Näitleja Piret Laurimaa: Emaks olemine ei ole nõudnud kompromisse, pigem õpetanud neid tegema.

Näitleja Piret Laurimaa: Emaks olemine ei ole nõudnud kompromisse, pigem õpetanud neid tegema.

Tutvusin Piret Laurimaaga juunis 1991, kui toimusid sisseastumiseksamid Tallinna Pedagoogilise Instituudi näitejuhtimise erialale. Piret torkas eredalt silma sisseastujatele ja ka eksamineerijatele ja kooli uksed avanesid tema ees päris kindlalt. Õnneliku juhuse tahtel võeti ka mind kooli vastu. Nii me sattusimegi neli aastat koos õppima. Piretit on võimatu mitte armastada, sest ta on ilus, andekas ja kuidagi eemalehoidev. See tekitab temas salapära ja soovi pääseda talle lähemale, kuid päris lähedale ta endale igaüht ei lase ka. Piret oli kadestamisväärselt eriline ja on seda tänaseni. Ta on hetkel teater „Vanemuine“ näitleja. Suviti toimetab koos oma abikaasa Tiit Paluga Pärnu Suveteatris. 2008 aastal sai tea Teatriliidu parima naisnäitleja auhinna ja 2009 aastal parima naiskõrvalosa auhinna. Ta on kaasa teinud mitmetes filmides ja käesoleval aastal esilinastus film“Mehed”, kus Piret samuti rolli teeb. Aeg on oma kunagised tunded maha salata ja uurida, kuidas Piretil täna läheb.

Sa töötasid pikalt „Endla“ teatris.  Said kogunist kuuel aastal “Endla” publikupreemia. Nüüd oled „Vanemuises“.  Kas uus teater on koduseks saanud ja publik sind omaks tunnistanud?

Mulle meeldib mõelda, et “Endla” teater on minu lastetuba. Olen seal olnud tõesti aegade algusest. Alustasin kooliteatris Aare Laanemetsa juures. Tema oli minu esimene õpetaja teatris. Edasi pärast ülikooli oli loomulik jätk teater,,Endla”. Olin seal tõesti nii kaua, et ei julge mõeldagi. Ütleme, et kui mu esimesed rollid olid vaprad ja ilusad, siis üks viimaseid rolle oli Sepo liiderlik, 90ne aastane vanaema. Ma ei tea, kuhu see aeg vahepeal kadus. Olen mõtisklenud naljatlemisi, et kuidas see ikka saab nii olla. Alustasin näiteks Jaan Rekkori lapsi mängides, siis ülendati mind tema nooreks naiseks. On au olnud olla tema kaunis armuke...ja siis juhtus midagi. Tema tüütu naine, sealt edasi surnud naine...siis veel see paha peale läinud vanaema...oeh. Meesnäitlejatel on mingi salakood, et ajas tagasi liikuda. Naisnäitlejatel seda võimalust ei ole. Aga ,,Vanemuises” olen ma praegu väga õnnelik. See teater on piisavalt suur, et olla privaatselt, mutter suures masinavärgis, kõige paremas mõttes. Ma ei ole kohanud kusagil sellist töökust. Ma näen ja kuulen, kuidas kogu aeg harjutatakse, tantsukingad klõbisevad ja pille seatakse häälde.See utsitab ennast ka paremaks. Ja ma ei saa kohe seda rääkimata jätta. Alles lõppes prooviperiood lavastusega,,Pikk päevatee kaob öösse”. Kolm tundi kestev, tekstimahukas perelugu. Esimesse proovi tuli Hannes Kaljujärv, kogu tekst peas. Võimas! Kummardan,imetlen ja austan!

Sa oled saanud mitmeid preemiaid oma loomingulise töö eest. Teiste tunnustuste seas oled saanud neljal aastal“Endla”teatri kolleegipreemia ja nüüd ka“Vanemuise”kollegipreemia. Kas kollegipreemia on sinu jaoks kuidagi erilisem võrreldes teistega, olla tunnustatud kolleegide poolt?

On jaaaa. Ma ei oska tänukõnesid pidada, aga tänulikkus on piiritu. Tunnustus ja pai teevad heas mõttes alandlikuks. Kolleegide preemia annab tiivad.

Mais on emadepäev. Sa oled saanud ka juba hulga aastaid seda päeva tähistada. Milline roll sinu elus sulle kõige olulisem on – abikaasa, ema, tütar, näitleja?

Ma olen neid püüdnud eraldi hoida - tööd ja kodu. Muidugi ei ole see alati päriselt võimalik. Mina ei suudaks tööle keskenduda, kui laps proovisaalis nurgas istuks. Lähen ikka koduski närvi, kui pean teksti õppima ja samal ajal leemekulpi liigutama. Katsun siis sättida nii, et teen asju ükshaaval ja ühele pühendudes. Tähtsuse järgi ei saagi neid ritta seada. Teatris näitleja, elus abikaasa, ema, tütar. Kui on eluküsimus, siis ikka elu jääb peale ja teater kindlale teisele kohale.

Emaks olemine on iga naise kõige ilusam roll. Näitlejast ema ei ole kindlasti musterema, kes paneb õhtul lapsele teki peale ja elab kõigile tema ettevõtmistele kaasa. Kuidas sa sellega hakkama saad?

Ma pole kunagi tundnud, et mul oleks vähe aega nende jaoks. Olen teadlikult seda aega võtnud. Ikka panen lapsele õhtul teki peale. Lastel on unerütm juba tekkinud teatri mängukava järgi. Tiiduga koos oleme tandem ja kui üks ei saa,saab teine. Pigem oleme liiga ema-isa, võiks lastele rohkem vabadust anda. Nüüd on lapsed juba suured ja annavad mulle aega, nendel niiöelda esikaeelsetel nädalatel. Teavad, et parem on siis mitte jamadega lagedale tulla. Plahvatusoht on suurem. Tööst vabamatel aegadel ma kipun rohkem organiseerima ja korraldama ja see neile eriti ei meeldi. Nad ilmselt naudivad neid minu aktiivse töö perioode, on rivitum kodukorraldus. Minu vanaema oli õpetaja ja ema just rääkis, kuidas alati septembri esimesel nädalal oli kodus vaikus ja rahu. Vanaema oli selline toimekas saare naine, aga pärast esimest septembrit läks tal hääl mõneks ajaks ära. Hea rahulik oli kodus olla. Äkki meil on peres sama. Üldiselt ma arvan,et olen selline rahulik ema. Kuna teatris peab ikka lavahäälega rääkima, kipun kodus keskmiselt vaiksemalt rääkima. Vahel kui ma siis kodus volüümi lisan, näiteks KUSNEEDKÄÄRIDPANDUDON!!!, siis saan kohe vastuseks, et ei maksa siis kohe närvi minna. Emaks olemine on küll üks suur kingitus.Teisiti poleks mõtet.See ongi peamine.

Milliseid kompromisse on emaks olemine sinult nõudnud?

Kunagi oli lavastus,,Pühajärve armastus”. Lava oli ehitatud järvele ja publik istus kaldal ja vaatas. Nora oli siis umbes kuueaastane ja vaatas etendust. Ühel vaiksel hetkel ta hüüdis oma käreda häälega: ,,Emme,emme ma olen siin!” ja lehvitas energiliselt ja siis veel ja veel... Ta ei saanud aru, et miks ma talle vastu ei lehvita ja mina ei saanud aru, kes ma olen ja kus ma olen. Kas ma olen ema või näitleja...see on ju minu tütar, ma pean talle vastu hüüdma. Pärast rääkisin talle teatri mõistetest-  neljas sein ja rollist jne. Leppisime kokku,et kui ma laval olen, mängime, et ma ei ole tema ema. Teine näide on selline. Mängisin ennemainitud 90-aastast litsist vanaema. Kohutav pulstunud parukas peas, suus olid puseriti valehambad, litsakas grimm, olin kole nagu öö. Nora vaatas etendust aksi vahelt oma tooliga. Silmanurgast ma nägin neid kõlkuvaid jalgu ja järgmine hetk ta kõlgutas neid juba laval. Oli tooliga lähemale tulnud, et paremini näha. Kui ma siis teda hurjutama läksin ja tema rahulikult kuulas mind, mõistis, sai aru….taipasin üks hetk, kuidas ma välja näen, mind ei ole võimalik tõsiselt võtta, aga tema jaoks olin ikka EMA. Siis ma mõtlesin, et milliseid kompromisse peab laps oma peas tegema? Emaks olemine ei ole nõudnud kompromisse, pigem õpetanud neid tegema.

Mida on sinu ema sulle sellist kodunt kaasa andnud, mida sa igapäevaselt täna järgid?

Mida on ema mulle kaasa andnud? Tead on vist nii, et suusõnalised õpetused lähevad ühest kõrvast sisse, teisest välja. Ikka õpid läbi koostegemiste ja koosolemiste. Minu ema armastab ka kodu ja sättida ja kududa ehk ,siis luua kodusoojust. Teismelise ajast on mul meeles selline väljend nagu ,,AH ÄRA SAE!" Praegu tundub naljakas, aga see tähendab, siis ühe teema, mis ei anna rahu, edasi-tagasi heietamist. Need emade õppetunnid jäävad alateadvusse. Võib-olla on see kõige tähtsam, et me kumbki ei konda minevikus. Et mis siis kõik oleks võinud olla, kui oleks teisiti...,,ON NAGU ON" on ka tema ütlus. Nii pühendud hetkele.

Milline on olnud sinu õnnehetk? Hetk, kus sa tunned, et nüüd on kõik ideaalne ja võiks sellisena igavesti kesta.

Võin ausalt tunnistada, et igas päevas on neid hetki. Kui oled iseendaga rahus, on neid õnnehetki palju. Kui pahuksis, siis ei ole neid ühtegi. Hetk tagasi ostsin Sefiiributiigist hiiglasliku Pavlova koogi. Siis tundsin...HETK PEATU!

Näitleja annab lavalt tegelikult välja tohutult energiat, kuigi see tihti välja ei paista. Kuidas sa oma energia taastad? On sul selleks oma salanipid.

Pärast proovi või etendust on mul meeletu soov alati kiiresti teatrimajast lahkuda. Olen alati esimeste seas. Teised alles kummardavad, kui mul on juba kostüüm riidepuul. See on muidugi nali, aga tõesti mulle ei meeldi arutlema ja mõlgutama jääda. On nagu alateadlik soov ellu tagasi saada ja elus on soov võimalikult vähe teatrit teha. Sellega ma ennast laengi, teen päris asju. Käin tennist mängimas. Kõlastan remondi- ja sisustuspoode, sest mulle meeldib ,,pesa punuda”. Teen head süüa, maitsen head veini, heas seltskonnas.

Pärnu tüdrukuna ka muidugi MERI. Istun, vaatan silmapiiri, kuulan merd ja laen.

Loodan, et minu vein sulle ka mekkis. Kas sa näitlejana tajud ka, mis saalis toimub või , kes sind vaatamas on? Ma räägin siis ka ühe loo, kui käisin üht sinu etendust vaatamas ja peale etendust tulin vestlema, sa ütlesid kohe: “Ma teadsin, et see oled sina. Keegi teine ei naera nii.” Teisel korral, kui olin teatris koos oma kaasaga ja istusime esimese reas, kummardades tegid sa mulle silma. Kaasa lõi mind küünaknukiga, et mis see nüüd siis oli.

Väga tajun. Kui publik mõistaks kui suur osa on neil, et sünniks koosmäng. Iga kella vaatamist näen ja hingetõmmet kuulen. Isegi norskamist on kostnud. Ühel etendusel helises ühel daamel telefon, ikka see Nokia tunnuslugu.Ta võttis telefoni ja vastas viisakalt, siis vihastas ja käratas:,,Ära räägi!"Kuna see käis samal ajal minu tekstiga laval, tegin pausi ja ei rääkinud enam. Lasin viisakalt vanemal inimesel kõne ära lõpetada,enne kui jätkasin.

Mõned näitlejad on läinud poliitikasse või on muidu ühiskondlikult aktiivsed. Sind ei ole ma märganud väljaspool teatrimaja sõna võtmas. Miks?

Intelligentne inimene võtab vähem ruumi - tsitaat,mida ma endaga kaasas kannan. Ma ei ole luuser, lihtsalt sellepärast, et ma ei võta sõna,ei haara igal võimalusel mikrofoni, ei riputa oma seinale südameid, ei vali pooli. Põhjus on imelihtne - ma tahan teha oma tööd. See on ju luksus, kui sa saab pühenduda. Ma tunnen iga päev, kuidas meie argipäeva rapsimised viivad meid eemale me unistuste realt. Ja ma ei taha sellega kaasa minna. Ja kui sa ei ole mind märganud, siis muuda fookust ja hakkad märkama.

Vahepeal on kevad kätte jõudnud. Nüüd pistad näpud mulda või mida kevadine looduse tärkamine sinu jaoks tähendab?

Istutasin ühe hortensia põõsa Pärnu koju, näis, kas ta ilma minuta vastu peab. Peamiselt näen hoopis, kuidas lapsed oma oksi laiemaks ajavad. Praegu on lahti laskmise periood, päris raske mulle. Poja sünnipäeval vaatasime tema lapsepõlvest filme. Kõik lustisid ja itsitasid, mina ulgusin nagu nutunaine. Tema on täiskasvanud, mina vist seda veel ei ole. Teine lilleke ajab ka ennast sirgu. Ei tohiks teda emaarmastusega ära lämmatada. Katsun siis  koos nendega või nende abil, targemaks kasvada.

Sul oli hiljuti Tartus esietendus. Millises lavastuses sind näha saab?

Hiljuti oli “Vanemuises”esietendus jah. O´Neilli ,,Pikk päevatee kaob öösse”,mida me mängime veel mais päris palju. Suve ootan, saab Pärnusse. Pärnu Suveteater toob sel aastal välja etenduse,,Armastuse narrid”. Bornhöelt saime idee ja pealkirja. Saan taas kokku Jaan Rekkori ja Sepo Seemaniga. Tõotab tulla kirju suvi.

Keda sa uues lavastuses mängid ja kas on mõni tegelane sinu lavateel, keda sa kõige enam austad? Pean vahele mainima, et kuuldemäng “Clarissa kirjad” sinuga peaosas oli esimene kuuldemäng, millest sain tõesti emotsionaalse naudingu. Soovitan kuulata.

Tänan. Ma armastan, või oleks õigem öelda, et ma ei saa kuidagi oma mõtteist, viimasena töös olevat tegelast. Kuidagi on nii. Seega võin öelda, et olen temasse armunud, sest ei saa ööl ega päeval temast rahu. Aja möödudes see muidugi lahtub. Praegu on selleks tegelaseks ,,Pikk päevatee kaob..." Mary. Ta on naine, kes on terve elu elanud oma mehele ja enda elu on jäänud tal elamata. Selline kurb armastatu on mul praegu. Suveetenduses mängin Naist, kes pakatab armastusest, armumisest ja flirt on ainus keel, mida ta mõistab. Veidi vastandlikud selleaastased armastused mul.

Mis sind häirib tänasel päeval?

Pealiskaudsus.

Mis sind rõõmustab tänasel päeval?

Et päike tõuseb ja ma saan jätkata sealt, kus pooleli jäi.

Tänan, Piret. Sa ei tea, kui väga meie tänane vestlus mind rõõmustas.