Andrus Vaarik: „Mul on paljude oma põlvkonnakaaslaste pärast häbi.“

Andrus Vaarik: „Mul on paljude oma põlvkonnakaaslaste pärast häbi.“

Töö õhtujuhi ja lauljana on viinud mind igatsorti üritustele. Tihti astuvad peol üles ka teised esinejad, populaarsemateks on tantsijad, tsirkuseartistid või humoristid. Kui pead oma aega ootama ja tagatuba jagama erinevate inimestega, siis tekib alati uusi ja huvitavaid tutvusi. Nõnda sattusin ühel järjekordsel firmapeol kokku näitleja Andrus Vaarikuga. Hea nalja sõbrana läksin siis ka kuulama tema tunnipikkust etteastet. Suur oli minu üllatus, kui Andruse etteaste peamiseks sõnumiks oli suvalise naljana mõeldud mula asemel hoopis õnnelik ja inimeseks olemine. Sõnum oli muidugi edasi antud väga rahvalikul moel ja saal rõkkas naerust, kuid mind panid Andruse sõnad hoopis muudel radadel kaasa mõtlema. Kummalisel kombel oli üllatanud tema sellise etteaste üle, aga igal inimesel ongi palju kihte, millest kõik ei pea sugugi kõiki teadma. Tahtsin siiski õhku jäänud mõtted ja küsimused endale selgeks teha ja seepärast helistasin Andrusele, et uurida, millal oleks tal aega minuga kohtuda. Andrus teatas rõõmsalt, et tal on järgmine õhtu Linnateatris etendus „Karin ja Indrek“, kus ta on alguses laval ja siis uuesti alles kolme tunni pärast lõpus. Kunagi oli ta selle pausi ajal isegi teises teatris monoetenduse ära teinud ja ikkagi õigeks ajaks tagasi jõudnud. Aitan siis teatri kohvikus Andrusel aega parajaks teha ja räägime samal ajal õnnest ja inimestest.

Kas sa oled õnnelik inimene?

Jah. Ma saan aru, et ennast õnnelikuks tunnistada on dissidentlus tänases kapitalistlikus ühiskonnas. Kogu see tänane süsteem on ju rajatud sellele, et sa pead olema õnnetu, et sul on kogu aeg midagi puudu ja sa ei tohi olla õnnelik, sest siis sa ei maksa makse. (Minu silmad üllatuvad) Muidugi, sest see on ju loogiline, kuid sellega ei tohi mõõdutunnet kaotada. Meie, kes me olme sündinud NSV-s, olime siis ju objektid nõukogude süsteemi jaoks. Nüüd kui saabus Vabariik, siis hakkas inimestele tunduma, et neist on saanud subjektid, kes ise otsustavad oma elu üle, kuid kapitalism on kavalam ja ta objektistab su lõpuks ikkagi ära. Ma vaatan küll laste pealt,et nad on oma meelest siia ilma tulnud suhtumisega, et nad pole elu jaoks vaid elu on nende jaoks, kuid see, mis siin vaikselt toimub, see ei soosi õnnelik olemist.

Millistel trepiastmetel sina oled astunud teel selleni, et võiksid ennast õnnelikuks pidada?

Ma mõtlesin kunagi, et kui saaksin lavakasse sisse, siis olen õnnelik. Ma olen suurest hulgast stressist muidugi pääsenud, sest ma olen olnud väga halb unistaja. Ma olen olnud väga leplik ja madala enesehinnanguga. Ma ei arvanud, et minu jaoks on kättesaadavad erilised kõrgused või paradiisid. Kui ma aastal 1976 esimesel katsel ei saanud lavakunstikateedrisse sisse, aga poole aasta pärast sain tänu juhustele tööle Draamateatrisse inspitsiendina. Ma arvasin siis, et see on õnne tipp. Töötada teatris. Ma ei käinud esimene nädal söömas ka, oled laval ja nuusatud neid seinu. Milline ajalugu ja siis jagada oma tööruumi Ita Everiga, Mikk Mikiveri, Velda Otsusega, Eino Baskiniga või Kibuspuu ja Krjukoviga. See oli müstiline. Teisel katsel ma sain lavakasse sisse, kuid see poolteist aastat inspitsiendina andis mulle julgust, et ma võin veel siiski unistada.

Astud sa sellel ajal ikka kuuse või kirjatoojana lavale ka?

Ikka. Esimene lavale astumine oli massistseenis talupoisina „Kõrboja peremehes“ Raivo Trassi lavastuses, kus Helle Meri ja Hans Kaldoja mängisid peaosi. Mind võttis tööle Merle Karusoo, kellel oli inspitsienti vaja sest Eino Baskin oli Malle Pärnale tite teinud ja see läks dekreeti (muheleb salapäraselt). Ma ei tea, kas Karusoo mäletas, et ta ei olnud mind lavakasse vastu võtnud. Küll ta mäletas. Karusoo lavastas siis „Harold ja Maude“, kus ma pidin oleme stand-by valmis tekstiraamat käes proovis kogu aeg vajalikku teksti andma. Ma jäingi dubleerima ühte pisikest sutsu psühhiaatrina seal lavastuses. Kavalehel olin ka kirjas koos Konstantin Kaldiga, kes oli selline tõsine vanamees.

Kas rumal inimene on õnnelikum, sest tema unistused ei ole nii suured?

Õnnelikum? Idioot on päris õnnelik, käib kogu aeg ringi lõuad laiali. Õnne kvalitatiivselt mõõta ei saa, et minu õnn on õnnelikum kui sinu õnn või, et minu õnn on rohkem õnn. See on libe tee ja seda teha ei  tasu. Need meie ümber kisavad vanamehed on monopoliseerinud mitmed fundamentaalsed mõisted, kaas arvatud õnn.

Las need vanamehed praegu jäävad, ega nad too õnne kellelegi. Millised on sinu elu, peale teatri, õnnehetked olnud?

Mul on supersõbrad ja ellu on pakkunud mulle supersuguvõsa. Me oleme suguvõsa, kes on jõulud ja jaanipäeva alati koos. Kui me ei oleks sugulased, siis ma suhtleks nendega niisamagi. Me oleme Jaan Rekkoriga kälimehed, meie laste emad on õed. Me oleme Jaaniga parimad sõbrad juba lapsepõlvest peale ja kui ta vaatas, kui toreda naise mina sain, siis võttis tema õe ja ämm oli veel peamine, mis selle pere poole kosja minekul kallutas. Lisaks oleme me sõbrad kõigi lastega ja ma olen nüüd lõpuks parim sõber oma lahutatud abikaasaga, peale elu keerdkäikusid. Mul on lisaks vedanu, et ma olen elu mere ääres veetnud. Ma kord küsisin Valdur Mikita käest, et ma saan aru, et oled oma elu metsa keeranud ja ma saan aru, mida tähendab, kui hakkad värve kuulma ja helisid nägema, aga minul seostub see kõik merega, kas ma siis olen idioot. Ta ütles, et see võib nii ka olla, sest eestlasel on kas mets või meri. Tema on muidugi metsausku. Isa ehitas nõukogude ajal suvila kolmkümmend meetrit merest, siis veel sai nii ehitada. Selle sai ka hiljem tänu väiksele valele erastada. 2005.a torm viis küll uksed ja aknad eest minema, aga me leidsime need hiljem ülesse ja maja seisab ikka püsti. Aga istuda seal, teen suured uksed lahti, kaminas tuli praksub ja vahetad pilku mere ja kamina vahel või võtad hea raamatu. Minu meelest on see paradiis. Ma olen ju Tallinna poiss. Ema ja isa tulid Tallinna õnne otsima ja jäid siia pidama. Oleksin nagu vurle, kui tegelikult pärisorjalikust mentaliteedist võrsunud. Kui ma ei oleks seal Läänemaal nii palju olnud, siis ma arvan, et ma oleksin palju mõttetum ja pidetum. Mulle meeldib öelda, et ma olen Läänemaalt pärit. Läänemaalased on olnud kogu aeg veidi vabama mõttega. Võib-olla on siin segatud verd rohkem, ikka ju meremehi liikus, kes kaldale asja tegid. Kui läänemaalasel oli vaja mootorratas osta, siis müüdi seemnevili maha ja osteti ratas. Mulle meeldib selline muretus homse ees.

Oma etteastes või sõnavõtus ma ei teagi nüüd kuidas nimetada, sa olid jagasid rahvale õpetust, kuidas olla õnnelik. Kas sa oled endas varem ka tundnud sellist kooliõpetajalikku kutsumust?

Üldse mitte. Linnar Priimäe käest küsiti kunagi, et mis on õpetaja kutse. Ta vastas, et see on maailma enda sarnaseks tegemine. Aga see on küll viimane asi, mida ma sooviksin. Olge kõik minu sugused – sellist ülbust pole mul kunagi varem olnud. (mõtleb) Aga võib-olla nüüd kuuekümnendal eluaastal väheke siiski, sest mida muud ma siis teen. Ma ei soovi, et inimesed oleks minu sarnased, vaid ma toon ennast näitena. Kui mina tegin ratsionaalselt inventuuri sõnale õnn, võtsin õnnetunde ja otsustasin olla õnnelik. Kui mina suudan mõelda ennast õnnelikuks ja ma pean olema õnnelik, kui ma võtan oma elu üksipulgi lahti ja vaatan, mida elu mulle pakkunud on. Mul ei ole teist valikut, kui olla õnnelik. Proovige teie ka. Ma ei paku valmis retsepti, aga ma pakun meetodit. Mulle selline lähenemine sobis, äkki sobib kellelegi veel. Istuks korraks maha, ei tormaks hommikus õhtuni ja mõtled, mis on mind õnnelikuks teinud ja kuidas ma sellesse suhtun.  Mul ei ole tõemonopoli, kuid äkki see sobib kellelegi.

Sina oled enda jaoks sellise teadliku inventuuri teinud?

Ma ju seda räägingi sulle. Minu sõbrad, minu pere, minu hetked elust. See kõik on õnn.

Aga äkki ikka üks miljon veel on õnnest puudu?

Ei-ei. Ma usun endast targemaid inimesi ja teadlased on kindlaks teinud, et rikkuse suurenedes õnnetunne ei kasva enamusel meist. See on fakt. 80% eestlasi on juba saavutanud sellise taseme, et rikkuse suurenedes õnnetunne ei kasva. Veel suurem auto, veel suurem korter, veel raha pangas seismas, kuid õnnetunne ei enam ei kasva. Selleks on vaja muid narkootikume, mida maailm on täis ja mis on tasuta. Arenda ennast ja laienda oma naudingute piire.

Kas inimesed ei oska märgata seda head, mis neil olemas on? Ei tunne oma õnne ära.

Ei oska vist jah. Selles on süüdi kapitalism, sest sa ei tohi kunagi rahul olla, sest muidu majandus ei arene.

Ma olen selles sinuga ühte meelt. Osta, osta, osta. Kui oled ostnud ühe arusaamatu vidina, siis selleks, et see esimene töötaks päriselt, osta veel teine vidin, mis kõige paremini töötab kolmanda vidinaga koos ja kui sa nad kõik ära ostad, siis oled sa õnnelik. Muutud ostuorjaks.

Ma saan aru, et meie majandus muidu ei toimi, aga sellega ei saa hulluks minna. Öeldakse, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta, kuid mulle tundub, et kes minevikku ei mäleta, see elab olevikuta. Sa elad tuleviku nimel, kui sa ei mäleta minevikku ja siis on sul olevik, mis tundub väga ebarahuldav. Mõtled, et kunagi ja kuskil on parem. Toon näite. Inimesed igatsevad suve. Lõpetage ära see suve igatsemine. Tuleks suvi, tuleks suvi, tuleks suvi. Siis on kaks nädalat leiget ilma ja jälle tuleks suvi, tuleks suvi, tuleks surm. Ära torma ja naudi tänast päeva, naudi tormist sügist või külma talve. Naudi, sest see võib sinu viimane olla. Edasi, edasi, edasi. Seal edasi pole midagi sellist , mida siin täna juba ei ole. Sinu elu on määratletud ja lõpus on igal juhul surm. Vaata ringija naudi oma elu.

Inimesed on oma vanuse suhtes kõige enam mures, et peeglisse vaadates kaovad nooruse unistused ja muretus. Inimesed tahavad seda ju igavesti alles hoida.

Aga milline on alternatiiv. Vaimuhiiglase Maimu Bergi käest küsis üks naisteajakiri, et kas te kardate vananemist ja Maiu vastas ebaviisakalt küsimusele küsimusega, et mida te alternatiiviks pakute noorelt suremist. Algul mõtlesin, et see on kalambuur, kuid siis taipasin, et see valik ongi nii lihtne. Kui sa kardad vananeda, siis pead noorelt surema. Noorus on kingitus, aga vanadus on saavutus. See on tehtud ja tehke järgi.

Kas inimesel, kellel on kõik olemas, on ka nõrgemate suhtes kohustusi?

Ma arvan küll. See oleneb muidugi ka inimest. Valdav mentaliteet on muidugi see, et inimesi häirib, kui keegi on neist rikkam. Mind see ei häiri. Mind häirib, kui inimesed on minust vaesemad. See häirib, sest mul on elus kohutavalt vedanud. Mul on saanud osaks suurim õnn, mis inimesel elus võib osaks saada ehk mul on õnnestunud oma ainsast hobist elukutse teha ja ma olen alandlikult tänulik selle eest. Seda teadvustades on isegi halvas tujus olla ebaviisakas. Selle eest peab olema tänulik, sest elu oleks võinud ka hoopis teisiti minna. Minu kolm aastat noorem vend on juba kümme aastat surnud. Ta ei leidnud kohta elu, ei leidnud pidet, kuigi oli särava vaimuga tüüp. Miks poisid kukuvad koolist välja ja satuvad pahatihti vangi? Meil ei väärtustata seda haridust. Haritud mees on pehmo. Meie ringkonnas küll, aga räägi kalevipoegadele, et oleks võinud koolis käia, et ei peaks olema praegu majanduspagulased.

Teatrikuu on käimas. Räägime teatrist ka. Eestlased on maailma kõige teatrisõbralikum rahvas. Ometi  on ka siin neid, kes teatrisse ei satu.

See hakkab koolist peale, kui tekitatakse harjumus ja juhatatakse inimene sinnani, et ta ei karda enam teatrit, et ta ei arva, et see on midagi keerulist, et ta ei arvaks, et ta on liiga rumal teatri jaoks. Ma usun meie kooli, mis on maailma tasemel ja läheb veelgi paremaks. Tarbimisharjumused tekivad seoses haridusega. Igasugune radikaalne populism kaotab oma taimelava, kui inimesed hakkavad ennast armastama ja saavad osa sellest, mida maailm neil pakub, kaasa arvatud teater.

Kas uudishimu on sinu jaoks edasiviiv jõud?

Ja. Ma olen pannud tähele, et saa hakkab aastatega atrofeeruma ja seda peab hoidma tahtejõuga elus. Ma vaatan enda pealt, et ei viitsi enam käia teatris. Tean kõiki näitlejaid, lavastajaid ja autoreid. Tavaliselt kujutan juba ette, mis mind ees ootab ja kui etenduse ära näen, siis võin öelda, et oligi nii, nagu ma arvasin. Mulle kohutavalt meeldib, kui mulle midagi meeldib. Ma ei väsi vaimustumast inimesest. Ma võin lõputult jalutada võõras linnas ja ringi vaadata. Ma ei kasuta võõrastes linnades kunagi taksot või metrood, kui on vaja kaugemale minna, ma hakkan varem minema ja imetlen inimese loodut. Issand, kuidas nad selle peale tulid, et siia selline maja ehitada. Ma võin inimesest lõputult vaimustuda. Tema jaoks pole miksi võimatu.

Teater on oma alguse saanud usurituaalidest. Palju neid rituaale veel tänapäeval alles on?

Vaadates kui usuleiged me oleme … ma ei tea. Mulle meeldib mõelda, et teater võiks kanda meie jaoks sellist funktsiooni nagu teiste rahvaste jaoks on religioon. See ei ole muidugi originaalne mõte ja sellega on mänginud paljud teatritegijad. Me oleme teatriusku. Teater toimib samamoodi kannatuslugudel, nagu kirik elab Kristluse kannatuslool. Me mängime igal õhtul tragöödiaid, sest komöödiagi on teise inimese tragöödia, mida meie pealt vaatame. Me lunastame sellega midagi või õpetame või anname jõudu, et teistel on veel hullem või teised on samasugused või temagi seal tunneb üksindust ja piina ja muret, et ma olen ka üksi, aga mitte üksi üksi. Seal on mingit solidaarsust. Teater pole õhtukool, ta õpetab ikka südame kaudu, nagu kirikki. Faktiteadust saab lavalt vähe. Tom Stoppardi puhul käivad need asjad muidugi käsikäes. Aju saab mõteainet ja emotsioonid möllavad ka. Tema on geenius. Ega siis teatris ei pea aju välja lülitama, sest mõtlev inimene on kohutavalt huvitav laval ja kui ma olen valmis kaasa elama ja kaasa tundma nendele tegelastele laval, see on elamus. Ega siis ainuke action pole see, kui laval üksteist vikatitega taga aetakse. Vaimne action on sama põnev jälgida.

Kas vaatajad on sind nende saadud emotsioonide eest ka tänanud ja andnud otsest tagasisidet?

Jaa, ikka. Selle sama formaadi puhul, kus ma käin inimestega rääkimas oma mõtetest. Need on ju lihtsad mõtted, aga kontsentreeritult kokkupanduna on äkki võimalik ennast õnnelikuks mõelda. Nii palju on ju mõtteid sotsiaalseid reegleid, mis ei oma sügavamat sisu ja mis on väga stressi tekitavad. Siis on hea, kui keegi need lahti arutab. Mul ei ole seal ette antud teksti, on kõll teemad, mida ma sõnastan igakord uuesti. Ma ei arvanud, et ma kunagi sellise avantüüri peale lähen. Mu lavale minekut õigustab see, et minu sees toimub tegevus. Sa ju tead ise ka , kui tähelepanelikuks muutub saal, kui näitleja unustab teksti ära, sest see on ehtne emotsioon ja vaataja tabab selle alati ära. Seepärast, kui ma lähen rahva ette, sõnastan ma oma mõtted just siin ja praegu, need on unikaalsed ja kordumatud. Inimene mõtleb ju ka rääkides, arutledes, kui minu sees podiseb ja vahel ma muidugi punastan, kui saan aru, et olen rääkinud mingit lollust. Tagasi seda enam ei võta, aga rahva jaoks on see põnev. Vahel vaidleb publik vastu või ma vaidlen endale ise vastu. Seda on juhtunud küll, et hakkan rääkima mõtet, mille peale arutelu ise ümber lükkan.

Sa oled rohkem tuntud komöödia näitlejana. Kas kahjuks või õnneks?

Vist ikka õnneks. Paljudel näitlejatel on omad rollid, millega neid seostatakse. Ervin Abel oli Kiir ja Sulev Nõmmik Kärna-Ärni. Mul on Ivan Orav, kes alguses oli füüsiliselt midagi sootuks erinevat, nüüd muidugi enam mitte nii väga. See on kindel roll oma kindla kostüümi, rääkimisviisi ja plastikaga ja seepärast pole mul muid rolle mängides kunagi olnud probleeme sellega, et mind võetaks Ivan Oravana. Ma saan olla ikka mina ise ja see annab mul võimaluse probleemideta astuda lavale ka teistes rollides. Ma väga valin seltskonda, kelle ette Ivan Oravana astuda. See ei saa olla suur saal ega suur seltskond. Nad peavad olema fännid, kes on valmis kuulama tund aega Ivan Oravat. Nad peavad mind veenma, et nad tõesti tahavad seda. See on tegelikult raske roll. See on heietamine. Kogu see vana inimese tempo, mis sobivas seltskonnas võib hästi peale minna. Tehke pakkumine.

Oleme küll sellest juba rääkinud, aga mis sind tänasel päeval rõõmustab?

Mind rõõmustab, et Eestil on nii hästi läinud. Ma poleks iial uskunud, et Eesti Vabariik taastatakse. Ma olin kindel, et mina suren  teenilise kunstitegelasena Viktor Kingisepa nimelise Draamateatri laval Breznevit mängides enne oma 60 sünnipäeva. Mind rõõmustab, et ma olen nii palju näinud. Kust me tulema hakkasime ja kuhu me jõudnud oleme. Eesti riik ei vaja kapitaalremonti. Postsovietlikest riikidest on meist eespool vaid Sloveenia, kes elasid juba varem paremini. Me elame hetkel sama hästi kui Kreeka või Portugal. Meie elatustase tõuseb, aga rikkuse suurenedes õnnetunne ei suurene. Ma võingi seda kordama jääda, et see jääks meelde ja inimesed võtaks selle omaks.

Mis sind tänasel päeval häirib?

Vanasti öeldi, et noorus on hukas, aga tänasel päeval peaks ütlema, et vanamehed on hukas. Tõsiselt. Raugad on täiesti hukas. Nad on metsikud, kontrollimatud, märatsevad, huligaanitsevad, miski pole neile enam püha meie tänases riigis. Nad on mässumeelsed. Noored käituvad täiesti korralikult nendega võrreldes. Mul on paljude oma põlvkonnakaaslaste pärast häbi. Nii palju kurjust , vihkamist, agressiivsust ja machokultuuri. Taevane arm, kuhu me jõudnud oleme. Aga samas on tore, et kõik saavad ennast välja elada. Ma usun meie kooli ja nooremat põlvkonda ja Eesti tulevik on siiski kindel. See raukade halvatus tuleb vahepeal üle elada. Eesti rahvas ei ole kunagi nii hästi elanud, kui me tänapäeval elame. Olgem selle üle õnnelikud ja ärme võrdle ennast Donald Trumpiga või kellega iganes. Kõik on alasti olles samasugused inimesed.

Sügav kummardus.