Mõtisklused minu laulude tekstidest

SÕDURIMARSS

Sõdurid kõnnivad sügise saabudes

Kodu neist kaugele maha on jäänd

Read aina liiguvad sügavas vaikuses

Koormast on väsinud külmunud käed

Kodu mu kodu mu kodumaa hea

Kodu mu kodu sind kaitsema pean

Puult langevad lehed kui lahingu lõppedes

Oks lahti sind laseb, tuul kaugele viib

Oled neist üks, hulga sees sammudes

Iial ei tea mil void langeda nii

Kodu mu kodu mu kodumaa hea

Kodu mu kodu sind kaitsema pean

Mäletan täpselt kuidas see tekst sündis. Lugesin eesti autorite isamaa luulet ja arutlesin endamisi, et miks mina alati armastusest kirjutan. Võtsin pastaka ja kümne minutiga sündis koos meloodiaga paatoslik tekst. See on ka ainus omalaadne.

Hiljem on tuttavad sõjaväelased tunnistanud, et olukord ja mõtted on tuttavad, kuigi ma ise pole sõjaväes käinud. Olin ülikoolis ja sellel ajal see vabastas sõjaväest. Sellega seoses oli veel üks koomiline lugu. Võtsin ülikoolist akadeemilise, mis tähendas, et õpingud nagu katkesid ja sain kohe ka sõjaväe kutse. Tollal käsi asjaajamine veel paberil ja suured organisatsioonid ei suutnud teienteisega operatiivselt suhelda. Ühel päeval sain telefonikõne “Õhtulehest” ja uuriti, et kuidas on elada tagaotsitavana. “Mis mõttes??”, olin hämmingus. “Teid otsitakse taha seoses sõjaväest kõrvale hoidmisega”, vastati ajalehest. Ma polnud sellest tõesti enne kuulunud ja kummaliseks tegi olukorra veel seegi, et olin igal hommikul Kanal2 hommikuprogrammis otse-eetris. Vist siis ei tahetud väga leida mind. Hiljem sain paberid korda ja rahu majja.

Võib-olla sellepärast ka olen suhtunud skeptiliselt Eesti kaitsevõimesse. Mis ei tähenda, et Eesti või eestlased ja meie tulevik mulle kallid ja olulised ei oleks. Eestis on viimasel ajal kombeks, et kes kõige kõvemini karjub, selle tõde on kõige suurem. Aga vaatamata sellele, et ma sellest igal sammul ei pasunda, on Eesti tulevik mulle oluline. Olen kindel , et meie rahva ja riigi püsimiseks on sõjatehnika arendamise asemel palju olulisem meie keele ja kultuuri hoidmine. Elame kultuurikvaniteedi ajastul, kus raamatuid, filme, teatrietendusi tuuakse rohkem avalikkuse ette, kui neid tarbida suudetakse. Selles mõttes oleks ju kõik nagu hästi, aga koguste suurendes kannatab kvaliteet. Minu meelest ei ole see pikas plaanis hea, sest koos kultuurikvaliteediga langeb ka publiku kvaliteet. Ah, kuhu võib jõuda mõtiskledes ühe isamaalise luuletuse teemadel.

HOMMIK SINUGA

Kell on kaheksa, sa oled juba köögis

Laud on kaetud, kohvi aurab pliidi peal

Veidi veel ja siis sa mulle hõikad

Tule sööma, aeg on ärgata

Küll kostub armsalt tuppa sinu kutse

Ma sulen silmad ja teen , et magan veel

Sest siis sa tuled, istud voodiserva

Ja mind kuumalt suudled otse huultele

Igal hommikul tõusta sinu kõrval

Igas hommikus näha ainult sind

Igal  hommikul sind tänan ma

Et armastus on üles leidnud mind

Siis tekiserva panen sinu ümber

Su jahe õlg mind õrnalt puudutab

See hetketunne võiks igavesti kesta

Ja kohvilõhn las jääbki hõljuma

Antud laulutekst on sündinud igatsusest. Me oleme oma unistustes loonud täiusliku suhte, mille poole läbi elu partneriga koos kulgeme või mida me otsime vahetades partnerid nagu sokke. Vähesed õnnelikud leiavadki täpselt selle, kellest noorena und on nähtud. Mõistlikud paarid suudavad oma unistusi kaaslase omadega kohendada, jättes alles olulisima. Halvimal juhul nõutakse unistustele vastavat käitumist riiu, sõimu või isegi peksuga. Nii pole see aga võimalik. Sõim on nõrkuse ja teadmatuse märk. Mul on tunne, et vahel teeb head unustada oma isekus ja astuda samm lähemale oma kaaslase unistustele. Kas talvine pime aeg ei ole mitte parim oma lähedasi rõõmustada ja miski ei rõõmustaks neid rohkem kui ühe väikese unistuse täitumine. Minule endale meeldib hommikuti kaasale omletti teha. Ta on sellega nii harjunud, et see on muutunud nagu juba kohustuseks. Ometi suudab ta oma säravate silmadega sõnadeta nii tänada, et järgmisel hommikul viin talle ikka kohvi ja omletti voodisse. See on meie väike omavaheline rituaal. Tihti kipuvad soovid omandama nõudmise sisu, aga soovi täitjal ei tohi jääda muljet et teda kohustatakse millekski. See peab olema rõõm saajale ja andjale. Väga tihti ootame me teistelt rohkem, kui me ise suudame vastu pakkuda. Kui ma jagan kellegagi oma elu, siis ei saa ju minu soovid ja unistused olla tähtsamad minu kaasa omadest. Kooselu on ühine rännak unistuste poole, kus tuleb võrdselt anda ja saada. 

AKNAL OOTAN

Istun aknal, päev loojumas juba

Läbi kärbsemusta pilk on teel

Istun vaikselt , hämar mu tuba

Kuid sind ei ole siin  veel

Ootushetk hinge rahutuks muudab

Kell tiksub, ei seisma ta jää

Üksi olla ma täna ei suuda

Ei teelt kosta tuttavat häält

Ilma sinuta uni ei tule

Voodi tehtud , ta ootab meid kaht

Aknaklaasile surun ma huuled

Ootan sind, ma olen öövaht

Igas hetkes on killuke ootust

Istun siin , mis tuleb ei tea

Kas teelt oled eksinud sootuks

Või veel tööl sa olema pead

Pöörab teele üks tuledevihk

Ma tunnen, ma tean seda häält

Ma tõttan ja avan sul ukse

Suudlus aknaklaasile jääb

Ma elan oma Sääsküla majas, mis hetkel on mattunud lume alla. Tee on mattunud lume alla ja aknast välja vaadates on kõik valge. Ometi vaatan ma teele ja loodan, et nendele tuisuvaaludele tekivad rattajäljed. Pea-asi, et tee nii täis ei tuiska, et autoga läbi ei saa. See võib juhtuda varsti. Oleks ainult , et TEMA enne siia jõuab. Temaga koos võiks ma olla lumevangis päevi või kuid. Nii ma istun taas akna alla, kirjutan ja heidan aeg-ajalt pilke teele. Mulle väga meeldiv Heino Laiski üks mõte. Vaid armastades oled sa täielik, sest emmates oma kallimat näeb tema sinu selja taha ja sina näed tema selja taha ja kui ma usaldan tema nägemust sama palju kui oma enda nägemust, siis on minu muidu 180 kraadine vaade 360 kraadi ehk täiuslik. Aga see on võimalik ainult armastades.

Ma tahaks olla kogu aeg oma armsama juures olla tema kõrval ja näha teda naeratamas. Mulle naeratamas. Muidugi tekitavad lahusoleku päevad pingeid ka meie vahel. Pere peab olema koos ja ühises rütmis hingama. Imestan inimeste üle, kes suudavad nädalaid välismaal töötada ja olla eemal oma perest. Mina igatsen juba peale kahte tundi. Kuidas küll inimesed oma elu niimoodi sätivad ja millist pereelu nad elavad. Kuidas on see võimalik? Üksi raha ei suuda asendada mulle hetki oma laste ja kaasaga. Kõik inimese arengus ja elus algab kodunt. Seepärast peab pere olema tugev ja ühtehoidev. Ema on lapsele maailm ja täiskasvanuna on maailm inimesele ema. Ehk meie suhtume täiskasvanuna maailma sellisena nagu meisse suhtuti lastena. Kas meid armastati ja hoiti või tõrjuti ja kiusati. Auto tuleb mööda teed. Lähen lükkan ruttu labidaga tee sisse. Maailm on jälle korras, naeratus suul ja igatsus kadunud.

AASTALÕPULAUL

Kaugel eemal siit,

Seal kus silmapiir

Lumevaiba all,

Seal on tare sügaval

Tean, et aasta lõpu eel

Viib mind sinna tee

Kuu käib kõrgel tuletab meil meelde

Keegi kuskil üksi veel

Aeg on läinud, lootus siiski jäänud

Keegi on ta juurde teel

Tares ahju all,

Põleb tuli praginal

Soojust otsib hind,

Kodus sulgub aastaring

Tean, et aasta lõpu eel

Viib mind sinna tee

Kuuluvustunne. Tunne, et kuulud kokku, nendega , kes jagavad sinu mõtteid ja tundeid. Teadmine, et sa pole üksi. Teadmine, et ka raskel ajal on olemas sinu ümber inimesed, kes on valmis abikäe ulatama. Kuskil on koht, kuhu minnes saad tagasi kaotad jõu. Lapsepõlvekodu, kus oled veetnud oma kõige õnnelikumad hetked enne seda kui hakkasid muretsema. Muretsesid kodu ja auto, siis kaasa ja lapsed ja siis muretsed kõige selle pärast. Naer kaob. Laps naerab päevas kuni 300 korda. Täiskasvanu kümme korda vähem. „Mida ma naeran, kui pean muretsema,“ olen saanud vastuseks küsimusele, et miks sul, hea inimene, olek nii tõsine on. Lapsepõlves polnud sõprade leidmisega mingeid muresid – need, kes õue peal olid, need sõbraks said. Täiskasvanuna hakkab inimene põdema, et nii ei tohi ja nii ei sobi ja see pole viisakas. Miks ei või suur inimene astuda teise juurde ja öelda „Ole minu sõber. Ma kuulan sind ja sa mõtled minu mõtteid“. Nii ei sobi. Tihtipeale on isegi pereringis mõnel raske tunnistada, et pere on tema suurim armastus. Minu tütar õpib Tartus ja elab üksinda korteris. Käib koolis ja läheb koju, õpib koolis ja õpib kodus. Meil on omavahel üks tore komme. Igal õhtul ta helistab mulle. Mõnikord räägime pikad jutud maha, teinekord ainult mõne minuti. Kuidas päev möödus, kas tervis on korras, kas kodu on korras. Ma tahan, et ta teaks, et olen tema jaoks alati olemas. Iga kord kõnet lõpetades, ma ütlen, et ma armastan teda. Ja armastangi. Nendest kõnedest on saanud minu päeva oluline osa, et teinekord kui töö pärast pole võimalik rääkida, on enne uinumist tunne, et midagi on puudu. See on minu jaoks ja minu meelest elus kõige tähtsam – kuuluda kokku.     

SINA JA MOOS

Hommik käes, ma arkan sinu embuses

Päiksekiired kõditavad pead

Hirmus küll, kuid kahjuks pean ma lahkuma

Minust jääd sa voodi lebama

Päike paistab taeva serval

Rõõmu kõigil kingib ta

Olen üksi sellel välja

Rõõmust hüüan ma

Üle välja jooksen, käes on rõõmupäev

Minu ümber olid sinu käed

Tean, et kodus ootamas on minu moos

Tühine on selle kõrval iga poos

Päev kiirelt looja läeb

Moosi süües möödub aeg

Sinu poole sammud sään

Ikka laulan ma

Sina ja moos, sina ja moos

Sina ja moos, teid naudin koos

See tekst ja laul on sündinud koostöös Andresega u 1996. See oli aeg, kui muusikas valitses JAM ja ansambli nimest lähtuvalt nimetati magusimalaid laule moosilauludeks. “Sina ja moos” on otsene paroodia sina-mind-mina-sind stiilis tekstidele. Lugu on tehtud ühe ropsuga väikese lustaka peo käigus Lai tänava maja klaveriklassis. Imelik, mis asjad on kõik elus meelde jäänud. Hiljem laulsin seda lugu siis ka El Cumbaga.

Aga kui siis nüüd mõtiskleda, siis on huvitav, kuidas armastus on vanusega koos muutunud. Noorena oli armastus lustakas, isegi kelmikas, ei mingit valu ega kahetsust. Vanemana on armastus muutunud valulisemaks. Kas see on sellest, et nooruses on unistused ja kristallselged kujutlused, milline üks õige armastus olema peab, aga aastatega koos unistus mõraneb. Tundub, et unistusel polegi lootust täituda, sest aega jääb järjest vähemaks. Muidugi lämmatab romantika ka argihallus ja igapäeva probleemid. Puud tuppa prügi välja, lapsed kooli, söök valmis jne. Õhtul istud siis voodiserval ja teed selle romantika kiirelt ära. Olen kohanud vanemaid inimesi, kes on oma unistustest kaugele läinud ja seepärast elus väga kibistunud. Seda kibestumist elatakse siis välja noorte peal, kelle elus on veel kõik võimalik. Oma valesti elatud elu pärast ei maksa teisi süüdistada. Oma enda valedes valikutes oleme ikka ise süüdi. Seepärast andestage iseendale oma vead ja elagem siiski õnnelikena, sest õnn on ülim eesmärk, mille poole püüelda ja seda teed ei maksa korraksi katkestada.

VEEL ÜKS KORD

Sa jätsid mind üksi

Mu meel on nii kurb

Ei mälestust miskit

Jäänd sinud mu arm

Taevas lendavad linnud

Taevas linde on täis

Hinges torgivad pinnud

Olen armastust täis

Veel üks kord mind suudle sa

Ja siis jälle naerata

Su silmad täis sära

Muu kõik tühine näib

Keset pidu ja kära

Järsku oledki läind

Palun ära must lahku

Sa oled nii hea

Ilma sinuta jahtun

Ja kaineks saab pea

Veel üks kord mind suudle sa

Ja siis jälle naerata

See laul on üks kummaline laul. See laul valmis umbes 1995.a kui ühise lustimise käigus Andres Määr mängis klaveril loo põhikäiku ja iseenest hetkelise improvisatsiooni käigus sündisid ka sõnad. Tahtsime teha nii maguslääget laulu, et endal oleks ka paha ja algul sai teda sellisena ka esitatud. Kuid juba siis tundus, et see pole päris see. Andsime laulule rokiliku seada ja laul hakkas elama ja ilmnes, et tegemist on päris hea lauluga. Nalja tegemise perioodil tundus väga hea ideena minna telesaatesse “7vaprat”. Selleks tuli lugu salvestada. Raha meil ei olnud, kuid kraapisime koolis kamba peale nii palju kokku, et saime Heini Vaikmaa kodustuudios kaks tundi tööd teha. Lugu valmiski kahe tunniga. Seda on muidugi seades ka kuulda. Saatsime loo telesse ja meid kutsutigi salvestusele. Oli talvine päev ja unustasin kingad maha. Kobakate talesaabastega tundus ka veider laulda ja seepärast tundus parima lahendusena minna laale paljajalu. Kummalise seigana on see paljudel  inimestel tänaseni meeles, kuigi lugu ennast enam ei mäleta. Kuna loos midagi eriti ei toimu, siis tegime nagu väikese lavastue ka ja koolivennad istusid nurgas luues mulje restoranist, kus üksik akoridonist mängib ja laulja laulab. Poole laulu ajal tundus seismine kuidagi nõme ja hakkasin tantsima. Täielikku improvisatsiooni on neis liigutustes näha. Igal juhul saime edasi ja see hämmastas meid sügavalt. Ühtekokku olime tabelis vist isegi 3 nädalat. See oli kaugelt rohkem kui arvasime.

1996.a osalesin laulukonkursil ”Kaks takti ette” ja otsustasin laulda seal sedasama laulu. Seal tegi Antti Kammiste ansambel loole väga laheda saate. Olen seda hiljem küll näinud, kuid ei mäleta kus. Ka selles saates pääsesin finaali, kus võitjaks tuli “Nukukuse” laulja Tiiu.

Kui ma seda laulu ka tänapäeval vahel laulan, siis pean tunnistame, et see on üks minu lemmiklaule. Ja kui ma naisest lahku läksin ja pidin seda laulu samal õhtul laulma, siis tõmbas ka endal pisara silma. Aga hea laul parandab inimhingehaavad ja nüüd olema Triinuga jälle koos ja see laul kõlab hoopis teisiti.

KADI LAUL

Ma lähen üksi üle jäätund järve

Ja järsku tunnen jalge alt kaob pind

See hirmutunne kõditas mu närve

Ta paisand jääle kummuli on mind

Kuid sinu poole ikka aina tõttan

Ka roomates ja nina muda sees

Mu jalg su poole nõnda kiirelt ruttab

Sest hing mul armastusest keeb

Ja  sinust õhkab isemoodi sooja

Sa liibud vastu kaela nagu sall

Ma olen otsind sinu hingesoojust

Kuid see käest kaob kui kummipall

Me arvamused ammu lahku läinud

See jätnud haavad sügavele hingesse

Ka need, kes meist on külmalt mööda läinud

On jätnud jäljed me elurööpaisse

Suhteliselt halb tekst, kui jätta viimane salm lugemata. Kuid selle laulu juures on olulisem hoopis selle sünnilugu. Istusime ülikooli ajal sõber Andresega minu ühetoalise korteri lahtise akna all ja mõtlesime, mida kinkida kursuseõele, kes oli meid oma sünnipäevale kutsunud. Raha oli meil täpselt ühe viina jaoks. Ostsimegi siis viina ja mõtteid mõlgutades jõime selle kahe peale ära. Nüüd oli tuju hea aga kinki ikka mitte. Hea tuju lainel otsustasime teha neiu Kadile laulu. Mina panin esimesed sõnad paberile ja Andres hakkas minu ema akoridioniga kohe meloodiat mängima. Lugu sündis imbes poole tunni jooksul. Viimane salm, mis sai ka refrääniks, sai inspiratsiooni Karl Ristikivi luuletusest “Ka sisaliku tee kivil ...”. Laulsime siis seda lahtise akna all, kui korraga läks üle hoovi vastasmaja aken lahti ja meile naeratati hambutut naeratust. Vanem ja ilmselgelt svipsis naisterahvas pöördus meie poole üle õue hõigates, “Poisid, kas seltsi pole vaja. Tulen kohe sinna”.  Saime aru, et viimane aeg on kiirelt lahkuda. Aeg oli juba vahepeal õhtusse jõudnud ja õues hämardus. Kõndisime neiu majani ja teades, kus umbes on tema aknad, lõime sisehoovis akordioni saatel laulu lahti. Häda oli aga selles, et neiu elas viiekorruselise maja kolmandal korrusel. Lahti ei läinud ainult mitte neiu aken, vaid kõik aknad ja kõrget muusikakunsti mittemõistvad majaelanikud kostitasid meid segamini eesti ja venekeelsete roppustega. Me laulsime siiski laulu lõpuni ja põgenesime koridori, kus meid salamisi tuppa juhatati. Pidu jätkus. Täna ma ei tea, mida Kadi teeb või kuidas ta elab, aga meie jaoks kannab laul ikka “Kadi laulu” nime.

Kui nüüd siis kiirelt sündinud suhteliselt mõtetu teksti üle arutada, siis elu on ring ja sa ei tea kunagi, millal möödanik sind taas kinni püüab. Ma olen kindle, et kõik see, mida me elus teeme, talletatakse kuhugi saatuse- või eluringi ja ühel päeval jõuab see taas sinuni, olgu siis tegemist hea või halvaga. Mõned ütlevad, et see on karma, teised, et saatus. Mina olen seda meelt, et õhus on energiad, mis talletuvad. Kui sina annad välja positiivset energiat, siis kiirgab ka sulle vastu positiivset energiat. Sama on negatiivse energiaga. Teiste inimeste energaid mõjutavad meid samamoodi isegi kui kohtutakse vaid korra. Sellest jääb jälg meie eluteele. Kiirgugem siis positiivselt, et maailm saaks meile positiivselt vastu kiirata.

UNISTUS

Kuskil kukub oksa pealt üks tilk

Kas puu sinu pärast valab pisaraid

Sinul peatub kuu kõikenägev pilk

Teab ta millest unistad

Üksi olles öö musta teki all

Pimedusest kostub mahe kellahääl

Ei märka sa et väike valge tall

Villamantli laotab ilma pääl

Unistus on suurem kui homne päev

Päevad läevad , kuid unistus jääb

Ja kuigi udu varjanud on sind

Su silmapiir on siiski kaugel ees

Sest avali on sinu puhas hing

Ja ainult armu õhkab südames

PÄEVA LÕPUKS

Ma nagu laev, mis liugleb üle vee

Kus on küll kapten , kes näitaks mulle teed

Või nagu laps , kes ärkab ülesse

Ta siiralt avatud on kõigil uuele

Üks päev on lõppend, algamas on öö

Meil tänu jumalal on tehtud päevatöö

Ma lähen sinna, kuhu tee mind viib

Kauge unistuste radedele siit

Kuid kuskil südames on väike salasoov,

Et homne päev tuleks ilusam meil veel

Vaid saatus teab kuhu homne tee meid toob,

Kuid loodan kohtuda ma teiega sel teel

Loen neid laulusõnu ja kohati on nad segased. Aga refrään mulle meeldib. Olgu meie elu milline tahes. Kes teeb 10 tundi rasket tööd ja teenib kopika või kaotab suurelt mängides börsil miljoneid või elab oma elu rahulikult palgapäevast palgapäevani. Kõik me unistame millestki veel enamast. Mis oleks kui ... ??? Mis oleks kui ma oleksin õppima läinud ... Mis oleks kui ma oleks abiellunud hoopis kellegi teisega ... Mis oleks kui ma võtnud pakkumise vastu ... Mis oleks kui ma elaks hoopis välismaal ... Uinudes muutuvad meie unistused tihti reaalseteks. Seal võid olla ilus ja armastatud, kangelane ja superstaar, aga võid olla ka armuke või varas.  Unenägudes võib leida ka vastuseid päeval vaevavatele küsimustele. Õhtul uinud teadmatuses ja hommikul on kõik selge. Ärgates tead, mida sa tegelikult tahad, kuid ärkvel olekus tõmbab inimene pidurit. Nii ei sobi ... aga kui see ei õnnestu .. mida teised arvavad.... Ja jäävadki ellu viimata unes nähtud lahendused. Inimeste elus on liiga vähe spontaansust, julgust  astuda samm kõrvale tallatud rajalt. Teha midagi pöörast. Ja nii inimene jääbki unistama ja ööd ootama, mis viiks teda hallist reaalsusest unistustemaale.

See on ju sinu elu, mida sa üks kord elad. Päevi sinu eluraamatus on piiratud hulgal. Kas saab siis neid päevi raisata tulutult. Unistused ei pruugi jäädagi unistusteks, tuleb astuda vaid esimene samm.