguperspektiivita kolkameeskonnas jooksed. See on mõttetu! Hommikust õhtuni tulevad reklaamid, mis kutsuvad jalgpalli mängima ja vaatama, aga kui vehklejad või mõne muu ala tegijad teevad kõva tulemuse, siis on sellest vaid nupuke spordikülgedel. Pohlak on saanud tugeva lobitööna jalgpallile suured riiklikud rahad taha, mis teistpidi hävitab laiemalt Eesti sporti. Mul on häbi teiste sportlaste ees, kes saavad teenimatult vähe tähelepanu võrreldes selle külajalgpalliga. Ehk lühidalt vastates - Keha kultuur tagab vaimse kultuuri juurde jõudmise ja õpetab pingutama tulemuse saavutamiseks.  Sellesse oleks vaja rohkem panustada.
Mina olen arvamusel, et riigipoliitika tulemusel on hetkel usk riigikaitsesse äärmiselt madal. Kui vaenlane peaks lähenema, siis paneb pool rahvast kohe siit minema.
Ma ei usu, et kordub 40ndatel toimunud massiline lahkumine. Toimub midagi palju kurvemat. Toimub massiline kohandumine uue süsteemiga. Keegi ei hakka võitlema oma väärtuste, põhiõiguste või vabaduse eest. Me oleme näinud, kuidas lipud vahelduvad Toompea torni tipus. Kõigil on tähtis isiklik heaolu. Ma olen pannud tähele, et meie tipp-poliitikute hulgas on väga vähe neid , kes mõtlevad Eesti peale, kõik mõtlevad oma isiklikule heaolule. Inimestega on samamoodi – kõik vaatavad kuidas nende tööd, firmad, kodud alles jääks ja seal edasi toimetada saaks.
Mis sind õnnelikuks teeb?
Eks see tuleb vist vanusega, aga mind teeb õnnelikuks, et ma olen elus ja terve, et mul on perekond ja pojad, kelle üle ma olen uhke.
Mis sind tänasel päeval häirib?
Mind häirib diletantsus. See tähendab poolikute teadmiste pinnal oma tarkuse demonstreerimine. Lajatamine „absoluutse teadmise“ tasemel pooliku hariduse või teadmistega. See paistab nii läbi. Kui lugeda meie ajakirjandust, siis kõik on seal kas poliitilised nõustajad, tervise nõustajad, elustiili nõustajad jne. See kõik on populaarteaduslikul tasemel. See on äärmiselt häiriv kui inimesed teevad väga olulisi kõrgel tasemel otsuseid nõrga hariduse ja poolikute teadmiste pinnal.
Lõpetuseks annan võimaluse veidi reklaami teha. Mis siis parasjagu tehtud ja tegemisel?
Kutsuks kõiki teatrisse. Ilmar Bergmann (kuulus Rootsi filmilavastaja ja näitekirjanik) saanuks 2018 aastal 100 aastaseks. Me tõime selle puhul välja juba avatud Filmimuuseumis Maarjamäel Bergmanni näidendi „Pärast proovi“. See on väga põnev ja haarav draama, nagu kõik Bergmanni näidendid. Kutsuks kõiki vaatama uut ja põnevat muuseumikompleksi  ja samal ajal saama teatrielamust. Publikuna saaksite kaks ühes. ära läbi saatuste ja probleemide.


Oluline on vahet teha teatriterminitel, mida kiputakse tihti ära vahetama ja segi ajama
Näidend – kirjaniku kirjutatud tekst.
Lavastus – lavastaja poolt näidendist loodud ainulaadne ja kunstiline nägemus
Etendus – Ühekordne akt lavastuse esitamisel. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar