Jaagup Kreem „Vihkamine on sama, kui sa ise jood mürki ja loodad, et teine sellest ära sureb“.

Jaagup Kreem „Vihkamine on sama, kui sa ise jood mürki ja loodad, et teine sellest ära sureb“.

Hiljuti teatas President 2019.a Eesti Vabariigi teenete ordenite kavalerid. Nagu igal aastal tekitas see palju arutelusid. Oli poolt ja vastu argumente, miks see sai, aga miks see ei saanud. Ordeneid annab välja Vabariigi President ainuisikulise otsuse põhjal lähtudes talle saabunud ettepanekutest ja isiklikust sümpaatiast või maailmavaatest. Ordeni rinda sai ka muusik Jaagup Kreem. Kommenaatriumid lõid kohe kihama. Mille eest, mida ta teinud on? Tunnen Jaagupit juba liiga kaua. Kui täpselt öelda, siis 28 aastat juba. Jaagup on nagu sibul, kus karuse rokkari koore all on peidus veel mitu inimest. Eks siis tuleb Vabariigi sünnipäeva lähemalt uurida, mis kihid on Jaagupis peidus.

Mis medali sa nüüd siis said – kuld, hõbe või pronks? Kui ma telefonis sama küsisin, siis sa ütlesid, et sa said viienda koha mälestusmedali.

Pidi olema ju sõbralik jutuajamine ja veel ei ole ma mingit medalit saanud. Ma arvan, et meiesuguste valdkonnas on see ikkagi kuldmedal. Ma tean, et see oli paljude jaoks ebameeldiv üllatus ja sellepärast ei loe ma juba 2003. aastast netikommentaariume.  Las urisevad, kui tahavad. Mul ei ole sellest midagi. Ma ei tea, et keegi oleks kunagi hästi midagi kommenteerinud. Vihkamine on sama, kui sa ise jood mürki ja loodad, et teine sellest ära sureb.

Sa ei ole päris tüüpiline rokkar, sinus on olemas ka sotsiaalselt mõtlev kodanik.

Mis asi see tüüpiline rokkar on? Ma olen pereisa ja selles mõttes täiesti igav inimene. Aga tõsiselt rääkides, siis ma päris täpselt ei tea, mille eest ma selle tunnustuse osaliseks sain. Ma arvan, et see on kogu minu tegevuse eest kokku. Kindlasti on kaasa aidanud see, et ma olen olnud vabatahtlikuna 15 aastat Lastehaigla Toetusfondi nõukogu liige. See on päris pikk aeg. Heategevusega tegelen ma kogu aeg. Ma käin päris tihti tasuta esinemas. Kunagi oli meil kontsert pimedatele ja nende juhtkoertele. See oli heas mõttes päris naljaks, sest meie esinemisel ei ole kunagi varem publiku hulgas nõnda palju koeri olnud ja see oli väga armas.

Mida te Lastehaigla Toetusfondis teete?

Ma olen seal nõukogu liige ja anna oma panuse, et kaasa aidata raha kogumisele fondi tarbeks. Neid erinevaid mõtteid ja tegevusi on päris palju. Inimesed saavad kauplustes annetada, teatud toodete müügist teatud protsent läheb fondi jne. See kõik tahab korraldamist. Meie tervishoiusüsteem on veel väga lombakas ja paljud asjad jäävad raha puudumise tõttu tegemata. Eriti kurb on see, kui seda juhtub lastega.

Noorte jaoks on eeskujud ja mõttemaailma kujundajateks saanud meediatähed. Millegipärast ei austate enam õpetajaid või riigijuhte ja selle asemele on tulnud lauljad ja näitlejad, aga see on tohutu vastutus.

See on tänapäevase ultraliberaalse maailma süü. Kui lastel on kõigil oma õigused, aga keegi pole neil nende kohustusi tutvustanud, siis sealt lähevadki käärid sisse. Kui lapsed saadavad õpetaja p… või ütlevad, et minu isa on advokaat ja paneb su vangi. See on mure koht. Meil hakkasid ka keskkoolis tunnid nii, et kui õpetaja astus klassi, siis tõusid kõik püsti ja jäid vait. Olid vait ja õppisid, tänapäeval panevad kõik oma nutitelefonides Candy Crashi või mida iganes. See on kurb tõesti, et austus õpetaja vastu on kadunud. Õpetaja on tulnud, et heast südamest lastele midagi anda, kuid saadetakse pikalt , sest doktor Google teab kõike. Sellest on kahju. Eks see kõik algab lastetoast.

Milline sinu lastetuba oli?

Isa oli mul kogu aeg tööl. Need olid õnnehetked, kui isal oli kolm nädalat puhkust ja Saaremaal sai teha koos päris asju. Tavaliselt tuldi õhtul koju, söödi ühiselt ja siis algasid uudised – eesti, vene, soome. Isa töötas ajakirjanduses ja meil lastesaateaega ei olnud, sest kogu aeg olid uudised.

Sinu suguvõsa on täis väga nimekaid loojaid. Kas enesetõestamisega on sul olnud selles seltskonnas raskusi?

Ega ma pole endale illusioone loonud. Paljud sugulased väga pikalt minu tegemisi ei aktsepteerinud. Kõik tegid midagi ja „see“ Jaagup teeb vist ka midagi. See oli nende jaoks hoopis teine maailm. Kohustusi pole mul olnud. Aga see, et ma pole laulnud, nagu Toe Dag või tänapäeva räpparid, kus öeldakse väga otse ja väga krõbedate sõnadega. Mina olen püüdnud oma keelt kontrollida ja vastutada selle eest , mida ma suust välja ajan. Eesti keel on minu jaoks väga oluline. Paljud on küsinud, et miks ma inglise keeles ei laule, aga eesti keel on nii mahlakas. Eesti keeles saab öelda nii hästi ja nii huvitavalt ja see on minu jaoks oluline olnud.

Sa oled teinud kaks plaati ka oma onu Juhan Viidingu lauludega. Milleks selline kõrvalhüpe?

Sest ma tahtsin vahepeal midagi muud teha. Ma mäletan, kui ma alles olin malevast tulnud, neliteist-viisteist aastat vana, ja oma esimesed katarriakordid selgeks õppinud ja rääkisin onule, et kihvt oleks tema laule laulda. Ta ütles, et väga lahe ja see oleks tore mingi kontsert koos teha. Eks ta oli kuulnud mind luulet lugemas. Luulet loen ma tänaseni kontsertidel suurima mõnuga. Võtan mustade kaantega raamatu lahti ja kuigi need luuletused on mul peas, siis tsiteerin neid ikkagi raamatust. Läheme nüüd Ott Leplandiga tuurile ja sealgi esitame ühe Juhan Viidingu laulu. Kõige ägedam on neid muidugi neid teha koos Tiit Kikase ja Taavi Langiga, kus kogu muusika on täiuslik.

Paljud on võib-olla unustanud, aga sa oled kirjutanud väga palju väga muusikale, mida Nukuteatris suure menuga mängiti.

Meil on praegugi Tiit Kikasega üks pooleli. Lubasime Hanna-Liina Võsa muusikalikoolile. See, mida ma Termikaga laval teen, on üks asi, aga tegelikult elab minu sees sügaval teatripisik. Esiteks on ju tore, kui noored tulevad teatrisse ja oskavad seal käituda. Et noori laval toimuvaga haarata, siis peab see nende jaoks olema põnev. Ma olen näinud etendusi, kus peale kümmet minutit valitseb saalis kaos. See pole tihtipeale näitleja või lavastaja süü, vaid pahatihti on materjal see, mis on lihtsalt igav, kust ei saagi midagi välja imeda. Kui kirjutad asju, mis endale meeldivad, siis reeglina meeldib see teistele ka. Lauludega on sama moodi. Kui lugu on valmis, siis ma tavaliselt oskan kohe öelda, kas sellest tuleb hitt või mitte. Kui kirjutad loo, mille peale ütled „Ah, käib ka. Päris normaalne“, siis tuleb sellest selline täitelugu. Me olem nüüd juba kolm ja pool aastat uut plaati teinud ja viis lugu on juba valmis. Täitelood olem kohe kõrvale pannud. Aga plaaditegemine pole meil tõesti kõige paremas tempos kulgenud. Eelmise aasta lugu „Loomade farm“ on siin enne valimisi ka palju tähelepanu saanud ja nii mõnigi poliitiline seltskond on palunud, et võiks seda reklaamides kasutada, aga ma olen kõigile ära öelnud.

Kas on asju, mida saaks Eestis teisiti teha?

On asju, mis minu meelest on väga ebaõiglased. Ma olen seda meelt, et tugevam peab nõrgemat aitama. Sotsialistidega ma samas ka päris ühte meelt ei ole. Ma usun, et inimesed, kes on ennast harinud ja täiendanud, pidevalt arenenud ja visalt edasi liikunud, siis neid ei tohiks karistada ja anda osa nende teenistusest poetagustele vendadele, kes pole elus tundigi tööd teinud. Kuigi paljudel inimestel on raske, siis pigem usun ma, et inimestele tuleks anda õng ja õpetada kala püüdma, mitte külvata neid kaladega üle. See pole aus. Teiseks ma ei saa aru, et kui erakond on MTÜ, siis miks mina maksumaksjana pean neile kõigile oma tulust maksma. Kui erakonnal on 5000 liiget, siis korjaku liikmemaksud kokku ja tehku sellega reklaame, mitte ei võta meie ühisest rahakotist, et siis tänavad plakateid täis kleepida, et kukkuvat krohvi näha poleks. Aga eriliselt käib mulle närvidele, kui räägitakse kuluhüvitistest. Ma lähen täiesti kärna, kui mõned sellid, kes saavad Eesti mõistes täiesti normaalset palka, siis korraga on nad otsustanud, et võtame veel lisaks. Selle juures on veel tore vabandus, et see on selleks, et korruptsiooni vältida. Kas pole tore, et seaduses on eeldus, et kui sinna püti juurde pääsed, siis pead kohe varastama hakkama. Kui palk on korralik, siis ei pea ju varastama.

Kas muusikaga saab maailma muuta?

Kindlasti saab. Ma olen elus saanud väga palju kirju, kus kirjutatakse, et mul oli raske lahkuminek ja mõtlesin, et ei jaksa enam edasi elada, aga kuulates neid laule, siis sain jõudu edasi elada ja leidsin uut tuge ja jõudu. See on suurim tänu, mida üleüldse saab muusikule anda.

Kes sa siis ise enda jaoks eelkõige oled – laulja, helilooja, luuletaja? Minu meelest sinu tekstid tõusevad küll keskpärasest kõrgemale.

Ma pole kunagi enda kohta öelnud, et ma olen muusik või laulja. Ma arvan, et ma olen päris hea frontman ehk liider. Ma olen enda ümber koondanud juba mitukümmend aastaid Eesti parimaid muusikuid. Kui mitte olla ülbe ja arvata, et oled sina ja siis on tükk tühja maad, vaid pidada oma kaaslastest lugu ja tihtipeale lükata nad ka endast ettepoole. See on liidri hea omadus.

Meil on käimas emakeele aasta ja sa tõesti laulad ainult eesti keeles. Kas sul pole tõesti olnud ambitsioone minna kuhugi kaugemale?

Need unistused purunesid mul juba kuskil Peda ajal ehk väga noorelt. Olen endale alati öelnud, et parem on olla Eestis number 1, kui maailmas 1765-s.  Meil on Termikaga väga hea minek olnud ja mingeid väsimuse märke pole praegu küll märgata. Meil on aastas umbes sadakond kontserti ja kõik saalid on alati puupüsti täis. Me pole endale teinud ka allahindlust. Meie show on poolteist kuni kaks tundi pikk ja seda iga reede ja laupäeva õhtu. See on väsitav, aga publikust tulev energia täidab uuesti sellise poweriga, et väsimust pole seni veel tundnud. Kuni on publikut, nii kaua on ka bandi.

Kas sa kirjutad oma laulutekste sahtlisse valmis, et neid ühel päeval siis välja võtta?

Mul on palju tekste valmis kirjutatud, kuid tänapäeval kirjutan laule ikkagi nii, et tekib mõte ja siis ma hakkan kitarriga vaikselt nokkima. Laulu juures on hästi tähtis, et laulus oleks alati mingisugune korduv ja haarav fraas, mis jääb kohe meelde, et inimestel tekiks mingi kujutluspilt. Tekstikujundid mulle väga meeldivad ja neid ma ikka kasutan. Laulud sünnivad ikka koostöös. Meie bandiliikmete muusikaline maitse on väga erinev, kuid kokteil täiendab teineteist. Demokraatia on väga halb valitsemise vorm, kuid siiski parim, mis seni leiutatud. Ma olen öelnud naljaga pooleks, et meil on bandis „valgustatud monarhia“, sest viimane sõna kipub ikka mulle jääma. Teiste ettepanekud on siiski alati teretulnud.

Kes on sinu enda suurimad usaldusisikud, kelle käest „valgustatud monarh“ nõu küsib? Kas kooliajast on jäänud tänaseni sõpru?

(Jaagup naerab. Tegelikult on kogu meie jutuajamine muigelsui ja sellisena tuleks seda ka lugeda) Neid inimesi ikka on. Jõekaldaga räägin ma ikka paar korda nädalas. Teatris ma enam ei tööta ja need kontaktid on jäänud väheseks, kuid alati on hea kokku saada. Koolikaaslased kipuvad kaduma, aga tekivad uued sõbrad. Ma olen tähele pannud, et kui on mingid pikemad projektid, siis tekivad päris head suhted. Mait Malmsteniga tutvusin ühes muusikaliprojektis ja tänaseni suhtleme rõõmuga. Tiit Sukakaga pole ma küll koos õppinud, kuid temaga suhtlen mootorrattamaailmas. Käime koos sõitmas. Tore on näha selliseid inimesi väljaspool nende avalikku elu, et nad on ka sellised tavalised inimesed nagu mina. Et nad pole mingid kujud, kes käivad kogu aeg kork suus ja harjutavad teksti. Täitsa tavalised normaalsed inimesed.

Mis sind elus kõige rohkem õpetanud on?

Eks elu õpetab. Tark õpib lolli vigadest, loll ei õpi üldse. Ma olen tänulik oma vanematele, et nad on lasknud mul vabalt kasvada, kuid nad on teinud mulle selgeks, kus süda on. Kui näed nõrgemat, siis mine ja aita. Ma arvan, et mul on hea süda. See on inimese juures üks kõige tähtsamaid omadusi üldse. Kui elad küüned enda poole, siis on endal vastik ja teistel samamoodi.

Sa oled lõpetanud Pedagoogilise Ülikooli kultuuriharidusteaduskonna näitejuhtimise eriala. Sa oled lavastaja. Sinu õlikooli lõputööks oli video sinu laulule „Torm“. Oled hiljem ka lavastanud.

Komisjon pani mulle selle töö eest nelja. Nad ei mõistnud, et suurt kunsti ei saa mõõta kilogrammides ja sekundites. Minu töö oli liialt lühike olnud. Eks ma ikka olen kogu protsessi juhtinud ka hiljem. Meil on see häda, et meil võtab kõik nii üüratult kaua aega. Nädalalõpul on kontserdid. Nädala sees on kõigil oma perekondlikud ja muud kohustused. Muidugi peaks midagi uut tegema, kuid hetkel on tööd nii palju ja vaena uus album vaatab, et jälle tehakse midagi muud tema arvel. Ma olen kontsertidel öelnud, et plaat saab valmis esimesel … esimesel võimalusel. Kuupäeva enam ei luba.

Mis sind tänasel päeval häirib?

Mind häirib, ja mitte sellepärast , et seda on popp öelda, vaid tõesti häirib, liigne nutimaailm. Kogu aeg tuleb infot nii palju peale, et inimestel pole aega süveneda. Ikka võtab keegi jälle telefoni kätte, et vaadata, mis seal sotsiaalmeedias toimub. Mina kustutasin eelmisel sünnipäeval oma facebooki ära ja kohe läks palju paremaks. Praegu oleks mul seda küll vaja, sest faceboook on ka väga võimas reklaamikanal. Mul oli seal 5000 „sõpra“, kelleni oli väga lihtne infot viia. Aga see suhtumine, et pean saama uudiseid lugeda, on häiriv. Käisin eelmisel aastal Saaremaal ja unustasin laadija koju. Kolm päeva olin ilma netita ja aju puhkas. Ma ei pannud raadiot ka käima, nii hea oli. Kõik kes tunnevad, et stress on nii peal, et võtan Delfi kommentaariumi lahti ja lajatan esimesel ettejuhtuvale, lülitage telefon välja, lõhkuge puid või lükake lund ja lugege teleka vaatamise asemel mõni hea raamat läbi. Kui sul on vaja midagi kommenteerida, siis tee seda vähemalt oma nime alt. Ma paneks kõik anonüümsed kommentaariumid kinni. Ma ei arva, et iga ühel on õigus suvaliselt oma viha välja valada. Sõnavabadus on see, kui sa oma sõna taga oma nimega seisad ja selle eest vastutad.

Mis sind tänasel päeval rõõmustab?

Rõõmustavad paljud asjad. Rõõmustab, et Laulupidu tuleb, sest Laulupidu liidab meid korraks taas kokku. Kurb on kui me kogu aeg teineteise kõride kallal oleme. Rõõmustab, et inimesed korraldavad kogu aeg midagi soovides muuta meie kõigi igapäevast elu paremaks. Kui minu poole pöördutakse, et Jaagup tule ja laula paar laulu millegi või kellegi toetuseks, siis ma lähen alati rõõmuga, kui aega ja võimalust on.

Millal ordeniga meest laval näha saab?

Mul ei ole ju veel ordenit. See on nagu postiljon Petskin, kes tõi paki aga kätte ei andnud. Me läheme Ott Leplandiga koos tuurile. 12.veebruaril hakkab tuur „Neli akordi“ Viimsist peale, järgmine päev on Rael ja siis juba üle kogu Eesti. Oleme laval kahekesi – Ott klaveril ja mina kitarril. Vahepeal räägime elust ja muusikast, lugude loomisest ja saamislugudest ja pommitame teineteist intrigeerivate küsimustega. See saab olema ka meile põnev. Tuuriplaan oli juba eelmisel aastal, kuid siis jäi asi katki. Proovid olid tehtud ja materjal koos, nii et mõtlesime selle siiski lavale tuua. Otiga on hea koos laval olla. Ta on väga soe ja sümpaatne inimene.

Miks „Neli akordi“?

Sellepärast, et on neli akordi, millega saab ära laulda enamus maailma lugusid. Me teeme selle näitlikult selgeks ka. Meil on üks lugu , mis on 15 minuti pikk.Kogu aeg käivad samad neli akordi ringi ja alates Inesest, Dagöst, Smilersist, Koit Toomest ja Nexuseni välja. Lisaks veel Curly Strings ja Traffis. Me hakkasime kord sellega naljatlema, et kas seda lugu tead ja hakkasin mängima. Ott ütles, et muidugi tean ja jätkas samade akordidega aga hoopis teise looga. Mina laulsin „Mälestusi täis on atmosfäär“, aga Ott laulis „On külm ja on hilja…“. Sellest tekkis väga lahe number.

Tuleb tulla. Saada piletid.

Sellepärast siis kogu see jutt.

 (ja ikka lõpetame naeruga).